Muusikas sulandub ja on sulandunud kõik, mis maailmas loodud, ütleb dirigent Tõnu Kaljuste, kui temalt maailma muutuse ja muusika muutumise üle pärin. Heas muusikas on eelnevalt loodu sees. Kuidagi kinnitab see mõttekäik arusaama, milline võiks olla uus maailm.

On kevad. Tõnu Kaljuste sõidab tihti üle mere ja ütleb, et parimat looduseõpetajat kui meri ei ole. „Tajud merd. Ta ei ole mitte kunagi ühtemoodi.” Tõnu sõidab paadiga Tallinnast Naissaarele tavalise hea ilmaga 15 minutit. Viinistule sõidaks autoga kauem, küllap ka paadiga.

„Muusika on muusika. Tal on tohutu mõjuväli. Kui palju on meremaalijaid, kui palju on teoseid merest. Kas sa vaatad merd suure luksusjahi pealt või sõidad mootorpaadiga või lihtsa purjekaga, sellel nägemisel on vahe.”

Ja samas on nii tähtis, kui dirigent ütleb, et kõik jutud ümber erinevate kunstiliikide on rohkem mingisugune kunstiline viiruk. Sest igal kunstiliigil on oma keel.

Muusika suurvorm on sümfoonia, laulu suurvorm ooper. Teie olete valinud kammerkoori.

Eri Klas kutsus mind paar korda enda juurde ühe ja sama küsimusega: Tõnu, kas sa tahad saada  Gustav Ernesaksaks või Neeme Järviks? See tegelikult näitab seda maailma, mille järgi inimesed muusikas orienteeruvad. Minu jaoks on kõige huvitavam just see, mis jääb nende kahe vahepeale. See muusika, mis ei ole seotud vaid suurte eeskujudega, žanritega – sümfonism, ooper, laulupidu, seal vahepeal on minu jaoks kõige põnevam maailm.

Totaalse müügi ja masside jaoks on need kaks plokki, Ernesaks ja Järvi, väga olulised, aga ma olen siiski niisuguses repertuaaris, millega ma võin minna mõlemale poole. Nii sümfooniate maailma kui ka laulupeole laulma – tänu sellele, et on olemas kammermuusikud, kes valdavad nõtkelt väga erinevaid stiile. Aga jah, mu tegevus jääb kahe posti vahele.

Teil on kohe Süüria helilooja Kareem Roustomi kontsert Filharmoonia kammerkooriga. Ja seal esitate ka ühe teose, mis on just teile kirjutatud, ja see on maailma esiettekanne.

Mis selle kultuuriliselt huvitavaks teeb. Ega meie inimesed… kui ütled Süüria, siis mõeldakse võimuvahetustele, revolutsioonile ja kõigele, mis puudutab poliitikat. Aga sellest, mis puudutab kultuuri, Süüria osa kristlikus kultuuris, teame vähe. See on niivõrd põnev. Need tekstid ja ajaloolised pöörded, kuidas Jeesus seal ringi käis, nende keeles rääkis, kuidas seal tekkis temast folkloor, kuidas see kõik transporditi Euroopasse ja mis sellest muutus…

Ma ise olen Georg Friedrich Händeli suurvorme piiblilugudest teinud, ühte isegi Iisraelis esitanud. Mäletan, kuidas me muusikutena koos Veljo Tormisega otsisime meie enda kultuurilist helikeelt, seda, milline meie rahvusliku kultuuri kõlapilt võiks olla. Ja siis mängid Händeli oratooriume ja kõik see saund, mida sa tunned palvustes ja sünagoogides ümberringi, tundus teine maailm. Ja kui kohtusin Kareem Roustomiga, siis nägin, kuivõrd inspireeritud ta sellest helikeelest on. Samas ta ei tsiteeri Süüria vana muusikat, aga on sellest mõjutatud, on olnud erinevates kultuurikihtides. See mõju ja see helikeel pakub mulle tohutult huvi.

