Kui küsisin sel suvel 25. sünnipäeva tähistava Saueaugu teatritalu peremehelt Margus Kasterpalult enne intervjuud, kui isiklikuks me läheme, kas näiteks haigustest ka räägime, vastas ta: „Ma kirjutasin lavastusse „Igavikumehed” umbes sellise mõttekäigu, et me kõik asume skaalal, mille ühes otsas on kaduvik, teises otsas igavik. Sinna vahele mahub siis minevik, olevik ja tulevik. See, kuidas me ennast parasjagu tunneme, sõltub sellest, kas me oleme seal, kus on meie koht. No et kui sa oled juba kord igvikumees, siis pole nagu mõtet mingist minevikuseigast kinni hoida. Minu jaoks on oluline tunda sellel skaalal ära koht, kus parasjagu olen, ja olla sellega rahul.”

Kus sa oled sellel skaalal, Margus?

Tore oleks vastata, et maise matka poolel teel, aga see oleks ehk väheke liialdatud. Ma olen ikkagi 65. Nii et nagu me kõik, liigun ka mina igaviku poole, aeglaselt, aga kindlalt. Muidugi ma vaatan asjadele teisiti, kui 25 aastat tagasi siin teatriga alustasin – siis mulle tundus, et mul on aega lõputult.

Lavastaja Mikita Ilijntšik sündis 1995. aastal Valgevenes – Eesti oli siis juba neli aastat vaba riik. Selle noore mehe elu saab kokku võtta nii: põgenes vangla kartuses diktaator Lukašenka režiimi eest Moskvasse, õppis seal dramaturgiks ja lavastajaks ning põgenes diktaatori ja Ukraina sõja alustaja Putini eest Poola. Praegu teeb ta Eestis autorilavastust, antiutoopiat „Tere tulemast, Abdulahh”.

Minu jaoks täiesti ootamatult ütleb Mikita eesti keeles: „Jah, minu vanaema pärit olema Saaremaa. Neliteist, kaks… See väga raske ja must histooria.” Igatahes siis nii, et Mikita vanavanaisa ja vanavanaema koos tema tulevase vanaemaga sattusid 1942. aastal linna nimega Novogrudok, mis on ajaloo jooksul kuulunud leedulastele, poolakatele ja on nüüd Valgevene linn.

Mikita rõhutab, et selles linnas sündis Poola rahvuseepose autor Adam Mickiewicz ja viimase sõja ajal oli seal geto. Seal linnas katkeb ka Mikita vanavanavanemate lugu. Nad kaovad jäljetult ja tulevane vanaema avastab ennast lastekodust. Ja siit saab alguse Mikita lugu.

Kus sina Valgevenes elasid ja kasvasid?

Minskis. 2011. aastal, kui seal algasid Lukašenka-vastased protestid, olin 16aastane ja omal moel osalesin neis. Mind juba siis korjati tänavalt miilitsajaoskonda ja mul hoiti silm peal. Kui sind on Valgevenes kinni peetud poliitilise süüdistusega, siis muidugi ei lasta sul astuda sealsetesse kõrgkoolidesse.

20 aastat tagasi kirjutatudja nüüd taas Saueaugul esietendunud näidend „Meeletu” kinnitas oma ärksuses, et Jaan Tätte on elav klassik. Tema näidend on ajaproovile vastu pidanud ja mõjub kui uus.

Üsna kindlasti on tegu õnnestumisega. Lisaks sellele, millest räägitakse, kuulub õnnestumise hulka see, kus mängitakse, ja muidugi see, kuidas mängitakse.

Harri Kõrvits on 70aastane. Kui olen juba diktofoni me jutu salvestusega kinni klõpsanud, küsib ta: „Kas sina saad aru inimestest, kes ärkavad hommikul üles lihtsalt selleks, et kellelegi ära panna? Need on sellised…”

Kuidas me jutt algab? Harri Kõrvitsa küsimusega, enne kui üldse saan suu lahti teha: „Mis vaevab sinu südant?” Kohe järgneb temalt ka teine küsimus: „Kas kuu palk on tarvis välja teenida?” See paneb kokutama. Siis võtan ennast kokku.

Tead, kuidagi nii on läinud, et ma polegi elus ainult raha pärast midagi teinud. See pole põhimõttekindlus, vaid miski on nii seda juhtinud.

Siis me oleme erinevad. Mina enam ilma ei tee midagi. Aga ma olen selles mõttes nõrk inimene, et mind annab ära rääkida. (Kihistab enda üle naerda)

Mõtlen, et just vanus peaks andma põhjuse avalikult rääkimiseks – on, mida rääkida.

Seda muidugi. Eriti nüüd, kui on selline aeg elus kätte jõudnud, mis on sulle vabaduse andnud. Pensionieas saad tegeleda kõige sellega, mis meeldib. Kõik, mis ei meeldi, kõrvale visata. Meeldiv aeg on kätte jõudnud. Mina vananemist ei karda. See on auasi saada nii vanaks ja teha seda stiilselt ja huumoriga.