Tunnistan, et ma ei oska Lauri Lagle lavastusest „Ma ei märganudki, millal sa läksid” kirjutada. Kirjutada nii, et see annaks edasi atmosfääri, mille lavastus loob. Nii hea on see. Lähen kirjutades ajast kantud päris ellu, mis ehk aitab elus püsida.

Lavastus „Ma ei märganudki, millal sa läksid” on sellest, et me maailma vundament laguneb. Laval on peied. Oodatakse preestrit, nagu Godot’d Samuel Becketti näitemängus „Godot’d oodates”, aga see jääbki tulemata.

Minu jaoks mõjuvaim kujund on klaveriskelett, mille helid on kui appikarje. Klaveriskelett omakorda kui sümbol sellest, mis maailmast alles on jäänud. Ja mis helisid sealt veel välja võlutakse. See on sümfoonia teatris, milliseid Eesti teatri ajaloos just palju ei ole.

Võimalus tunnetada aega

Lavastus on fragmentaarne ja pole lineaarne. Seda ei saa ümber jutustada, seda peab nägema ja äkki isegi mitte ainult kõrvalt vaatama, vaid kaasa tundma. Lavastus on tehtud teistsuguse tunnetuse pealt kui tavateater. See, mis nägin, ei jäänud meelde nagu lineaarne jutustatav lugu. Või lood, mis omavahel teatrilaval enamasti seotakse. Elus tihti mitte. Need tunded ja see õhkkond, mis laval loodi, ladestustusid kusagile seljaajju.

Iseloomustavaks sõnaks on intensiivsus, aga kui nii ütlen, siis seegi on vaid osaliselt õige.

Ma muidugi võiksin kirjutada sellest, et lavastus näitab, kuidas me sipleme oma praeguses elus. See poleks vale, aga poleks kõik. Võiks kirjutada, et sealt tekstist käib läbi me maailma võrdlus Titanicuga, mida juhitakse jäämäe poole. Sest kiire on ja omanikud vajavad rekordeid. Jäämägi ei tea omakorda, mis temast saab… Argipoliitiline liin ka on kriitiliselt tekstides.

Võiks öelda, et lavastus ja kogu teatritegemisse suhtumine teatris Ekspeditsioon on ajast ees või üle aja või on täpselt olevikku peegeldav. On üliteatraalne, ülimalt intensiivne, kosmoseenergiaga kokkukõlav… ja ikka mulle tundub, et see iseloomustus ei ole täielik ja puudutav. Lavastuses on olemas kõik see, mida loetlesin, ja midagi veel. Lisaväärtuseks uued noored tulijad vanade olijate truppi sulandumas oma erilisusega.

Godot’d ma juba mainisin, aga selles lavastuses on mu jaoks sees ka NO teatri „Kõnts” ja Draamateatri „Eesti matus”. Piirdun praegu sellega.

Püüan nüüd hoopis sealt lavalt seljaajju kogutud tunnetuse pealt minna üle oma elu fragmentidele. Kirjeldada keset seda ärevat aega sündivaid atmosfääre, ajapilte, ka neid, millest jaksu ammutan. Kui keerata kõik see kraadi võrra intensiivsemaks…

Puud lähevad lehte ja rohi muutub roheliseks, just praegu.

Ajapilt: festival

Kui Raplas kolleegiga Tartusse eakate festivalile sõitma hakkame, räägib ta mulle, kuidas mu väikelinna uusarenduste korterite eest küsitakse hinda 200 000 eurot. Olen just kirjutanud Raikküla kandi üle saja aasta vanast koolimajast ja jätnud sinna kirjutamata, et selle kahekordse kivimaja vana elektrisüsteemi väljavahetamine, mida nõuab päästeteenistuse audit, maksaks 10 000 eurot. Ajaloomälestise jaoks, tuleb välja, on seda raske leida. Ja Tallinn tuleb kiiresti Raplale lähemale.

Eesti rahva muuseumis peetav eakate festival on omalaadne laat, meditsiiniasjade müügi- ja reklaamiletid on segatud kultuurilise meeleahutusega. Tahtsin kirjutada tantsuks mängib ansambel Lõõtsavägilased, aga nad mängisid kontserdiks. Kui ma kunagi Ugala teatris alustasin. rääkisid vanemad näitlejad, et külalisetendused maarahvamajades lõppesid alati tantsuga. Oli pidu ja hiljem siis ka ööbiti seal pidupaigas.

