Luuletaja Betti Alver (1906–1989) kirjutas 1986. aastal: „Kõike võib tahta/karta ja loota/ seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota/.” Selle luuletuse nimi on „Väike hingemaa” ja kultuuriloolane Enn Lillemets loeb oma autorifilmi „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” alustuseks selle ette.

Põhjuse just see luuletus ette kanda ütleb Enn Lillemets niisamuti kohe: „Selle luuletuse kirjutas Betti Alver natuke enne seda, kui oli Tšernobõlis tuumakatastroof. Ja ta oli ise kuidagi eriliselt ehmunud sellest.” Luuletuse taustaks näitab operaator Jaan Kolberg nartsissivälja. Selgub, et lilledega oli Betti Alveril eriline suhe. Enn Lillemets arutleb, et vist ongi Eesti kirjanduses just Betti Alveril ja Uku Masingul sellist sügavamat ja filosoofilist arusaamist taimedest. Arusaamist, et taimed on elus. Loe edasi Enn Lillemets avab filmis kultuuriväravaid →

“Identiteedimaastikud” on eile KUMUs avatud uus püsiväljapanek, mille kuraatorid on Kadi Polli ja Linda Kaljundi. See on Eesti kunsti ainuke püsiekspositsioon Eestis ja kogu maailmas, väljapanek, mis vähemalt minus tekitab vaadates omalaadset uhkusetunnet, et olen eestlane.

KUMUs juhtub kuidagi nii, et satun koos uue püsiekspositsiooni kuraatoritega ruumi, kus on Köleri maalid. See on Jeesus? „Kindlasti meenutab see Kaarli kiriku Jeesust. Aga see on maalitud Peetri kiriku jaoks Tartus. See siin on variant Peetri kiriku altarimaalist,” selgitab üks näituse kuraatoreid Kadi Polli. (Pilt 1) Loe edasi KUMU uus püsiekspositsioon peab dialoogi maailmaga →

Pamparampa-pampamaaaaa. Me tuleme läinud sajandi keskelt, viiekümnendatest, Jaak. Oleme elus üsna palju kordi kõrvuti juhtunud. Ja neile kordadele lisaks laulsid sa meid üsna tihti kokku. Nii kokku, et see ka kokkusaamine oli. Meid kõiki.

Meie põlvkonna suured olid ühed ja samad, kümme või kakskümmend aastat meist vanemad. Seal eespool olid Lennart Meri ja Veljo Tormis, Ernst Enno ja Heiti Talvik. Siis lähemal juba Juhan Viiding ja Jüri Bärg. Muus maailmas ehk Bob Dylan ja Dylan Thomas… Ja pärismaalased, kelle kohta Jaan Kaplinski kunagi kirjutas, et me peame ju väga tasa käima … Loe edasi Vanem vend Jaak Johanson →

Lavastuse „Lapsed” märksõnadeks on kriis ehk ühe epohhi lõpp ja see, kuidas võtta maailma hukust päästmine vanade kanda.

Miks kõikjal rõhutatakse, et see lavastus on Elmo Nüganeni viimane lavastus, tõsi küll, mööndusega, et peanäitejuhi viimane?

Lihtsustatud vastus sellele küsimusele on, et ilmselt sellepärast, et lavastaja Nüganen nii tahab ja on lavastusse „Lapsed” oma teatrilapsed sisse mõelnud. Tõele au andes saab näidendit lugeda ka kui lugu armukolmnurgast. Vähemasti minu nähtud etendusest jäi läbivalt meelde, et tuumajaama avarii ei ole ainus, mis külvab segadust. Inimsuhete keerdkäigud ei anna rahu selle loo tegelastele. Loe edasi Vananemise valus või magus katastroof →

Rait Avestiku raamat „Teatriarmastajad” annab üsna põhjaliku ülevaate neist, kellel piiritu teatritegemise tahe. Üks autori tähelepanek: „Praegu on tegutsevaid harrastusteatreid rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Inimesi, kes sellega tegelevad, on aga vähem.”

Raamatu eessõnas tõdeb Rait Avestik, et piir harrastajate ja kutseliste vahel hägustub järjest enam. Raamatus on lavastaja Jaan Toominga essee, mida ta alustab defineerimisega: „Diletant e asjaarmastaja armastab näitekunsti, ta mängib ja ka lavastab omakasupüüdmatut . Professionaalne e elukutseline mängib ja lavastab raha eest. Ta täidab tellimust. Kuid oskama peab nii diletant kui ka professionaal.” Mina olen vahel harrastusteatrit vaadates tundnud ja mõelnud, et kui harrastajad tahavad olla proffide moodi, kas siis on miski valesti. Loe edasi Teatrikunst kuulub ka harrastajatele →