Loominguline vingerdamine ja vangerdamine ellujäämise nimel

Eesti Draamateatris esietendunud „Eisenstein“ räägib maailmakuulsa Vene filmirežissööri valusatest valikutest Stalini diktatuuri päevil. Nüüdselt Venemaalt on pagenud nii näidendi autor Mihhail Durnenkov kui ka lavastaja Julia Aug. Üks neist elab Soomes, teine Eestis.

See lavastus viis mõtted sundpagulusele. Kirjanik Karl Ristikivi meenus. Tema luuletus sisliku teest lõpeb tõdemusega, et „kõigi teede pikkus ajas on üks”. Ristikivi põgenes Eestist nõukogude võimu eest. Ta kirjutas siis: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,/ kuigi me seda ei näe./ Iga mõte, mis tuleb ja läheb,/ jääb kuhugi alles./ See, mis sa naeratades kinkisid,/ võib kunagi otsa saada,/ aga naeratus jääb.”

Mu meelest sobib see igavikuline luuletus ülihästi nähtud lavastust ja loetud näidendit iseloomustama.

Väga hea teatri tunnused

Loe edasi Loominguline vingerdamine ja vangerdamine ellujäämise nimel

Mida teevad mehed siis, kui naised neid suitsusaunas kiruvad?

Naistepäevast, 8. märtsist kinodesse jõudev dokumentaalfilm „Nii ta on” jutustab kuuest keskealisest mehest. Vallo Toomla film, milles puuduvad skandaalid ja poliitika, on ülemlaul normaalsusele.

Ma omal moel ootasin sellist filmi. Põhjuseks Anna Hintsi doki „Savusanna sõsarad” ebatavaline edulugu. Tahtsin neile suitsusaunas pahategijatest meestest pihtijatele kohe pärast filmi vaatamist meelde tuletada, kui paljud naised on olnud meestele ilu ja inspiratsiooni allikaks, rääkimata lihtsalt elus toeks olemisest.

Loe edasi Mida teevad mehed siis, kui naised neid suitsusaunas kiruvad?

Film „Meister ja Margarita” näitab käimasolevat tulevikku

Stsenarist Roman Kantori ja režissöör Mihhail Lokšini selgelt diktatuuri ja totalitarismi vastast filmi „Meister ja Margarita” pole Venemaal ära keelatud.

Proletaarne poeet raamatust ja filmist „Meister ja Margarita” Bezdomnõi (Kodutu) loeb filmis kirjanike koosolekul, kus nagu nipsust keelatakse Meistri juba ilmunud näidend ja mõistetakse see hukka, järgmise luuletuse: „Затшем нам pай? Мы поедем в Крымский край” („Milleks meile paradiis? Me sõidame Krimmi”). Filmis on Meistri ja Wolandi dialoog, kus Meister seletab, et uued ajad, mis eile olid lubatud, on täna keelatud. „Uus maa, uued reeglid.” Woland küsib, et kas inimesed on ka uued. Meister vastab, et ei, inimesed on samad, unustatud vanad.

Internetist saab vaadata Mihhail Lotmani 2021. aastal peetud Vaba Akadeemia loengut „Bulgakov. „Meister ja Margarita””. Kohe loengu algul ütleb Lotman, et romaanis on neli kihti: Moskva ja selle elanikud, sh kirjanikud; saatan; Jeesus; Meister ja Margarita. Needsamad kihid on suurepäraselt näidatud ja näha ka 2024. aasta jaanuaris esilinastunud 2,5 tunni pikkuses filmis.

Hinnang

Loe edasi Film „Meister ja Margarita” näitab käimasolevat tulevikku

20 päeva Mariupolis

Ei tohi unustada. Kui jooksid dokumentaalfilmi „20 päeva Mariupolis” tiitrid, tekkis teleekraani vasakule ülanurka kiri „Järgmisena: SURM PARADIISIS“. Võiks parafraseerida: „Enne: SURM PÕRGUS“. See Mariupoli õudusi kirjeldav dokk kandideerib Oscarile. Telekavas järgnenu on Inglise-Prantsuse komöödiaseriaal.

Kas sõjast on saanud meelelahutus? Mariupoli dokis aitab Ukraina sõja kahekümnendal päeval ajakirjanikke mees, kes ei päästa mitte ajakirjanike, vaid seda, mis nad olid filminud. Ütleb kuidagi nii – täpse tsitaadi jaoks peaksin seda filmi veel vaatama, edasi-tagasi kruttima, aga ma ei suuda –, et kui maailm Mariupolis juhtunut näeb, on sellele kõigel ehk mingi tähendus. See mees loodab, et valu ja ülekohtu nägemine muudab sõja käiku.

Loe edasi 20 päeva Mariupolis

Inimese kaitseala ehk uppunud utoopia

Süda, kuis sa ruttu tõused

kuumalt rinnus tuksuma,

kui su nime suhu võtan,

püha Eesti – isamaa!*

Kuulutasin me riigi sünnipäeva eel toimetuses rõõmsalt, et mõtlen utoopiast nimega parem maailm. Mõtlesin oma paarikümne aasta tagusele ideele luua Eestisse inimese kaitseala. Isegi koht oli toona selge: see ala pidanuks olema Vilsandil, sealsamas, kust sai kunagi alguse Eesti looduskaitse. Mul, ja nii see on enamasti, ei ole meeles sigadus või sigadused, mis mind sellisele mõttele juhatasid. Vaat sulle siis utopisti.

Nüüd on mõtete impotents meil ja mujal muutunud globaalseks. Eesti Vabariigis nõndasamuti. Igal pool, aga see ei lohuta. Kordused on mõjusad teatris ja kunstilises filmis, aga sealgi on nende mõjumiseks vaja miskit edasiminekut. Aga maailm tammub paigal.

Loe edasi Inimese kaitseala ehk uppunud utoopia

Ardo Ran Varres: Eks aeg ütle, kas miski muutub klassikaks või mitte

Margus Mikomägi

Helilooja Ardo Ran Varrese sõnul, kelle ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan” on täna Vanemuise teatri mängukavas, kummitab kodumaist ooperit hõlmikpuu sündroom*.

Meie teed Ardo Ran Varresega on viimasel kümnel aastal ikka ristunud. Tõsi, peamiselt seetõttu, et ta on olnud paljude Eesti teatri meeldejäävate lavastuste muusikalise kujunduse autor.

Kümme aastat tagasi lavastas Ivar Põllu Tartu Uues Teatris lavastuse „Autori surm”. See oli fantaasia, mis pühendatud Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale. Ardo Ran Varres tegi kaasa näitlejana. Jäi mulle sealt eriliselt meelde.

Kümme aastat kohtumisi on minus süvendanud tunnet, et vahel tahaks Ardo Ran Varresele teie öelda. Miski vana eestiaegne väärikus iseloomustab jutuajamisi temaga.

Huvitav, kuidas helilooja põhjendab seda, miks ooperis nendest asjadest, millest me enamasti omavahel räägime – armastusest ja surmast… korraga lauldakse hoopis?

Hmm…sellest saab ka tantsida, aga kuidas seda põhjendada. Ooper on muusikateatri žanr ja siin nimetuses on juba oluline ära öeldud: kohtuvad muusika ja teater. Mingis mõttes on ka lausutud sõna muusika, tal on oma rütmika ja intonatsioon… sealt ei ole väga pikk tee laulmiseni.

Loe edasi Ardo Ran Varres: Eks aeg ütle, kas miski muutub klassikaks või mitte

Loe, see loeb