Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“

Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.

Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.

Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.

***

Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.

Loe edasi „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Jaan Tooming saadetakse täna viimsele teele →

IN MEMORIAM Väino Aren (11. august 1933 – 18. aprill 2023)

Väino! Te elasite 89 aastat. Süda valutab. Neid eeskujudeks olevaid inimesi, keda saab nimetada inimesteks ühest meie ajaga kõrvuti käivast parvest, jääb üha vähemaks. Et ma ka nõnda ütlen. Tean, et uued tulevad asemele ja parv liigub edasi. Aga mis siis, tehisintellekt on nagunii tähtsam teema kui inimene kultuuris. Ja just pikaealisus kultuuris. Vara surnud geeniusi ehk siiski pannakse tähele… Teid saatus hoidis, Teil oli oma osa teleseriaalis. Kunagi ehk peaosagi. Aga selline on elu. Ja alati, kui keegi taolistest kaob, siis mõtled, et miks ma…, miks me ometi ei küsinud… See ilmselt on enamasti elu paratamatus.

Mida kõike Te olete näinud. Jätan küsimärgi panemata, sest vastuseid Te enam anda ei saa.

Märkan, kuidas pöördumine Teie annb kirjutatule üldistuse, aga tegelikult on see hoopis austusest. Me ei olnud tuttavad…

Loe edasi Väino Aren: vanakooli pühendunud teatrimees →

VIIVE ERNESAKS 27. märts 1931 – 19. jaanuar 2023

„Mängides klaverit tegi ta teatrit,” ütleb Peeter Volkonski. Ja me vaikime.

„On lahkunud kõige ilusam inimene Eesti teatris,” ütleb Jaak Allik. Ja me vaikime.

Loe edasi Viive Ernesaks: kullerkupp läeb paljajalu →

Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja õigus, me rääkisime tegelikult Teie – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus mul ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud… Selle märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.

Loe edasi Kraapsjala ja sügava kummardusega: Härra Normet, Teile on kiri →

Ave Alavainu (4. oktoober 1942 – 3. aprill 2022)

Kui Leonhard Lapin lahkus siit ilmast sinna, kust tagasi ei tulda, siis mõtlesin kurbusega, et lahkus viimane boheemlane. Jõuline, me tekkinud väikekodanluse arvamusest mitte hooliv, oma nägu iga toll, elu põletav vana mees, kes julgeb käia nii riides, nagu enamus noori ei julge…

Nojah, mulle ei tulnud Ave Alavainu meelde. Ja kuidagi ega ma ei teadnudki, kui vana ta on. Noore hingega ju ikka, mis siis, et kepp käes ja prillid ees.

Ma 1974. aastal lavakasse sisse astudes lugesin Ave Alavainu luuletust:

Loe edasi Ave vita! Elagu elu! →