Autori Margus Mikomägi postitused

Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma

Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on? Loe edasi Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma

Narva Vaba Lava sildumised

Vaba Lava rahamured on avalikkuse ees ja kultuuriministeeriumis teada 2019. aastast. Siis avati Vaba Lava teatrimaja ka Narvas. Ja mure siis selles, et kahte maja tuli üleval pidada ühe toetuse eest. 1. oktoobril 2021 suleti Narva maja uksed teatritegemiseks.

Kolm aastat on aega ja energiat merre voolanud tohutul hulgal, et saaks öelda jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed. Loe edasi Narva Vaba Lava sildumised

Surnud suurmehed elavad edasi

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud ja meisterlikult lavastatud romaan. Kas Johannes Vares Barbarus oli suurmees või kaabakas? Piibe teater mängib Voose Päikesekodus lugu maailma Kristjanist. Olüpiavõitja Kristjan Palusalu sai Pätsult talu, aga tal ei lastud olla õnnelik?

Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist, raamatud nii Pansost kui Irdist, teatrilavale on jõudnud Konstatin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Oravaga meid laval rõõmustanud. Vaimude tunnis on Mati Unti meeles peetud, oli suurlavastus Jaan Krossist… Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünnipäeva tähistamine ja olen kuulnud kahte plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Muidugi ei ole võimalik vaadata mööda kirjastuse Ilmamaa hiigelsarjast Eesti mõttelugu.

Sure, koer! Loe edasi Surnud suurmehed elavad edasi

Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole

Külaülikooli varalahkunud eestvedaja ja looja Vahur Tõnissoo auks korraldasid tema lähedased Valtu seltsimajas koolipäeva. Peatsete kohalike valimiste valguses tõstan selles loos esile loengu, milles semiootik ja ökoloog kõnelesid koostööst looduses.

Olgu kohe ära öeldud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerijaid ma Kaereperes Valtu seltsimajas olnud klassiruumis ei märganud. Kohal olid Ööülikooli tegijad Külli Tüli ja Jaan Tootsen, kes loengud lindistasid. See vähemalt jättis lootuse, et tasakaalu, loomingulisuse, loodushoiu ja koostöö mõtted jäävad alles ja levivad laiemalt.

Äsja ilmus Hooandja portaali toel Pentti Linkola (1932–2020) raamat „Teisitimõtleja märkmed”. Linkola oli keskkonnakaitsja, filosoof, kes elas kalamehe elu looduses. Kirjutas maailma ähvardavast ökokatastroofist juba alates eelmise sajandi kuukümnendatest aastatest. Linkola on kahel korral valitud Soome kümne mõjukama mõtleja hulka. 2004. aastal valiti ta Soome raadio rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka.

Raamatu tõlkija Priit-Kalev Parts kirjutab eessõnas, et Linkolat on nimetatud kommunistiks ja fašistiks, konservatiiviks ja patriarhiks. Linkola ise ütles selle peale, et neil nimetamistel pole planeedi saatuse seisukohast mitte mingit tähtsust. Loe edasi Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole

Kirjanik maagilisel tühermaal

Joosep Matjuse ja Katri Rannastu uus dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik” viib rännakule kirjaniku inspiratsiooni salaradadele. See on poeetiline rännak.

Mahajäetud aed. Sammaldunud hooldamata õunapuud. Taamal mahajäetud talu. Elav tuli. Esimesed sõnad, mida ütleb habetunud mees oma parimates aastates: „Elu on igal ajal müsteerium.” Sellel mehel on komme kallata kuuma vett plekk-kruusi kõrgelt, voolamist vaadates ja küllap ka kätes seda tajudes.

Kas ma tahaks selle mehega tuttavaks saada? Väikekodanlikku heaolu nautivaid eestlasi võib filmis nähtavaid rännakuid tegev mees peletada. Kes meist ikka armastaks istuda mahajäetud bensiinijaamas ja vaadata seda ümbritsevat keskkonda. Mina pole oma elatud elu sleppi muutudes unustanud, sellepärast saan vastata: „Jah, muidugi tahaks.” Loe edasi Kirjanik maagilisel tühermaal

Head teatri tunnus on mängiv inimene

Kui küsida, milline oli Eesti teatri Draama festivali ilmataju, siis saan nähtud viie etenduse põhjal öelda, et kolm parimat neist olid lavastatud näitlejaid arvestades ja neile vaba mänguruumi andes.

Küsimus on, kuidas mängida nii, et see oleks päris? Teatri teeb teatriks teatraalsus! Mäng sellel piiril, nagu elus ei ole,aga selliselt ja me vaatajatena ometi usuksime, et nii see just on. Hullamine. Imik kilkab tihti ainult elamise rõõmust. Teatris on sellist hullamist väheks jäänud. Ja esile tõusevad just need lavastused ja osatäitmised, kus näitleja usk ja mängurõõm publiku kaasa kisuvad.

Patt on see, kui elust rõõmu ei tunne Loe edasi Head teatri tunnus on mängiv inimene