Pole suurt vahet vaesusel ja koduvägivallal Prantsusmaal ja noh, näiteks Eestis. Muster on ilmselt üks. Allakäigutrepp. Selline uitmõte tekkis, vaadates Eesti Draamateatris kaasaegse prantsuse kirjaniku Édouard Louis näidendi „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ lavastust.

Kas me peame elama elu, mis pole nagu meie oma ja samas on ka? Teater annab selleks võimaluse. Jah – vaesus. Vaimne ja füüsiline. Kuidas sesse satutakse? Millal ja kas üldse tekib soov sellest olukorrast välja murda? Just selle teemaderingi võtab oma diplomilavastuses käsitleda alustav lavastaja Oliver Reimann. Lavastus ja materjal sobivad täpselt Draamateatri mängukavasse, näitamaks, et kõik vaesusest välja ihkajad ei saa pankuriteks, nagu juhtub eestlastega „Rahamaas” ja juutidega lavastuses „Lehman Brothers”.

Rainer Sarneti „Hamleti” suured monoloogid peetakse selles lavastuses kuristiku serval. Lavastaja ehitab Tallinna Draamateatri laval üles oma maailmamudeli ja kujundikeele. See lavakeel on nii rikas ja otsinguline, et kui sellest ka kohe nüanssideni aru ei saa, ei tee see kunstielamust lahjemaks.

Kultuur millest sünnib kunst, on lisaks kõigele muule ka mõtete ergastaja. Eesti Draamateatri „Hamlet” on kunst selle sõna kõige paremas mõttes.

Ma tean küll, et kui kirjutan sõnu, mis tähistavad mõisteid surm, vaimumaailm, kunst, vaikimine…, siis tekib iga lugeja peas oma pilt, arusaam, mis neid sõnu seletab. Ursel Tilga Hamlet ja Rainer Sarneti „Hamlet” juhivad meid vähemalt emotsionaalselt ühte kohta, taevaliku ja maise harmoonia otsingule kurjase küüsis vaevlevas maailmas.

Kaks Eesti pikka dokumentaalfilmi – üks esilinastus eelmisel aastal, teise avalik esilinastus on veel ees – sattusid kõrvuti vaadata. Üks inimkooslustest ning teine looma- ja linnukooslusest. Üks üsna irooniline vaade elule nõukogude ajal – punkarid oksendavad, teises on muu hulgas kaadrid, kuidas merikotkad rabajärves ujuvad.

Kui inimene on looduse osa ja mu meelest on, siis Indrek Spungini dokk 1980. aastate pungist ansambli Velikije Luki toel „Õnn on elada me maal” ja Riho Västriku dokk „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” on loodusfilmid mõlemad. Esimene näitab ja illustreerib, kuidas inimene, n-ö looduse kroon, suudab inimühiskonna täiesti tuksi keerata, ja teine näitab, kuidas loomad on suutnud inimeste moodi hulluksminekut vältida ja suudavad, kui lastakse, tänaseni üsna rahulikult koos eksisteerida.

Kas tõesti liigume selle ühiskonna poole, kus kõik, mis päris, jäägu kuluaarijutuks ja ühises tulevikuvaates on vaid hirm ja segadus?

Riho Sibul laulis juba 2005. aastal Ultima Thule plaadil „Ingel ja suli”, et tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Ülo Vooglaid on öelnud, et põhiküsimus ei ole see, kuidas muutuda, vaid see, kuidas hoida – loodust, häid inimesi, vaateid. Nii ühel kui teisel on õigus. Selleks, et muutuda paremuse poole, tuleb möödunud aja väärtuslikku alles hoida. Vana maailma väärtusi ei peaks maha jätma. Kui ikka tahame olla uus.

Inimsipelgad