Autori Margus Mikomägi postitused

Hirmus Ants: Pilvede taga on alati sinine taevas. Vaba Eesti taevas

Ai, velled” lavastus Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas oli kargelt romantiline ja hoiatav lugu meie, eestlaste lähiminevikust. Tegemist ei ole ajaloo dokumenteerimisega, vaid – nagu hea näidendi ja lavastuse puhul ikka – suurema üldistusega aja loost.

Ses näidendis ja lavastuses on minu jaoks üsna palju Kaval-Antsu ja Vanapaganat. Arvan, et hiljuti meie seast lahkunud lavastaja Raivo Trass, kes oli selle lavastuse ellukutsuja, oleks tulemust nähes rahule jäänud. Kavalehel on kirjas kaaslavastajad Sulev Teppart ja Nero Urke.

Dramaturg Urmas Lennuk, kes Raivo Trassiga viimastel aastatel koostööd tegi (üks näide: Lennuki „Paljasjalgse Debora“ lavastas Trass 2016. aastal Kuressaare Linnateatris), alustab Trassi tellitud näidendit metsavennast Hirmus Antsust tegelikult sellega, et annab lavastajale võtme, kuidas loole läheneda. Ta kirjutab: „Ruum on ühtne nii venelastel, sakslastel kui ka metsavendadel. Ühtse ruumi mõte – et kõik viibivad korraga samas maailmas, aga nad ei näe üksteist, sest osad tegelased on metsas ja osad Soontaganal. Tegevused põimuvad stseeniti läbi. See on autori poolt mõeldud kujundina ühtses ruumis viibimisest, mis ongi kogu selle ajalooperioodi kõige traagilisem osa. Oldi koos, aga samas nii erinevates maailmades, kui vähegi võimalik.”

Loe edasi Hirmus Ants: Pilvede taga on alati sinine taevas. Vaba Eesti taevas

Venemaal mõrvatakse ka teatreid

Teatri tapmine käib Venemaal nii, et senised, enamasti ennast sõjavastastena positsioneerinud teatrijuhid vahetatakse välja. Ülevenemaalise tuntuse saavutanud isiksused asendatakse riigiideoloogiat tunnustavate teise ešeloni inimestega.

Gogoli Kekuse (Гоголь-центр) rajanud Kirill Serebrennikov lavastas ajal, kui Venemaa alustas Ukrainas sõda, Saksmaal Berliinis. Ta jäi sinna. Tema lavastusi aga mängiti Moskvas Gogoli Keskuse edasi. Nüüdseks on selle teatri kunstiline juht ja direktor vallandatud. Vaatamata selle, et sinna on juba määratud uus juht, liigub internetis Kirill Serebrennikovi kiri, kus ta ütleb: „Jah, Gogoli Keskus on suletud. Kõik.”

Loe edasi Venemaal mõrvatakse ka teatreid

Kas vanad mehed ikka peavad tantsima?

Teab Jumal üksi, mis heli

sündis seal oksarao sees.

See viiul oli hullu viiul

ja see mees oli õnnis mees.

Uuno Kailas, 1901 – 1933

Raske on praegu muust mõelda kui rahust. Kogu maa rahust. Isiklik rahunemine ehk ka on tähtis, aga ilma maa rahuta ei ole sellelgi suurt tähtsust. Paradoks selline, et rahuaeg lahutab inimesi, sõda liidab. Rahu ajal koguvad inimesed, kes kuidas, endale ja oma lähedastele varasid ja siis lähevad selle pärast tülli või kaotavad tervise. Tõepoolest – saad miljonäriks ja siis kulutad miljoni selleks, et ennast ravida.

Loe edasi Kas vanad mehed ikka peavad tantsima?

Fred Jüssi: isegi laululindude käitumine muutub, nende laul jääb aina lühemaks

Jaan Tootsen ütleb Ööülikooli raamatukogu teises raamatus „Fred Jüssi. Olemise mõnu” bioloogiks õppinud Fredi loodusfilosoofiks. „Olemise mõnu” on jätk Tootseni ja Joosep Matjuse dokile „Olemise mõnu” või vastupidi. Fred räägib Jaan Tootsenile raamatus, et mõttelaad ja ajavaim on teine, see peegeldub ka looduses.

Kui dokis räägib Fred Jüssi vähe, siis raamatus on palju tähendusega sõnu ja mõtteid. Loed ja kuuled neid sõnu. Kuuled Fredi häält. Ja mulle tundub, et Fred Jüssi ei ole rääkides kunagi paristanud. Tema mõtted ja kujundid on ajas mõõdetud.

Loe edasi Fred Jüssi: isegi laululindude käitumine muutub, nende laul jääb aina lühemaks

Vaatleja: „Kalaranna 28” mudeldab me ühistunde puudumist

See Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse tõlgendus on kirjutatud suunaga neile vaatajatele, kes nähtut-kuuldut on igavaks nimetanud.

Linnateatri 2022. aasta suveetenduse „Kalaranna 28” kunstiliseks vasteks on Pieter Bruegel vanema maalid. Näiteks „Karnevali ja paastu võitlus“, 1559.

Väljas ja sees

Suveetendused on välistele stiihiatele ikka avatud. Ka Merekindluse hiigelsuures hoovis mängitud „Kalaranna 28“ kohal kõrgus õhtune taevas, meretuul kohises puudes ja kajakad kiljusid. Kindluse sein publiku ees aga oli kujundatud mitme pääslaga kortermaja fassaadiks, mille sisemuses peituv intiimsus etenduse kulgedes hoovi valgus. Esimestest stseenidest oligi selge, et maja ees, „väljas“ etenduv lugu peegeldab maja „sees“ peituvaid tagamaid. See sisemise ja välise, intiimse ja avaliku üheaegsus kuulub ju iga teatritüki juurde, kuid „Kalaranna 28“ puhul kujunes asjade peiduspoole ja välisuse vahelisest kontrastist üks etendust läbiv kujund, mida vaimukate juhtumite vaheldusrikka jadaga nauditavalt sisustati.

Loe edasi Vaatleja: „Kalaranna 28” mudeldab me ühistunde puudumist