Helsingi ülikoolis magistrikraadi saanud Siim Maaten püüab otsida teatris uut keelt, uute lugude võimalikkust ja loobuda kõikvõimsa režisööri positsioonist, andes peaosa näiteks merele.

Siim Maaten lõpetas 2013. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lavastajana ja samal ajal ka harrastusteatri juhi erialal.

Kui mõtelda Eesti teatrilavadele, on Siim minu jaoks aastaid n-ö kadunud olnud. Räägime „kadunud poja” ja igavese üliõpilasega (Ta on 14 aastat üliõpilane olnud ja ise naerab, et on põhjalikMM) alguses lepatriinudest ja saan teada, et Soomes ei ole triinusid on kertud. Siis kuulen, et ta tegeleb Soomes eksperimentaalteatriga, mis ei tähenda, et ta oleks traditsioonilisele teatrile selja pööranud. „Olen praegu Eestis, sest käin siin mängimas. Mängin kaasa Mart Sanderi krimipõnevikus „Ohver otsib mõrvarit”, mängime Uue-Harmi mõisas. Ise lavastades ei ole ma keeranud selga ka traditsioonilisele teatrile. Mulle meeldib sedagi vaadata ja luua.”

Sa elad Helsingis?

Aknast näen Helsingit, elan Espoos.

Kaua sa oled nüüd Soomes olnud?

Loe edasi Siim Maaten:. Minule tundub, et tulevikke on mitu →

Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja kirves” lugeda nii poliitika- kui kultuurihuvilistel.

Oma raamatus kirjeldab Kallas eesti keele ja meele saatust Euroopa ja Venemaa vahel. Selline lõpetamata dilemma. See on detailne ja paljudele allikatele toetuv polüfooniline lugu Eestist.

Siim Kallase emapoolne suguvõsa on Alverid. Eestlastest ehk kõige tuntum Alver on Betti, luuletaja üle aegade, kellel ei olnud lapsi. Ja on taluperemees Mats, kellel üheksa last. Aga sesse suguvõssa kuulub ka Haapsalu linnapea 1929–1940 Eduard Alver, Vabadussõja-aegne Kaitseliidu ülem, hiljem töötas lühikest aega Kaitsepolitsei ülemana ja juhtis 1935–1936. aastal ka sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mis on Tallinnfilmi eelkäija. Siim Kallas on Eduard Alveri tütrepoeg.

Ja nüüd hõikab Siim mulle ukselt, selle peale, et olen temalt küsinud, mis untsus on, et ta reformierakonda enam omaks ei pea…, aga sinna me veel jõuame.

Kuna olen 2009. aastal Rahvuskultuuri fondi juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase fondi – selle eesmärk on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris – halduskogu liige, siis me sinatame.

Oled suur ooperisõber. Käisid oma Brüsseli aastatel järjepidevalt Pariisis ooperi maailma esietendustel. Tean, et käid Estonia teatris tänaseni. Kas teated Estonia pehmelt öeldes segadustest tulid sulle uudisena?

Loe edasi Siim Kallas: Eesti on tõusude ja mõõnadega lõppematu lugu →

„Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.

Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.

„Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?

Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.

Loe edasi Mikk Jürjens: On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga. →

Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Loe edasi Kõik ei pea linnas elama, kõik ei pea linnas olema →

Ma ei usu, et „Lõputu suve” näitlejad ja lavastaja Priit Põldma seda plaanisid, aga etendust vaadates ma mitmes kohas tundsin valu, lausa füüsilist, tajudes, kui kiiresti noorus kaob. Mingi sama meeleolu oli õhus, kui enne seda jälgisin lavastaja ja ta sõbra arutelu muutunud maailma teemadel.

Nimelt juhtus nii, et minu juures aias said enne õhtust „Lõputu suve” etendust kokku kaks sõpra, kes käisid Vanalinna hariduskolleegiumis ühes klassis: Henri Otsing (32), kes on täna filosoofia doktorant, jõudis Eestisse mõni päev tagasi Chicagost, kus käis õppimas, ja Priit Põldma (32), lavastaja, dramaturg, kes ise ja kelle Rakveres lavastatud näidend muretseb ökoloogilise kriisi pärast maailmas.

Priit ei nimeta „Lõputut suve” dokumentaalteatriks, mis siis, et see näidend põhineb dokumentidel ja intervjuudel. Pärast etenduse vaatamist mõistsin, et see, mida rääkisime enne õitsvate õunapuude all kriisides vaevlevast maailmast, oli nagu ettevalmistus õhtuseks etenduseks.

Loe edasi Lõputu suvi: Ainult sina aitad planeeti →

Muusikas sulandub ja on sulandunud kõik, mis maailmas loodud, ütleb dirigent Tõnu Kaljuste, kui temalt maailma muutuse ja muusika muutumise üle pärin. Heas muusikas on eelnevalt loodu sees. Kuidagi kinnitab see mõttekäik arusaama, milline võiks olla uus maailm.

On kevad. Tõnu Kaljuste sõidab tihti üle mere ja ütleb, et parimat looduseõpetajat kui meri ei ole. „Tajud merd. Ta ei ole mitte kunagi ühtemoodi.” Tõnu sõidab paadiga Tallinnast Naissaarele tavalise hea ilmaga 15 minutit. Viinistule sõidaks autoga kauem, küllap ka paadiga.

„Muusika on muusika. Tal on tohutu mõjuväli. Kui palju on meremaalijaid, kui palju on teoseid merest. Kas sa vaatad merd suure luksusjahi pealt või sõidad mootorpaadiga või lihtsa purjekaga, sellel nägemisel on vahe.”

Ja samas on nii tähtis, kui dirigent ütleb, et kõik jutud ümber erinevate kunstiliikide on rohkem mingisugune kunstiline viiruk. Sest igal kunstiliigil on oma keel.

Muusika suurvorm on sümfoonia, laulu suurvorm ooper. Teie olete valinud kammerkoori.

Eri Klas kutsus mind paar korda enda juurde ühe ja sama küsimusega: Tõnu, kas sa tahad saada  Gustav Ernesaksaks või Neeme Järviks? See tegelikult näitab seda maailma, mille järgi inimesed muusikas orienteeruvad. Minu jaoks on kõige huvitavam just see, mis jääb nende kahe vahepeale. See muusika, mis ei ole seotud vaid suurte eeskujudega, žanritega – sümfonism, ooper, laulupidu, seal vahepeal on minu jaoks kõige põnevam maailm.

Loe edasi Tõnu Kaljuste: Mu mõistus tõrgub küll mõtlemast sellele variandile, et me kaome  →