Iiri päritolu Ameerika näitekirjanik John Patrikc Shanley näidendi „Kahtlus” sündmused kulgevad katoliku koolis, mida juhitakse nagu vanglat. Lavastaja Jaak Allik ei rõhuta ühele õpetajale langenudpedofiiliakahtlustust kui preestrite kooripoiste pilastamise lugu. See on seal loos muidugi ka. Aga kahtlustused laiemalt röövivad inimestelt võimaluse päriselt armastada.

Jaak Allik parandab Elvas Lenteatris maailma. Ütleb oma lavastusega, et kui kahtlustuste põhjal hakatakse karistama, ei jää kurjategijaid ja kuritegusid vähemaks. Ainus, mida vähemaks jääb, on julgus armastada.

No, et alustuseks see seletus, et paneksin näidendi pealkirjaks „Kahtlustus”, mitte „Kahtlus”, oleks terminina täpsem. Lavastus ongi pigem kahtlustamisest kui kahtlusest. Lavastaja Allik ei ole ka kahtleja tüüpi, on elus ja teatris lavastades pigem sõnakas. Täpne oma arvamusi põhjendades.

2004. aastal kirjutatud näidendi lavastamine täna on üsna täpselt ajastatud. Üle maailma on käinud ja ilmselt järellainetab ME Too (eesti keeles mina ka) liikumine, mis juhib tähelepanu seksuaalvägivallale ja ahistamisele. Meil oli just ERRi Pealtnägija saates lõik tuntud kultuuritegija vägistamiskahtlustusega.

Iseloomustan Elva Lendteatris esietendunud lavastust kahe näitega, üks isiklikust elust, teine lavastusest.

Jõuluvana või pedofiil

Kümmekond aastat tagasi hakkasin jõulu eel märkama isiklikku populaarsust alla kümneaastaste laste seas. Tänaval jäädi seisma ja vaadati suurisilmi. Kohvikus kippusid lapsed tahtma mu pilgu alla sattuda. Sain aru, et selle tähelepanu on mulle toonud pikk habe. Need lapsed, kes uskusid jõuluvana, tahtsid avata, et küllap mina see olen. No mis siis, tore ju. Aga siis, kui esimene paanikas ema oma nii umbes neljase põnni mu juurest vägisi ära viis, sain aru, et vanus ja habe ja jõuluaeg ei loe siin midagi. Olin põnniga rääkinud ja talle vist isegi kommi pakkunud.

Olin juba siis selles eas, et lapsi enda ümbert tõrjuma hakata tundus ka jama. Saangi neid ju ainult armastada. Olin valmis neid pigem sülle võtma, pai tegema, sõbralikult jõuluvanajuttu ajama, ehk isegi elutarkust ilmutama … Aga ütlesin endale stopp ja enamasti siis vaatasin kohvikuaknast kaugusesse või tegin muid tegemisi, demonstreerisin lapsele, et ta mind karvavõrdki ei huvita. Ei saanud ma ju hakata emadele ja vanaemadele seletama, et enamus vanu mehi, kellel pikk habe, ei ole kindlasti pedofiilid. Nojah, ei ole jõuluvanad ka, aga kahtlustust sellega maha ei võta. Veel sain aru, et ma lihtsalt ei tohi olla laste jaoks tore vanamees.

Klatšija naine

Klatšija naine nägi öösel unes, et suur käsi ilmus taevasse ja näitas tema peale. Hommikul tundis naine süüd ja läks vana pastori juurde pihile. Küsis, kas klatšimine on patt ja kas see oli Jumala käsi? Jah, vastas vana mees. Klatši põhjuseks ütles ta halva kasvatuse. Teise inimese maine kahjustamine, valetunnistused ja muud tõekatteta jutud on patt, see on häbiväärne tegu. Naine ütles seepeale, et kahetseb. Pastor omakorda peatas naise kahetsus ja ütles, et mine koju, võta voodist oma padi. Siis mine katusele ja lõika padi katki, siis tule siia tagasi. Klatšija naine nii ka tegi.

„Mis juhtus?” küsis preester. Ja naine seletas, et kõik suled lendasid tuulest kantuna laiali. „Nüüd mine ja kogu kokku iga üksik sulg ja pane padja sisse tagasi.” „See pole võimalik. Tuul on kõik laiali kandnud,” ütles naine. „Just selline ongi kuulujutt,” võttis õpetaja kokku. See näide oli siis lavastusest.

