Nad tegid seda jälle. „Overtoni aken” on Rapla väikelinna teatri teine suur tulemine. Detailirohke, praegust aega otsepuudutav lugu ja lavastus, sellest, kuidas müüa ühiskonnale maha mistahes hullumeelne idee.

Selline kurbnaljakas lugu. Kaks kaabutkandvat Gansterit teevad reklaamibüroo poistele ettepaneku, millest nad ei saa keelduda. Püstolid ja suur raha sunnivad – inimsöömine tuleb legaliseerida. Ja nad siis teevad seda nö. Overtoni meetodil. Räägivad ära linnapea. Räägivad ära rahva lemmikprotestijate organisaatorid. Räägivad, teda muidugi sunnitakse perekoda ähvardades, teadlase, kes teeb pooldava uuringu.

Vahepeal selgub ka see, miks Gangsteritel inimsöömise legaliseerimist tarvis on. Laipu palju ja neil külmhoonete pidamine läheb kalliks.

Linnapea sööb ennast surnuks ja juhtub muidki sündmusi, aga ühiskond sellest ei pääse ja inimsöömine seadustatakse.

Peegel

Kui oleks minu teha, ma näitaksin seda lavastust kohe me vabariigi valitsusele ja riigikogule, usun, et nägemine avaks neis inimliku olemise, häbenetaks ehk korraks ja oldaks homme riigimehem.

Seekordset lavastust iseloomustab plahvatusohtlik ehk hiiliv intensiivsus. Mu jaoks on see kõige raskem näitlejameisterlikkuse vorm. Olla näitlejana laetud, mitte plahvatada ja hoida publikut kogu aeg ses ootuses, et nüüd see avaldub skaalal sosinad ja karjed.

Rapla väikelinna teater ei paigutu mu jaoks harrastusteatrite ega ka proffteatrite sekka. Ja mõlema jaoks on ta liiga hea. Neid noormehi iseloomustab vaimukus ja lugu üles ehitav energia, mis võimendub selle tajumises, et mängitakse koos ja kokku. See on vaimustav ja kahjuks haruldane. Kett on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Ja taas tõestatakse, et nõrka lüli ses koosluses pole.

Inimsöömine

Väikelinna teatri üheks kaubamärgiks on kujunenud see, et mängitakse trupi liikme Eerik Robert Otsa kirjutatud näidendeid. Otsa teatritekste iseloomustab lisaks põnevale dramaturgilisele süžeele ka see, et ta kirjutab oma lood nii, et neid on lisaks lugemisele võimalik ka mängida. Tegevus on teksti alus. Ta kirjutab tegelastele karakteersed jooned külge, kirjutab nii, et isegi kui tegelane astub ühest rollist teise, on muutumine ootamatult erakordne.

Eerik Robert Ots seekord paigutab tegevuse 20. sajandi alguse reklaamiagentuuri. Sesse kolme mehe firmasse astuvad sisse kaks Gangsterit ja teevad ettepaneku, millest on võimatu keelduda. Neil on püstolid ja kohvritäis raha ja soov, et inimsöömine saaks legaalseks, et see seadustataks.

Näidendis on kümme pilti. Tekst on vaimukas ja täis ootamatusi. On naljakas ja hirmutavalt tõepärane.

Lugege maitseks vaid tegelaste nimesid: Gustav ja Otto Ränk, kellele koos Lauri Kruusiga kuulub reklaamibüroo Ränk reklaam. Linnapea nimi on Beeter Baukson, professori oma Viktor Valge. Liikumise „Inimeselt inimesele” tegelaste nimi on Rünno ja Ranno. Inimesi sööva Harra -Harra kultuurisaadik on Adam Cakkan. Ja siis on veel linnapeakandidaadid Dauno Dolm ja Herbert Wolf.

Vaat sellised tüübid tegutsevad selles loos.

Õigus, on veel pika habemega Koristaja, aga temast loo lõpus.

