See on mitmekordselt sümboolne, kuidas Alatskivil, lavastuses „Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu. ” peetakse kirjandustundi nii, et see muutub teatrikunsti sündmuseks. Imeks. Koos hingamiseks.

Olen ikka läbi aastakümnete kirjutanud, et hea lavastuse sünniks peab paljudele muudele asjadele lisanduma ka pisut õnne. Ja alati jääb see õnneasi seletuseta, jääb kuidagi ehk sisuga sõnakõlksuks. Nüüd „Alguskokkukõla” vaadanuna saan õnne seletada: õnn on, kui kokku saab kolm erinevate elukutsete tipptegijat, kes kõik Juhan Liivist vaimustunud. Ja siis nad räägivad vaimustusega sellest, millest nad on aru saanud. Näitleja Pääru Oja võiks ka üksinda lugeda Liivi luuletusi ja see oleks sündmus, kirjandusteadlane Tanar Kirs võiks pidada loenguid Liivist ja see oleks põnev, helilooja ja dirigent Pärt Uusberg võiks oma kooriga Head ööd, vend esitada Liivi luulele kirjutatud laule ja see mõjuks. Nad seda on kõik teinud ja teevad veel. Aga nüüd on nad koos ja see – „tõstab sind ja teisi üles”. Juhan Liivi tsiteerides võetakse ilust viimne ilu ja valust viimne valu. Vähetähtis ei ole, et see kokkusaamine toimub Juhan Liivi muuseumis, mis ühtlasi luuletaja kodupaik. See, mismoodi Pääru Oja ühes stseenis räägib, et just siin lakas kirjutas Juhan oma surematud luuletused, on nii ehe, et ei märka mõelda, et eks seda lakka ole Liivi ajast mitu korda ümber ehitatud. Tõsi, paik võib olla sama ja Peipsi järve hingamine on tunda, kui sellele keskenduda. Kohavaim on ka alul viidatud õnne osa, kindlasti.

Kui küsisin sel suvel 25. sünnipäeva tähistava Saueaugu teatritalu peremehelt Margus Kasterpalult enne intervjuud, kui isiklikuks me läheme, kas näiteks haigustest ka räägime, vastas ta: „Ma kirjutasin lavastusse „Igavikumehed” umbes sellise mõttekäigu, et me kõik asume skaalal, mille ühes otsas on kaduvik, teises otsas igavik. Sinna vahele mahub siis minevik, olevik ja tulevik. See, kuidas me ennast parasjagu tunneme, sõltub sellest, kas me oleme seal, kus on meie koht. No et kui sa oled juba kord igvikumees, siis pole nagu mõtet mingist minevikuseigast kinni hoida. Minu jaoks on oluline tunda sellel skaalal ära koht, kus parasjagu olen, ja olla sellega rahul.”

Kus sa oled sellel skaalal, Margus?

Tore oleks vastata, et maise matka poolel teel, aga see oleks ehk väheke liialdatud. Ma olen ikkagi 65. Nii et nagu me kõik, liigun ka mina igaviku poole, aeglaselt, aga kindlalt. Muidugi ma vaatan asjadele teisiti, kui 25 aastat tagasi siin teatriga alustasin – siis mulle tundus, et mul on aega lõputult.

Lavastaja Mikita Ilijntšik sündis 1995. aastal Valgevenes – Eesti oli siis juba neli aastat vaba riik. Selle noore mehe elu saab kokku võtta nii: põgenes vangla kartuses diktaator Lukašenka režiimi eest Moskvasse, õppis seal dramaturgiks ja lavastajaks ning põgenes diktaatori ja Ukraina sõja alustaja Putini eest Poola. Praegu teeb ta Eestis autorilavastust, antiutoopiat „Tere tulemast, Abdulahh”.

Minu jaoks täiesti ootamatult ütleb Mikita eesti keeles: „Jah, minu vanaema pärit olema Saaremaa. Neliteist, kaks… See väga raske ja must histooria.” Igatahes siis nii, et Mikita vanavanaisa ja vanavanaema koos tema tulevase vanaemaga sattusid 1942. aastal linna nimega Novogrudok, mis on ajaloo jooksul kuulunud leedulastele, poolakatele ja on nüüd Valgevene linn.

Mikita rõhutab, et selles linnas sündis Poola rahvuseepose autor Adam Mickiewicz ja viimase sõja ajal oli seal geto. Seal linnas katkeb ka Mikita vanavanavanemate lugu. Nad kaovad jäljetult ja tulevane vanaema avastab ennast lastekodust. Ja siit saab alguse Mikita lugu.

Kus sina Valgevenes elasid ja kasvasid?

Minskis. 2011. aastal, kui seal algasid Lukašenka-vastased protestid, olin 16aastane ja omal moel osalesin neis. Mind juba siis korjati tänavalt miilitsajaoskonda ja mul hoiti silm peal. Kui sind on Valgevenes kinni peetud poliitilise süüdistusega, siis muidugi ei lasta sul astuda sealsetesse kõrgkoolidesse.