Mihkel Muti vastne raamat „Juhani evangeelium“ on ajalikku elu elama pidava inimese vaimusuurusest, see pole enesetapu raamat. Samas ei saa väita, et Mutt ei otsi põhjusi, miks Viidingu elu just nii lõppes.
Autor formuleerib mu otse väljaöeldu peenemalt, pannes raamatule ka alapealkirja „Looja ajatuultes iseendana“. Peenus ja kihilisus iseloomustab muidugi kogu raamatut. Ja see ajatuul… Kuidagi jääb lugedes tunne, et Viidingul oleks tulnud samade asjadega rinda pista, olenemata ajast, kuhu ta sündinuks.
Kui nähtud asi on eriline, tuleb sellest ka eriliselt kirjutada. See on üha raskem, sest sõnad on paljust kasutamisest lahjaks muutunud.
Ajakirjanik teeb ikka selle vea, et kiidab keskpärast samade sõnadega, mida hiljem vajaks väga hea kirjeldamiseks. Kogu kultuuri kvaliteeti kannab sugestiivsus. Kui näed laval midagi, mis on päris, tuleb kirjutada nii, et ka kirjutatu mõjuks päris.
Lauri Lagle lavastustes tekib mu meelest uus teatrikeel. Neist ei peaks kirjutama tavakeeles.
Aga kuidas kirjutada nii, et tähelepanuväärsest kirjutatu ei muutuks keskpäraseks või koguni lahjaks? Kuidas anda austus edasi nii, et see poleks mage pai ega tühikargamine tühjade sõnadega?
„Koos, koos tuleb olla, raisk, koos!“
Läksin seekord Tartusse teatrifestivalile Draama kui järeleaitamistundi.
Üks skandaal sööb teist. See, mis täitis eile meie päeva, on täna juba meelest läinud. Isegi presidendivalimistest ei saa meil enam suursündmust, sest mürsuskandaal kõmiseb sest üle.
Kaido Ole ei karju. Vähemalt mitte argielus. Ta on üliviisakas, täpne ja oma tegemistes vaoshoitud. Aga vastavatud näitusel „Krt” Temnikova ja Kasela galeriis põlevad tema maalidel kunstiteosed, sealhulgas Konrad Mägi, Edward Hopperi, Eduard Viiralti ja teiste meistrite omad. Mina kuulen neis kümnes „Allegoorias” karjet. Karjet, et me ei harjuks ära sellega, mida inimeneinimeste, sealhulgas omaenda loodud maailmaga teeb.
Näitusel on eksponeeritud kümme viimase aasta jooksul just selle näituse jaoks maalitud maali. Kümme „Allegooriat”, nummerdatud valmimise järgi. Näitus ei ole külmetava kunstniku portree, on valust karjuva kunstniku oma.
Maalil Allegooria I (See on Kaido suuri maale silmas pidades väikse formaadiga maal, õli ja akrüül lõuendil, 110 × 90 cm) põleb Konrad Mägi „Võrumaa maastik. Valgjärv” ja selle allserva on kunstnik maalinud iseenda reaktsiooni selle barbaarsuse peale. Näituse nimeks on ta pannud „Krt”, aga minu jaoks on need kümme tuld täis maali „Karjed” (ehk siis „Krd”…). Neis maalides on valu, lootusetust, aga ka lootust, et maailm tuleb mõistusele ja loodu ilu hävitamine lakkab.
Urmas Lennuki näidendisse „Vargamäe valvur” mahub nii Tammsaare „Tõe ja õiguse” epopöa kui Vargamäe tänased teed, maad ja majad. Lavastuse inimesed on ühest teisest ajast. Meid ja neid ühendavad armastus ja surm. Näidendi ja lavastuse allhoovuses on 21. sajandi elutunnetus.
Kõige enam vaimustas „Vargamäe valvuri” saunarahva tegelaste kujundlik keel. Selle kohta saab öelda pildiline. Ja see, millise loomulikkusega näitlejad seda keelt kõnelevad, näitab nende ja lavastaja, isegi terve lavastuse tipptaset.
Võib ju mõelda, et saunarahvas, n-ö tööloomad, mis keelt neil? Aga Urmas Lennuk kirjutab neile just ilusa keele, kauni sõnaseadmise suhu.
