Läti keelest tõlkis Hannes Korjus.

Alvis Hermanise intervjuu ajalehes „Frankfurter Allgemaine Zeitung“ (Würde dieser Mann unter der AfD ein Theater leiten? 2.09.2026). Usutles Simon Strauss.

Alvis Hermanis, miks te saksa teatrilavadelt ära kadusite?

Ma pole täpselt kokku lugenud, kuid mu arvamise järgi olen saksakeelsel teatriskeenel lavastanud kuskil 35–40 lavastust. Seitse suve olin Salzburgi festivalil, seitse talve Zürichi Schauspielhausis. Vist kuus lavastust tegin Viini Linnateatris, kuus Münchenis (Münchner Kammerspiele, Münchner Residenztheater). Nõnda oli mul ligi kümne aasta vältel võimalus töötada parimates saksakeelsetes teatrites. Ja järsku sai kõik otsa. Kas te siis ei tea põhjust?

Eeldan, et sellel oli seos 2015. aastaga ja teie poliitiliste vaadetega Angela Merkeli pagulaspoliitika suhtes.

Loe edasi Miks Alvis Hermanis enam Saksamaal ei lavasta? →

„Me ei osanud kõike seda ette näha,“ ütleb Kaido Kama 35 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Ta ei pea silmas toonaseid poliitilisi sündmusi, vaid maailma, millesse me oma riigi üles ehitasime. Lääne tüüpi demokraatia, tarbimise kasv, tehnoloogia ja inimkonna kasvav energiavajadus on toonud kaasa probleemid, mida toona ei osatud ette kujutada.

Tänagi on Kaido Kamas ühendatud ratsionaalne mõtleja ja romantik. Ta on Argo Ideoni kirjutatud ja peagi ilmuva raamatu „Eesti riigi tegemine” peaosas.

Kaido tuleb Saaremaalt. Tuleb päev varem kui plaanis. Sest „meri oli karvane”. Ja siis räägime mesilastest. Selgub, et Karulas, kus Kaido elab, olid veel 20 aastat tagasi tarupedajad. „Tarupedajad – kasvavasse puusse on inimene õõnsuse sisse teinud. Sinna tulevad mesilased ja siis sealt lõigati sügisel kärge.”

Üks meid ühendav joon on kindlasti see, et me kumbki ei taha olla vinguv vanamees.

Kas see, et sa sattusid Eesti riigi taasiseseisvumise juures tugevalt kaasa kõnelema, oli juhus või ettemääratus?

Loe edasi Kaido Kama: Aatelisus poliitikas ei tööta →

Helsingi ülikoolis magistrikraadi saanud Siim Maaten püüab otsida teatris uut keelt, uute lugude võimalikkust ja loobuda kõikvõimsa režisööri positsioonist, andes peaosa näiteks merele.

Siim Maaten lõpetas 2013. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lavastajana ja samal ajal ka harrastusteatri juhi erialal.

Kui mõtelda Eesti teatrilavadele, on Siim minu jaoks aastaid n-ö kadunud olnud. Räägime „kadunud poja” ja igavese üliõpilasega (Ta on 14 aastat üliõpilane olnud ja ise naerab, et on põhjalikMM) alguses lepatriinudest ja saan teada, et Soomes ei ole triinusid on kertud. Siis kuulen, et ta tegeleb Soomes eksperimentaalteatriga, mis ei tähenda, et ta oleks traditsioonilisele teatrile selja pööranud. „Olen praegu Eestis, sest käin siin mängimas. Mängin kaasa Mart Sanderi krimipõnevikus „Ohver otsib mõrvarit”, mängime Uue-Harmi mõisas. Ise lavastades ei ole ma keeranud selga ka traditsioonilisele teatrile. Mulle meeldib sedagi vaadata ja luua.”

Sa elad Helsingis?

Aknast näen Helsingit, elan Espoos.

Kaua sa oled nüüd Soomes olnud?

Loe edasi Siim Maaten:. Minule tundub, et tulevikke on mitu →

Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja kirves” lugeda nii poliitika- kui kultuurihuvilistel.

Oma raamatus kirjeldab Kallas eesti keele ja meele saatust Euroopa ja Venemaa vahel. Selline lõpetamata dilemma. See on detailne ja paljudele allikatele toetuv polüfooniline lugu Eestist.

Siim Kallase emapoolne suguvõsa on Alverid. Eestlastest ehk kõige tuntum Alver on Betti, luuletaja üle aegade, kellel ei olnud lapsi. Ja on taluperemees Mats, kellel üheksa last. Aga sesse suguvõssa kuulub ka Haapsalu linnapea 1929–1940 Eduard Alver, Vabadussõja-aegne Kaitseliidu ülem, hiljem töötas lühikest aega Kaitsepolitsei ülemana ja juhtis 1935–1936. aastal ka sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mis on Tallinnfilmi eelkäija. Siim Kallas on Eduard Alveri tütrepoeg.

Ja nüüd hõikab Siim mulle ukselt, selle peale, et olen temalt küsinud, mis untsus on, et ta reformierakonda enam omaks ei pea…, aga sinna me veel jõuame.

Kuna olen 2009. aastal Rahvuskultuuri fondi juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase fondi – selle eesmärk on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris – halduskogu liige, siis me sinatame.

Oled suur ooperisõber. Käisid oma Brüsseli aastatel järjepidevalt Pariisis ooperi maailma esietendustel. Tean, et käid Estonia teatris tänaseni. Kas teated Estonia pehmelt öeldes segadustest tulid sulle uudisena?

Loe edasi Siim Kallas: Eesti on tõusude ja mõõnadega lõppematu lugu →

„Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.

Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.

„Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?

Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.

Loe edasi Mikk Jürjens: On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga. →

Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Loe edasi Kõik ei pea linnas elama, kõik ei pea linnas olema →