Eesti Draamateatri suurepärane värske lavastus „500 aastat sõprust“ tõestab, et kesksest konfliktist vaba teater on võimalik ja võib olla sügavalt hingeminev. See ei ole ainult Ita Everi lugu. On lugu me emadest ja vanaemadest ja vanavanaemadest, tänu kellele siin maamuna peal oleme ja hingame.

Sellist väärikat austusavaldust ühele põlvkonnale – täpsemalt läinud sajandi kolmekümnendatel sündinud naistele – ei ole Eesti teatris tehtudki.

„Ta oli superstaar siin selles ruumis, sellel [Eesti Draamateatri] laval, aga sõbrannade keskel võrdne võrdsete seas, samasugune naine oma murede ja rõõmudega. Sõbranna, kes istus koos teistega väikestes Mustamäe korterites kartulisalatikausside taga – jutustades, naerdes, toetades ja ennekõike armastades.“ Nii antakse lavastusele sõnadega sügavus, mis puudutab.

Sõnu toetavad näitlejate sügavale tungiv mõista tahtmine, kohalolu ja lavastuse visuaalne muster.

Haridusministeerium võiks ennast nimetada juurtetuse ministeeriumiks. See, kuidas minister Kristina Kallas hämab ilmselgelt ebaõnnestunud juhendi asjus, on demagoogia meistriklass. Vehib põhiseadusega ja ütleb, et juristid nüüd arutavad. Kus nad enne olid?

Kallas kinnitab, et saab hädadest aru ja otsib lahendust, aga juhend ja kord, mida paljud koolid tõlgendavad nii, et lapsevanemate raha eest enam muuseumisse ega teatrisse minna ei tohi, kehtib eelmise aasta oktoobrist.

Margus Mikomägi

Tallinna Linnateatrile võiks hiljutise Teatriauhindade gala mängulisuse ja musikaalsuse eest anda parima eestikeelse meelelahutaja tiitli. Kollektiiv tõestas, et ka meelelahutus saab intelligentne olla.

Siseringile oli teada, et gala lavastanud Mikk Jürjensile jääb see viimaseks tööks Linnateatri koosseisulise töötajana. Ma ei tea, kas Mikk ise mõtles sõnale „viimane“ galat mõtestades ja sellele detaile välja mõeldes, aga tihtipeale on mõtlemine, et teed mõnd asja nagu viimast,õnnestumise vundament. Mõni päev enne Teatripäeva Mikuga rääkides ütles ta, et alustab vabakutselise elu lootusega rohkem lavastada ja ennast vähem killustada. Pühenduda ühele tegemisel korraga. Ja veel üks lootus on Mikul vabakutselise teed valides, et nüüd jääb rohkem aega pere ja laste jaoks. Mikk Jürjens on Linnateatri näitleja olnud 2010. aastast, tuli kohe pärast lavaka lõpetamist.

Emakeele kodu on emakeelses raamatus. Raamatu kodu on riiulis. „Kukeaabitsast” „Epp Pillarpardi Punjaba potitehaseni”.

Eestis elab üle 200 000 üle 70 aastase inimese.

Mina tegin oma väikesesse tuppa uued riiulid. Kuus uut pinda raamatutele koduks. Põhjus oli lihtne, sõbrad jälle ei mahtunud ära ja mulle ei meeldi, kui raamatud on riiulis kahes reas, üksteise taga. Niimoodi ma ei näe neid.

See tuulutamine ja tolmutamine tekitas muidugi mitmesuguseid tundeid. Tolmu pühkides avastasin palju üllatusi, neid sõpru, kelle olin juba unustanud. See tegi tõõmu. Siis aga sattus pihku raamatuid, selliseid väärikaid ja vajalikke ja kvaliteedimärgiga, mille olime ostnud kindla teadmisega – seda peab lugema. Peab, aga… Raamat on avatud, loetud ehk sissejuhatust ja järelsõna, sirvitud ja siis on ta jäänud. Sest järgmine on külla tulnud.

See on üleilmseteatripäeva LÄKITUS. Miskipärast kummitab mind sellel aastal teatri üle mõeldes fraas, mis kindlasti on kusagilt luuletusest: „Nii üle elab ta neid raskeid aegu…” Püüan sellele anda konteksti.

Need sõjad. Selles loos tuleb sügavamalt juttu ka Ööülikoolist, kus Merle Karusoo räägib sündmuste analüüsist. Alustuseks piisab, kui rõhutada Merle mõtet, et sõda on sündmus. See puudutab meid kõiki ka siis kui ta on kaugel, puudutab nii neid, kes teatris käivad, kui ka neid, kes ei käi. Teatriga on kergem üle elada neid raskeid aegu, olgu siis esil me elu naerev või nuttev pool.