Kaido Kama: Aatelisus poliitikas ei tööta

„Me ei osanud kõike seda ette näha,“ ütleb Kaido Kama 35 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Ta ei pea silmas toonaseid poliitilisi sündmusi, vaid maailma, millesse me oma riigi üles ehitasime. Lääne tüüpi demokraatia, tarbimise kasv, tehnoloogia ja inimkonna kasvav energiavajadus on toonud kaasa probleemid, mida toona ei osatud ette kujutada.

Tänagi on Kaido Kamas ühendatud ratsionaalne mõtleja ja romantik. Ta on Argo Ideoni kirjutatud ja peagi ilmuva raamatu „Eesti riigi tegemine” peaosas.

Kaido tuleb Saaremaalt. Tuleb päev varem kui plaanis. Sest „meri oli karvane”. Ja siis räägime mesilastest. Selgub, et Karulas, kus Kaido elab, olid veel 20 aastat tagasi tarupedajad. „Tarupedajad – kasvavasse puusse on inimene õõnsuse sisse teinud. Sinna tulevad mesilased ja siis sealt lõigati sügisel kärge.”

Üks meid ühendav joon on kindlasti see, et me kumbki ei taha olla vinguv vanamees.

Kas see, et sa sattusid Eesti riigi taasiseseisvumise juures tugevalt kaasa kõnelema, oli juhus või ettemääratus?

Loe edasi Kaido Kama: Aatelisus poliitikas ei tööta

Siim Kallas – suure kultuurihaardega eestlane

Siim Kallas – (22.10.1948 – 22.08.2026)

Ei saa Sinuga seoses Betti Alverita, tal on luuletus pealkirjaga „Suurest haardest” ja seal muu hulgas read: „Kuula kumisevaid kelli, rinda lapselikult helli/ viise varu./ Kuid su laulule kui krooni andku oma helitööni/ maru./

Sellel hommikul hakkas udu hajuma, kui oma aeda jõudsin. Tegin kohvi ja vahtisin. Üksi. Kuulasin vaikust. Vaevalt, et see Sulle enam korda läheb, mis ilm on ja mida keegi mõtleb. Surm peaks olema avastus, teadasaamine sellest, mida ei tea keegi, kes elab. Sünniga sarnane. Võtsin aeda arvuti kaasa, mõtlesin, et loen Mihkel Muti raamatu „Juhan Viidingu evangeelium” käsikirja edasi, kui vihma sadama hakkab. Kunagi Sa ütlesid mulle, et Su lemmikluuletajad on Juhan Viiding, Paul-Eerik Rummo ja Betti Alver.

Loe edasi Siim Kallas – suure kultuurihaardega eestlane

Kumb on tähtsam, kas kraavikaevamine või raamatute lugemine?

Urmas Lennuki näidendisse „Vargamäe valvur” mahub nii Tammsaare „Tõe ja õiguse” epopöa kui Vargamäe tänased teed, maad ja majad. Lavastuse inimesed on ühest teisest ajast. Meid ja neid ühendavad armastus ja surm. Näidendi ja lavastuse allhoovuses on 21. sajandi elutunnetus.

Kõige enam vaimustas „Vargamäe valvuri” saunarahva tegelaste kujundlik keel. Selle kohta saab öelda pildiline. Ja see, millise loomulikkusega näitlejad seda keelt kõnelevad, näitab nende ja lavastaja, isegi terve lavastuse tipptaset.

Võib ju mõelda, et saunarahvas, n-ö tööloomad, mis keelt neil? Aga Urmas Lennuk kirjutab neile just ilusa keele, kauni sõnaseadmise suhu.

Loe edasi Kumb on tähtsam, kas kraavikaevamine või raamatute lugemine?

Siim Maaten:. Minule tundub, et tulevikke on mitu

Helsingi ülikoolis magistrikraadi saanud Siim Maaten püüab otsida teatris uut keelt, uute lugude võimalikkust ja loobuda kõikvõimsa režisööri positsioonist, andes peaosa näiteks merele.

Siim Maaten lõpetas 2013. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lavastajana ja samal ajal ka harrastusteatri juhi erialal.

Kui mõtelda Eesti teatrilavadele, on Siim minu jaoks aastaid n-ö kadunud olnud. Räägime „kadunud poja” ja igavese üliõpilasega (Ta on 14 aastat üliõpilane olnud ja ise naerab, et on põhjalikMM) alguses lepatriinudest ja saan teada, et Soomes ei ole triinusid on kertud. Siis kuulen, et ta tegeleb Soomes eksperimentaalteatriga, mis ei tähenda, et ta oleks traditsioonilisele teatrile selja pööranud. „Olen praegu Eestis, sest käin siin mängimas. Mängin kaasa Mart Sanderi krimipõnevikus „Ohver otsib mõrvarit”, mängime Uue-Harmi mõisas. Ise lavastades ei ole ma keeranud selga ka traditsioonilisele teatrile. Mulle meeldib sedagi vaadata ja luua.”

Sa elad Helsingis?

Aknast näen Helsingit, elan Espoos.

Kaua sa oled nüüd Soomes olnud?

Loe edasi Siim Maaten:. Minule tundub, et tulevikke on mitu

Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

Ristsetele palutakse, pulma kutsutakse, aga matusele minnakse ise,” on Toomas Paul öelnud. On rääkinud, et surm on üleminek. „Mitte surma hirm, vaid surmajärgse hirm. Mis saab hingest? Kas see võetakse taevasse või ei?”

Kui taevas on, siis Teie olete nüüd kindlasti seal.

„Ja päike läheb looja uhkelt särades üle joostud tee

just nii kui tuletooja kõnnib tehtust rõõmu tundes

puhkama.

Kilp särav katab rinna. Nagu võitnud oleks halli ilmamaa

ning nüüd saab rahus minna süda häädust hõõguv nagu lee.”

Loe edasi Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

Loe, see loeb