Heliteos, mis meile on kirjutatud, on huvitav filosoofiline ringkäik vaikuse teema ümber. Arvan, et see tekstivalik on tal ka eelarvamusest, et siinses eesti kultuuris on vaikuse teema väga aktuaalne, kuna meil on vaikuse kuningas Arvo Pärt. Ta on leidnud vanadest ürikutest sellised tekstid, mis annab meie vaikuse heliloojale suure ajaloolise perspektiivi. See on põnev. Tänapäeva heliloojad püüavad kultuurilisest pärandist oma kompositsioonidesse rohkem panna kui omal ajal barokkajastu heliloojad. See, kuidas Kristus jõudis Euroopasse, on põnev kogeda. 

Palju räägitakse sellest, et maailm on muutunud. Kas sina tunned muusikalise keele, muusika muutumist?

Muusikas eneses on sulandunud kõik, mis on maailma loodud. Kui 20. sajandil hakkasid tekkima igasugused -ismid, hilisromantism ja seeriatehnikad ning tekkisid koolkonnad, siis praegusel ajal tundub koolkond piiratud mõtlemisega inimese õlekõrs, juuksekarv, millest ta saab kinni haarata. Loojad on vabad, haritud kogu sellest muusikalisest kontseptsioonist, mis on olnud eelnevalt. Kõik, mida luuakse, luuakse ikkagi eelnevate kogemuste põhjal. Tehnilised asjad aitavad, aga see muutus on just samasugune, nagu inimese enda muutus. Ma arvan, et sellist muutuse üldistust kompositsioonide muutuste kohta on võimatu teha. Muusika erinevus ja rohkus on nii totaalsest suur, et parem luua enda jaoks huvitavate loojate maailm ja selles viibida

Tõsi, muutunud on see, et väärtustatakse rohkem elavat artisti laval. See nälg tõeliselt suurepäraste muusikute järele… tullakse a cappella koori kontserti kuulama Londoni Albert Halli (kusagil 6000 kohta), saal on inimesi täis. Pariisisis on nii, Hamburgis… Tullakse inimhäält kuulama, seda 15–20 aastat tagasi ei olnud. Praegu on suur vajadus eheda, naturaalse professionaalse kunsti järgi.

Mul on selline mälupilt seitsmekümnendate keskelt – ei ütle, kas oli oktoobri- või maiparaad, aga mu meelest teie eestvõttel konservatooriumi rongkäigu seltskond marssis diksiländkamba, mitte puhkpilliorkestri saatel nagu tavaks, ja see oli võimas.

Ai, see oli hea jah. Meil kujunes välja jah selline traditsioon, et konsis ei olnud puhkpilliorkestrit, vaid oli diksiländbänd. Mängisime bluuse, erinevaid, küllaltki rahulikke ja ilusaid diksiländballaade. Kui olime tollasest Võidu väljakust üle saanud, siis hakkasime mängima Kalle Kustat. Oli huvitav, kuidas meie kolonn selle bluusi saatel lainetas. Ma ise mängisin tuubat. Mäletan, et mängisime intensiivselt kuni tollase kunstiinstituudini välja. Kunstiinstituudi ees tuli tollane rektor mu juurde ja ütles, et Kaljuste, mis viledega kontserti te korraldate, minge Kivimäele. See oli, nagu oleks meid saadetud teatud kohta. Siis ma talle rääkisin, et diksiländ on juurikaga muusika, see algas Chicago tapamajades, 1. mai traditsioon; et mängime töörahva muusikat. Ja me ei läinud Kivimäele, vaid mängisime kunstiinstituudi juures edasi.

Millise mõnuga te seda tegite!

Jah, marsi rutiin ja diksiländ, kus loovus on meeletu. Igaüks mängib oma soolot. See muusika on maksimaalse rõõmu peal. See muusika on vaba, ta ei ole selline üks-kaks-kolm, marsitaktis käi, vaid selles muusikas lendavad väga erinevate pillide mõttemaailmad ja tämbrid. Kõik see oli kontrastis tolle ajaga.

