Rubriigiarhiiv: Dialoog

Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt

Siseminister ja viimaseid päevi EKRE eesotsas olev Mart Helme ironiseerib, et Eesti targa majanduse aluseks on saanud odav tööjõud teistest riikidest. Vägivalla ja vägivallatuse jutud viivad ka zen-budismini.

Kohtume esmaspäeval kell kolm. Küsin siseminister Mart Helmelt, kust ta tuleb ja mida tegi enne me kohtumist ja vestlust. Selgub, et kohtus kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisaluga. Kui avaldan arvamust, et ega ma teada saa, millest räägiti, ta muigab ja ütleb, et sai ülevaate olukorrast ja teada, kellega vajadusel suhelda ajal, mil peadirektor puhkab.

Päeva esimesse poolde olid jäänud telefonivestlus politseipeadirektor Elmar Vaheriga, nõupidamine, kus vaadati üle kooskõlastatud ja kooskõlastamisele minevad eelnõud, kohtumine haridusminister Mailis Repsiga, kus arutati õpirände teemasid… „Vahepeal on üht, teist, kolmandat. Vasaku ja parema käega toimetamist olnud, lauale laekub pabereid, tuleb telefonikõnesid. Kui minister tahab tööd teha, siis tal tööpuudust ei ole. Kui ta tahab olla ainult esindusfiguur, käia vaid käesurumis- ja lindilõikamise üritustel, siis jääb vahepeale pausikohti küll. Kui tahad sisuliselt asjadega tegeleda… siis enne lõpeb põrgus tuli kui töö.”

Kui oleksin kõrgel riigijuhi positsioonil, siis võtaksin enda lähedale tööle ainult endast targemaid inimesi, et ise ja ka riik targemaks saaks. Samas on mul jäänud mulje, et poliitikud võtavad tööle just allujaid ja käsutäitjaid inimesi? Olen ma õigel teel?

Ei ole. Esiteks on kõikides ministeeriumites suhtumine selline, et ministrid tulevad ja lähevad, aga meie jääme. Loe edasi Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt

Psühhiaater Peeter Jaanson: iga päev näen inimesi, kes tunnevad end üleliigsena. Ka neile saab abi osutada.

Psühhiaater Peeter Jaanson (59) ütleb peagi ilmuvale uuringule toetudes, et meil kirjutatakse rahusteid ja uinuteid välja liiga kergekäeliselt. Eriti ohtlik on see tendents 65+ eas inimestele.

„Arsti empaatiata, usalduse ja kaastundeta paljud haigused psühhiaatrias paremaks ei lähe,” ütleb Peeter Jaanson. Jaansoni Psühhiaatriakeskuse põhilise praksise asukoht on viimased 18 aastat olnud Võru. Dr Jaanson töötan seal koos kahe vaimse tervise õega.

Kui me doktoriga kohtumist kokku leppisime, küsis ta, mis võiks olla me vestluse pealkiri. Pakkusin, et „Maailm psühhiaatri pilgu all”, mille peale doktor vastas: „Pilgu all kõlab mulle umbes nagu ülalt alla vaatama, eelistan pilku peal hoida.” Ta oleks sõnastanud pealkirja pigem: „Maailm vana psühhiaatri pilgu läbi”.

Kui sõber hiljem küsis, kuidas meelehaigusi raviv arst mõjus, ei uskunud ta mu vastust, et tasakaalukalt. Kui tagantjärele mõtlen, mida kohtumisest ise õppisin, siis seda, kuidas on võimalik mustvalgeid hinnanguid andmata olla emotsionaalne ja kuidas anda hinnanguid nii, et kuulaja neid kuuldes kaasa mõtlema hakkab. Doktori laual oli värske kultuurileht Sirp.

Kas hullusärk on täna psühhiaatriahaiglates kasutusel? Loe edasi Psühhiaater Peeter Jaanson: iga päev näen inimesi, kes tunnevad end üleliigsena. Ka neile saab abi osutada.

Koroonaaegne juubilar Julia Aug: Moskvas on jälle ummikud

Eesti juurtega Vene näitleja Julia Aug, kes sai 50aastaseks, räägib koroonaviirusest takistatud tööst ja eriolukorrast Venemaal.

Kui Julia Aug oli laps ja veel Eestis Narva linnas elas, viis ema teda Leningradi teatrisse ja Ermitaaži. Nüüd on juba aastaid nii, et Julia viib ema teatrisse ja võtab teda kaasa suurtele kinofestivalidele. Julia Augi ema saab oktoobris 90aastaseks ja Julia ise sai 8. juunil 50. Minu meelest näeb ta ema välja nagu Inglise kuninganna.

Julia majas Moskva äärelinnas elavad hetkel ka tema näitlejast tütar, eakas ema ja kolm koera. Sealsamas oli ta isegi, kui rääkisime Zoomi kaudu, kuidas üks meie aja suurtest näitlejatest eriolukorras – Venemaal nimetatakse seda eneseisolatsioon ajaks – end tunneb.

