Haigus nimega koroona on kogu maailma segi paisanud. Kellelgi pole kindlat vastust kolmandale peamisele küsimusele: kuhu me läheme? Mis võiks olla see, mis lisab me teadmisesse tulevikust selgust?

Me lähiolevikku iseloomustab vastandumise vaim, sellepärast on paslik meelde tuletada ka kahte, tõsi küll, mu meelest juba enne 21. sajandi katkuaega unustatud küsimust. Kust me tuleme ja kes me oleme?

Poliitilised kemplused on üsna kindlasti tupiktee. Või mis poliitika? Meil on raamatupidajate riik. Vaieldakse, ilmselt pigem kaubeldakse selle üle, kuhu lisada ja kust kärpida, unustamata ennast ja oma lähikondseid. Poliitilises mullis elamine ei ole aga see elu, mida elab suurem jagu meist.

Ega maksumaksjatele keegi ei seleta, kas kaitsekulutuste kärpe eest saaks osta neli või kolm raketti. Tean-tean, et asi on keerulisem kordades. Tean, et oleme praeguseks veelgi ettearvamatuma Venemaa piiririik. Loe edasi Kus me oleme ja kuhu me läheme… →

Kui põldvarblase parv me aias veel raagus õunapuu otsast juba rohetavale murule laskus, mõtlesin helikopterist. Õigemini helikopteritest. Sellest, kas need helikopteri leiutajad ka linde passisid ja sellest õppisid. Mind võlub, et pisikesed varblased maandudes kambas kunagi kokku ei põrka. Kas keegi on näinud maanduvate helikopterite parve? Loe edasi Kevad on kurvameelsuse rohi →

Teatrikunsti valdkond on täna halvatud üle kogu maailma. Kas see, mis ees ootab, saab olla paranemise aeg? Äkki on praegu tagasivaatamise aeg sellele ajale, kui teater õitses? On ühest ruumist teise lahkumise aeg? Uue ravimi leidmise aeg inimestele, mis viib evolutsiooni edasi, sest see, mis oli, ilmselt ei tule enam kunagi tagasi.

Miskipärast tahaks selle loo siin nimetada oma läkituseks teatripäeva puhul.

Mõtlemine on tähtis, aga mulle tundub, et mõtete vahetamine on veel tähtsam. Märkan seda ka sellest, et mu telefon vajab sagedamini laadimist. Parim osa teatrist liigitub mu jaoks katgooria kunst alla – teatrikunst niisiis. Ja kunst on mu meelest pigem poeesia, räägib nendest asjadest, millest valmis trafarettidega rääkida ei saa. Kui neist asjadest argikeeles rääkida, nad lihtsalt kaotavad tähenduse.

Minu jaoks on üsna kurb meediamaastikku jälgides tehtud järeldus, et kunstihuvi on Eestis, küllap siis ka muus maailmas, väiksem kui suuri muutusi eeldades ootaks.

Mõne päeva eest oli ajakirjanduses uudis, et seoses pandeemiaga on kinnisvaraturul kallinenud maamajade müügihinnad. Ühtepidi on see rõõmustav, et inimesed pandeemiahirmus linnadest pagenevad loomulikumasse keskkonda, teistpidi tean, et just teater on suurlinnade kunst. Eelnev kinnitab seda, et elame määramatuse ajal. Midagi ei ole võimalik prognoosida. Loe edasi Teatrikunstnike mitmekihiline küsimus: Mis saab homme? →

Juhtus olema just keelepäev, kui lugesin Sirbist peatoimetaja Kaarel Tarandi intervjuud Eesti Vabariigi kultuuriministriga. Mu üllatuseks kutsub Tarand ise kurja karja, pakkudes Anneli Ottile esimesena välja sõna sisend. Ta küsib: „Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti- ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?” Loe edasi Susi sind söögu, kantseliit →

Loll on surra mõne tüübi pärast, kes ei kanna maski. Loll on surra kaupmeeste pärast, kes oma poodidest on teinud kaupu täis kitsad labürindid. Loll on surra nende pärast, kes ennast võimalusel vaktsineerida ei lase. Loll on surra muidugi ka vaktsiini pärast. Selliseid võimalusi on palju.

Koroonauudised jooksutavad mõtted kokku, sõltumata sellest, kui vana oled. Raskevõitu on mõelda muust kui igapäevasest ellujäämisest. Neil, kellele surm veel kauge tundub, on mure pisut teine – kuidas elada, et elu oleks elamist väärt? Sellel omakorda ei ole suurt midagi pistmist mõtlemise või mõtisklemisega. Isegi rabasse minek on sel juhul trenn. Tutvumine ja suhete loomine meeste ja naiste vahel on ammu asunud telefoni.

Skepsis suureneb. Proovisin mõelda sellest, mis on ajaloos juhtunud, kui rumalad saavad võimu. Mõte uitas ega jõudnud suurt kuhugi. Suurte kataklüsmideni kummalisel kombel ei ole maailma juhtinud mitte rumalad, vaid pigem kurjad geeniused, kes mingil ajal ennast üliinimeseks on hakanud pidama. Loe edasi Ei ole tark lollilt surra →