Kivimäele te ei jõudnudki, jõudsite hoopis Naissaarele. Teil oli plaan teha Naissaarele ooperimaja?

Eks see ole ikka võimalustest sõltuv, tegemist on projektooperiga. Sa ei saa teha ooperimaja üksinda. Sul on muusikateatri ideid, mida tahad teostada, ja see teatritaju muutus. See hakkas pihta meil Peeter Jalaka ja „Eesti ballaadidega”, tema tundis ennast kõige paremini väljaspool ametlike ooperimajade ruumi. See vabadus ja mõttemaailma muutus, mis koos Peetri teatriga tuli, sobis mulle tunduvalt rohkem kui akadeemiline ooperiteatri tööprotsess ja õhkkond. See oli muutus. Tegin Nargenfestivali ja väikese projektiteatri Nargen Opera. Tegime erinevaid asju. Tellisin uusi ka. Kuni viimaste asjadeni välja. Rasmus Puur lõpetas Veljo Tormise ooperi „Lalli”, seda me järgmisel aastal ka salvestame. Ooper on kallis žanr ja sellele on tuge väga raske saada.

Viimane asi, mis me tegime, on Philipp Glassi „Hydrogen Jukebox”.

See oli võimas, seal lauljad unustasid ära, et nad seisavad ja laulavad. Nad elasid selles maailmas, seisid ja laulsid ka muidugi.

See on see põhiline, mis tulebki neist Ernesaksa ja Järvi vahelistest nõndanimetatud postidest, mis on välja kujunenud. Palju on niisugust vokaali, milles kõne läheb üle lauluks nii naturaalselt, et sa ei omista sellele häälele ja väljendusele eraldi staatust. Kõnest laulule minek on loomulik. Diktsioon ja see, kuidas sa artikuleerid teksti, ei erine draamanäitleja omast. On stiile, kus sa häälitsed korrektselt, paned kontsentratsiooni hääle tekitamisele. Aga mulle see muusikateatri pool, kus on just tekstile antud muusika tiivad, nii et see on nõtkelt artikuleeritud ja värvitud, meeldib rohkem.

Võrrelge kahte lauljat, Georg Otsa ja Tiit Kuusikut. Georg Otsa tüüpi lauljad on muusikateatris minu jaoks huvitavamad.

See kõnest laulmisele üleminek, selleks peab ju põhjus olema. Ma ei hakka siin laulma ju, et kuuulge, Tõnu, kas te teate…?

Oraatorid hakkasid seda kasutama, sellest ka mõiste oratoorium. Et tekstisõnum jõuaks inimesteni. Mikrofone ja võimendust ei olnud ja oraatoritel tekkis eraldi ütlemise tehnika. Seal ta sai tekstile teistmoodi jõu. Alguses see oli vaid ühe noodi peal. Kui sa räägid ilma selleta, et paneksid mingi burdooni või noodi alla, siis see tekst ei pruugi kanduda inimesteni. Selline muusikaline mõtlemine, sellest algasid paljud erinevad stiilid pihta muusikas.

Filharmoonia kammerkoor tähistab oma 45. sünnipäeva. Ma arvan, et n-ö Kaljuste kammerkoor on vanem?

Minu jaoks saabki koor 60aastaseks. Isa Heino Kaljuste tegi Ellerheina kammerkoori ja juhtis seda viis aastat, siis mina veel kümme aastat. See oli taidluse aeg, kus ei olnud kutselist tegevust, aga tegelikult olid repertuaar ja huvidering klaarunud. Ellerheina koori juhina, mul oli konservatooriumis ka oma pisikene koor ja sealt tulid lauljad üle ka Ellerheina kammerkoori.

