Margus Mikomägi

Tallinna Linnateatrile võiks hiljutise Teatriauhindade gala mängulisuse ja musikaalsuse eest anda parima eestikeelse meelelahutaja tiitli. Kollektiiv tõestas, et ka meelelahutus saab intelligentne olla.

Siseringile oli teada, et gala lavastanud Mikk Jürjensile jääb see viimaseks tööks Linnateatri koosseisulise töötajana. Ma ei tea, kas Mikk ise mõtles sõnale „viimane“ galat mõtestades ja sellele detaile välja mõeldes, aga tihtipeale on mõtlemine, et teed mõnd asja nagu viimast,õnnestumise vundament. Mõni päev enne Teatripäeva Mikuga rääkides ütles ta, et alustab vabakutselise elu lootusega rohkem lavastada ja ennast vähem killustada. Pühenduda ühele tegemisel korraga. Ja veel üks lootus on Mikul vabakutselise teed valides, et nüüd jääb rohkem aega pere ja laste jaoks. Mikk Jürjens on Linnateatri näitleja olnud 2010. aastast, tuli kohe pärast lavaka lõpetamist.

Emakeele kodu on emakeelses raamatus. Raamatu kodu on riiulis. „Kukeaabitsast” „Epp Pillarpardi Punjaba potitehaseni”.

Eestis elab üle 200 000 üle 70 aastase inimese.

Mina tegin oma väikesesse tuppa uued riiulid. Kuus uut pinda raamatutele koduks. Põhjus oli lihtne, sõbrad jälle ei mahtunud ära ja mulle ei meeldi, kui raamatud on riiulis kahes reas, üksteise taga. Niimoodi ma ei näe neid.

See tuulutamine ja tolmutamine tekitas muidugi mitmesuguseid tundeid. Tolmu pühkides avastasin palju üllatusi, neid sõpru, kelle olin juba unustanud. See tegi tõõmu. Siis aga sattus pihku raamatuid, selliseid väärikaid ja vajalikke ja kvaliteedimärgiga, mille olime ostnud kindla teadmisega – seda peab lugema. Peab, aga… Raamat on avatud, loetud ehk sissejuhatust ja järelsõna, sirvitud ja siis on ta jäänud. Sest järgmine on külla tulnud.

See on üleilmseteatripäeva LÄKITUS. Miskipärast kummitab mind sellel aastal teatri üle mõeldes fraas, mis kindlasti on kusagilt luuletusest: „Nii üle elab ta neid raskeid aegu…” Püüan sellele anda konteksti.

Need sõjad. Selles loos tuleb sügavamalt juttu ka Ööülikoolist, kus Merle Karusoo räägib sündmuste analüüsist. Alustuseks piisab, kui rõhutada Merle mõtet, et sõda on sündmus. See puudutab meid kõiki ka siis kui ta on kaugel, puudutab nii neid, kes teatris käivad, kui ka neid, kes ei käi. Teatriga on kergem üle elada neid raskeid aegu, olgu siis esil me elu naerev või nuttev pool.

Mind Pealtnägija lugu maa- ja metsaomanik Leili Mihkelsonist puudutas rohkem kui Ene-Liis Semperi suur metsakaitsekontsert-protestiaktsioon. Ene-Liisi kunstnikuvisiooni me planeediga sündivast nägin võimsamas ja kujundlikus, mitte plakatlikus võtmes teatris, Draamateatri ja lavaka lavastuses „Kuningas Ubu”. Ja Leiliga juhtunu on nagu üks stseen sellest lavastusest.

Pole suurt vahet vaesusel ja koduvägivallal Prantsusmaal ja noh, näiteks Eestis. Muster on ilmselt üks. Allakäigutrepp. Selline uitmõte tekkis, vaadates Eesti Draamateatris kaasaegse prantsuse kirjaniku Édouard Louis näidendi „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ lavastust.

Kas me peame elama elu, mis pole nagu meie oma ja samas on ka? Teater annab selleks võimaluse. Jah – vaesus. Vaimne ja füüsiline. Kuidas sesse satutakse? Millal ja kas üldse tekib soov sellest olukorrast välja murda? Just selle teemaderingi võtab oma diplomilavastuses käsitleda alustav lavastaja Oliver Reimann. Lavastus ja materjal sobivad täpselt Draamateatri mängukavasse, näitamaks, et kõik vaesusest välja ihkajad ei saa pankuriteks, nagu juhtub eestlastega „Rahamaas” ja juutidega lavastuses „Lehman Brothers”.