Autori Margus Mikomägi postitused

Kus me oleme ja kuhu me läheme…

Haigus nimega koroona on kogu maailma segi paisanud. Kellelgi pole kindlat vastust kolmandale peamisele küsimusele: kuhu me läheme? Mis võiks olla see, mis lisab me teadmisesse tulevikust selgust?

Me lähiolevikku iseloomustab vastandumise vaim, sellepärast on paslik meelde tuletada ka kahte, tõsi küll, mu meelest juba enne 21. sajandi katkuaega unustatud küsimust. Kust me tuleme ja kes me oleme?

Poliitilised kemplused on üsna kindlasti tupiktee. Või mis poliitika? Meil on raamatupidajate riik. Vaieldakse, ilmselt pigem kaubeldakse selle üle, kuhu lisada ja kust kärpida, unustamata ennast ja oma lähikondseid. Poliitilises mullis elamine ei ole aga see elu, mida elab suurem jagu meist.

Ega maksumaksjatele keegi ei seleta, kas kaitsekulutuste kärpe eest saaks osta neli või kolm raketti. Tean-tean, et asi on keerulisem kordades. Tean, et oleme praeguseks veelgi ettearvamatuma Venemaa piiririik. Loe edasi Kus me oleme ja kuhu me läheme…

Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega

Üksi olemine annab filmirežissöörile võime võtteplatsil tuhandet pisiasja märgata – nii saab lühidalt kokku võtta pikema jutuajamise režissöör Tanel Toomiga, kes 2019. aastal tuli välja mängufilmiga „Tõde ja õigus“ ning valmistub eeloleval suvel tegema järgmist filmi.

Tudengifilmide Oscari pälvinud ning „Tõe ja õigusega“ rahvusvahelise filmi Oscari eelnimekirja jõudnud Tanel Toom ütleb mu jaoks üsna ootamatult, et ei ole kursis tänavuste Oscarite jagamisega. See kuulub samasse ritta, et talle ei meeldi tegelda mitme asjaga korraga. Ta ütleb, et on nii palju tegemist olnud, et ta on rattalt maas juba paar kuud.

„Kui mõelda, mis see filmiesilinastuste edasilükkamine maksma läheb … Aina uuesti tehakse promokampaaniaid. Kõik kuni Coca-Cola purkide piltideni tuleb uuesti printida. Pudipadi, mis suuremate filmidega kaasas käib. Kui raske see võib samas olla režissöörile, loojale – et sa ei saa panna ühele etapile oma elust punkti. Film saab valmis siis, kui ta on esimest korda ekraanil rahva ees. Kuidas minna edasi, tegelda uue filmiga, kui see punkt on panemata?” arutab Tanel Toom olukorra üle suures filmimaailmas. Ta ise on üsna pea minemas uue filmi võtetele.

Äkki loomingust, inimese loomingust tekib mingi kübemeke juurde niisugust, mis maailmale kübeme kestvust juurde annab? Seda on raske uskuda, aga selle poole püüdma küll peab. Loe edasi Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega

Palka ei saa. Ravikindlustust pole. Elama peab

Vabakutselised loovisikud on piirangute tõttu kõige hapramas olukorras. Oleme seda viimastel kuudel tüütuseni korrutanud. Äsja tegi riik sammukese, mis lubab osale loovisikuist väikest leevendust.

Just jõustus loovisikute ja loomeliitude seaduse ning sotsiaalmaksuseaduse muutmise seadus, mis võimaldab maksta loometoetusi suuremale hulgale loovisikutele, ning seoses koroonakriisiga leevendada ajutiselt ka toetuse taotlemise tingimusi. „Loometoetus on kuue kuu jooksul makstav töötasu alammäära (584 eurot) suurune toetus,” seisab seadusemuudatuse tutvustuses.

