Mikk Jürjens: On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga.

Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.

Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.

Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?

Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.

Loe edasi Mikk Jürjens: On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga.

Tunnustatud lavastaja esinemine Moskvas vallandas Lätis skandaali

Tõlkega aitas Hannes Korjus

Eestiski teatrilukku läinud lavastusi teinud Adolf Šapiro tööd arvati välja Läti tänavuste teatriauhindade nominentide seast, sest lavastaja oli osalenud loomingulisel kohtumisel Moskva Kunstiteatris.

Adolf Šapiro tõi Riia Uues Teatris lavale „Don Quijote” ning oli selle eest nomineeritud mitmele „Peiarite öö” auhinnale.

Loe edasi Tunnustatud lavastaja esinemine Moskvas vallandas Lätis skandaali

Margus Kasterpalu: Ma tahaks, et välja ütlemata jääks vähemalt pool

Kui küsisin sel suvel 25. sünnipäeva tähistava Saueaugu teatritalu peremehelt Margus Kasterpalult enne intervjuud, kui isiklikuks me läheme, kas näiteks haigustest ka räägime, vastas ta: „Ma kirjutasin lavastusse „Igavikumehed” umbes sellise mõttekäigu, et me kõik asume skaalal, mille ühes otsas on kaduvik, teises otsas igavik. Sinna vahele mahub siis minevik, olevik ja tulevik. See, kuidas me ennast parasjagu tunneme, sõltub sellest, kas me oleme seal, kus on meie koht. No et kui sa oled juba kord igvikumees, siis pole nagu mõtet mingist minevikuseigast kinni hoida. Minu jaoks on oluline tunda sellel skaalal ära koht, kus parasjagu olen, ja olla sellega rahul.”

Kus sa oled sellel skaalal, Margus?

Tore oleks vastata, et maise matka poolel teel, aga see oleks ehk väheke liialdatud. Ma olen ikkagi 65. Nii et nagu me kõik, liigun ka mina igaviku poole, aeglaselt, aga kindlalt. Muidugi ma vaatan asjadele teisiti, kui 25 aastat tagasi siin teatriga alustasin – siis mulle tundus, et mul on aega lõputult.

Loe edasi Margus Kasterpalu: Ma tahaks, et välja ütlemata jääks vähemalt pool

„Elusama elu poole püüeldes”, Enn Vetemaa saaks 90aastaseks

Kirjanik Enn Vetemaa, kes on juuripidi seotud Raplmaa Raikküla kandi Lipa külaga, tähistaks 20. juunil oma 90. sünnipäeva.

Kuidas rääkida mehest, kes on olnud loominguliselt edukas mitmel kunstialal?

Juured

Kuna Lipa koolimaja saatus on tänaseni lahtine ja seal tegutseva Vabaajakeskuse juhataja Anne Kalf ütleb, et elatakse päev korraga, on sobilik tuletada meelde kultuuriseoseid, mis seotud Enn Vetemaaga. Vetemaa vanaisa ja Uku Masingu isa elasid kõrvuti taludes ja just need mehed aitasid ehitada Rapla kahe torniga kirikut. Nemad olid mõtte ja ehitamise juures, et Lipal valmis eelmise sajandi alguses kivist kahekorruseline koolihoone kahesajale lapsele. Selles koolis said esimesed koolitarkused Enn Vetemaa isa ja ka Uku Masing.

Loe edasi „Elusama elu poole püüeldes”, Enn Vetemaa saaks 90aastaseks

Kõik ei pea linnas elama, kõik ei pea linnas olema

Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Loe edasi Kõik ei pea linnas elama, kõik ei pea linnas olema

Lõputu suvi: Ainult sina aitad planeeti

Ma ei usu, et „Lõputu suve” näitlejad ja lavastaja Priit Põldma seda plaanisid, aga etendust vaadates ma mitmes kohas tundsin valu, lausa füüsilist, tajudes, kui kiiresti noorus kaob. Mingi sama meeleolu oli õhus, kui enne seda jälgisin lavastaja ja ta sõbra arutelu muutunud maailma teemadel.

Nimelt juhtus nii, et minu juures aias said enne õhtust „Lõputu suve” etendust kokku kaks sõpra, kes käisid Vanalinna hariduskolleegiumis ühes klassis: Henri Otsing (32), kes on täna filosoofia doktorant, jõudis Eestisse mõni päev tagasi Chicagost, kus käis õppimas, ja Priit Põldma (32), lavastaja, dramaturg, kes ise ja kelle Rakveres lavastatud näidend muretseb ökoloogilise kriisi pärast maailmas.

Priit ei nimeta „Lõputut suve” dokumentaalteatriks, mis siis, et see näidend põhineb dokumentidel ja intervjuudel. Pärast etenduse vaatamist mõistsin, et see, mida rääkisime enne õitsvate õunapuude all kriisides vaevlevast maailmast, oli nagu ettevalmistus õhtuseks etenduseks.

Loe edasi Lõputu suvi: Ainult sina aitad planeeti

Loe, see loeb