Kurjusele ei saagi praeguses ajas kaasa elada, see mõte sai selgeks, vaadates Vanemuise suvelavastust „Richard III”. Lavastus on praeguse meid ümbritseva maailma militaarsusele rõhuv peegepilt. Hiljem tekkis isegi mõte, et kui maailma inimeste väidetav sõjatüdimus on nii suur, siis äkki muutub miski sellest paremaks.

Küsisin endalt mitu korda Vanemuise suurt suvelavastust „Richard III” vaadates, kas olen ülekohtu ja kurjuse vastu ükskõikseks muutunud. Või on seda ümberringi nii palju, et see lihtsalt ei mahu ühe inimese vastuvõtuvõime sisse ära.

Personaalse vastutuse puudumine soosib riigile kahjulikke tegusid.

Akadeemik Anu Raud rääkis ühes hiljutises õhtusöögilauas mureliku suuga ja põhjalikult Hiiumaal Suuremõisas asuva ametikooli sulgemisest, ka sealse aiandusõppe lõpetamisest. Ma tõin paralleeli, sama tehakse ka Vana-Vigala ametikooliga. Mõlema puhul sündis paikadele kahjulik otsus enne avalike arutelude mängu.

Esietenduse publik võttis Peep Maasiku lavastuse „Ma armastasin sakslast” Olustvere mõisa küünis ülisoojalt vastu. Tegemist on armastuse looga ajal, mil maailm muutub. Lavastuse üks mõtteid, mis jõudis, oli ehk, et maailm muutub kogu aeg. Armastus põrkub vastu veel kehtivaid vana maailma reegleid, uus ei ole veel valmis…

See „Ma armastasin sakslast” algab sellega, et Oskar (Franz Malmsten) naeratab. Naeratab nii, nagu naeratavad võitjad. Ja kõik läheb teisiti.

Loe edasi Inimene pole kaup, poliitik pole poodnik →

Loe edasi „Süütu”: Ei tea, millal jälle minema peab hakkama.” →

Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud näidend „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”, mida praegu mängitakse Pikavere vanas vallamajas, käsitleb eetilisi valikuid pöördelisel ajal. Kui nii mõelda, siis sellesamaga tegeleb Ivar Põllu lavastuses „Tapty 1985. Laskumine orgu”.