Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt

Margus Mikomägi

Mida kõrgemalt lendad, seda valusam on alla kukkuda. Eelmises Maalehes ütles ettevõtjast kultuuritoetaja Allan Kaldoja muuhulgas, et tänapäeval mõeldakse ametkondades ideede elluviimise asemel kahjuks üha rohkem sellele, kuidas mitte vigu teha. Just see jupijumalate JOKK-käitumine takistab elu edenemist.

„Ma ei saa koera puuri. Ja jääbki maale sõitmata, lähen homme,” kirjutab sõber mulle hilisõhtul linnast, kui mina maal äikest ootan. See on seesama sõber, kellega me paar päeva tagasi arutasime, kas ja kes meil on arvamusliidrid. Ma talle ei ütle, aga seekord osutus tema arvamusliidriks ta tark spitz . Arvas, et ei ole vaja õhtul maale sõita ja nii ka läks. Toomas Hendrik Ilves sellest seigast ilmselt ei arvaks midagi. Lennart Meri, arvan, ikka midagi vaimukat ütleks. Loomade ja inimeste suhetest ehk kõneleks ja sellest, et me inimesed ka elajad oleme.

Institutsionaalne kius Loe edasi Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt

Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

2017. aastal julgesin Sirje Endre pealekäimisel helistada Ita Everile ja kutsuda teda oma raamatu „Kaksteist armastavat naist” esitlusele Raplasse. Asjade käigust ette rutates – ta nõustus ja tuli. Ma peale käima ei pidanud. Näitleja ütles, et polegi väga ammu Raplas käinud. Küsis, kes veel tuleb, ja kui kuulis, et oma nõusoleku on andnud ka Mari Lill, siis rõõmustas. Loe edasi Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole? Loe edasi Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Allan Kaldoja: “Eks see olegi vabaduse mõte!”

Loo algus, mis lehes ei ilmunudki:

Lembit Peterson: Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele

Margus Mikomägi

40 aastat on möödunud 40 kirjast. Tuttav ajakirjandusnaine pakub irooniliselt muiates pealkirju, mis võiksid olla nüüdsete meediamajade unistus: „40 kirja seni rääkimata lugu“, „40 kirja varjus püsinud arhitekt“, „40 kirjale alla kirjutanu ootamatu pihtimus“…

Tundub raske lisada mingit uut lugu selle 1980. aasta hilissügisel sündinud venestamisvastase kirja kohta, mis iga viie või vähemalt kümne aasta tagant meedias rohelt nii trükipinda kui ka eetriruumi saanud. Mul siiski kaks küsimust keerleb peas, kui 40 kirjale mõtlen: huvitav, kas need allakirjutanud ka nüüd, 40 aasta pärast, mõtlevad ühes suunas ning kellel tuleks praegu märgu- või protestikiri suunata?

Küsisin Tartu ülikooli juristiks õppinud 40 kirjast aasta vanemalt Allan Kaldojalt, mida see kiri talle ja ta põlvkonnale tähendab. Vastus: „See on hetk ajaloost.” Kaldoja tunnistab, et tema põlvkond teab ja mõtleb sellest juba üsna vähe. „Noh, mina ise tegelen natuke eesti keelega Narvas. EÜSi elutoa seinas on Kristjan Jaak Petersoni kuulus küsimus „Kas siis selle maa keel…”. Mu vanaema oli eesti keele õpetaja ja [üks 40 kirjale alla kirjutanu] Rein Ruutsoo oli muuseas mu lemmikõppejõude Tartu suurkoolis.”

Allan Kaldoja sõnastab: „ Aga see kiri oli vägev oma ajas ja kontekstis, mis nüüd on minevik.” Ja ka ühe üsna täpse tähelepaneku teeb kahe Eesti uue teatrihoone – Tallinna ja Narva Vaba lava – ideedele ja ehitamisele väga lähedal olnud mees: „Kui vabadust pole, on ühine eesmärk vabadus. Kui vabadus tuleb, on kõigil oma eesmärgid. Eks see olegi vabaduse mõte.”

See on Malehes ilmunud 40 kirja loo algus, mis läks ruumipuudusel kärpesse, et Lembit Petersoni, Paul Eerik Rummo ja Lehte Hainsalu räägitu mahuks.

Fotod:  Narva Vaba lava enne Vabaks lavaks ehitamist, Allan Kaldoja paremal. Erakogu.