Andrus Kivirähk: Vanad jäävad vanaks ja surevad ära, nende pärast peab muretsema

Talupojad tantsivad, prillid ees” on Andrus Kivirähki 19. näidend Eesti Draamateatri laval. Seekordne esietendus on Viinistu katlamajas. Ütlen näidendi puhtalt komöödiaks. Autor Andrus täpsustab, et tegu on montypythonliku lendava tsirkusega.

Pakun, et räägime poliitilise jutu kohe selgeks ja hiljem seda ei puuduta. Andrus ütleb seepeale, et EKREkad on ta üheks oma vaenlaseks kuulutanud ja ega nad talle ka ei meeldi! „Populistid on mingil määral kõik poliitikud. Ega teistmoodi ei saagi. See pole mittemeeldimise põhjus” Küsimusele, mis siis ikkagi on see, mis teda segab, vastab Andrus: „Ilmselt ikkagi mingi kurjus või sallimatus, mis kõigest välja õhkab.” Kui avaldan kartust, et see võib tema elava klassiku kuvandile halvasti mõjuda, saan vastuse, mille võiks meelde jätta: „Ma ei arva, et mul oleks õigus vaikida, kui toimub rumalaid ja kurje asju. Kui sul on oskus kirjutada, siis on see sinu kohus. Kui see kedagi vihastab… Ma kindlasti ei kavatse vait olla selleks, et populaarne olla edasi. Kui mingid asjad on halvad, siis ma seda ka avalikult ütlen..”

Mind paneb imestama, et sul on veel alles lauatelefon?

Jah, pole põhjust olnud välja lülitada. Ma kasutan teda küll selleks ainult, et helistan emale. Selles mõttes ta on nagu vanasti oli punane telefon. Telefon, millega helistati ainult Kremlisse. Need olid kõige tähtsamad kõned. Mul on ka samamoodi – kõned emale.

Ilus kuulda. Selline märk vanast ajast. Loe edasi Andrus Kivirähk: Vanad jäävad vanaks ja surevad ära, nende pärast peab muretsema

Millele kulub raha, kui tehakse filmi?

Praegu on esilinastuse ootel 4 Eesti Filmi Instituudi toetusega toodetud valmis filmi. Tootmises või järeltootmises on 6 filmi. Veel 5 filmi on saanud kinnituse, et Eesti Filmi Instituut nende tootmist toetab. Jutt on mängufilmidest.

Linastuse ootel on Peeter Simmi film „Vee peal”, Rasmus Merivo film „Kratt”, Kaupo Kruusiaugu film „Sandra teeb tööd” ja Priit Pääsukese film „Öölapsed”. Need filmid on valmis.

Tootmises või järeltootmises on režissööride Kadri Kõusaare, Elmo Nüganeni, Jaak Klimi, Ilmar Raagi ja Ove Mustingu mängufilmid. Need filmid on valmimas.

Tootmistoetuse saanud mängufilme teevad Tanel Toom, Triin Ruumet, Marko Raat ja Mart Kivastik. Need filmid on võttes.

Eesti Filmi Instituudi maksimaalne toetus ühele mängufilmile on kuni 800 000 eurot*, ülejäänud rahastus tuleb kaastootjatelt, erakapitalilt, aga ka peatootja omapanusest. Keskmiselt toetab riik tavalist eesti filmi vaid 30–50% ulatuses. Euroopas nimetatakse miljoni euroga valminud filmi mikroeelarvega filmiks.** Loe edasi Millele kulub raha, kui tehakse filmi?

Jaan Tätte: ei ole vaja palju sõnu, et maailmast aru saada

Vilsandlane Jaan Tätte ütleb, et tema vajadus ennast sõnadega väljendada jääb üha vähemaks. Ja ikka räägib saareelu, enda elu ja maailmamere elusaks.

See on nüüd taas see kord, kui peab ütlema, et ideed on õhus. Neljapäeval ärkasin pisut enne päikesetõusu. Feissbuuki aken hakkas vilgutama, et Silver Sepp teeb osteülekannet. Hakkasin vaatama Vilsandi mere kohale tõusvat päikest, Jaani ja Silverit seal pingil, tuttav paadisild selja taga. Rääkisid vähem, laulsid. Pärastlõunal helistas me lehe tegevtoimetaja (ta seda ülekannet ei olnud näinud – MM) ja küsis, kas ma ei tahaks Jaan Tättelt küsida, mis elu ta elab. Muidugi ma tahtsin.

