Kaido Ole ei karju. Vähemalt mitte argielus. Ta on üliviisakas, täpne ja oma tegemistes vaoshoitud. Aga vastavatud näitusel „Krt” Temnikova ja Kasela galeriis põlevad tema maalidel kunstiteosed, sealhulgas Konrad Mägi, Edward Hopperi, Eduard Viiralti ja teiste meistrite omad. Mina kuulen neis kümnes „Allegoorias” karjet. Karjet, et me ei harjuks ära sellega, mida inimeneinimeste, sealhulgas omaenda loodud maailmaga teeb.
Näitusel on eksponeeritud kümme viimase aasta jooksul just selle näituse jaoks maalitud maali. Kümme „Allegooriat”, nummerdatud valmimise järgi. Näitus ei ole külmetava kunstniku portree, on valust karjuva kunstniku oma.
Maalil Allegooria I (See on Kaido suuri maale silmas pidades väikse formaadiga maal, õli ja akrüül lõuendil, 110 × 90 cm) põleb Konrad Mägi „Võrumaa maastik. Valgjärv” ja selle allserva on kunstnik maalinud iseenda reaktsiooni selle barbaarsuse peale. Näituse nimeks on ta pannud „Krt”, aga minu jaoks on need kümme tuld täis maali „Karjed” (ehk siis „Krd”…). Neis maalides on valu, lootusetust, aga ka lootust, et maailm tuleb mõistusele ja loodu ilu hävitamine lakkab.
Hääletu karje
Loe edasi Kuidas karjub inimene maailmas, kus karjumisest on saanud müra?
