Raha otsib teed võimu juurde. Võimul peab olema nii palju vaimu, et see soov raha eest isiklike hüvesid osta läbi näha.

Keskerakonna rahaskandaalid teevad eriti koledaks vana mõtte, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. See viimane – ilmselt on neid veel selgunud, aga mõtlen 50 000 euro annetust – on lisaks kõigele ka väga mage. Ma ei arva ka kõige kehvematel aegadel oma elus, et inimesed, keda ma tunnen ja kellest lugu pean, väärivad sellist lollust. Loe edasi Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad →

Riinimanda Raplas on perekond Uusbergide asutatud ja eestveetud kooriliikumine, mis kestnud 32 aastat. Läinud laupäeval sai see nähtus endale maamärgi. Avati skulptuur Riinimanda Helin. See skulptuur on üks neist märkidest, mis teevad väikese koha suureks.

Vaimulik Gustav Kutsar, kes oli kirikuõpetaja Valjalas, kus on aastaid peetud Riinimanda suvelaagrit, ütleb Ants Tammari koostatud, veel ilmumata Rapla keskkooli ajalooraamatus: „Arvan, et tuleviku kultuuriloolased ei suuda mõista Raplat ja sealt kultuuritaevasse lennutatud säravate meteoriitide kujunemislugu muidu, kui peavad endale esmalt selgeks tegema sellised sümbolsõnad nagu Riinimanda ja riinimandalased.” Loe edasi Riinimanda – koor, mis mahutas end kivile →

See üheksanda laine pealkiri Kristiina Ehini uuest luulekogust „Janu kõikidel üks” kirjutama asudes tekkis enne, kui jõudsin raamatu tagakaanelt lugeda, et see ongi luuletaja üheksas luulekogu.

Luuletaja ütleb meid merekarbiks, mis Tallinna rikkuri klaaslaual: „ikka veel pilgeni täis ookeani mühinat/ üheksanda laine üürikest lööki/ vastu igavikukallast/” . Ma kohe ei saa neid ridu mõeldes mõtlemata jätta, kuidas isa Andres oleks seda lugedes uhke.

Kristiina Ehin on erakordne luuetaja, sest tema loomingus ühinevad argipäev ja igavik. Klassikaline luule ja sürrealism. Tekib sümbioos, mis aitab temaga koos taluda maailma võlu ja valu. Kristiina jagab mõtteid. Võib ju arvata, et sellise luule poole püüavad kõik luuletajad, aga Kristiinal tuleb see välja iga uue luulekoguga sügavamalt. Loe edasi Kristiina Ehini üheksas laine →

Julgen arvata, et piirangut 2+2 ei tühistata enne jaanipäeva. Imestama paneb, kui selle asemel, et nii öeldagi, otsustajad hämavad. See on me paljukiidetud kommunikatsioon.

Loen Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEL) kirja 21. maist 2020, mis saadetud peaminister Jüri Ratasele ja kultuuriminister Tõnis Lukasele: „On raske mõista, miks on piirangute seadmisel eelistatud näiteks kaubanduskeskusi teatrile või sporti kinole./—/ Ei ole õige ja õiglane spordisõbrale lubada ja kultuurisõbrale keelata.” Loe edasi Maasikad on kultuur →

Näitleja Rein Areni surmast on möödas juba 30 aastat. Teatritundja Reet Neimar sõnastas 2006. aastal, et näitlejast jääb järele legen või ei midagi. Rein Areni elust, näitlejaks olemisest, jäävad peale legendide ka filmid. „Corrida” (1982) on üks neist, kus näeb mehe tippvormi.

Ilmselgelt üliandekast Rein Arenist oleks võinud saada skulptor. Ta õppis neli aastat Tartu riiklikus kunstiinstituudis Eesti ühe kõige kuulsama skulptori ja õpetaja Anton Starkopfi juures skulptuuri. Mulle seekord neid asju kirja pannes andis mõtlemisainet, et kunstiinstituut oli Tartus ja see kõrgem kunstiõppeasutus töötas ka sõja ajal. Areni õpingud kestsid 1942–1946 ja jäid siis pooleli. Väidetavalt oli professor Starkopf Arenit puruandekaks kunstnikuks pidanud ja ta lahkumise puhul öelnud, et Rein Aren vahetas skulptoriks olemise aplausi vastu. Enne Moskvasse näitlejaks õppima minekut töötas ta Vanemuises koorilaulja ja balletiartistina. 1949–1951 õppis Rein Aren Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Sealt on pärit ka esimene legend.

Armastus kogu eluks Loe edasi Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel →

Külas surevad inimesed nälga. Keskuses peetakse koosolekut ja arutatakse, kuidas jagada lastele kolm supilusikat kalamaksaõli päevas. Kaude ehk, aga tuleb ju tuttav ette? Mõni päev tagasi suri näitleja Raine Loo. Jah, ei läinud nii… Olen viimasel aastakümnel mõnigi kord, kui on jutuks tulnud, soovitanud tegijatele, et nad kustuks Raine Loo külalisena mängima. Ja ma ei teagi, kas ta ise ei tahtnud või ei julgetud kutsuda.

Mul on meeles me viimane kohtumine. Põgus hetk Tartus Riia mäel. Raine oli koos oma mehe, akadeemik botaanik Hans Trassiga. Akdeemikul oli peale Raine toeks raske jalutuskepp. Ma ei söandanud sekkuda. Raine mind märkas, naeratasime teineteisele äratundmise märgiks. Soliidne vanapaar istus tellitud taksosse ja läks.

Mäletan, et mõtlesin siis sellest, et sõideti ilmselt arsti juurde. Ja seda ka, et loodetavasti saab akadeemik ette ilma järjekorrata.

Raine Loo oli 24, kui mängis paruniprouat Jaan Tooming lavastuse „Laseb käele suud anda”. Veel on neid, kes seda mäletavad. Loe edasi Pühamast püham →