Keset suurt eakate festivali ekspositsioonisaali, kus on üles seatud ka poliitikute boksid, on ennast sisse seadnud vana agronoomist kolleeg, ajakirjanik Heino Laiapea. Mõtlen, et eks ta ka puhkab jalga. Istun ta kõrvale ja ta osutab enda väljapandule. Ütleb, et jälgib, kas see pakub kellelegi huvi. Tundub, et mitte. Heino on laiali laotanud raamatuid ja pilte põllumajandusest. Harald Männiku raamatuid on koguni kaks. Heino ütleb, et kunagine põllumajandusminister Männik saaks suve lõpus saja-aastaseks. Ta ei ütle nende sõnadega, aga mina ütlen (KAS NII ON ÕIGE?) – keda see huvitab. Tund hiljem ütleb Heino mulle, et ta loodab, et mina kui agronoomi poeg ikka kirjutan Harald Männikust Maalehes. Ja siis ma pean vanale agronoomile loengu, mille kokkuvõte on, et Harald Männikust peab tema kirjutama. Minul on oma asjad kirjutada, mis nagunii kõik tänasesse ajakirjandusse ei mahu. Räägin lühikesest ja pikast mälust. Sellest, et meenutada võib ka avaliku tähelepanuta. Heino nagu ei saaks must aru, ütleb kurvalt, et tahab, et teised ka Harald Männikust kirjutaksid.

Ajapilt: kalmistu

Järgmisel päeval lähen Raadile tagasi, seekord surnuaeda. Otsin üles oma lähedase lavastaja Jaan Toominga haua. Süütan ta auks seal küünla. Tartus õitevad toomingad. Raplas on see õidepuhkemise valge alles ees.

Jalutan esimest korda surnuaia selles osas – Marju Lepajõe, Betty Alver, Aino Undla Põldmäe, Liis Bender, Herta ja Lembit Eelmäe, Vahur Afanasjev, Raine Loo… Teatriajaloos räägitakse Jaan Toominga „Põrgupõhja uuest Vanapaganast” kui suurest elamusest siiani, aga neid inimesi, kes seda tegid, ei ole enam. Istun puu alla, seljaga vastu puud ja mõtlen, kas mul oleks väga kurb, kui need mind kujundanud inimesed unustatakse? Mõtlen egoistlikult, mis siis. Kes teine ikka peaks mäletama Liis Benderi õunakooki ühel sombusel hommikul sootuks teistmoodi Tartus. Betty Alveri luuletust „Suur haare” lugesime kunagi ju ka koos Jaan Toomingaga: „Terita kui kotkas pilku/ võrdle merd ja vihmatilku,/otsi, küsi/Leegi ees, mis helevalge,/ vaatle keset loitvaid halge süsi.”. Ühel Voldemar Panso sünnipäeval seda lugesime ja nüüd Raadi surnuaial tuli meelde seos Jaani ja Voldemar Pansoga. Küllap muidugi on palju juba neid inimesi, kes ei tea Pansost suurt midagi. Kas peaksid?

Olen aastaid püüdnud väita, et teater on kaduv kunst, nüüd tunnen, kuidas ma sellega leppima hakkan: me oleme kõik kaduvad.

Ajapilt: vägivald

„Ütlemata” etendus Tartu Sadamateatris, Mari-Liis Lille dokumentaallavastus. Tegelikult räägitakse neid lugusid, mida viimastel aastatel lehtedest on saanud lugeda. Sellest, kuidas isad joovad ja on vägivaldsed. Kuidas see mõjutab emade ja laste elu. Mu meelest on ses lavastuses tabatud üks tähtis moment: hälbiv käitumine ei sünni vaid asotsiaalsetes peredes. Isa on vägivaldne joodik, aga kingib tütrele auto, kui see ülikooli läheb. Tõsi, hakkab seda n-ö investeeringut hiljem tagasi nõudma, aga siiski. Neid vihjeid, et haridus ei tähenda alati haritust, on seal veel. Ilus muidugi ses lavastuses on dramaturgiline seade: sädelevad lavakardinad, valge ja puhas mööbel ning porised lood. Lisaks näitlejatest koosnev bänd, mis neid poriseid lugusid kerge lõbusa meelelahutusmuusikaga illustreerib. Selline kontrast.

Kirjutan neid seiku, mõtlen Heino Laiapea peale ja sellele, et iga seik vääriks ehk pikemat lugu ja eraldi ruumi, aga millises väljaandes ja kas oleks lugejaid? Viie loo eest saaks rohkem honorari ka kui üheks kirjutatu eest…

Ajapilt: nagu kodus

Istun ebamugavas koledas plasttugitoolis, sellist ma oma aeda ei lubaks, ja tunnen ennast hästi. Ma ei tunne siin peaaegu mitte kedagi. Näen vähemalt kahte kassi ning Tartu linnapead, tänavakunsti ja Raul Oreškinit. Tema ütleb, et selle sündmuseni on läinud kaheksa aastat. Raul ja tema naine Kaili Kase on teinud avamise – kolm ühes. Mikro-Veneetsias, Tartu vanast garaažilinnakust kujundatav piirkonnas avatakse MIGA, väike kunstigalerii, millest ühtlasi saab galeristide kodu. Raul räägib avamisel kestlikust kahanemisest. Kui maja avatud, on seal sees Sandra Jõgeva videonäitus „Kas sa tead, mis Hanif Kureishiga juhtus?”. Mina seekord Sandra kunsti ei süüvi. Vaatan „võõraid” inimesi ja tunnen ennast ülihästi, nagu kodus. Selline atmosfäär. Raul Oreškin räägib, et 36ruutmeetrises majakeses on ka väike saun ja valmib katuseaed. Seda ka räägib mulle, et galeristide teise galeriiga, Peipsi järve äärses külas asuva Voronja galeriiga on MIGA-l ka veeühendus, mööda Emajõge. Nad on selle teekonna läbi teinud ja selleks läheb neli tundi. Kunst on üle kõige, kunstnikurahvast rääkimata. Huvitav, et olen samamoodi muusikast mõelnud varem. Ja see pole vastuolu, see sobib kokku.

Hiljem loen Raul Oreškini blogist: „Jätkuks meil nüüd tarkust aru saada, et jätkusuutlikkus ei tähenda ainult väiksemat elektriarvet, vaid ka seda, et inimesed selle kõige keskel terveks jääksid.”

Ajapilt: kodus

Märkan Rapla bussijaamast kodu poole sõites, et Valter Uusbergi galerii ukse taga on jalgratas, Valter on siis seal. Astun sisse. Ta samal päeval, just samal ajal, kui mina ennast Tartu MIGAs hästi tundsin, avas Juss Piho näituse „ Üksilduse akadeemia”. Valter on minu vana sõber ja mul ei ole veel kunagi olnud seda tunnet, et teda kuulata oleks igav. Ta räägib mulle seekord Juss Piho maalidest. Kasutab väljendeid – Jussi maalidel on lummav introvertne koloriit ja ajatu tasakaal, millele lisandub mõõdukas ärevus. Suure formaadiga maalid väikese galeriis mõjuvad hetkega. Saavad omaks hetkega. Lähen neid vaatama veel.

Raplas saab ring täis, maa-aias hakkab kohe kirss õitsema, toomingas ka, sirelitega läheb aega ja õunapuudega. Palju on veel ees. See aeg on lühike.

***

Ja siis on kõik otsas, et saab öelda – ma ei märganudki, millal sa läksid, aga püüd märgata, millal ja mis tuleb, ei kao kuhugi. Lauri Lagle lavastuse lõpus jääb kõlma fraas: „Nothing’s gonna change my world.”

46

Eraldi:

Ma ei märganudki millal sa läksid

Lavastaja Lauri Lagle

Dramaturg Eero Epner

Kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle

Lavakujunduse teostus Märt Vaidla

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Koreograaf Tiina Mölder

Helikujundaja Artjom Astrov

Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang

Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Sander Roosimägi, Alex Paul Pukk, Joonas Koff, Uku Pokk ja Joosep Lõhmus.

Ilmus Maalehes. Margus pildistas.