Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.
„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”
Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.
llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.
Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.
See on mitmekordselt sümboolne, kuidas Alatskivil, lavastuses „Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu. ” peetakse kirjandustundi nii, et see muutub teatrikunsti sündmuseks. Imeks. Koos hingamiseks.
Olen ikka läbi aastakümnete kirjutanud, et hea lavastuse sünniks peab paljudele muudele asjadele lisanduma ka pisut õnne. Ja alati jääb see õnneasi seletuseta, jääb kuidagi ehk sisuga sõnakõlksuks. Nüüd „Alguskokkukõla” vaadanuna saan õnne seletada: õnn on, kui kokku saab kolm erinevate elukutsete tipptegijat, kes kõik Juhan Liivist vaimustunud. Ja siis nad räägivad vaimustusega sellest, millest nad on aru saanud. Näitleja Pääru Oja võiks ka üksinda lugeda Liivi luuletusi ja see oleks sündmus, kirjandusteadlane Tanar Kirs võiks pidada loenguid Liivist ja see oleks põnev, helilooja ja dirigent Pärt Uusberg võiks oma kooriga Head ööd, vend esitada Liivi luulele kirjutatud laule ja see mõjuks. Nad seda on kõik teinud ja teevad veel. Aga nüüd on nad koos ja see – „tõstab sind ja teisi üles”. Juhan Liivi tsiteerides võetakse ilust viimne ilu ja valust viimne valu. Vähetähtis ei ole, et see kokkusaamine toimub Juhan Liivi muuseumis, mis ühtlasi luuletaja kodupaik. See, mismoodi Pääru Oja ühes stseenis räägib, et just siin lakas kirjutas Juhan oma surematud luuletused, on nii ehe, et ei märka mõelda, et eks seda lakka ole Liivi ajast mitu korda ümber ehitatud. Tõsi, paik võib olla sama ja Peipsi järve hingamine on tunda, kui sellele keskenduda. Kohavaim on ka alul viidatud õnne osa, kindlasti.
Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja kirves” lugeda nii poliitika- kui kultuurihuvilistel.
Oma raamatus kirjeldab Kallas eesti keele ja meele saatust Euroopa ja Venemaa vahel. Selline lõpetamata dilemma. See on detailne ja paljudele allikatele toetuv polüfooniline lugu Eestist.
Siim Kallase emapoolne suguvõsa on Alverid. Eestlastest ehk kõige tuntum Alver on Betti, luuletaja üle aegade, kellel ei olnud lapsi. Ja on taluperemees Mats, kellel üheksa last. Aga sesse suguvõssa kuulub ka Haapsalu linnapea 1929–1940 Eduard Alver, Vabadussõja-aegne Kaitseliidu ülem, hiljem töötas lühikest aega Kaitsepolitsei ülemana ja juhtis 1935–1936. aastal ka sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mis on Tallinnfilmi eelkäija. Siim Kallas on Eduard Alveri tütrepoeg.
Ja nüüd hõikab Siim mulle ukselt, selle peale, et olen temalt küsinud, mis untsus on, et ta reformierakonda enam omaks ei pea…, aga sinna me veel jõuame.
Kuna olen 2009. aastal Rahvuskultuuri fondi juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase fondi – selle eesmärk on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris – halduskogu liige, siis me sinatame.
Oled suur ooperisõber. Käisid oma Brüsseli aastatel järjepidevalt Pariisis ooperi maailma esietendustel. Tean, et käid Estonia teatris tänaseni. Kas teated Estonia pehmelt öeldes segadustest tulid sulle uudisena?
„Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.
Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.
„Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?
Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.
