Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.

„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”

Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.

llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.

Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.

Tõlkega aitas Hannes Korjus

Eestiski teatrilukku läinud lavastusi teinud Adolf Šapiro tööd arvati välja Läti tänavuste teatriauhindade nominentide seast, sest lavastaja oli osalenud loomingulisel kohtumisel Moskva Kunstiteatris.

Adolf Šapiro tõi Riia Uues Teatris lavale „Don Quijote” ning oli selle eest nomineeritud mitmele „Peiarite öö” auhinnale.

Kirjanik Enn Vetemaa, kes on juuripidi seotud Raplmaa Raikküla kandi Lipa külaga, tähistaks 20. juunil oma 90. sünnipäeva.

Kuidas rääkida mehest, kes on olnud loominguliselt edukas mitmel kunstialal?

Juured

Kuna Lipa koolimaja saatus on tänaseni lahtine ja seal tegutseva Vabaajakeskuse juhataja Anne Kalf ütleb, et elatakse päev korraga, on sobilik tuletada meelde kultuuriseoseid, mis seotud Enn Vetemaaga. Vetemaa vanaisa ja Uku Masingu isa elasid kõrvuti taludes ja just need mehed aitasid ehitada Rapla kahe torniga kirikut. Nemad olid mõtte ja ehitamise juures, et Lipal valmis eelmise sajandi alguses kivist kahekorruseline koolihoone kahesajale lapsele. Selles koolis said esimesed koolitarkused Enn Vetemaa isa ja ka Uku Masing.