Laenan 2023. aasta suveteatri ülevaate jaoks mõtte dramaturg ja lavastaja Urmas Lennukilt, kes, tutvustades oma näidendit „Ääremaa”, ütleb, et on vaid loojangusse kulgev päev, kus valusad asjad on naljakad ja naljakad asjad valusad. Selle aasta suveteatris näeme palju väikeseid huvitavaid näitlejakooslusi, kes tegelevad suurte teemadega.

Kuidagi on mulle kõrva ja silma jäänud, et Eestis on viimasel aastal inimesi enam hakatud rikasteks ja vaesteks jaotama. Ma pole sellest kirjutanud ja olen mõelnud, et see on selline laia lauaga arvamus mul. Aga samas märkan, et see peegeldub ka tulevastes lavastustes.

Teie ees lahti rulluv ülevaade ei ole edetabel, niisamuti on raske enne oma silmaga nägemist praegu juba proovides ja teatriinimeste meeles mõlkuvate lavastuste osaliste ja teatriinimeste enda mõtetele objektiivset hinnangut anda.

Teatrikunsti, nagu mis tahes südamega tehtud tegemisse, on ka haprus sisse kirjutatud. Etendamisele tulevaid ülevaateid lugedes, tegijatega rääkides, varasematest kogemustest julgust saades tuli ülevaade selline.

„Ääremaal”

Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud näidend esietendub Põlvamaal Kanepi vallas Ihamarus, Ihamaru kõrtsi hoones 17. juunil. Lavastuses mängivad Marika Barabanštšikova (Teater Vanemuine), Tarmo Tagamets ja Agur Seim. Kunstnik Triinu Pungits.Valguskunstnik Märt Sell (Rakvere Teater). Lavastuse üks juhtmõte on lisatud tutvustusele: „Siiber kinni, Siiber lahti…”

Urmas Lennuk ütleb, et näidend „Ääremaal” on lugu Siibri küla viimastest vaestest, kes on unustatud ilmaserva elama. Ühel päeval hakkab neile kohale jõudma, et nii nagu ei vaja neid nende riik, ei märka nad üksteist õigupoolest enam isegi. Mis saab inimestest, kes muutuvad nähtamatuiks?

„„Ääremaal” on lugu sellest, kuidas naljakad asjad on valusad ja valusad asjad naljakad. Lavastus tahab meilt küsida – kas ääremaadel on üldse vaestel inimestel kohta või peaks nad sealt riiklikult linnadesse küüditama, kus inimeste ülalpidamine on hulgi odavam?

Või siiski on meil kõigil õigus vähemalt lunastusele, isegi kui eluõigus hakkab otsa saama?”

Ja veel üks, mitte vähem poeetiline tutvustus käib sellel lavastusega kaasas. Ma ei raatsi ka sellest siin loobuda: „Mees, naine ja ääremaa. Kaks üleliigset inimest maailma veerel. On vaid loojangusse looklev argipäev ja Siibri küla nimi peatuse sildil, kus mööduvad bussid järjest harvemini peatuvad.

Mees käib linnas tööd otsimas ja naine armastab teda, aga aastatega vananeb ka armastus ning kattub tolmuga. Ühel päeval astub nende madalasse majakesse haavatud haigur. Kohtumine vaba ja metsiku linnuga äratab unistused ja armastuse, aga ka tahtmise veel enne surma kasvõi korrakski elada. Ärkavad ka mõlema aina nähtamatuks muutuva inimese mälestused ja saladused. Püütud päevade kee riputatakse nöörile koos puhtaks pestud lootusega kuivama. Maailm ei saa kunagi otsa. (Isegi ääremaal.)”

„Meeletu”

Näidendi autor on Jaan Tätte. Lavastab selle 2004. aastal ilmavalgust näinud näidendi Saueaugu Teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Esietendus Läänemaal Saueaugu talus on 31. mail. Kunstnik – Rebeca Parbus. Peaosas – Pääru Oja. Osades – Katrin Pärn, Tõnu Oja, Meelis Rämmeld, Helo Kaplinski.

