„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Vara siitilmast lahkunud Jaak Johanson jõudis oma eelmise aasta lõpus ilmunud “Ööö-, päeva- ja lauluraamatu” tutvustuseks ise kirjutada, et see on „käsitsikirjutatud lehestik/üks käsitöökirjutis”.

Perearst Karmen Joller on viimaste aastatel sage külaline me kõigi kodudes – olgu leheveergudel või teleekraanil ikka koroonaviirusest rääkimas. Mida peab ta tähtsaks oma igapäevatöös? Millistena paistavad inimeste nüüdsed elud ja mured perearstikabinetis?

Lepime doktor Jolleriga kokku, et räägime arvuti videoaknas. Näeme teineteist, kuulame ja kuuleme. Ta ütleb, et jõuab arvuti ette kella kolmeks. Kui ma siis ühendust võtan, istub perearst Karmen hoopis autos. Abiliseks nutitelefon.

Selgub, et tal on töö juures kauem aega läinud. Ta on rutanud autosse, aga see on lume all. Ja siis ta mulle ikka väga naiselikult seletab, kuidas tal on puhastamiseks hari küll, aga ta ei tea, kuhu selle kevadel pani. Mina kuidagi unustan ära, et räägin arstiga. Noomin teda, et nüüd siis konutab külmas autos. Tema ütleb, nagu lapsed tavaliselt, et „ei, mul ei ole külm“.

Telefonipilt on üsna kvaliteetne. Doktor Joller pakub, et räägime, auto sulab selle ajaga lume alt välja. No kui doktor ütleb, et ta haigeks ei jää, siis mis saab mul sel moel rääkimise vastu olla.

Kallis doktor, kuidas vanainimene peab autot puhastama, kui selg haige on?

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on? Loe edasi Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma →