Urmas Lennuki näidendisse „Vargamäe valvur” mahub nii Tammsaare „Tõe ja õiguse” epopöa kui Vargamäe tänased teed, maad ja majad. Lavastuse inimesed on ühest teisest ajast. Meid ja neid ühendavad armastus ja surm. Näidendi ja lavastuse allhoovuses on 21. sajandi elutunnetus.

Kõige enam vaimustas „Vargamäe valvuri” saunarahva tegelaste kujundlik keel. Selle kohta saab öelda pildiline. Ja see, millise loomulikkusega näitlejad seda keelt kõnelevad, näitab nende ja lavastaja, isegi terve lavastuse tipptaset.

Võib ju mõelda, et saunarahvas, n-ö tööloomad, mis keelt neil? Aga Urmas Lennuk kirjutab neile just ilusa keele, kauni sõnaseadmise suhu.

Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.

„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”

Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.