Perearst Karmen Joller on viimaste aastatel sage külaline me kõigi kodudes – olgu leheveergudel või teleekraanil ikka koroonaviirusest rääkimas. Mida peab ta tähtsaks oma igapäevatöös? Millistena paistavad inimeste nüüdsed elud ja mured perearstikabinetis?

Lepime doktor Jolleriga kokku, et räägime arvuti videoaknas. Näeme teineteist, kuulame ja kuuleme. Ta ütleb, et jõuab arvuti ette kella kolmeks. Kui ma siis ühendust võtan, istub perearst Karmen hoopis autos. Abiliseks nutitelefon.

Selgub, et tal on töö juures kauem aega läinud. Ta on rutanud autosse, aga see on lume all. Ja siis ta mulle ikka väga naiselikult seletab, kuidas tal on puhastamiseks hari küll, aga ta ei tea, kuhu selle kevadel pani. Mina kuidagi unustan ära, et räägin arstiga. Noomin teda, et nüüd siis konutab külmas autos. Tema ütleb, nagu lapsed tavaliselt, et „ei, mul ei ole külm“.

Telefonipilt on üsna kvaliteetne. Doktor Joller pakub, et räägime, auto sulab selle ajaga lume alt välja. No kui doktor ütleb, et ta haigeks ei jää, siis mis saab mul sel moel rääkimise vastu olla.

Kallis doktor, kuidas vanainimene peab autot puhastama, kui selg haige on?

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on? Loe edasi Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma →

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud ja meisterlikult lavastatud romaan. Kas Johannes Vares Barbarus oli suurmees või kaabakas? Piibe teater mängib Voose Päikesekodus lugu maailma Kristjanist. Olüpiavõitja Kristjan Palusalu sai Pätsult talu, aga tal ei lastud olla õnnelik?

Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist, raamatud nii Pansost kui Irdist, teatrilavale on jõudnud Konstatin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Oravaga meid laval rõõmustanud. Vaimude tunnis on Mati Unti meeles peetud, oli suurlavastus Jaan Krossist… Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünnipäeva tähistamine ja olen kuulnud kahte plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Muidugi ei ole võimalik vaadata mööda kirjastuse Ilmamaa hiigelsarjast Eesti mõttelugu.

Sure, koer! Loe edasi Surnud suurmehed elavad edasi →

Külaülikooli varalahkunud eestvedaja ja looja Vahur Tõnissoo auks korraldasid tema lähedased Valtu seltsimajas koolipäeva. Peatsete kohalike valimiste valguses tõstan selles loos esile loengu, milles semiootik ja ökoloog kõnelesid koostööst looduses.

Olgu kohe ära öeldud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerijaid ma Kaereperes Valtu seltsimajas olnud klassiruumis ei märganud. Kohal olid Ööülikooli tegijad Külli Tüli ja Jaan Tootsen, kes loengud lindistasid. See vähemalt jättis lootuse, et tasakaalu, loomingulisuse, loodushoiu ja koostöö mõtted jäävad alles ja levivad laiemalt.

Äsja ilmus Hooandja portaali toel Pentti Linkola (1932–2020) raamat „Teisitimõtleja märkmed”. Linkola oli keskkonnakaitsja, filosoof, kes elas kalamehe elu looduses. Kirjutas maailma ähvardavast ökokatastroofist juba alates eelmise sajandi kuukümnendatest aastatest. Linkola on kahel korral valitud Soome kümne mõjukama mõtleja hulka. 2004. aastal valiti ta Soome raadio rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka.

Raamatu tõlkija Priit-Kalev Parts kirjutab eessõnas, et Linkolat on nimetatud kommunistiks ja fašistiks, konservatiiviks ja patriarhiks. Linkola ise ütles selle peale, et neil nimetamistel pole planeedi saatuse seisukohast mitte mingit tähtsust. Loe edasi Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole →