Hardi Volmer: Hingekaamose vastu aitab huumor

Praegusel äreval ja hirmutaval ajal annavad inimestele hingetuge emake loodus ja huumor, ütleb Hardi Volmer. Ometi juhtus nii, et just sellisel hetkel valmis tal film, mis viib vaataja kalmistute maailma.

Hardi räägib, et oli nädal tagasi kitsekestele oma aia külge lakukivi pannud, aga need kurivaimud pole seda veel üles leidnud. Mina saan talle sekundeerida jutuga oma aiast, kus kitsekari on üles leidnud mu laiskusest suure õunapuu alla jäänud õunad ja nüüd neid söömas käib. Räägime ka karudest ja ilvestest. „Mul on põdrad. Nüüd pidi karusid palju olema. Ma neid ei ole veel näinud. Ilm on ikka täiesti hukas!“

No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.

Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, see on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkida sellistest ilusatest loodusnähtustest enda ümber – see on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.

Loe edasi Hardi Volmer: Hingekaamose vastu aitab huumor

Kuidas me perearst Karmen Jolleriga tema auto lume alt välja rääkisime

Perearst Karmen Joller on viimaste aastatel sage külaline me kõigi kodudes – olgu leheveergudel või teleekraanil ikka koroonaviirusest rääkimas. Mida peab ta tähtsaks oma igapäevatöös? Millistena paistavad inimeste nüüdsed elud ja mured perearstikabinetis?

Lepime doktor Jolleriga kokku, et räägime arvuti videoaknas. Näeme teineteist, kuulame ja kuuleme. Ta ütleb, et jõuab arvuti ette kella kolmeks. Kui ma siis ühendust võtan, istub perearst Karmen hoopis autos. Abiliseks nutitelefon.

Selgub, et tal on töö juures kauem aega läinud. Ta on rutanud autosse, aga see on lume all. Ja siis ta mulle ikka väga naiselikult seletab, kuidas tal on puhastamiseks hari küll, aga ta ei tea, kuhu selle kevadel pani. Mina kuidagi unustan ära, et räägin arstiga. Noomin teda, et nüüd siis konutab külmas autos. Tema ütleb, nagu lapsed tavaliselt, et „ei, mul ei ole külm“.

Telefonipilt on üsna kvaliteetne. Doktor Joller pakub, et räägime, auto sulab selle ajaga lume alt välja. No kui doktor ütleb, et ta haigeks ei jää, siis mis saab mul sel moel rääkimise vastu olla.

Kallis doktor, kuidas vanainimene peab autot puhastama, kui selg haige on?

Loe edasi Kuidas me perearst Karmen Jolleriga tema auto lume alt välja rääkisime

Jaak Aaviksoo rohepöördest: inimkond upub oma väljaheidetesse

Inimkond peab asuma oma saasta koristama, muidu upume väljaheidetesse. Nii võtab akadeemik Jaak Aaviksoo kokku rohepöörde sisu. See nõuab aega ja raha, aga puu otsa tagasi inimkond minema ei pea.

Mitu päeva enne Jaak Aaviksooga kokku lepitud rohepöördeteemalist vestlust on mul tunne, nagu läheksin matemaatikaeksamile. Kusjuures olen isegi õppinud, aga tean, et ma midagi ei tea. Rahustan ennast, et kuule, mees, võta seda mitte nagu eksamit, vaid kui konsultatsiooni. Ütlen seda kõike ka Jaak Aaviksoole ja see ajab ta mõnusalt naerma.

Tunnistan, et Jaak Aaviksoo võiks olla väga hea õpetaja. Ta käitub kuidagi nii, et hirm rumal olla kaob ja uudishimu teada saada kasvab.

Rohepööre on mõeldud selleks, et hoida ära kliimakatastroofe. Oskate te ajaloos tagasi vaadates öelda, kui palju on inimesed mitmesuguste pöörete alguses osanud ette mõelda?

Ma ei tea. Olen natuke viimasel ajal uurinud, mis ajaloos juhtunud on. Maakera on lõplik ja seda ei pruugi jätkuda igavesti ja kõigile … Ehk esimene, kes sellele 200 aastat tagasi tähelepanu juhtis, oli Thomas Robert Malthus. Ta ütles, et toit saab otsa, kui me rahvastik kogu aeg kasvab.

Väga suurt mõju Malthuse öeldu ei omanud, välja arvatud Nõukogude Liidus, kus malthusianism neeti maapõhja. Öeldi, et sotsialism vabastab meid kõikidest probleemidest ja loodus tuleb allutada.

Eks ole olnud teisi hoiatajaid veel, aga ma arvan, et kõige suurem ärataja oli Rooma Klubi. Nende raport „Kasvu piirid”.

Loe edasi Jaak Aaviksoo rohepöördest: inimkond upub oma väljaheidetesse

Elina Reinold: teater julgustab inimest ennast tundma ja teistele kaasa tundma

Loominguliselt täidetud ja tõstetud. Nende sõnadega iseloomustab end 28. detsembril 50aastaseks saanud näitleja Elina Reinold. Just temal on suur osa selles, et jõulude eel esietendunud holokaustist rääkiv näidend „Ema, kas meie kass on ka juut?” mõjub mulle nagu mateeriasse kootud palve.

Ma arvan, et Elina, mina nagunii, oleme endale võtnud sellise ülesande, mida varasemast ajast ei mäleta. Nimelt – me ajame juttu päev enne esietendust.

On õhtu ja Elinal seljataga kaks läbimängu. Mõtlen sellele, mida võib näitleja sellisel hetkel tunda, ja olen natuke murelik. Mida küsida, et teda aidata? Olen ju just mõni hetk tagasi näinud, kuidas lavastaja Julia Aug oma ärevust varjab. Elina isegi ei varja.

Mõtlen, et tõesti, kunstiga ja loomisega on nii, et ole sa kui kogenud tahes, ikka on iga kord esimene kord. Koban küsimust kuni lõpuks jõuan sõnastuseni …

Millised on olnud sinu viimased kaks nädalat?

Nii raske küsimus.

Raske?

Jah, mitmes mõttes. (Hästi aeglaselt.) Tegelikul olen ma väga rõõmus ja loominguliselt täidetud ja tõstetud Julia Augiga proove tehes.

See teema on väga oluline. Holokaust. Täpsemalt, juutide olukord 1941. aastal Eestis. Pealiskaudselt mõeldes võib tunduda, et see ei puuduta tänapäeva eestlast. Tänapäeva venelast. Tänapäeva juuti … Aga praeguses poliitilises olukorras, mis laiub meie ümber –

Valgevenes, Ukrainas –, ei tea kunagi, mida mingid hullud võivad mõelda või teha. Kõike võib juhtuda. Kunagi ei tea, kuidas mingi asi millenigi viib.

Loe edasi Elina Reinold: teater julgustab inimest ennast tundma ja teistele kaasa tundma

Ärge lammutage vana teatrit veel

Eksistentsiaalne hirm tuleviku ees on kogu maailmas äratanud diktatuuriihaluse.

Me kõik oleme riskigrupp.

Kirikutes on aastasadu räägitud, kuidas oleme vennad ja õed. Ja et me üle valitseb kusagil üks suur jumal, kes kõiki jälgib, kõike teab, ja meil jääb üle vaid teda paluda.

Mina ei ole kindel, et jumalat on lihtsam paluda kui maapealseid valitsejaid.

Elu kui kunstiteos

Loe edasi Ärge lammutage vana teatrit veel

Evelin Võigemast: Kui mulle meeldib mu elu, siis see ongi õnn

“Ma ei taha niimoodi oma elu elada, et püüan laveerida eri
poolte vahel, mitte seisukohta võttes. Ainult selle nimel,

et kõigile meeldida,” toob näitleja Evelin Võigemast välja
tarkuse, mis aitab ka rasketel hetkedel iseendaks jääda.

Kui olen diktofoni välja lülitamas, ütleb Evelin sellisel toonil, mis vastuvaidlemist ei salli ja kaasakiitmist samuti mitte: „Ma olen 41, ma ei tahagi olla 25. Kõik on väga hästi.”

Selle peale saan Evelinile lõpuks rääkida ära loo, mis on minuga nüüdseks 13 aastat kaasas olnud. Nad siis mängisid lavatsust „Ruja” Tartus. Ja me lava taga kohtusime Eveliniga, kes küsis, kuidas oli. Mina vastasin siis: „Sa olid ilus.“ Ja sain ta reaktsioonist kohe aru, et sellest ei piisanud. Aga sinna see jäi.

Olen nüüd, aastaid hiljem mõelnud, et Evelin oligi ilus ja teadis seda ka ise. Kui ta nüüd seda mu juttu kuuleb, siis ütleb, et tema reaktsioon polnud mitte „ma tean“, vaid „kas muud ei olnudki?“.

„Vananemise võlu on selles, et rollid on läinud selliseks, kus ainult ilust ei piisa,” ütleb Evelin Võigemast.

Mis sa teed jõuluajal?

Loe edasi Evelin Võigemast: Kui mulle meeldib mu elu, siis see ongi õnn

Loe, see loeb