Vaba Lava juht Märt Meos ütleb, et hetkel on käsil kahe lavastuse proovid, mille esietendused on kavandatud Narva. See on riskile minek, sest me jutuajamise ajal pole veel teada, kas ja kui suure summaga riik Vaba Lava tegevust tänavu toetab.

Veebruaris on Narvas plaanitud esietenduma dokumentaallavastused kahest suurmehest – vesinikupommi ühest loojast, akadeemik Andrei Sahharovist ja maailmakuulsast Tartu semiootikust Juri Lotmanist.

Märt Meos, kes on ühtlasi väiketeatri R.A.A.A.M. omanik ja produtsent, räägib hakatuseks loo sellest, kuidas Venemaal staari staatusse tõusnud Julia Augi värske lavastuse „Ema, kas meie kass on ka juut?” võttis Eesti juudikogukond omaks. Rahunesid ka need, kes suvelõpul protestisid Narva Vabaduse festivalil etendunud „Mein Kampf” vastu juba enne, kui seda Narvas mängiti. Selle lavastuse vastu on juba huvi üles näidatud nii Moskvast kui Tel Avivist.

Julia Augi detsembris Tallinnas esietendunud lavastust mängitakse sel laupäeval ka Narvas. Julia Aug teeb sellel etendusel ise sünkroontõlget ja kohtub pärast etendust oma kodulinna vaatajatega.

Loe edasi Märt Meos: Loodan, et ka riigile on tähtis eestikeelse eesti kultuuri kohalolu Narvas →

Praegusel äreval ja hirmutaval ajal annavad inimestele hingetuge emake loodus ja huumor, ütleb Hardi Volmer. Ometi juhtus nii, et just sellisel hetkel valmis tal film, mis viib vaataja kalmistute maailma.

Hardi räägib, et oli nädal tagasi kitsekestele oma aia külge lakukivi pannud, aga need kurivaimud pole seda veel üles leidnud. Mina saan talle sekundeerida jutuga oma aiast, kus kitsekari on üles leidnud mu laiskusest suure õunapuu alla jäänud õunad ja nüüd neid söömas käib. Räägime ka karudest ja ilvestest. „Mul on põdrad. Nüüd pidi karusid palju olema. Ma neid ei ole veel näinud. Ilm on ikka täiesti hukas!“

No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.

Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, see on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkida sellistest ilusatest loodusnähtustest enda ümber – see on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.

Loe edasi Hardi Volmer: Hingekaamose vastu aitab huumor →

Inimkond peab asuma oma saasta koristama, muidu upume väljaheidetesse. Nii võtab akadeemik Jaak Aaviksoo kokku rohepöörde sisu. See nõuab aega ja raha, aga puu otsa tagasi inimkond minema ei pea.

Mitu päeva enne Jaak Aaviksooga kokku lepitud rohepöördeteemalist vestlust on mul tunne, nagu läheksin matemaatikaeksamile. Kusjuures olen isegi õppinud, aga tean, et ma midagi ei tea. Rahustan ennast, et kuule, mees, võta seda mitte nagu eksamit, vaid kui konsultatsiooni. Ütlen seda kõike ka Jaak Aaviksoole ja see ajab ta mõnusalt naerma.

Tunnistan, et Jaak Aaviksoo võiks olla väga hea õpetaja. Ta käitub kuidagi nii, et hirm rumal olla kaob ja uudishimu teada saada kasvab.

Rohepööre on mõeldud selleks, et hoida ära kliimakatastroofe. Oskate te ajaloos tagasi vaadates öelda, kui palju on inimesed mitmesuguste pöörete alguses osanud ette mõelda?

Ma ei tea. Olen natuke viimasel ajal uurinud, mis ajaloos juhtunud on. Maakera on lõplik ja seda ei pruugi jätkuda igavesti ja kõigile … Ehk esimene, kes sellele 200 aastat tagasi tähelepanu juhtis, oli Thomas Robert Malthus. Ta ütles, et toit saab otsa, kui me rahvastik kogu aeg kasvab.

Väga suurt mõju Malthuse öeldu ei omanud, välja arvatud Nõukogude Liidus, kus malthusianism neeti maapõhja. Öeldi, et sotsialism vabastab meid kõikidest probleemidest ja loodus tuleb allutada.

Eks ole olnud teisi hoiatajaid veel, aga ma arvan, et kõige suurem ärataja oli Rooma Klubi. Nende raport „Kasvu piirid”.

Loe edasi Jaak Aaviksoo rohepöördest: inimkond upub oma väljaheidetesse →

Loominguliselt täidetud ja tõstetud. Nende sõnadega iseloomustab end 28. detsembril 50aastaseks saanud näitleja Elina Reinold. Just temal on suur osa selles, et jõulude eel esietendunud holokaustist rääkiv näidend „Ema, kas meie kass on ka juut?” mõjub mulle nagu mateeriasse kootud palve.

Ma arvan, et Elina, mina nagunii, oleme endale võtnud sellise ülesande, mida varasemast ajast ei mäleta. Nimelt – me ajame juttu päev enne esietendust.

On õhtu ja Elinal seljataga kaks läbimängu. Mõtlen sellele, mida võib näitleja sellisel hetkel tunda, ja olen natuke murelik. Mida küsida, et teda aidata? Olen ju just mõni hetk tagasi näinud, kuidas lavastaja Julia Aug oma ärevust varjab. Elina isegi ei varja.

Mõtlen, et tõesti, kunstiga ja loomisega on nii, et ole sa kui kogenud tahes, ikka on iga kord esimene kord. Koban küsimust kuni lõpuks jõuan sõnastuseni …

Millised on olnud sinu viimased kaks nädalat?

Nii raske küsimus.

Raske?

Jah, mitmes mõttes. (Hästi aeglaselt.) Tegelikul olen ma väga rõõmus ja loominguliselt täidetud ja tõstetud Julia Augiga proove tehes.

See teema on väga oluline. Holokaust. Täpsemalt, juutide olukord 1941. aastal Eestis. Pealiskaudselt mõeldes võib tunduda, et see ei puuduta tänapäeva eestlast. Tänapäeva venelast. Tänapäeva juuti … Aga praeguses poliitilises olukorras, mis laiub meie ümber –

Valgevenes, Ukrainas –, ei tea kunagi, mida mingid hullud võivad mõelda või teha. Kõike võib juhtuda. Kunagi ei tea, kuidas mingi asi millenigi viib.

Loe edasi Elina Reinold: teater julgustab inimest ennast tundma ja teistele kaasa tundma →