Jaan! On meri see koht, kuhu kiirustavas maailmas saab ennast ankurdada? Loe edasi Jaan Tätte: ei ole vaja palju sõnu, et maailmast aru saada

Artur Talvik: Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt

Artur Talvik on juba kaks kuud loonud oma mereäärses kodus Tapurlas permapõlde. Mõelnud, kuidas suurendada elurikkust päriselt, ilma parteilist jama ajamata. Päeval ehitab ja õhtul õpib permapõllu hingeelu, näiteks süsiniku ja lämmastiku võimalikku taskaalu.

Kirjutan siia me jutu algusesse kaks Artur Talviku mõtlema kutsuvat tsitaati, mis tiksusid diktofoni siis, kui me jutt peateemast näiliselt kõrvale kiskus:

– „Meil palju on rääkima hakatud teaduspõhisest maailmast. Ma kogesin seda riigikogus – laua ühes otsas istusid ühed ja teises teised teadlased ja rääkisid 180 kraadi erinevat juttu. Ja saadki aru, et nad on väga kitsa valdkonna spetsialistid. See on suur häda. Ma tänu tütrekesele, kes on kosmoseagentuuris, kuulen, kuidas nemad asjadele lähenevad. Lihtsalt väljendades: kõigele lähenetakse komplekselt. Väga palju mõeldakse sellele, et kui me viimegi inimelu kuhugi teisele planeedile, kuidas siis asjad toimima hakkavad. Loodusteadused, inseneeria, filosoofia, sotsioloogia… Kuidas süsteemid kompleksselt toimivad? Sinnapoole peaks ka meie kooliharidus liikuma. Kui kool teeb permapõllu, siis see ei ole vaid bioloogiaõpetaja sõu. Sinna peaksid sekkuma keemiaõpetaja, kunstiõpetaja… seal peenra ääres saab kõik ained, isegi majanduse ära rääkida. Õpetada tuleb terviklikkust.”

– „Ma ennast ökoloogiks ei pea, aga mõttelaad, see, et kõik kõigega seotud on, see on tähtis. Ka see, et sa oma mõtted saad päris asjadele suunata läbi tegevuse põllul. See ei ole tühjade liigutuste tegemine, vaid lõpuks võiks sulle ka toidu lauale tuua. Põllu peal tekib muu huvi. AK-d enam ei vaata nagu varem ja ma pole mitte midagi kaotanud.”

Ütled, et magasid sisse. Kuidas töötu saab sisse magada? Hea pealkirja saaks…

(Enne kui ma oma lause jõuan lõpetada, viibutab Artur mulle noomivalt sõrme.) Juba aastaid enne Riigikogu tegin oma töid nö kodu baasil. Nüüd vist öeldakse kodukontoris. Mul lapsed küsivad, et issi, miks sa tööl ei käi. Ma neile siis seletan, et näete ju ise, et panen igal hommikul endale traksidega püksid jalga ja lähen põllule. Vahel siiski käin ära ka- merepraktikal. Otsustasin peale Riigikogu endale kutselise kapteni paberid teha. Loe edasi Artur Talvik: Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt

Uku Uusberg: on vaja hoida tunnetust, et tasakaal on eesmärk

Uku Uusberg on alates 21. juunist Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Meie telefonivestluse nimetab ta improvisatsiooniks. Mina lisan, et teemaks on elu ja teater koos.

Lepime Uku Uusbergiga kokku, et pikema silmast silma intervjuu teeme mõne aja pärast Raplas ja ta võtab kaasa ka Linnateatri vastse uue direktori Mihkel Kübara. Mõtlen, et poistel on siis põhjust koju tulla – mõlemad Raplast –, ja saan aru, et poistest on mehed saanud juba ammu.

Me telefonivestluse ajal hakkab mu Raela aia kohale kogunema äikesepilvesid ja müristab. Küsin Ukult, kuidas ta suhtub äikesesse. „Äike väga meeldib, Uku on ju äikesejumala nimi,” vastab ta ja on rahul ka sellega, kui teatan, et just täna kuulsin esimest ööbikut meie kandis. „Improviseerime siis,” ütleb Uku ja ma olen nõus.

Ma kuulen, et sul on lõbus tuju.

Mul on tuju selline, et saab öelda – mõõdukas elevus. Ärevust enam ei ole, sellest ajast, kui panin endale kirja, mida ma teha tahan. Ärev oli siis, kui ma veel ei teadnud, kas osalen Linnateatri konkursil, ja siis, kui ma veel ei teadnud, mida ma teen ja mis see on, mida tahaks. Kui olin endale tahtmised kirja pannud ja konkurss algas, muutus kõik reaalseks. Nüüd on võimalik hakata liikuma.

Sinust saab Linnateatri peanäitejuht. Mis vahe on kunstilisel juhil ja peanäitejuhil? Loe edasi Uku Uusberg: on vaja hoida tunnetust, et tasakaal on eesmärk

Loe, see loeb