Tühi ruum

Siinkohal tahan kiita peale näitlejate huvitavate karakterite loomise oskuse ka lavastust. Lavastaja Valter Uusberg on võtnud kasutusele kogu Rapla seltsimaja lava ja loob seal igale pildile oma atmosfääri. See on alguses tühi ruum. Kasutatakse vaid hädavajalikke rekvisiite. Lavastuslikult täpne on ka tagalava ja eeslava kasutamine. Liikumisi rütmistab läbimõeldud ja lavastust toetav valgus ja peaaegu märkamatu, aga täpne muusikaline kujundus. Pildivahetused on läbi lavastatud ja need viivad lavastust edasi. Kasutatakse lavatossu. Kuhugi ei kiirustata. Lavasügavuses ilmub vahel mõneks sekundiks Ränk reklaam, mis rõhutab miskit olulist märksõna laval sündiva võimendamiseks.

Toon siin ära ka need märksõnad, mis iseloomustavad mistahes, ka kõige rumalama mõtte jõudmist ja viimist maailmakultuuri: Alguses on kõik mõeldamatu, sellest saab mõistlik. Siis radikaalne, millest protsessis – protsess võib olla paras pettus – saab populaarne mõte. Mõtet juba aktsepteeritakse ja siis legaliseeritakse – seadustatakse.

Mooses

Rõhutan veel, selles lavastuses ei ole nõrka osatäitmist. Mahult suurima ja suurepärase kaksikrolli teeb Raigo Saariste, kes mängib nooremat venda Gustav Ränka. Raigo mängib selle venna saamatuse suureks väikeste nippidega, kasutab huvitavalt oma häält ja füüsist. Ja lavastuse lõpus selgub, et tegelikult on just tema, noorem vend, kes ikka vanema varjus, pika habemega Moosest meenutav koristaja, kes juhib kõiki protsesse. Suurepärane sooritus.

Nii populaarne

Lavastus lõpeb sellega, et osalistest moodustubki bänd, kes oskab üloproffilt laulda ja pilli mängida. Nad mängib ja laulavad meile Rubundi loo „Nii populaarne”, mis lavastuse ja näidendi mõttele veel ühe vindi peale keerab.

Valter Uusberg ütleb, et uuesti mängivad nad seda lavastust septembris Rapla kultuurifestivalil Särin.

Overtoni akna viis sammu

Overtoni aken on teooria kuidas muuta algul täiesti mõeldamatu mõte ühiskonnas viiesammulise tegevuskava tulemusena populaarseks ning kinnistada see seadustena.

Esimene samm: mõeldamatust radikaalseks. Teine samm: radikaalsest aktsepteeritavaks.

Kolmas samm: aktsepteeritavast mõistlikuks. Neljas samm: mõistlikust populaarseks.

Viies samm: populaarsest legaalseks.

Objektiiv kirjutab sellest juba 2015 aastal: „Tellige avaliku arvamuse uuring ja näidake seda poliitikutele, kes teevad kõik ülejäänu.”

„Overtoni” lavastuses ütleb Koristaja: „Mõelgem korraks – kõik, mis tänapäeva ühiskonnas on legaalne või normaalne, ei olnud seda 10, 50 või 100 aastat tagasi kaugeltki mitte. Nagu näiteks kooselu samast soost inimeste vahel või erinevate ühiskonnagruppide, olgu selleks siis naiste või mustanahaliste õigused või näiteks õigus sugu vahetada – need olid ju mitte üldse nii ammu täiesti vastuvõetamatud. Seega – mingisuguse idee või käitumise legaalseks tunnistamine ongi Overtoni “võimalikkuse akna” kõige väärtuslikum osa. Selle spektri ühes otsas on legaalne toiming ning teises otsas midagi täiesti mõeldamatu.”

Veel eraldi

„Overtoni aken”

Autor: Eerik Robert Ots
Lavastaja: Valter Uusberg
Osades: Ursel Tilk (Eesti Draamateater), Raigo Saariste, Sten-Olle Moldau, Andres Sahkur, Reio Blond, Eerik Robert Ots
Valguskunstnik: Kalju Visnu
Visuaalkunstnik: Timo Kreuz 

Vaata ka: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120061834/talendiotsijad-pange-tahele-rapla-vaikelinna-teatri-esimene-lavastus-tuleks-kohe-ules-korjata Talendiotsijad pange tähele: Rapla väikelinna teatri esimene lavastus tuleks kohe üles korjata!

Avapildi allkiri: Rapla väikelinateatri näitlejad pärast etendust koos Overtoni aknaga. Vasakult Reio Blond, Andres Sahkur, Eerik Robert Ots, Raigo Saariste, lavastaja Valter Uusberg, Sten-Olle Moldau ja Ursel Tilk.