Jaak Kilmi ja Andres Keili värske eluloofilm on kinni püüdnud nii peaaegu 70 aastat sporti pildistanud Lembit Peegli suuruse kui ka spordi tipphetked ja aja kulgemise. Ehk isegi eestlaste elujõu.

Andres Keil poetab vestluse käigus, et nad on filmi „Peegel“ teinud viis aastat. See film on fotokunsti ja fotokunstniku omalaadne ausammas. Praegu ju kõik pildistavad, aga keegi ei vaa Spordifotograaf Lem bit Peegel sai oktoobris 90aastaseks. Värske eluloofilm püüab avada ta fenomeni. Üks maestro ikoonilis test fotodest: olümpia võitja Erika Salumäed tervitatakse 1988. aas tal Tallinna raeplatsil. Nooruses tegeles
Lembit Peegel (fotol paremal) poksiga. ta. Või no eks vaadatakse ka, aga vaatajaid on ikkagi palju vähem kui pildistajaid. Lembit Peegel pole ainult meisterfoto graaf, neid on ikka. Üks tema plusse on pi kaealisus: see, mida kõike ta näinud on, ei ole vähe tähtis. Aga kõige tähtsam – ja seda näitab ka film – on, et Lembit Peegel oli ja on enda vastu nõudlik fotokunstnik, kelle tabamused jõudsid rahvani tänu sellele, et ilmusid paberajalehes või -ajakirjas. Need pildid kujundasid eestlaste maitset ja lõid sportlaste mainet. Tähtis osa eestlaste maitse kujundamises on muidugi ka olümpiaraamatutel. Lembit Peegel on pildistanud neljasid olümpiamänge: käinud 1992. aastal Barcelonas, 1994. aastal Lillehammeris, 1996. aastal Atlantas ja 1998. aastal Naganos. Ja just tabamused sealt, nõudlikult valitud fotod, on inimestele meelde jäänud. Filmis seda otsesõnu ei öelda, aga võib ta juda, et Peegel ei lasknud raamatutesse üh tegi juhuslikku kaadrit. Kõigist vaataja ette jõudnud piltidest torkab silma fotograafi ot siv vaim. Filmist käib läbi fakt, et Peegel on sporti pildistanud aastast 1959, aga oma esimese isikunäituseni jõudis alles 2025. aastal.

