Loe edasi Hõbe ehk kuidas loomingule pühendunud naised meestega võrdsuse pärast võitlesid
Rubriigiarhiiv: Monoloog
Kumb on tähtsam, kas kraavikaevamine või raamatute lugemine?
Urmas Lennuki näidendisse „Vargamäe valvur” mahub nii Tammsaare „Tõe ja õiguse” epopöa kui Vargamäe tänased teed, maad ja majad. Lavastuse inimesed on ühest teisest ajast. Meid ja neid ühendavad armastus ja surm. Näidendi ja lavastuse allhoovuses on 21. sajandi elutunnetus.
Kõige enam vaimustas „Vargamäe valvuri” saunarahva tegelaste kujundlik keel. Selle kohta saab öelda pildiline. Ja see, millise loomulikkusega näitlejad seda keelt kõnelevad, näitab nende ja lavastaja, isegi terve lavastuse tipptaset.
Võib ju mõelda, et saunarahvas, n-ö tööloomad, mis keelt neil? Aga Urmas Lennuk kirjutab neile just ilusa keele, kauni sõnaseadmise suhu.
Loe edasi Kumb on tähtsam, kas kraavikaevamine või raamatute lugemine?
Erki Evestus: „Ma ei joonista karikatuure kellegi tellimusel. Olen vaba mees.”
Ühiskonnakriitilised karikatuurid on kunstnik Erki Evestusele toonud ka tapmisähvarduse. Omaette ajamärk on seegi, et Evestuse pildinäitus nimega „Mälu” oli üleval Raplas Rütmanni galeriis ajal, kui siin peeti võiduparaadi.
Võiduparaadi kõnetool tribüüniga oli sisuliselt Rapla vana seltsimaja akna all ja seal Rapla Rütmanni galeriis Erki Evestuse 50 koroonaaega käsitlevat karikatuuri, teiste seas ka pilt, kus sõjard, automaat näpus, mustad prillid ees, seisab õitva pere ukse ees. Isa, ema ja laps koos koera, kassi ja kukega kuulevad sõjamehe lauset: „Et teie kodu kaitsta, peate sellest ilma jääma…”. Pildi alla on väiksemalt kirjutatud „Nursipalu”. Karikatuuride seas on näiteks ka ENSV vapi sarnane vapp viisnurgaga, tappepärja asemel ümber vapi surnupealuud ja kondid. Vapil loosung: „KÕIGI MAADE ROHEPÖÖRJAD ÜHINEGE!”.
Loe edasi Erki Evestus: „Ma ei joonista karikatuure kellegi tellimusel. Olen vaba mees.”
Naera puruks
Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.
„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”
Loe edasi Naera puruks
Vihmane pühapäev „Viimase metsavennaga”, mis pööras ilma korraks päikseliseks
Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.
Loe edasi Vihmane pühapäev „Viimase metsavennaga”, mis pööras ilma korraks päikseliseks
Uus plaat, mis kannab 1980. aastate lõpu kõikvõimalikkuse hingust
llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.
Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.
Loe edasi Uus plaat, mis kannab 1980. aastate lõpu kõikvõimalikkuse hingust