Mäletan, et Kaljuste kammerkoor tegi kaas Mikk Mikiveri lavastustes. „Seersant Musgrave`i tants”, 1974 oli esietendus, te laulsite esimese reas istudes. Ita Ever suitsetas Stalini lemmiktubakat Zolotoje Runo, lõhn jõudis saali, Juhan Viiding midagi tegi pikksilmaga…

Mikiveriga me otsustasime, et teatud kohtadel võime improviseerida. Olid mõningad kohad, mis alati tulid näitlejatele üllatusena. Ükskord sattus jõulude ajal meie improvisatsiooni „Püha öö” motiiv. Ita Ever ei suutnud enam tekstiga edasi minna. Pisarad jooksid.

Sügaval venestamise ajal.

Siis tegime kaasa ka tollases Noorsooteatris, Kalju Komissarovi lavastustes. Olav Ehala muusikat laulsime, seda küll lindistasime, ei laulnud kohapeal, etendustel. „Kirsiõite tolm”, „Armastuse lugu”…

Kui me rahast ei räägi, siis mis erinevus on amatöör- ja profikooridel? Kas mina oma kõrvaga võiksin suuta nende kõlapildis vahet teha?

Ei pruugi, jah, vahet teha. Vahe on ainult selles, et repertuaari hulk ja suurus, stiilide valdamine – see on väga erinev. Filharmoonia kammerkoor laulab mitu korda rohkem repertuaari. Teine asi on ka hääle vastupidavuses, kõikidele ei ole antud sellist häält, et see iga päev lauldes vastu peaks.

Professionaalsus on seotud ka dirigentidega, kas on ambitsioonid saada suurem repertuaar ja teha kutselist tööd.

Taidluses on neid koore, kus on väga head lauljad ja dirigent on hea kõrvaga ja hea ninaga, missugust repertuaari laulda. Võrreldes selle ajaga, kui ma olin üliõpilane, on neid koore praegu tunduvalt rohkem. Taseme muutus on olnud totaalne.

Tihtipeale taidluskooride poolt tuleb värskeid ideid, huvitavaid nägemusi tänu sellele, et neil ei ole professionaalset rutiini. Taidluse sähvatused on ägedad.

Käisime koos vaatamas Draamateatris n-ö Ita Everi tükki. Seal selgus, et üks Ita seitsmest eluaegsest sõbrannast oli sinuema?

Ita Ever, jah, on mu jaoks kogu elu olnud tädi Ita. Väga armas ja soe tükk oli. Seda tulebki võtta nagu ilukirjandusteksti, mõned päris asjad ja see, mis laval, võivad üksteisest erineda. Aga see pole oluline, õige oli tabada selle seltskonna vaimu, rännakut kõige karmimas ajas. Nad olid sõja lapsed. Armumised, mis viisid neid eri teedele… Kui ise oled lapsest peast peale neid tädisid näinud, siis see elude lugu on lihtsalt haruldane. Seda aega mu meelest polegi käsitletud nii sügavalt.

Jah, ka selles loos on aja muutus sees.

Meeleolu ja mõttemaailma muutused. See, mis minu ajal on toimunud. 1981. aastal me lõime kutselise Filharmoonia kammerkoori ja 1991. aastal oli putš. 1981. aastal me juba laulsime Eesti romantikat, isamaalist muusikat. Püüdsime luua oma maailma, mulle tundub, et olime oma kultuuriotsingutega kümme aastat ees. 1991. aastal, kui oli putš, samal ajal, kui tankid sõitsid Tallinnasse, ma sõitsin lennukiga üle Tartu maantee. Nägin, kuidas nad tulid. Ma lendasin Saksamaale, monteerima Veljo Tormise plaati „Unustatud rahvad”. Kui kohale jõudsin, ma ei teadnud, kas jään Saksamaale kaheks päevaks, kahekümneks päevaks või kaheks aastaks.

