Dok “Peegel”: Spordikultuuri suurmehest Lembit Peeglist

Jaak Kilmi ja Andres Keili värske eluloofilm on kinni püüdnud nii peaaegu 70 aastat sporti pildistanud Lembit Peegli suuruse kui ka spordi tipphetked ja aja kulgemise. Ehk isegi eestlaste elujõu.

Andres Keil poetab vestluse käigus, et nad on filmi „Peegel“ teinud viis aastat. See film on fotokunsti ja fotokunstniku omalaadne ausammas. Praegu ju kõik pildistavad, aga keegi ei vaa Spordifotograaf Lem bit Peegel sai oktoobris 90aastaseks. Värske eluloofilm püüab avada ta fenomeni. Üks maestro ikoonilis test fotodest: olümpia võitja Erika Salumäed tervitatakse 1988. aas tal Tallinna raeplatsil. Nooruses tegeles
Lembit Peegel (fotol paremal) poksiga. ta. Või no eks vaadatakse ka, aga vaatajaid on ikkagi palju vähem kui pildistajaid. Lembit Peegel pole ainult meisterfoto graaf, neid on ikka. Üks tema plusse on pi kaealisus: see, mida kõike ta näinud on, ei ole vähe tähtis. Aga kõige tähtsam – ja seda näitab ka film – on, et Lembit Peegel oli ja on enda vastu nõudlik fotokunstnik, kelle tabamused jõudsid rahvani tänu sellele, et ilmusid paberajalehes või -ajakirjas. Need pildid kujundasid eestlaste maitset ja lõid sportlaste mainet. Tähtis osa eestlaste maitse kujundamises on muidugi ka olümpiaraamatutel. Lembit Peegel on pildistanud neljasid olümpiamänge: käinud 1992. aastal Barcelonas, 1994. aastal Lillehammeris, 1996. aastal Atlantas ja 1998. aastal Naganos. Ja just tabamused sealt, nõudlikult valitud fotod, on inimestele meelde jäänud. Filmis seda otsesõnu ei öelda, aga võib ta juda, et Peegel ei lasknud raamatutesse üh tegi juhuslikku kaadrit. Kõigist vaataja ette jõudnud piltidest torkab silma fotograafi ot siv vaim. Filmist käib läbi fakt, et Peegel on sporti pildistanud aastast 1959, aga oma esimese isikunäituseni jõudis alles 2025. aastal.

Loe edasi Dok “Peegel”: Spordikultuuri suurmehest Lembit Peeglist →

Režissöör Taavi Aruse filmis Jüri Järvetist on inimkosmos sees

Öeldakse – ja see kõlab ka filmis „Iga toll kuningas” Jüri Järveti suust –, et näitlemise kunst ajas muutub. Selle dokiga on aga nii, et vaadates ja kuulates on film mitte ainult kadunud ajastu dokument, vaid sobitub omal moel ka kaasaega.

EFA.203.A.146.174

Taavi Arus ja Marta Pulk näitavad peategelast Jüri Järvetit nii, nagu ta elaks meie seas siin ja praegu, ja see annab filmile ürgse jõu. Autorid lasevad kohe avakaadris filmi Ajaloolise tõe, keda mängib Jüri Järvet. See Tõde väidab, et peab autoritele kogu aeg tegema tõsiseid, lakkamatuid ja viimaseid hoiatusi. Hoiatusi selle eest, et nad muudavad ta karmi nägu, keeravad Ajaloolise tõe – ehk siis Jüri Järveti – nina viltu. Jah, muidugi on Ajaloolise tõe lavaletuleku üks ülesandeid see, et tema selja taga saaks sel ajal dekoratsioone vahetada. Ja seal lõpu poole räägib Järvet ajast. Kuidas aeg on näitleja kuri vaenlane. Räägib, et on kogenud, et nii, kuidas mängiti 10–15 aastat tagasi, ei mängita täna. „Nagu mängime täna, nii me ei mängi ka 15 aasta pärast.”

Loe edasi Režissöör Taavi Aruse filmis Jüri Järvetist on inimkosmos sees →

Taavi Arus, isendast ja Järveti kuninga aust

Kui ütlen, et ei ole Jüri Järveti doki „Iga toll kuningas” muusika autorist Roman Vjazemskist midagi kuulnud, saan teada, et Lasnamäe räpipundist pärit elektronmuusik ei olnud enne filmiga liitumist Järvetist midagi kuulnud. Maailm on minu seitsmekümnendate-kaheksakümnendate noorusajaga võrreldes marginaliseerunud. Siis vaatasid kõik peaaegu ühtesid ja samu filme, lugesid ühtesid raamatuid ja kuulasid enam-vähem sama muusikat. Ühiseid jututeemasid jagus. Nüüd on kõike nii palju, et seda enam ei ole.

Režissöör Taavi Arus on minuga päri, aga räägib Romanilt kuuldud üllatava loo. Mehel on Londonis plaadifirma, kus käib salvestama. Ja siis selle plaadifirma boss küsinud ta käest, et millega ta praegu tegeleb. Roman öelnud, et teeb soundtracki filmile. „Kellest film?” küsinud boss. „Jüri Järvetist, ühest Eesti näitlejast.” Seepeale plaadifirma boss hüüatanud: „Haa, Jüri Järvet – läbi aegade kõige parem Lear!” Mees ise olevat Kreekast pärit.

Oled väikelinna poiss. Kuidas see juhtus, et sa filmi juurde sattusid?

Viljandi teater Ugala sai 1987. aastal videokaamera. Minu isa Peeter seda kaamarat siis haldas. (Taavi isa Peeter Arus oli Ugala teatri helimeeste pealik ka sellel ajal, kui mina Ugalas näitleja olin. Me olime sõbrad. Hiljem käisid nad terve perega mul ka Saaremaal külas. Taavi ja ta vend olid väikesed, aga tal on need käigud, ka meri meeles. Vahepeal me kohtunud ei ole. MM) Isa vedas seda kaamerat ka koju ja seesama kaamera on mul muide siiamaani alles – see jäigi meile koju.

Loe edasi Taavi Arus, isendast ja Järveti kuninga aust →

Kui üldse, siis võta ka valust viimne valu

Kaotasin päikeseprillid oma aeda ära, lehti riisudes. Ostsin siis uued, sellised, et paned nad ette ja päike paistab. Ka siis, kui on pime.

Ma ei oska enam kirjutada rahulikku lugu. Rahutus on ümberringi. Just sellepärast peaks rahu lugejaid köitma, aga mõõdikud näitavad muud, müüb skandaal ja rahutus. Hooandjaks Ameerika president Trump.

Loe edasi Kui üldse, siis võta ka valust viimne valu →

Mihkel Mutt küsib: kas Juhan Viiding oli elu murelaps või õnnesärgis sündinu?

Mihkel Muti vastne raamat „Juhani evangeelium“ on ajalikku elu elama pidava inimese vaimusuurusest, see pole enesetapu raamat. Samas ei saa väita, et Mutt ei otsi põhjusi, miks Viidingu elu just nii lõppes.

Autor formuleerib mu otse väljaöeldu peenemalt, pannes raamatule ka alapealkirja „Looja ajatuultes iseendana“. Peenus ja kihilisus iseloomustab muidugi kogu raamatut. Ja see ajatuul… Kuidagi jääb lugedes tunne, et Viidingul oleks tulnud samade asjadega rinda pista, olenemata ajast, kuhu ta sündinuks.

Loe edasi Mihkel Mutt küsib: kas Juhan Viiding oli elu murelaps või õnnesärgis sündinu? →

Loe, see loeb