Üks skandaal sööb teist. See, mis täitis eile meie päeva, on täna juba meelest läinud. Isegi presidendivalimistest ei saa meil enam suursündmust, sest mürsuskandaal kõmiseb sest üle.
Kaido Ole ei karju. Vähemalt mitte argielus. Ta on üliviisakas, täpne ja oma tegemistes vaoshoitud. Aga vastavatud näitusel „Krt” Temnikova ja Kasela galeriis põlevad tema maalidel kunstiteosed, sealhulgas Konrad Mägi, Edward Hopperi, Eduard Viiralti ja teiste meistrite omad. Mina kuulen neis kümnes „Allegoorias” karjet. Karjet, et me ei harjuks ära sellega, mida inimeneinimeste, sealhulgas omaenda loodud maailmaga teeb.
Näitusel on eksponeeritud kümme viimase aasta jooksul just selle näituse jaoks maalitud maali. Kümme „Allegooriat”, nummerdatud valmimise järgi. Näitus ei ole külmetava kunstniku portree, on valust karjuva kunstniku oma.
Maalil Allegooria I (See on Kaido suuri maale silmas pidades väikse formaadiga maal, õli ja akrüül lõuendil, 110 × 90 cm) põleb Konrad Mägi „Võrumaa maastik. Valgjärv” ja selle allserva on kunstnik maalinud iseenda reaktsiooni selle barbaarsuse peale. Näituse nimeks on ta pannud „Krt”, aga minu jaoks on need kümme tuld täis maali „Karjed” (ehk siis „Krd”…). Neis maalides on valu, lootusetust, aga ka lootust, et maailm tuleb mõistusele ja loodu ilu hävitamine lakkab.
Alvis Hermanise intervjuu ajalehes „Frankfurter Allgemaine Zeitung“ (Würde dieser Mann unter der AfD ein Theater leiten? 2.09.2026). Usutles Simon Strauss.
Alvis Hermanis, miks te saksa teatrilavadelt ära kadusite?
Ma pole täpselt kokku lugenud, kuid mu arvamise järgi olen saksakeelsel teatriskeenel lavastanud kuskil 35–40 lavastust. Seitse suve olin Salzburgi festivalil, seitse talve Zürichi Schauspielhausis. Vist kuus lavastust tegin Viini Linnateatris, kuus Münchenis (Münchner Kammerspiele, Münchner Residenztheater). Nõnda oli mul ligi kümne aasta vältel võimalus töötada parimates saksakeelsetes teatrites. Ja järsku sai kõik otsa. Kas te siis ei tea põhjust?
Eeldan, et sellel oli seos 2015. aastaga ja teie poliitiliste vaadetega Angela Merkeli pagulaspoliitika suhtes.
„Me ei osanud kõike seda ette näha,“ ütleb Kaido Kama 35 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Ta ei pea silmas toonaseid poliitilisi sündmusi, vaid maailma, millesse me oma riigi üles ehitasime. Lääne tüüpi demokraatia, tarbimise kasv, tehnoloogia ja inimkonna kasvav energiavajadus on toonud kaasa probleemid, mida toona ei osatud ette kujutada.
Tänagi on Kaido Kamas ühendatud ratsionaalne mõtleja ja romantik.Ta onArgo Ideoni kirjutatud ja peagi ilmuva raamatu „Eesti riigi tegemine” peaosas.
Kaido tuleb Saaremaalt. Tuleb päev varem kui plaanis. Sest „meri oli karvane”. Ja siis räägime mesilastest. Selgub, et Karulas, kus Kaido elab, olid veel 20 aastat tagasi tarupedajad. „Tarupedajad – kasvavasse puusse on inimene õõnsuse sisse teinud. Sinna tulevad mesilased ja siis sealt lõigati sügisel kärge.”
Üks meid ühendav joon on kindlasti see, et me kumbki ei taha olla vinguv vanamees.
Kas see, et sa sattusid Eesti riigi taasiseseisvumise juures tugevalt kaasa kõnelema, oli juhus või ettemääratus?
Ei saa Sinuga seoses Betti Alverita, tal on luuletus pealkirjaga „Suurest haardest” ja seal muu hulgas read: „Kuula kumisevaid kelli, rinda lapselikult helli/ viise varu./ Kuid su laulule kui krooni andku oma helitööni/ maru./
Sellel hommikul hakkas udu hajuma, kui oma aeda jõudsin. Tegin kohvi ja vahtisin. Üksi. Kuulasin vaikust. Vaevalt, et see Sulle enam korda läheb, mis ilm on ja mida keegi mõtleb. Surm peaks olema avastus, teadasaamine sellest, mida ei tea keegi, kes elab. Sünniga sarnane. Võtsin aeda arvuti kaasa, mõtlesin, et loen Mihkel Muti raamatu „Juhan Viidingu evangeelium” käsikirja edasi, kui vihma sadama hakkab. Kunagi Sa ütlesid mulle, et Su lemmikluuletajad on Juhan Viiding, Paul-Eerik Rummo ja Betti Alver.