Lavastaja Margus Kasterpalu arutleb, et Jaan Tätte näidendis jääb Meeletule, kes on – see on nüüd minu liigitus – linna rikas, kellel saab sellest oravarattast isu otsa, kes jätab kõik ja põgeneb metsa, aga jättes endale võimaluse sealt tagasi pöörduda. „Me nii lihtsalt seda ei lahenda. Huvitavaks teeb meie teekonna just see, et me proovimegi tehes uskuda, et avanemine ja maailma endale ligi laskmine on päriselt võimalik. See võib juhtuda kümnel erineval moel,” ütleb Margus Kasterpalu.

Pääru Oja tegi oma esimese rolli Saueaugul Jaan Kruusvalli „Tasendikkude helinates” (2011) ja hiljem mängis peaosa „Ingelandis” (2015, Tõnu Õnnepalu dramatiseering Gailiti „Ekke Moorist”).

„Meeletu” uuslavastuse sõnumi tänases päevas ütleb tegijate sõnul välja külamees Uugu näidendi lõpus: „Vaata, ma kuulasin ka seda sinu valguse-juttu. Sellega on vähe peale hakata. Ütle inimesele, et ta on tore; et ta on tore mees, tore naine. Sellest on küll.”

Ka lavastuse mängukoht Sauaeaugu talu aida ees on uus.

„Kotka tee taeva all”

Saueaugul mängitakse sellel suvel ka teist lavastust, Priit Põldma kirjutatud ja lavastatud näidendit „Kotka tee taeva all”. See esietendub 14. juulil. Kunstnik on Kristjan Suits. Valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Grete Jürgenson, Kaie Mihkelson, Andres Mähar, Sander Roosimägi, Oliver Valk, Madis Martin Kasterpalu.

See on Priit Põldma kolmas just Saueaugule kirjutatud ja lavastatud teatritekst. Esimene oli „Ilmavõõras“ 2019. aastal, siis „Kadunud kodu” 2021. aastal.

Uuest lavastusest kirjutab Priit Põldma nõnda: „Üks isa läks kodunt ära. Lapsed jäid teda ootama. Isa läks, et teha tööd, et teenida elatist, et aidata perekond paremale järjele. Aga ennekõike läks ta, et näha seda, mida kodus olles ei näe. Avarust. Suurt avarust. Nii suurt, et sel pole isegi nime. See, mida ta nägi, sai luuletusteks ja juttudeks. Tema lapsed lugesid neid ja said nii olla oma isaga koos. Siis tuli isa koju tagasi ja tükike avarust oli temaga. Lapsed hingasid seda sisse. Nad küsisid: „Isa, kas sa enam ei pea ära minema?” Isa vaikis. Ja oli varsti jälle läinud.”

Ma ei saa siin kirjutamata jätta, et kui minult on vahel küsitud või olen ise sellele mõelnud, et milline on see päris Eesti teater, millist kusagil mujal maailmas pole, siis olen ikka mõelnud sellest fenomenist, mis sünnib Saueaugul. Seal ei tehta taluteatrit, selles talus tehakse teatrit!

„Ristumine peateega”

Ja taas Jaan Tätte näidend, esimene esietendus 1997. aastal. Näidendi pikem pealkiri on „Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest”. Lavastab Gerda Kordemets. Mängivad Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater), Kersti Tombak, Tanel Ingi ja Mart Nurk. Lavastus esietendub Jäneda külas Tapa vallas Lääne-Viru maakonnas, Pullitalliteatris 26. juunil.

Taas on jutt suurest rahast. Lavastaja Gerda Kordemets: „Mis „Ristumisse” puutub, siis olen aeg-ajalt ikka selle mõttega mänginud, et tahaksin proovida selle tekstiga rinda pista. Aga ikka on tundunud, et olen napilt hiljaks jäänud, ikka on juhtunud nii, et keegi kuskil juba jälle seda teeb, on just teinud või hakkab kohe tegema. Ma ei tea, kui palju on „Ristumise” lavastusi maailmas kokku olnud, aga neid on olnud palju. Ma arvan, et uuema aja näitekirjandusest on see enimmängitud eesti näidend. Mis tähendab, et selles peab olema midagi, mis väga erinevaid lavastajaid ikka ja jälle selle teksti juurde tõmbab.”

Aga siis tuli talle üks idee. Et mis oleks, kui… „Ainus asi, mis mind selle näidendi puhul on häirinud, on see, et kui Osvald on veider vanamees kusagilt metsast, ja Laura, tema paleus, on noor neiu, muudab see Osvaldi esimesest hetkest – minu meelest – natuke pervoks. Aga ma tahaks anda Osvaldile ka võimaluse. Võita,” räägib Gerda.

Gerda mõte, ise ta ütleb, et väga lihtne mõte tegelikult, oli: „Mis oleks, kui vanused oleksid vastupidi. Tänasel päeval on ju palju noori inimesi, kes tõmbuvad esimese maailma heaolust eemale, on loodusega sageli suuremas harmoonias, kui meie üldse oskamegi. Ja minu jaoks on olemas mingi väga tugev sild Jaani „Ristumisest” tema teise näidendini „Meeletu”.”

Nii otsustaski lavastaja, et Osvald on noor mees ja aasta on 2023. Sellega algas väga põnev mõttemäng: miks on Laura ja Roland, umbes neljakümnesed tegusad ja tublid inimesed, sügisöösel tont teab kus ilma mobiili ja autota? Seda ei saa ju olla.

„Aga sellepärast, et nad kingivad teineteisele täna vägagi moodsa auto- ja nutivaba päeva. Miks? Sest nad kingivad teineteisele „kvaliteetaega”, aega ainult teineteise jaoks. Miks? Sest… nende kümme aastat kestnud suhe on väsinud, mõranenud, lagunemas,” kirjeldab lavastaja.

Gerda Kordemets küsis ka Jaan Tättelt, mis ta sihukesest „murdmisest” arvab. Jaan oli olnud väga rõõmus, et keegi jälle „Ristumisega” tegeleb. Ütles: „Tee, mis tahad.” „Õige ka. 25 aastat ajaproovile vastu pidanud tekst elabki oma elu”, räägib Gerda Kordemets.

„Naisteranna needus”

Näidendi autor on Vanemuise teatri dramaturg Sven Karja. Lavastab Jaanus Nuutre teatrist Nuutrum. Kunstnik Jana Wolke. Helikunstnik Veiko Tubin. Valguskunstnik Andres Raja (Rakvere teater) Mängivad Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Elina Pähklimägi, Amanda Hermiine Künnapas. Esietendus on 30. juunil Lääne- Virumaal Eisma Sadama paadikuuris.

Lavastaja Jaanus Nuutre ütleb, et see on tema ja Sven Karja teine koostöö. Kaks aastat tagasi esietendus Eismaa sadamas Sveni dramatiseering August Mälgu novellist „Tson Lemberi uus elu”, mis oli äärmiselt menukas.

„Kuna ma ise elan naaberkülas Vainupeal ning meri ja selle olemus on mulle äärmiselt südamelähedane, katsume Teater Nuutrumiga vähemalt ühe lavastuse aastas teha just mere ääres või merega seonduvatel teemadel. „Naisteranna needus” kätkeb endas mõlemat.

See on lugu Eesti naise vägevusest, sitkusest, lastest kui elulätetest ning nende saamisest või mitte saamisest,” räägib lavastaja. Ta lisab, et kogu temaatikat ümbritseb nõidus ja sellest tulenevad needused. Lavastuse jooksul rännatakse tänapäevast möödunud sajandi 40ndatesse-50ndatesse aastatesse. „Näidendis on omajagu rannakülade tõsisündinud lugusid, ehk veidi isegi dokumentaalseid,” võtab asja kokku Jaanus Nuutre.

„Õppetund”

Teater Nuutrumi produktsioonis esietendub sel suvel ka teine lavastus, Eugene Ionesco „Õppetund”. Esietendus on 9. juunil Tartu linnas uue Anatoomikumi ringauditooriumis. Lavastaja ja helikujundaja on Priit Strandberg (Vanemuine). Kunstnik Liisa Soolepp

Valguskunstnik Margus Möll (LendTeater). Mängivad Karol Kuntsel (Vanemuine), Lena Barbara Luhse (Vanemuine), Iris Viru.

