„Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.

Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.

„Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?

Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.

Loe edasi Mikk Jürjens: On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga. →

Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Loe edasi Kõik ei pea linnas elama, kõik ei pea linnas olema →

Ma ei usu, et „Lõputu suve” näitlejad ja lavastaja Priit Põldma seda plaanisid, aga etendust vaadates ma mitmes kohas tundsin valu, lausa füüsilist, tajudes, kui kiiresti noorus kaob. Mingi sama meeleolu oli õhus, kui enne seda jälgisin lavastaja ja ta sõbra arutelu muutunud maailma teemadel.

Nimelt juhtus nii, et minu juures aias said enne õhtust „Lõputu suve” etendust kokku kaks sõpra, kes käisid Vanalinna hariduskolleegiumis ühes klassis: Henri Otsing (32), kes on täna filosoofia doktorant, jõudis Eestisse mõni päev tagasi Chicagost, kus käis õppimas, ja Priit Põldma (32), lavastaja, dramaturg, kes ise ja kelle Rakveres lavastatud näidend muretseb ökoloogilise kriisi pärast maailmas.

Priit ei nimeta „Lõputut suve” dokumentaalteatriks, mis siis, et see näidend põhineb dokumentidel ja intervjuudel. Pärast etenduse vaatamist mõistsin, et see, mida rääkisime enne õitsvate õunapuude all kriisides vaevlevast maailmast, oli nagu ettevalmistus õhtuseks etenduseks.

Loe edasi Lõputu suvi: Ainult sina aitad planeeti →