Sünnipäev kriisiajal

„Ma vannun sulle, et lootsin nii vanaks mitte elada. Olen kogu oma elu elanud deviisi „ela kiiresti, sure noorena” järgi. No ja nüüd on see käes 50,” ütleb Julia Aug ja naeratab nagu väga noor tüdruk. Loe edasi Koroonaaegne juubilar Julia Aug: Moskvas on jälle ummikud

Rapla perearst Andres Lasn nügib patsiente tervise suunas

Rapla Perearstikeskuse perearst dr Andres Lasn lükkab ümber mu tõdemuse, et Raplas oli laat, kui Tallinn nägi välja nagu kummituslinn. Noor arst räägib, mis teeb perearstist hea perearsti.

Helistasin jaanuari alguses Rapla uuendatud perearstikeskusesse ja automaatvastaja teatas enne inimesega rääkima hakkamist, et kõne salvestatakse parema teenindamise huvides. Sain pärast ootamist kontakti ja palusin perearsti vastuvõttu. Neiu teatas, et saan arsti juurde nii kolme nädala pärast. Täiesti automaatselt kohmasin, et olgu, katsun tulla, kui siis veel elus olen. Kõne lõppes, kuid hetke pärast helistas registratuurinaine tagasi ja küsis, kas saan tulla arsti vastuvõtule 40 minuti pärast.

Ütles arsti nime ka, aga ma ei pööranud siis sellele tähelepanu. Alles kabinetiukselt lugesin nime – dr. Andres Lasn. See noor arst võlus mu kohe ära oma asjalikkusega. Tänaseks on mu füüsiline enesetunne tänu tema juhistele palju paranenud.

Kui me oma Skype´is tehtud vestluse lõpetame, läheb ta konkreetse perearsti rolli ja ütleb, et paneksin kinni uue arstiaja. Sest peaksime kohtuma silmast silma ja mõnigaid mu terviseasju täpsustama.

Soov oma perearstiga rääkida tekkis siis, kui eneseisolatsioon oli Eestis haripunktis ja mulle tundus Raplas ringi vaadates, et siin küll mingid reeglid ei kehti. Tänavatel ja poodides oli võrreldes Tallinnaga nagu laat. Kahtlustasin, et just siin saab olema järjekordne kriisikolle.

Teie ka käite Raplas tööl ja sõidate pealinna vahet?

See vist see, mida keegi kogeb. Loe edasi Rapla perearst Andres Lasn nügib patsiente tervise suunas

Margus Allikmaa: 2+2 reeglit järgides on odavam teatriuksed kinni hoida

Kultuuriõhus on ka vastasseis – miks eelistab valitsus kriisileevendustes kaubandust kultuurisündmustele. Tekkinud kultuuriseisust räägib Margus Allikmaa.

Täna Vene teatri direktor Margus Allikmaal on vaieldamatult kõige suurem kultuurijuhtimise kogemus Eestis. Selle võib kokku võtta sõnadega – lavamehest kultuuriministriks. Ta tunneb teatrit ja juhtis 10 aastat juhatuse esimehena ERRi. Räägime sellest, missugune on kultuuriseis Eestis täna. 2+2 reegel, kui seda korralikult täita, sunniks teatreid töötama selge kahjumiga.

Minu kindel veendumus on, et arvutis ja muude ekraanide vahendusel ei saa teatrit teha?

Mulle on see ka kummaline tundunud, kohe mitmel põhjusel. Punkt üks on see, et me (teatrid –MM) läheme konkureerima videopildiga, kus on miljoneid valikuid. Ja nüüd tahame meie ka sinna jala uksevahele saada. Kui see ehk ei olegi kõige olulisem, siis ikkagi – ma ei kujuta teatrit ilma elava kontaktita kuidagi ette.

Ma saan aru näitlejatest. Sõna näitleja viitab sellele, et tahetakse ennast näidata. Loomulik. Aga publik võib hakata mõtlema, et milleks mul vaja sinna teatrisse minna, kui ma saan selle ekraani pealt kätte. See võib olla endale kuuli jalga laskmine, kui hakkame hirmus palju teatrit ekraanide vahendusel näitama. Loe edasi Margus Allikmaa: 2+2 reeglit järgides on odavam teatriuksed kinni hoida

Elusad järelehüüded

Ajakirjanik Raul Ranne käis külas. Ajasime juttu ilmunud “Surnute raamatu” valguses. Hiljem jalutasime Raikküla mõisnike Hauametsas, see andis hääbuva hiilguse kõigele.

Pildistas Eero Vabamägi. Lugu ilmus Postimehe Arteris. Meeldiv oli.

Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.

Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid. Loe edasi Elusad järelehüüded