Teatri kodulehel tutvustatakse lavastust nii: „Ühel päeval saabub autoritaarse professori koju järjekordne noor õpihimuline tütarlaps, kel on tuline soov õppida ja omandada hea haridus. Õppetund algab kergemate ainetega nagu ikka – liitmise ja lahutamise ning aastaaegade tundmisega, kuid lõpeb kõige hullemaga – filoloogiaga. Just filoloogia õppetund viib aga ootamatute sündmusteni, kus ei ole enam võimalik eristada küsimusi vastustest, tegelikku näilisest ega tõde valest. Heast huumorist, teravatest teemadest ning värvikatest tegelastest laetud näidend annab kaasaelamise rõõmu ka kõige nõudlikumale vaatajale.”

Jaanus Nuutre lisab, et on teatrijuhina ülimalt õnnelik, et viimase aja üks eredamaid lavastajaid Priit Strandberg võttis nende pakkumise vastu. „Näidendi valis tema ise ja arvestades mängukohta usun, et pani kümnesse. „Õppetund” on olnud Pariisi Theatre de la Huchette mängukavas tervelt 66 aastat, tõik, mis räägib enda eest.”

Küsin Jaanus Nuutrelt uuslavastustega seoses ka, kuidas ta jaksab peale oma lavastuste tegemise väiketeatri juhina ka teiste lavastusi produtseerida?

„Mis puudutab produtseerimist, siis ma ei nimetaks seda teiste lavastajate produtseerimiseks, see on normaalne asjade käik. Nii nagu teistes teatrites on ka Nuutrumis ruumi külalislavastajate jaoks. Kui tahame olla konkurentsivõimeline, arenev ning edukas teater, ei tohi me jääda ainult „oma liistude juurde” – seda nii lavastajate, kunstnike kui erinevate žanrite mõttes.

Teatrit ootab ka tuleval aastal ees koostöö erinevate lavastajate ning kunstnikega. Mis puudutab produtseerimise küsimust lähemalt, siis õnneks ümbritseb mind väike meeskond – produtsent, arendusjuht, tehnik, sotsiaalmeedia spetsialist –, see võimaldabki mulle aja tegeleda mitme lavastusega korraga. Loomulikult võiks meeskond olla suurem, saaks n-ö laiema pintsliga maalida, kuid kõik taandub rahale ja toetustele. Teater Nuutrumile on kõige olulisem mitte petta publikut, väikeste vahendite juures saavutada maksimaalselt professionaalne tase ja kraadi võrra rohkemgi.”vastab lavastaja Jaanus Nuutre.

„Karateka ja salasamurai”

Sisuliselt ühe mehe, Märt Meose teater R.A.A.A.M jätkab ka sellel suvel ühte oma joont, tuua lavale algupärandeid. Seekord siis Ott Kiluski kirjutatud tragikomöödia. „Karateka ja salasamurai” esietendub 7. juulil Kernu mõisa küünis. Lavastaja on Madis Kalmet. Kunstnik Jaanus

Laagriküll. Valguskunstnik Priidu Adlas. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu.

Näidendi lavastuse tutvustuses räägitakse taas sellest, kuidas kusagil kaheksakümnendate lõpu poole, laulva revolutsiooni eelaimduses, hakkavad ääremaa külad vähehaaval inimestest tühjaks jääma. Senine kõrgkoolidest noori spetsialiste maale elama sundiv suunamissüsteem ei toimi enam ja kõige rohkem kannatavad maakoolid, sest õpetajate puudus muutub katastroofiliseks. „Kohtade täitmiseks tuleb koolijuhtidel tööle võtta inimesi, kes selleks tegelikult ei kvalifitseeru. Tulijateks on sageli dementsuse all kannatavad pensionärid, avantüristid, elus läbi põlenud heidikud, pooliku haridusega unistajad ja need, kes ennast mõne tumeda teo tõttu muu maailma eest peita tahavad,” kirjutatakse tutvustuses situatsioon valusaks ja põnevaks ja tõepoolest ka naljakaks.

