Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole? Loe edasi Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Allan Kaldoja: “Eks see olegi vabaduse mõte!”

Loo algus, mis lehes ei ilmunudki:

Lembit Peterson: Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele

Margus Mikomägi

40 aastat on möödunud 40 kirjast. Tuttav ajakirjandusnaine pakub irooniliselt muiates pealkirju, mis võiksid olla nüüdsete meediamajade unistus: „40 kirja seni rääkimata lugu“, „40 kirja varjus püsinud arhitekt“, „40 kirjale alla kirjutanu ootamatu pihtimus“…

Tundub raske lisada mingit uut lugu selle 1980. aasta hilissügisel sündinud venestamisvastase kirja kohta, mis iga viie või vähemalt kümne aasta tagant meedias rohelt nii trükipinda kui ka eetriruumi saanud. Mul siiski kaks küsimust keerleb peas, kui 40 kirjale mõtlen: huvitav, kas need allakirjutanud ka nüüd, 40 aasta pärast, mõtlevad ühes suunas ning kellel tuleks praegu märgu- või protestikiri suunata?

Küsisin Tartu ülikooli juristiks õppinud 40 kirjast aasta vanemalt Allan Kaldojalt, mida see kiri talle ja ta põlvkonnale tähendab. Vastus: „See on hetk ajaloost.” Kaldoja tunnistab, et tema põlvkond teab ja mõtleb sellest juba üsna vähe. „Noh, mina ise tegelen natuke eesti keelega Narvas. EÜSi elutoa seinas on Kristjan Jaak Petersoni kuulus küsimus „Kas siis selle maa keel…”. Mu vanaema oli eesti keele õpetaja ja [üks 40 kirjale alla kirjutanu] Rein Ruutsoo oli muuseas mu lemmikõppejõude Tartu suurkoolis.”

Allan Kaldoja sõnastab: „ Aga see kiri oli vägev oma ajas ja kontekstis, mis nüüd on minevik.” Ja ka ühe üsna täpse tähelepaneku teeb kahe Eesti uue teatrihoone – Tallinna ja Narva Vaba lava – ideedele ja ehitamisele väga lähedal olnud mees: „Kui vabadust pole, on ühine eesmärk vabadus. Kui vabadus tuleb, on kõigil oma eesmärgid. Eks see olegi vabaduse mõte.”

See on Malehes ilmunud 40 kirja loo algus, mis läks ruumipuudusel kärpesse, et Lembit Petersoni, Paul Eerik Rummo ja Lehte Hainsalu räägitu mahuks.

Fotod:  Narva Vaba lava enne Vabaks lavaks ehitamist, Allan Kaldoja paremal. Erakogu.

Kunstnik Ülo Sooster – eraldiseisev ja meeldejääb

Oma isast ja kunstniku elust räägib Maalehele kunstnik Ülo Soosteri Tel Avivis elav poeg Tenno Pent Sooster.

KUMUS oli Eesti filmi esilinastus. Dokumentaalfilm kunstnik Ülo Soosteri (17. oktoober 1924 Ühtri, Hiiumaa – 25. oktoober 1970 Moskva) elust. Seal alguses kunstniku nõbu Liis Aloe ütleb, et Ülo oli juba noorena teistmoodi kui teised. Kandis lühikesi pükse, mis siis oli ennenägematu, ja tal olid pikad juuksed, peas punane rätik… Ta ei tahtnud maatööd teha, põgenes joonistama. Ronis öösel puu otsa, et tähti vaadata. Tekib mingi paralleel meie teise suurmehe Uku Masinguga. Loe edasi Kunstnik Ülo Sooster – eraldiseisev ja meeldejääb

Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Kaks kuuldud ekspertarvamust ei lase mõtlemise küljest lahti. Üks, et me inimesed on hakanud taas agaralt krimilugusid lugema. Teine, et kahekuuse 2+2 nõude kestel tehti politseile 20 000 kaebust.

Ma ei luba oma naisel auto tulesid vilgutada, kui tee ääres politsei on. Ometi ta teeb seda. See on miski autojuhtide solidaarsus ilmselt: teine vilgutab ja mina ka, elame sõbralikult. Kusjuures enamasti me kiirust ei ületa. Usun, et niisamasugused on ka teised vilgutajad – liikluskuulekad. Need, kes inimesi surnuks sõidavad, ka potentsiaalselt, pisirikkumisega vahelejäämisest vist nagunii ei hooli.

Mida see tähendab, et meil on hakatud taas hooga lugema uudiseid kurjategijatest? Minu jaoks ennekõike seda, et elu oli vahepeal nii argiselt kaasahaarav – ühtpidi ehmatav nagu kriminull, teisalt äkki isegi meeldiv –, et kuritegelik maailm ja sealsed klaarimised ei huvitanud. Või ei soovitud seda ligi lasta? Mõte, et äkki oli kuritegevust mingil ajal vähem kui praegu, tuleb pähe viimasena. Loe edasi Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Maskid ja nööbid viivad meid koroonaeelsesse aega tagasi

Uhh. Tavalisel kevadööl lastakse kauges külas kaks inimest maha ja sellepeale hakatakse otsima süüdlast, seda, kes kirjutas välja relvaloa. Ma ei kirjutaks sellest, kui see oleks erandlik.

Kaks lugemist sattus kõrvuti varahommikul. Daniel Vaarik kirjutab meedialaboris, mis edendab eestikeelset ajakirjandust, nimega Levilas loo „Kuidas võita hirmu” ja jõuab loo lõppedes järeldusele, et „Jumalate ja kriisisoovituste kõrval aitab hirmu vastu kunst”. See on ilmselt pärast karantiini kirjutatud lugu.

Karantiini filosoofia

Leedulase Marius Ivaskevitšuse kirjutis „Kõik jääb endiseks, aga teistmoodi” ilmus üleilmse suletuse alguspäevil ajalehes Frankfurter Allgemeine. Loen seda vene keeles sotsiaalmeedia vahendusel, selle on tõlkinud venelased ja selle avaldab veebis Peterburi teatriajakirja toimetaja Marina Dmitrevskaja.

Daniel Vaarik kirjutab: „Teadlased on välja selgitanud, et hirm, üllatus ja ägedus on need kolm meeleolu, mis inimesi sotsiaalmeedias kõige rohkem üles kütavad.” Loe edasi Maskid ja nööbid viivad meid koroonaeelsesse aega tagasi