Rubriigiarhiiv: Epiloog

Käokingad tema majesteet Ita Everile

Rääkisime sõbraga Teist, Ita Ever. Sõber oli kuidagi rahul, et järelehüüdeid ja kaastundeavaldusi on nii palju. Kui ma selle peale irooniliselt ütlesin, et see on viivuks, kuni tuleb uus poliitiline skandaal ja Ita Ever läheb meelest, vastas sõber: „Ita ei lase ennast unustada!” Te olite kuninganna, aga te ei olnud kunagi kõrk.

Ever ja Meri…. Ma olen väga tänulik sellele inimesele, kes selle hetke jäädvustas. Ei mäleta, kust see pilt mu arvutisse sattus. Usun, et Roman Baskin saatis 2016. aastal.

Ütlete kusagil seitsmekümnendate lõpul tehtud telesaates Mikk Mikiverile, et olete kahtleja. Ütlete, et polegi olnud aega, kus olete olnud kindel: seda ma oskan teha. Ja sellele vaatatamata tegite oma osasid ja elasite nende osaliste elu laval ja filmides ja kuuldemängudes, meelt lahutades ja laste unejuttudes, elusalt ja eriliselt. Lavaelu elades – ise te seda ütlesite – on teid saatnud piin, otsingud, kahtlused. Õnn ja armastus.

Mitmed Teie lähemad on nüüd öelnud, et Te ei lubanud neid oma matustel nutta, muidu tõusete kirstus istukile. Kui pisarad suudaks ellu äratada…

Loe edasi Käokingad tema majesteet Ita Everile

Väino Aren: vanakooli pühendunud teatrimees

IN MEMORIAM Väino Aren (11. august 1933 – 18. aprill 2023)

Väino! Te elasite 89 aastat. Süda valutab. Neid eeskujudeks olevaid inimesi, keda saab nimetada inimesteks ühest meie ajaga kõrvuti käivast parvest, jääb üha vähemaks. Et ma ka nõnda ütlen. Tean, et uued tulevad asemele ja parv liigub edasi. Aga mis siis, tehisintellekt on nagunii tähtsam teema kui inimene kultuuris. Ja just pikaealisus kultuuris. Vara surnud geeniusi ehk siiski pannakse tähele… Teid saatus hoidis, Teil oli oma osa teleseriaalis. Kunagi ehk peaosagi. Aga selline on elu. Ja alati, kui keegi taolistest kaob, siis mõtled, et miks ma…, miks me ometi ei küsinud… See ilmselt on enamasti elu paratamatus.

Mida kõike Te olete näinud. Jätan küsimärgi panemata, sest vastuseid Te enam anda ei saa.

Märkan, kuidas pöördumine Teie annb kirjutatule üldistuse, aga tegelikult on see hoopis austusest. Me ei olnud tuttavad…

Loe edasi Väino Aren: vanakooli pühendunud teatrimees

Kraapsjala ja sügava kummardusega: Härra Normet, Teile on kiri

Ingo Normet 8. juuni 19468. september 2022

Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja õigus, me rääkisime tegelikult Teie – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus mul ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud… Selle märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.

Loe edasi Kraapsjala ja sügava kummardusega: Härra Normet, Teile on kiri

Ave vita! Elagu elu!

Ave Alavainu (4. oktoober 19423. aprill 2022)

Kui Leonhard Lapin lahkus siit ilmast sinna, kust tagasi ei tulda, siis mõtlesin kurbusega, et lahkus viimane boheemlane. Jõuline, me tekkinud väikekodanluse arvamusest mitte hooliv, oma nägu iga toll, elu põletav vana mees, kes julgeb käia nii riides, nagu enamus noori ei julge…

Nojah, mulle ei tulnud Ave Alavainu meelde. Ja kuidagi ega ma ei teadnudki, kui vana ta on. Noore hingega ju ikka, mis siis, et kepp käes ja prillid ees.

Ma 1974. aastal lavakasse sisse astudes lugesin Ave Alavainu luuletust:

Loe edasi Ave vita! Elagu elu!

Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Jaan Kaplinski (22. jaanuaril 1941 – 8. august 2021)

Muidugi oli Jaan Kaplinski ummamuudu. Just sellist nime kannab ta mõtete blogi, mille viimane sissekanne on venekeelne…

Ega ma ei näinudki seda, kuidas sa uisutad. Seda nägin Mutikul küll, kuidas tiiki lumest puhastad, et uisutada. Ja neid su istutatud puid. Enne seda istusime pika puust laua taga ja rääkisime sellest, et rikkad kapitalistid ei ole rumalad. Nad saavad aru, mis juhtub, kui suurtööstus sulgeda. Kriisidest rääkisime. Küsisin – oli 2009. aasta lõpp –, et mis seisus maailm on? Sa vastasid: Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.”

Siis ütlesidki, et ostsid endale pessimismi leevenduseks elu esimesed uisud. „Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.” Seda ka rääkisid, et lihtsaid maatööoskusi tuleks su meelest iga hinna eest säilitada.

Argipäev on igavikuga segi. Su romaan „Seesama jõgi” lõpeb tõdemusega – sa muidugi kirjutad kihvtimini –, et enne uinumist „tuli talle veel meelde”, mida oli kirjutanud Laozi: „Tuhandeverstane matk algab ühest sammust. Teisiti see ei saanudki olla.” Seejärel tulevad selles raamatus kaks lumivalget puhast lehte.

Argipäev on igavikuga segi juba liigagi tihti. Saad peaaegu ühest leinavalu teravusest priiks, kui…

Loen me peetud meilikirjavahetust ja märkan, kuidas oled lõpupoole vastustega napp. Me viimaseks jäänud kirjas ütled ära ja ütled: „Igatahes tervitan uuel alanud aastal ja soovin rõõmu ja rahu.” Nojah. Ole siis nüüd siin rõõmus ja rahulik!

Kunagi märkasin sinu käest küsida, mida tähendab liblikas. Pidasin silmas su näidendit „Liblikas ja peegel”. Vastasid nõnda: „Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof.” Ütlesid tookord, et selles näidendis on veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu. Peab üle lugema.

Kord Esnas kohtudes rääkisid mulle, et varesed veel hiljaaegu ei elanud linnades, vaid soos. Loe edasi Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad