Kooliteatrite 2022. aasta suvekool Peipsi ääres Rannal (12.-16.juulini) oli 27. Korraldajad: Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja ja Eesti harrastusteatrite liit. Kultuuri osa on ühismälu, mis tekib koostegemisel.

Selle suvekooli algataja ja peakorraldaja tänaseni Lianne -Saage Vahur sõnastab ühe kooliteatri tähtsa omaduse paljude teiste kõrval: „Kooliteater õpetab märkama teisi enese kõrval. Sealt hakkab pihta hoolimine…”.

Mu jaoks jääb Rannal veedetud ühte päeva iseloomustama vähemalt kaks üllatavat emotsiooni. Estonia teatri noore tenori Reigo Tamme kaasahaarav elurõõm, mis iseloomustas kogu laagri ühisolemist, ja kahe noore korraldaja, 20aastase üliõpilase ootamatu avaldus, et nende põlvkond erineb noorematest. Erinevuse tingib see, et 20aastaste põlvkonnal ei olnud lapsena veel nutitelefoni.

„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Vara siitilmast lahkunud Jaak Johanson jõudis oma eelmise aasta lõpus ilmunud “Ööö-, päeva- ja lauluraamatu” tutvustuseks ise kirjutada, et see on „käsitsikirjutatud lehestik/üks käsitöökirjutis”.

Perearst Karmen Joller on viimaste aastatel sage külaline me kõigi kodudes – olgu leheveergudel või teleekraanil ikka koroonaviirusest rääkimas. Mida peab ta tähtsaks oma igapäevatöös? Millistena paistavad inimeste nüüdsed elud ja mured perearstikabinetis?

Lepime doktor Jolleriga kokku, et räägime arvuti videoaknas. Näeme teineteist, kuulame ja kuuleme. Ta ütleb, et jõuab arvuti ette kella kolmeks. Kui ma siis ühendust võtan, istub perearst Karmen hoopis autos. Abiliseks nutitelefon.

Selgub, et tal on töö juures kauem aega läinud. Ta on rutanud autosse, aga see on lume all. Ja siis ta mulle ikka väga naiselikult seletab, kuidas tal on puhastamiseks hari küll, aga ta ei tea, kuhu selle kevadel pani. Mina kuidagi unustan ära, et räägin arstiga. Noomin teda, et nüüd siis konutab külmas autos. Tema ütleb, nagu lapsed tavaliselt, et „ei, mul ei ole külm“.

Telefonipilt on üsna kvaliteetne. Doktor Joller pakub, et räägime, auto sulab selle ajaga lume alt välja. No kui doktor ütleb, et ta haigeks ei jää, siis mis saab mul sel moel rääkimise vastu olla.

Kallis doktor, kuidas vanainimene peab autot puhastama, kui selg haige on?

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.