Tõnu Kaljuste: Mu mõistus tõrgub küll mõtlemast sellele variandile, et me kaome 

Muusikas sulandub ja on sulandunud kõik, mis maailmas loodud, ütleb dirigent Tõnu Kaljuste, kui temalt maailma muutuse ja muusika muutumise üle pärin. Heas muusikas on eelnevalt loodu sees. Kuidagi kinnitab see mõttekäik arusaama, milline võiks olla uus maailm.

On kevad. Tõnu Kaljuste sõidab tihti üle mere ja ütleb, et parimat looduseõpetajat kui meri ei ole. „Tajud merd. Ta ei ole mitte kunagi ühtemoodi.” Tõnu sõidab paadiga Tallinnast Naissaarele tavalise hea ilmaga 15 minutit. Viinistule sõidaks autoga kauem, küllap ka paadiga.

„Muusika on muusika. Tal on tohutu mõjuväli. Kui palju on meremaalijaid, kui palju on teoseid merest. Kas sa vaatad merd suure luksusjahi pealt või sõidad mootorpaadiga või lihtsa purjekaga, sellel nägemisel on vahe.”

Ja samas on nii tähtis, kui dirigent ütleb, et kõik jutud ümber erinevate kunstiliikide on rohkem mingisugune kunstiline viiruk. Sest igal kunstiliigil on oma keel.

Muusika suurvorm on sümfoonia, laulu suurvorm ooper. Teie olete valinud kammerkoori.

Eri Klas kutsus mind paar korda enda juurde ühe ja sama küsimusega: Tõnu, kas sa tahad saada  Gustav Ernesaksaks või Neeme Järviks? See tegelikult näitab seda maailma, mille järgi inimesed muusikas orienteeruvad. Minu jaoks on kõige huvitavam just see, mis jääb nende kahe vahepeale. See muusika, mis ei ole seotud vaid suurte eeskujudega, žanritega – sümfonism, ooper, laulupidu, seal vahepeal on minu jaoks kõige põnevam maailm.

Loe edasi Tõnu Kaljuste: Mu mõistus tõrgub küll mõtlemast sellele variandile, et me kaome 

Vana maailma vundment laguneb. Kas pealisehitus, mis inimeste peades, kestab kauem?

Tunnistan, et ma ei oska Lauri Lagle lavastusest „Ma ei märganudki, millal sa läksid” kirjutada. Kirjutada nii, et see annaks edasi atmosfääri, mille lavastus loob. Nii hea on see. Lähen kirjutades ajast kantud päris ellu, mis ehk aitab elus püsida.

Lavastus „Ma ei märganudki, millal sa läksid” on sellest, et me maailma vundament laguneb. Laval on peied. Oodatakse preestrit, nagu Godot’d Samuel Becketti näitemängus „Godot’d oodates”, aga see jääbki tulemata.

Loe edasi Vana maailma vundment laguneb. Kas pealisehitus, mis inimeste peades, kestab kauem?

Lipa kool ja Rapla vallakärpekäärid

Vald otsustas ehitada koolimaja 200 lapsele. Kivist ja korraliku, et püsiks. 100 aastat hiljem pani sama vald kooli kinni. Nüüd pole enam seda valdagi ja ajaloolisest majast ähvardab saada haldusreformi järjekordne nukker monument.

Jutt käib Raplamaal Lipa külas asuvast koolimajast, kus tegutses Raikküla kool. Maja ehituse otsustas 1909. aastal Raikküla vallavolikogu, 2026. aastal peab aga Rapla vallavolikogu kaaluma, mis majast saab.

Vald tahab maja ülalpidamisest loobuda: võtku mõni kohalik ühing see endale või pannakse hoone müüki.

Seni on vallavolikogu plaanist vaid informeeritud. Arutlused seisavad alles ees.

Loe edasi Lipa kool ja Rapla vallakärpekäärid

Art&Tonic, Art!šokk, Andres Eilart – pühapaiga vahetus

Maalehe endise peatoimetaja Andres Eilarti nimegeeni on sõna kunst („art“) sisse kirjutatud. Ta arvab, et selle vastu ei saa. Nüüd juhib ta Tallinnas kunstigaleriid Art&Tonic. Galeriis on viimaseid päevi uue kunstirühmituse Art!šokk näitus. Andres Eilart ütleb, et segased ajad panevad kunstnikke rühmitusi looma.

Palju paremat töökohta kui Andres Eilartil annab otsida. Ta istub ja liigub sõna otseses mõttes kunsti keskel. „Huvitav on olla omakultuuri sünni juures,” ütleb ta ise.Andresel on tehnikaülikooli majandusharidus.

Kuidas sa ennast siin galeriis positsioneerid? Oled omanik, galerist…

Olen kõik need asjad, visiitkaardil ühtegi tiitlit ei ole. Tänapäeval pole enam visiitkaartigi. Galerii kaasomanik, galerist, vajadusel kasvõi koristaja. Kõik mured ja rõõmud.

Loe edasi Art&Tonic, Art!šokk, Andres Eilart – pühapaiga vahetus

Austusavaldus naistele, kes olid enne meid

Eesti Draamateatri suurepärane värske lavastus „500 aastat sõprust“ tõestab, et kesksest konfliktist vaba teater on võimalik ja võib olla sügavalt hingeminev. See ei ole ainult Ita Everi lugu. On lugu me emadest ja vanaemadest ja vanavanaemadest, tänu kellele siin maamuna peal oleme ja hingame.

Sellist väärikat austusavaldust ühele põlvkonnale – täpsemalt läinud sajandi kolmekümnendatel sündinud naistele – ei ole Eesti teatris tehtudki.

„Ta oli superstaar siin selles ruumis, sellel [Eesti Draamateatri] laval, aga sõbrannade keskel võrdne võrdsete seas, samasugune naine oma murede ja rõõmudega. Sõbranna, kes istus koos teistega väikestes Mustamäe korterites kartulisalatikausside taga – jutustades, naerdes, toetades ja ennekõike armastades.“ Nii antakse lavastusele sõnadega sügavus, mis puudutab.

Sõnu toetavad näitlejate sügavale tungiv mõista tahtmine, kohalolu ja lavastuse visuaalne muster.

Loe edasi Austusavaldus naistele, kes olid enne meid

Haridusminister Kallas, ärgake üles!

Haridusministeerium võiks ennast nimetada juurtetuse ministeeriumiks. See, kuidas minister Kristina Kallas hämab ilmselgelt ebaõnnestunud juhendi asjus, on demagoogia meistriklass. Vehib põhiseadusega ja ütleb, et juristid nüüd arutavad. Kus nad enne olid?

Kallas kinnitab, et saab hädadest aru ja otsib lahendust, aga juhend ja kord, mida paljud koolid tõlgendavad nii, et lapsevanemate raha eest enam muuseumisse ega teatrisse minna ei tohi, kehtib eelmise aasta oktoobrist.

Loe edasi Haridusminister Kallas, ärgake üles!

Loe, see loeb