Margus Mikomägi

Tallinna Linnateatrile võiks hiljutise Teatriauhindade gala mängulisuse ja musikaalsuse eest anda parima eestikeelse meelelahutaja tiitli. Kollektiiv tõestas, et ka meelelahutus saab intelligentne olla.

Siseringile oli teada, et gala lavastanud Mikk Jürjensile jääb see viimaseks tööks Linnateatri koosseisulise töötajana. Ma ei tea, kas Mikk ise mõtles sõnale „viimane“ galat mõtestades ja sellele detaile välja mõeldes, aga tihtipeale on mõtlemine, et teed mõnd asja nagu viimast,õnnestumise vundament. Mõni päev enne Teatripäeva Mikuga rääkides ütles ta, et alustab vabakutselise elu lootusega rohkem lavastada ja ennast vähem killustada. Pühenduda ühele tegemisel korraga. Ja veel üks lootus on Mikul vabakutselise teed valides, et nüüd jääb rohkem aega pere ja laste jaoks. Mikk Jürjens on Linnateatri näitleja olnud 2010. aastast, tuli kohe pärast lavaka lõpetamist.

Kolm tarka naist

Tegelikult soovisin ma Teatriauhindade galast kirjutada sellepärast, et saaks kirjutada need kolm nime ühte lausesse sisse: Grete Jürgenson – aasta parim naisnäitleja, Ester Kuntu ja Teele Pärn – Ants Lauteri auhinna laureaadid. Mu meelest on see lause juba kultuurilugu. Küll see on uhke, et asjad niimoodi kokku juhtuvad. Nii, et need kolm suveräänset naist, erinevate rollide ja inimeseks olemise eest ühel aastal, koos, selliselt esile tõstetakse.

Kaks aastat tagasi ütles Grete Jürgenson intervjuus Maalehele: „Me Priit Põldmaga (dramaturgi ja lavastajaga – toim) mõni aeg tagasi jalutasime Tartus ja Priit küsis kuidagi nii, et kuidas praegu inimeseks jääda. Kuidas inimlikkust säilitada? Kliimakriisis, pagulaskriisis, majanduskriisis – kõiges selles, mille sees me elame. Olla tundlik ja hea, mitte muutuda vaenulikuks…” Kui on sellised noored naised teatris, siis kunst kestab.

Kaks parimat

Parim meesnäitleja Rasmus Kaljujärv pisut ironiseeris selle üle, et kriitikud peavad ütlema, mis temas viimase paari aasta jooksul on paremaks läinud. Mina oleksin talle selle preemia andnud juba 2010. aastal Kurgja vesiveskis mängitud Ebeni rolli eest Roman Baskini lavastuses „Iha jalakate all”. Muidugi siis oleks pidanud näitlejapreemia saama ka Katarina Lauk, kes mängis Abbie´t, see oli partnernlus, mis tänaseni meeles. Olen siis kirjutanud: „Rasmus Kaljujärv istub mänguplatsil ja vaatab keskendunult kaugusesse. Siis ruttab alla veskipaisu juurde ja toob kannuga vett. Ei vala seda pähe, vaid pesukaussi. Vesi voolab. Väljas on üle kolmekümne kraadi sooja. Rasmuse keskendunud olekut ei paista kuumus segavat. ”

Nii arvan tänagi, et lisaks Rasmuse parima meesnäitleja tiitllile oleksin sama tiitli andnud Andres Mäharile, kellega nad koos lavastuses „Palavik” teineteisele mänguhoogu annavad.

Pärituult soovides…