Tundub, et asjad peaksid käima vastupidi, enne uurin ja siis seadusemuutused, aga kuna toetusemaksmisega on kiire ja vabakutselised hädas võib asjakäiku mõista. Kultuuriministeerium on tellinud uuringu, kus soovitakse teada, kuidas on loovisikud korraldanud oma loometegevuse, kuidas nad tulevad majanduslikult toime ning kuivõrd kättesaadavad on neile sotsiaalsed garantiid. „Kui saame adekvaatse pildi loovisikute olukorrast, saab riik edaspidi teha paremaid, võimalikult paljude loovisikute vajaduste ja ootustega arvestavaid otsuseid,” öeldakse uuringu põhjuseks. Uuring peaks valmima 2021. aasta septembriks. Loe edasi Palka ei saa. Ravikindlustust pole. Elama peab

Ago-Endrik Kerge pikk elutants katkes

(8.IV 1939 – 25.IV 2021)

Kindlasti mõjutas just Ago-Endrik Kerge tegevus mitme põlvkonna kunstimaitset.

Erakordne

Ega 35aastane Ago-Endrik Kerge 1974. aastal seal oma enamasti 20aastaste lavaka kursusekaaslaste seas minu, 18aastase keskapoisi silmade jaoks vanana küll ei tundunud. Ma tõesti ei oska seda mõtet oma peast üles leida. See küll, et kogu VII lend oma olemises – mis siis, et meist vaid kaks kursust eespool – tundus siis mäekõrguselt suurem. Nad olid kuidagi vaimukamad ja targemad, vabamad ja pühendunumad kui meie. Ei tundunud, vaid olid. Loe edasi Ago-Endrik Kerge pikk elutants katkes

Ajaloolane Heiki Pärdi: aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv

22.aprillil 70aastaseks saanud Heiki Pärdi parandab mind, kui ütlen talle tiitliks vabaõhumuuseumi teadusdirektor. Tänaseks on direktorist saanud rõõmus vanemteadur. Heiki Pärdi ise ütleb, et võin selle tiitli vabalt kirjutada ka kahes sõnas – vanem teadur.

Heiki Pärdi on Raikkülast (täpsemalt tänase Raikküla külje alt Raela külast) pärit. Ta on seda päritolu uurinud ja ütleb, et sealkandis on elanud vähemalt kümme põlve tema esivanemaid. Kaks suguseltsi, Pärdid ja Rahkemad, on sealtkandist teadmata aegadest. Ajaloolase arvates on Raikküla kuulsusele kaasa aidanud, et seda kohta on mainitud kauges kroonikas. See teadmine on meieni jõudnud ta meelest koolihariduse kaudu. „Kes muud ei tea, siis seda, et just Raikkülas peeti esimest n-ö Eesti parlamenti. Noh, see on muidugi väike nali ja liialdus, aga ikkagi.”

Räägime hakatuseks vanusest ja sellest, et me mõlemad üsna hästi üle arvutiekraani jutuajamisega hakkama saame. Pakun ajaloolasele, et sadakond aastat tagasi öeldi 70aastase kohta ätt ja saadeti sauna elama. „Ma olen ka nii aru saanud. Mäletan, kui mu vanaisa sai 70, olin siis 7, aasta oli 1958. Kolhoosi esimees käis vanaisale kingitust toomas. Kinkis kunstnahast kollase portfelli. Sellega vanaisa iialgi kusagil ei käinud.” Heiki vanaisa oli maamees läbi ja lõhki. Kui poiss ülikooli läks, sai ta selle portfelli endale. Heiki käis sellega ka vähe, aga tal on see alles, tore mälestus kaugetest aegadest.

„Enda pealt aastaid ei loe, aga seda näeb hästi oma laste pealt. Kui vanaks lapsed jäävad, karm värk.”

Ühel hetkel, kui Heiki küsib, mis aasta mees mu isa oli ja ma kohe vastata ei oska, ütleb ta: „No lambist kohe peab tulema. Sa ikka tead, kui vana ta oli, kui sina sündisid?” Nüüd mõtlen siin, et need on väärtused tõesti, mida hoida…

Kas oma kodukandi eriliseks pidamine on eestlastele kõikjal omane? Loe edasi Ajaloolane Heiki Pärdi: aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv