Siim Maaten:. Minule tundub, et tulevikke on mitu

Helsingi ülikoolis magistrikraadi saanud Siim Maaten püüab otsida teatris uut keelt, uute lugude võimalikkust ja loobuda kõikvõimsa režisööri positsioonist, andes peaosa näiteks merele.

Siim Maaten lõpetas 2013. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lavastajana ja samal ajal ka harrastusteatri juhi erialal.

Kui mõtelda Eesti teatrilavadele, on Siim minu jaoks aastaid n-ö kadunud olnud. Räägime „kadunud poja” ja igavese üliõpilasega (Ta on 14 aastat üliõpilane olnud ja ise naerab, et on põhjalikMM) alguses lepatriinudest ja saan teada, et Soomes ei ole triinusid on kertud. Siis kuulen, et ta tegeleb Soomes eksperimentaalteatriga, mis ei tähenda, et ta oleks traditsioonilisele teatrile selja pööranud. „Olen praegu Eestis, sest käin siin mängimas. Mängin kaasa Mart Sanderi krimipõnevikus „Ohver otsib mõrvarit”, mängime Uue-Harmi mõisas. Ise lavastades ei ole ma keeranud selga ka traditsioonilisele teatrile. Mulle meeldib sedagi vaadata ja luua.”

Sa elad Helsingis?

Aknast näen Helsingit, elan Espoos.

Kaua sa oled nüüd Soomes olnud?

Loe edasi Siim Maaten:. Minule tundub, et tulevikke on mitu

Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

Ristsetele palutakse, pulma kutsutakse, aga matusele minnakse ise,” on Toomas Paul öelnud. On rääkinud, et surm on üleminek. „Mitte surma hirm, vaid surmajärgse hirm. Mis saab hingest? Kas see võetakse taevasse või ei?”

Kui taevas on, siis Teie olete nüüd kindlasti seal.

„Ja päike läheb looja uhkelt särades üle joostud tee

just nii kui tuletooja kõnnib tehtust rõõmu tundes

puhkama.

Kilp särav katab rinna. Nagu võitnud oleks halli ilmamaa

ning nüüd saab rahus minna süda häädust hõõguv nagu lee.”

Loe edasi Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

Erki Evestus: „Ma ei joonista karikatuure kellegi tellimusel. Olen vaba mees.”

Ühiskonnakriitilised karikatuurid on kunstnik Erki Evestusele toonud ka tapmisähvarduse. Omaette ajamärk on seegi, et Evestuse pildinäitus nimega „Mälu” oli üleval Raplas Rütmanni galeriis ajal, kui siin peeti võiduparaadi.

Võiduparaadi kõnetool tribüüniga oli sisuliselt Rapla vana seltsimaja akna all ja seal Rapla Rütmanni galeriis Erki Evestuse 50 koroonaaega käsitlevat karikatuuri, teiste seas ka pilt, kus sõjard, automaat näpus, mustad prillid ees, seisab õitva pere ukse ees. Isa, ema ja laps koos koera, kassi ja kukega kuulevad sõjamehe lauset: „Et teie kodu kaitsta, peate sellest ilma jääma…”. Pildi alla on väiksemalt kirjutatud „Nursipalu”. Karikatuuride seas on näiteks ka ENSV vapi sarnane vapp viisnurgaga, tappepärja asemel ümber vapi surnupealuud ja kondid. Vapil loosung: „KÕIGI MAADE ROHEPÖÖRJAD ÜHINEGE!”.

Loe edasi Erki Evestus: „Ma ei joonista karikatuure kellegi tellimusel. Olen vaba mees.”

Naera puruks

Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.

„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”

Loe edasi Naera puruks

Vihmane pühapäev „Viimase metsavennaga”, mis pööras ilma korraks päikseliseks

Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.

Loe edasi Vihmane pühapäev „Viimase metsavennaga”, mis pööras ilma korraks päikseliseks

Uus plaat, mis kannab 1980. aastate lõpu kõikvõimalikkuse hingust

llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.

Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.

Loe edasi Uus plaat, mis kannab 1980. aastate lõpu kõikvõimalikkuse hingust

Loe, see loeb