See oli esimene plaat, mille tegime ECMile. Soomes plaadistasime, 1993 tegime Arvo Pärdi „Te Deumi”. Need olid ajad, kus meie juba tegelesime korraliku hea plaadifirma ja kirjastustega.

Tormis kirjutas oma tsükli suures kartuses, et eestlased on järgmised, kes on unustatud rahvas. Ingerlased on juba sulandunud, vepslastest ei räägigi, isurid… Kõik nad on hajunud. Me veel tellisime talt karjala sarja „Karjala saatus”. Need kõik olid eraldi tsüklid ja alles hiljem Veljo Tormis nimetas need kokku – „Unustatud rahvad”.

Praegu teil ei ole seda hirmu, et meist saab unustatud rahvas?

Kõik on praegusel ajal võimalik. Hävitada miljon inimest… Paar pauku… Kui nõmedaks inimene läheb, seda ei oska ju ette näha.

Aga see meie, eestlaste kultuuriline tase, mis on. Õpetatud peade hulk. Kultuuri mimekihilisus. Mu mõistus tõrgub küll mõtlemast sellele variandile, et me kaome. Kuniks on erineval tasemel kultuuri ja keele arengut, on muid asju, mida karta.

Te töövõime on kadestamisväärne muusikakultuuri edendamisel. Rääkige nüüd Filharmoonia kammerkoori juubelituurist. Mida esitate?

Tegin Veljo Tormise kahest sarjast ühe õhtu. See on ka viibe minu vabakutselise aega, kui alustasin Naissaarel Omari küüniga. Küünis esimene etendus oli „Eesti naiste laulud”. Siis hiljem tegime „Eesti meeste laulud”, mõlemad koos Peeter Jalakaga. Nüüd tegin kontsertprogrammi, väikese lavastusega, panin naised ja mehed kokku. Alguses kirjutas Tormis uue folkloori peal põimiku meeste lauludest, siis tuli vanema kihi peal runomuusika naiste laulud. Nüüd panen uue ja vana rahvalaulu omavahel vestlema. Mitte ainult stiili poolest, vaid ka elu enda seigad viivad naisi ja mehi kokku väga erinevates elusfäärides. „Naistelaulud” oli lihtsalt ühe naise elukaar sünnist surmani, „Meestelaulud” on tsükkel – ütlengi, et mehed on tsüklis.

Te, ma märkan, annate oma esitatavatele muusikateostele filosoofilise kaalu ja mõtte. Kas laulja, kes laulab, peab sellest aru saama? 

Just täna proovis sellest rääkisin. Ma sotsiaalmeedias tihtipeale ju veidi suunan tähelepanu. Ma ei tegele müügitehnikaga, ma toon inimesed nende tekstide juurde, mida helilooja kasutab. Annan helilooja kultuurilist tausta, selgitan, mille pärast. Et lisaks sellele, et mängida ja laulda õigeid noote, oleks selle sees ka kultuuriline tagapõhi. 

Kahjuks on tihtipeale meil nii, et meie muusikud siin lõpetavad proovi ära ja lähevad järgmisesse, siis veel õpetama, nad on niivõrd hõivatud. On inimesi, kes suudavad seda filosoofilist sisu haarata, kes seda isegi vajavad. Muidugi tuleb kultuuriline taust mõnikord ka tehnikast, artikulatsioonist, tuleb tööprotsessis. Aga ma usun, et see, kui muusik veidikene hakkab aru saama ajastute kulgemisest, rikastab teda ja ilmselt ka kuulajaid.

Kui mõelda Tormise pooleli jäänud ooperi „Lalli” peale, mille sisu on see, kuidas Inglismaalt tuli piiskop Soome paganaid ristima. Märkad seoseid Euroopas. Muusika on õnneks selline ala, mida ei saa rääkida. Me ei räägi ka ju praegu muusikast, muusikal on oma keel. Me räägime sellest, mis muusika ümber. Kõik jutud ümber erinevate kunstiliikide on rohkem mingisuguse kunstilise viiruki tajumine.

