Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks? Loe edasi Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber →

Esmaspäeval suleti Lätis teatrid taas. Meie meedia üldjuhul kuulutab, et ega meil maskide kandmine ei edene. Mul on maskikandmise asjus ka vastupidine kogemus. Käisin Draamateatris, täna just nädal tagasi, ja seal publikul olid enamusel maskid ees. Seda siia kirjutades mõtlen – missugune pööre.

Teatrit on alati maskidega seotud, naerva ja nutva maskiga sümboolselt, aegade alguses kanti rituaalseid maske… Nüüd on mask ees saalist lavale vaadates. Sellel, mis laval sünnib, on teatrirahvast sõltumata üks mõõde juures. Elu, mida laval näidatakse, on maskivaba elu. Igatsus vabalt hingata tuleb juurde paratamatult. Loe edasi Elagu, elagu, elagu! Seda ei mõtle välja. →

Draamateatris mängitud kirjanik Jaan Krossi lugu on lavastatud matemaatilise täpsusega. Lavastaja ja kunstniku koostöö loob lavale ruumid ja meelolud, mida iseloomustab tinglikkuse ja detailitäpsuse sümbioos.

Hendrik Toompere oma garderoobis koo Ervin Õunapuu grimmikavandiga Tambet Tuisule. „Tambet mängib Jaan Krossi ja Kross sai Siberis pikselöögi. Sellest tekkis talle rinna peale Lichtenbergi figuur. Veresooned muutusid nähtavaks. See on fakt.” Sven Arbet puildistas.

Minu jaoks kannab lavastaja Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu peentööd üsna täpselt luuletaja Edgar Allan Poe luuletus „Ronk”. Kogu luuletuse leiate internetist, panen siia salmi, mis iseloomustab nii lavastuses räägitavat ajalooks saanud aega kui lavastuse mõjukust: „/…/ Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti/ lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni./ Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,/ istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati/ Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti / istus – muud ei midagi…” Jäin mõtlema milla see Jaan Krossi elu saatev hakk ütles „ei iialgi”. Loe edasi „Suur Siberimaa” Draamateatris – istus hakk mu aknale →

Vikerraadio Ööülikooli fenomenaalsusest võiks ja peaks kirjutama magistritöid. Viimases Ööülikooli saates rääkis kultuuriantropoloog, õpetatud agronoom, Eesti Maaülikooli eetika õppejõud Argo Moor teemal „Üksik inimene muutuvas maailmas”.

Üsna jubedalt ja täpselt kõlab inimeste nii-öelda eneseisolatsiooni ja maailma kinnimineku keskkonnas lause, mille toimetaja Jaan Tootsen on valinud saadet sisse juhatama. Argo Moor ütleb: „Praegu makstakse sulle ju selle eest, et sa suhtleksid masinatega.” Seda lauset saadab heli, mis kõlab tuttavalt – sammud sügiseses looduses, kuival heinamaal. Seesama sammude heli jäi kõrva Levila korraldatud 11päevaselt Trail Balticult Rail Baltica trassi läbiva matkajast tüdruku videotest. Tõsi, seal lirtsus vahel ka vesi. Millegipärast käib mõte tihti meie laulupidude juures – mis neist saab muutunud maailmas.

Selgust välja kuulates

„Inimesed järjest enam elavad sümbolite maailmas ja järjest vähem reaalses maailmas,” räägib Argo Moor. Reaalsest maailmast ei saa midagi välja lõigata. Sümbolite maailmas ei ole lõikude väljalõikamine raske. Loe edasi Nähtava maailma kõrval on nähtamatu maailm →

Igas inimese eluetapis toimub midagi tähtsat. Määrava tähtsusega sündmused toimuvad üleminekuetapis.

Täiskasvanuks olemise üks tunnus on ilmselt see, kas sa suudad üksinda olla. Ehk siis elada sellest, mis elab sinu sees.

Mulle jälle jäi põgusal Tallinnas käigul silma see, kuidas me mustanahalised kaaslased tänavatel vahetpidamata telefoniga räägivad. Mitte esimest korda viimaste aastate jooksul ei tekkinud mul küsimus – kellega? Ja sealt siis see peamine – mis asju aetakse? Seekord jäi Balti jaamas silma ükshaaval kaks eestlasest tüüpi ka, kes lõppematult telefonis paraadi juhatasid. No, et oleks mõistetav, siis neil meestel oli paraadi juhatav kõrgendatud hääletoon. Üsna selge, et mõlemad mehed olid purjus. Ainus, mis neid võõramalastest telefoni otsas rippujatest eristas, oligi see maailmavalitseja hääletoon. Ma mõtlesin inimeste erinevusele ja seisundite sarnasusele. Sellele ka, et kas pikalt vestlema sunnib äkki üksindusetunne? Et seisad keset liiklusõlme ja äkki ei tea, kuhu minna või kuidas olla. See ebakindlus paneb alateadlikult suhteid looma. Purjus inimestel on, no oli vanasti, komme rääkida juhuslikult nende teele sattunud inimestega. Nüüd on äkki nii, et selleks kasutatakse telefoni. Loe edasi Vaimselt plass sügiskirevus →