Tõlkega aitas Hannes Korjus

Eestiski teatrilukku läinud lavastusi teinud Adolf Šapiro tööd arvati välja Läti tänavuste teatriauhindade nominentide seast, sest lavastaja oli osalenud loomingulisel kohtumisel Moskva Kunstiteatris.

Adolf Šapiro tõi Riia Uues Teatris lavale „Don Quijote” ning oli selle eest nomineeritud mitmele „Peiarite öö” auhinnale.

Kirjanik Enn Vetemaa, kes on juuripidi seotud Raplmaa Raikküla kandi Lipa külaga, tähistaks 20. juunil oma 90. sünnipäeva.

Kuidas rääkida mehest, kes on olnud loominguliselt edukas mitmel kunstialal?

Juured

Kuna Lipa koolimaja saatus on tänaseni lahtine ja seal tegutseva Vabaajakeskuse juhataja Anne Kalf ütleb, et elatakse päev korraga, on sobilik tuletada meelde kultuuriseoseid, mis seotud Enn Vetemaaga. Vetemaa vanaisa ja Uku Masingu isa elasid kõrvuti taludes ja just need mehed aitasid ehitada Rapla kahe torniga kirikut. Nemad olid mõtte ja ehitamise juures, et Lipal valmis eelmise sajandi alguses kivist kahekorruseline koolihoone kahesajale lapsele. Selles koolis said esimesed koolitarkused Enn Vetemaa isa ja ka Uku Masing.

Iiri päritolu Ameerika näitekirjanik John Patrikc Shanley näidendi „Kahtlus” sündmused kulgevad katoliku koolis, mida juhitakse nagu vanglat. Lavastaja Jaak Allik ei rõhuta ühele õpetajale langenudpedofiiliakahtlustust kui preestrite kooripoiste pilastamise lugu. See on seal loos muidugi ka. Aga kahtlustused laiemalt röövivad inimestelt võimaluse päriselt armastada.

Jaak Allik parandab Elvas Lenteatris maailma. Ütleb oma lavastusega, et kui kahtlustuste põhjal hakatakse karistama, ei jää kurjategijaid ja kuritegusid vähemaks. Ainus, mida vähemaks jääb, on julgus armastada.

No, et alustuseks see seletus, et paneksin näidendi pealkirjaks „Kahtlustus”, mitte „Kahtlus”, oleks terminina täpsem. Lavastus ongi pigem kahtlustamisest kui kahtlusest. Lavastaja Allik ei ole ka kahtleja tüüpi, on elus ja teatris lavastades pigem sõnakas. Täpne oma arvamusi põhjendades.

2004. aastal kirjutatud näidendi lavastamine täna on üsna täpselt ajastatud. Üle maailma on käinud ja ilmselt järellainetab ME Too (eesti keeles mina ka) liikumine, mis juhib tähelepanu seksuaalvägivallale ja ahistamisele. Meil oli just ERRi Pealtnägija saates lõik tuntud kultuuritegija vägistamiskahtlustusega.

Iseloomustan Elva Lendteatris esietendunud lavastust kahe näitega, üks isiklikust elust, teine lavastusest.

Tunnistan, et ma ei oska Lauri Lagle lavastusest „Ma ei märganudki, millal sa läksid” kirjutada. Kirjutada nii, et see annaks edasi atmosfääri, mille lavastus loob. Nii hea on see. Lähen kirjutades ajast kantud päris ellu, mis ehk aitab elus püsida.

Lavastus „Ma ei märganudki, millal sa läksid” on sellest, et me maailma vundament laguneb. Laval on peied. Oodatakse preestrit, nagu Godot’d Samuel Becketti näitemängus „Godot’d oodates”, aga see jääbki tulemata.

Vald otsustas ehitada koolimaja 200 lapsele. Kivist ja korraliku, et püsiks. 100 aastat hiljem pani sama vald kooli kinni. Nüüd pole enam seda valdagi ja ajaloolisest majast ähvardab saada haldusreformi järjekordne nukker monument.

Jutt käib Raplamaal Lipa külas asuvast koolimajast, kus tegutses Raikküla kool. Maja ehituse otsustas 1909. aastal Raikküla vallavolikogu, 2026. aastal peab aga Rapla vallavolikogu kaaluma, mis majast saab.

Vald tahab maja ülalpidamisest loobuda: võtku mõni kohalik ühing see endale või pannakse hoone müüki.

Seni on vallavolikogu plaanist vaid informeeritud. Arutlused seisavad alles ees.

Eesti Draamateatri suurepärane värske lavastus „500 aastat sõprust“ tõestab, et kesksest konfliktist vaba teater on võimalik ja võib olla sügavalt hingeminev. See ei ole ainult Ita Everi lugu. On lugu me emadest ja vanaemadest ja vanavanaemadest, tänu kellele siin maamuna peal oleme ja hingame.

Sellist väärikat austusavaldust ühele põlvkonnale – täpsemalt läinud sajandi kolmekümnendatel sündinud naistele – ei ole Eesti teatris tehtudki.

„Ta oli superstaar siin selles ruumis, sellel [Eesti Draamateatri] laval, aga sõbrannade keskel võrdne võrdsete seas, samasugune naine oma murede ja rõõmudega. Sõbranna, kes istus koos teistega väikestes Mustamäe korterites kartulisalatikausside taga – jutustades, naerdes, toetades ja ennekõike armastades.“ Nii antakse lavastusele sõnadega sügavus, mis puudutab.

Sõnu toetavad näitlejate sügavale tungiv mõista tahtmine, kohalolu ja lavastuse visuaalne muster.