Kui te küsite, kas muusikud, lauljad on nende kultuuriliste asjade tajujad, siis nad tajuvad seda muusikat tehes. Seal on see keel. Mul on väga tore koostöö visuaal- ja helikunstnik Ryoji Ikedaga, Jaapani poisiga, kes kirjutas koorimuusikat ja kelle asju me tegime ERMis ja nüüd Pariisis. Tema on printsipiaalne, ei näita oma nägu. Töötab ainult oma kunstiga – jätke mind mängust välja, kõik minu arvamused ei loe midagi, mine ja taju ainult minu kunsti. See on niisugune tee, mis on mulle ülisümpaatne. Absoluutne. Aga olles pidevas muusikaelus sa ei saa ilma selleta, et inimestele veidike rääkida kultuuri kulgemisest maailmas. Huvi tekitada. Kui huvi ei tekita, kui ajalehtedest kaob kultuuri rubriik täielikult, kui teatrist, kinost, muusikast üldse ei räägi, siis on publikut raske normaalsel tasemel hoida. Praegu meil on ju fantastiline, kõik on hästi.

Ma siin vist köhataksin.

Kesk-Euroopas tõesti saad oma kontserdi peale kolm-neli erinevat arvustust, rääkimata Inglismaast, kõik suured ajalehed kirjutavad. Siin ootad küüsi närides, et ajalehes Sirp keegi kirjutaks. Või mis kriitika, ma mõtlen mõtestamist. Me ei vaja halvasti ütlemise kultuuri. Aga seda, mis suunas keegi pürgib, et sa loed seda ja oskad siis tähele panna. Et sa ei deklareeri, mida sina tahad, vaid näed, mida teine tahab, see on tähtis.

Kuidas te valite teemasid muusikas, mida esitada?

Ma ei tea, elu kulgeb ja toob mõtteid pähe. Mõnikord  tulevad unes, mõnikord ilmsi. Seda õpikut, kuidas tulevad ideed, ma ei oska kirjutada. See tuleb elust enesest, milles on nii palju erinevaid võimalusi, aga sa tunned mingil ajahetkel mingite asjade vastu huvi. Mitte ainult teemade vastu, vaid ka näiteks lavastajate vastu. Teatritegemist Naissaarel ma ise vaikselt jälgin ja õpin, näen inimeste erinevaid töid, seda, kuidas see kõik sünnib. Kuidas keegi inimestega töötab. Lavastajate jälgimine mul on juba Mikk Mikiverist saadik, vaatasin tema ja Voldemar Panso proove üliõpilasena rohkem kui käisin sümfooniaorkestri proovides.Mulle tundus, et teatris lavastaja töö on tihtipeale palju huvitavam kui mõnede dirigentide töö. Rändad oma huvides, tunned huvi. Ühe huvi võtad teadmiseks, mõne huviga hakkad käituma ja tahad seda teha.

Teekonnal kõige olulisemana tuleb ära tunda see, mida sa ise tahad, mitte et sa oled keegi teine. Lihtsalt suure asja tegemine ja tähtis olemine ei ole eriline elukutse.

Ilmus Maalehes. Fotod erakogu.

Eesti filharmoonia kammerkoor 45

Veljo Tormis (1930–2017)

– Naistelaulud

– Meestelaulud

Dirigent Tõnu Kaljuste

Lavastus Tõnu Kaljuste ja Ingmar Jõela

05.06 KELL 19:00

VIINISTU KATLAMAJA

06.06 KELL 20:00

VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA AIT

27.06.2026 KELL 19:00

TRIIGI FILHARMOONIA, LEISI, SAAREMAA

Korraldaja Mustjala Festival

30.06 KELL 19:00

TALLINNA KULTUURIKATEL

01.07 KELL 19:30

OMARI KÜÜN, NAISSAAR

Korraldaja Nargenfestival