Margus Mikomägi

Raamatupoes on praegu korraga müügil kahe tuntud näitekirjaniku proosa: eestlase Mart Kivastiku novelliraamat „Kikiimura“ ja leedulase Marius Ivaškevičiuse romaan „Väljaheitmine. Londoni nõel“.

Palun kirjanikest ja nende loomingust rääkida inimestel, kes neid Eestis ilmselt enim lugenud on. Tiiu Sandrak on leedu keele tõlkija, nüüd ilmunud romaan pole esimene Marius Ivaškevičiuse teos, mille ta me keelde pannud. Margit Kuusk on Tartu ülikooli õppejõud ja Mart Kivastiku tekstide toimetaja.

Mõlemad kirjanikud on teinud tavalisega võrreldes tagurpidikäike. Enamasti valmivad romaanidest teatrilavastuste tarbeks dramatiseeringud.

Nüüd on Marius Ivaškevičius kirjutanud oma kuulsa näidendi romaaniks, millel on juba ka järg.

Mart Kivastik on sarnaselt toiminud juba kümnend varem. 2014. aastal esietendus Pärnus Endla teatris ta näidend „Vares“ (Johannes Vares-Barbaruse lugu), millest 2021. aastal sai haarav romaan „Sure, Poisu!“.

Loe edasi „Kikiimura“ ja „Väljaheitmine. Londoni nõel”, naised meeste seljataga →

Avapilt esimese Koguja raamatu esitluselt 2010.astal Linnateatris.

Andrus Vaarik

Margus Mikomägi on professionaalne intrervjueerija. Mina olen professionaalne intervjueeritav. Seekord, Marguse juubeli puhul, on osad vahetuses. Oleme mõlemad oma ebamugavustsoonis. Mul on kabuhirm, Marguse poolt tajun sõbralikku kaastunnet.

Margus, mis on intervjuu tegemisel kõige keerulisem?

Kõige keerulisem … Ikkagi see, et sa saaksid inimesega rääkida, mitte et sa esitad küsimuse ja tema vastab, siis järgmise küsimuse ja tema vastab. Kõige lihtsam oleks ju, et ma valmistan ette kümme küsimust, ei kuula sind, lihtsalt küsin üksteise järel neid küsimusi. Sa võib-olla räägid mingi eriti huvitava jutu mulle, aga ma ei kuula, salvestan selle, ja küsin järgmise küsimuse.

Kõige tähtsam on kuulamine. Sa ju ka kuulad publikut?

Loe edasi Vahetame osad: Andrus Vaarik küsib, Margus Mikomägi vastab →

Semiootika – tähenduse mängureeglite tundmine, annab oskuse näha läbi olukordi, kus meie meeli ja mõtet suunatakse. Ökosemiootik Timo Maran selgitab, et praegusel ajal, kus pea igal hetk püütakse meie tähelepanu, et arvamusi mõjutada või midagi ostma panna, võiks põhiteadmised semiootikast anda teatud enesekaitse või vaimse hügieeni ja olla nii kasulikud igaühele.

Pidime kohtuma Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübaraga. Kell sai viis. Seisin Linnateatri ukse taga ja see oli lukus. Helistasin Mihklile ja ütlesin, et ootan teda teatri peaukse ees. Ta lubas mulle vastu tulla. Ja siis tabasin end mõttelt, et mida tänase uue teatri direktor peab peaukseks. Minu jaoks on see uks, kust 50 aastat selle teatri etendustele ja ka kohvikusse olen astunud. Nüüd, uuel kompleksil on uksi rohkem. Milline neist täna peauks on? Rääkisin oma mõttekäigust Mihklile, kes seletas, et kui mina helistan ja ütlen peauks, siis ta teab, et pean silmas seda vana peaust, aga kui helistab mõni noorem, siis on peauks kindlasti vastavatud teatrimaja uks, kust sisenetakse suurde saali ja Taevalavale ja Klaaskohvikusse ja mitmesse kohta veel. Nii need tähendused muutuvad ja see ongi meie igapäevane semiootika.

Palusin kuuel Eesti tunnustatud semiootikul vastata küsimustele, mis aitaksid minul ja lugejal teritada oma semiootilist pilku. Küsimused olid kõigile ühesugused:

1. Kuidas seletaksite semiootika olemust?

2. Iseloomustage seda semiootilist sfääri, teemasid, millega teie kitsamalt tegelete?

3. Palun rääkige mõni semiootiline lugu?

Biosemiootik Kalevi Kull

1. On kaks suurt rühma teadusi – kehateadused ja vaimuteadused. Esimeste tuumaks on füüsika, nemad tegelevad mõõtmisega. Teiste tuumaks on semiootika, nemad küsivad tähenduste järele. Elus saavad need muidugi kokku.

Loe edasi Tähendamisi tähenduste tähtsusest, ehk sissjuhatus semiootikasse →