Tutvustus jätkub: „Nõnda satuvad piiriäärsesse kolkasse õpetajaks kaks meest, kellel väga erinevad minevikud ja maailmavaated, erinevad soovid ja unistused. Elamispinna defitsiidi tõttu majutatakse nad õpetajate majas ühte korterisse. Lisaks sellele, et meeste omavaheline suhtlus kisub konfliktseks, paistab, et kõik pole korras ka kooli, küla ja korteriga, milles nad on sunnitud veetma ühe kaamoslikult pimeda sügis-talve. Ajudes juuri ajav hirm sõgestab pikkamööda nende meeled, kaotab piiri reaalse ja irreaalse vahel ning muudab saatuslikult mõlema isehakanud pedagoogi ülejäänud elukäiku.”

Lavastuse tutvustuse juurde käib märkus: „Alla 12-aastastele mittesoovitatav”.

„Kolmekesi kahevahel”

Näidendi autor on Luigi Lunari. Lavastab Üllar Saaremäe. Kunstnik Ketlin Kütt

Mängivad Raivo E. Tamm, Üllar Saaremäe, Sulev Teppart ja Helena Merzin. Esietendus on 14. juunil Loobu mõisa aidas, Kadrina vallas.

„„Kolmekesi kahevahel” on komöödia oma avaramas ja sisukamas mõttes. Siit leiavad meelelahutust nii Lääne mõtteajaloo huvilised kui ka need, kellele meeldib veidi rahvalikum huumor,” kirjutatakse lavastuse tutvustuses. Tundub, et see näitlejate koosseis on just selline, kes on võimeline taolisel piirialal ägedalt ja maitsevääratusteta mängima.

„Kolm meest jäävad erinevatel põhjustel kinni samasse tuppa. See kummaline ruum, kuhu mehed satuvad, on kui katsetuspaik, kus vaimukuste ja väidete paikapidavust järele proovitakse. Kes nad sinna kutsus? Mis neist edasi saab?

Lõpuks saabub keegi saladuslik Naine. See sunnib mehi mõtlema – kas tegemist on lihtsa koristajaga või äkki hoopis…” ei avata lugu tutvustades muidugi kõiki kaarte.

Vabaduse festival Narvas

5.-19. augustini 2023 toimub Narvas teine rahvusvaheline Vabaduse teatrifestival.

Festivali tutvustuses öeldakse: „Seekordse festivali keskmes on vabaduse eest sõdiv Ukraina ja Kesk-Aasia riigid, mis peavad endale Vene impeeriumi haarde lõdvenedes uue tee, pidepunktid ja tasakaalu leidma. Programmis on teatreid riikidest, kus on tõsiseid probleeme vaba mõtte ja sõna levitamisega.

Narva on just õige koht sellise teemafookusega rahvusvahelise festivali korraldamiseks – linn asub kahe erineva tsivilisatsiooni piiril. Ühelt poolt lõpeb siin vaba maailm ja teiselt poolt vaadatuna on siin vaba maailma alguspunkt.”

Festivali programmis olevad lavastused etenduvad erinevates paikades Narva linnas. Festivali südameks on Vaba Lava Narva teatrikeskus aadressil Linda 2.

Suured suveetendused

Eelmisest aastast on sesse suvesse jõudnud n-ö suured suveetendused.

Urmas Lennuki kirjutatud ja Taavi Tõnissoni lavastatud „Robin Hood” Lammasmäe puhkekeskuses.

Ugala teatri „Kolm musketäri” Õisu mõisa pargis. Lavastaja Tanel Joonas, kunstnik Kristjan Suits.

Kiidjärve mõisa pargis mängitakse taas lavastust „ADA. Rääkimata lugu”, teksti autor Ott Kilusk, lavastaja Ain Mäeots.

Muusikaline lavastus „Minul on vari” Palmse mõisa pargis. Lavastaja Kaili Viidas, peaosas Toomas Uibo.

***

See ja palju, palju teatrit veel, mis sellest ülevaatest välja jäi, avaneb Eestimaa suves!

„Ääremaal”

„Meeletu”

„Kotka tee taeva all”

„Ristumine peateega”

„Naisteranna needus”

„Õppetund”

„Karateka ja salasamurai”

„Kolmekesi kahevahel”

Vabaduse festival Narvas