Kernu mõisa küünis mängitud „Hõbe” on lugu kolmest tähtsast naisest eesti kultuuriloos. Soov on rääkida ära kolme kangelanna lood. Ehk see, sündmustest ülelibisemine, ongi põhjus, miks lavastus mu käest kulda ei saa, aga hõbeda on kuhjaga ära teeninud.
Kui ma peale esietendust endast nooremale teatrimehest sõbrale olin veidi nähtut arvustanud ja sidunud selle just naistega, vaatas ta mind pika pilguga ja ütles: „ Nad tulevad sulle kallale.” Pidas pausi ja lisas: „Sa ikka oled liiga isane.” Ma ei ole mitte kunagi elus kasutanud inimese kohta iseloomustust isane ja emane. Kas saab olla liiga mehelik või liiga naiselik? Kahtlane.
Anna Haava on öelnud: „Kunst ei ole see, mida üks kriitik ütleb.” See lause kõlab ka näidendis.
Loe edasi Hõbe ehk kuidas loomingule pühendunud naised meestega võrdsuse pärast võitlesid