Harrastajad on proffid

Elva Lendteater on n-ö harrastusteater, isetegevusteater, aga Jaak Alliku lavastust vaadates küll ei paindu keel nähtut isetegevuseks nimetama. Pigem on see lavastus seal väikese saali parimate seas. See, mis laval lahti rullub, on klassikaline hea teater. Väga hea näidend, millel palju tõlgendusvõimalusi ja filosoofiline kude, head näitlejad mängivad hästi ja lisaks saab öelda ka, et tegu on omal moel protestilavastusega. Suhted arenevad laval lahti selliste tempodega, mis eeldab kaasamõtlemisvõimet kohe.

Vastupidiselt tänasele moes olevale teatrisuunale on laval selgesti mõistetava moraaliga lugu ja ei mingeid veiderdamisi, et olla huvitav. Jaak Allik just selliseid lavastusi teeb. See on, nagu ta ütles, tema 27. lavastus ja – pange nüüd tähele – esimene, kus kasutatakse ka ühte videosse võetud stseeni. Kusjuures see pole moe pärast, vaid vajadusest. Aitab näidendi mõtet kohale ja edasi.

Näitlejad

Kooli direktorit mängib Katrin Pärn. Mängib kadeda, kuivikust ja fanaatikust naise elusaks. Mängib nii, et saal saab aru kui ohtlikselline naine on ja kuidas igasugune fanatism muudab maailmanägemise kitsaks. Ei paku kuskil üle, ei tee publikule silma. Ta on. On just selline, kes vihkab pastapliiatseid, sest kirjutama tuleb õppida sulepeaga. Katrini osatäitmise teeb huvitavaks see, et isegi kui tema tegelane valetab, usub ta selle vale kasvatavasse mõjusse. Olen selliseid naisi kohanud elus ja usun, et mõni taoline on ka praeguses Eesti riigi valitsuses. Ma ei tea, kas Jaak Allik Katrinile osa õnnestumiseks konkreetseid näiteid tõi, aga mu meelest see võis nii olla küll.

Katrin Pärn on väga hea näitleja. Ühes vaheajavestluses kuulsin rääkijaid imestamas, et Katrin ei teegi koomilist osa ja saab sellega suurepäraselt hakkama. Mina selle üle enam ammu ei imesta. Ses naises on tasakaalus nii koomilise kui tõsise esitamise oskus. Ja taas see, et näitleja saab aru, miks ta laval on.

Helo Kaplinski mängib habrast noort ajalooõpetajat, kes armastab oma tööd. Direktor manipuleerib temaga, ajab noorukese õpetaja segadusse. Äkki oma tööd ja lapsi armastav õpetaja ei tea enam, kas peaks muutuma, kuulama diktaatorist direktorit. Ta isegi protestib, aga institutsionaalse jõu vastu ei saa, võid koha kaotada.

Helo pole käinud lavakoolides, aga mängib nagu oleks ja mängib hästi.

Preestrist kehalise kasvatuse õpetajat mängib Karl Bussov. Tal on kuuldavasti seljataga pikk harrastusnäitleja lavaelu ja osad. Mängibki nii, et kogemus paistab välja, ta saab hästi aru, mis rollis ta on. Mängib targalt, ei näita ennast, vaid seda meest, kelle rollis on. Keerulist meest. Valdab mõtet ja selle edasiandmise oskust. Dialoogides teistega oskab kuulata. Tal on oma pisikesed muutused, kahtlused, isegi jonn, mida ta näitab sellise kraadiga, et see kõik on parajuse piiril. Ootus, et mees plahvatab, on ta mängus sees.

Ta on õpetaja, kes hoolib oma õpilastest. Hoiab poissi, keda isa kodus rihmaga peksab. Kui koolidirektor teda ebaloomulikus suhtes selle kooripoisiga süüdistab, tundub isegi, et mees alguses nii rumalast süüdistusest aru ei saa. Tema soov on andekat ja kodus ahistatud poissi aidata. Alguses viskab ta poisi koorist välja, et seda kahtlust summutada. Siis kasutab oma tutvusi ja liigub karjääriga edasi, kõrgemale kohale teises koolis. Samas jääb süüdistus vaatajate jaoks ikkagi õhku, kahtlus, kas on nii või naa. Karl Bussov on väikesel laval kuuldav, nähtav ja mõjuv.

Täiesti ootamatu osatäitmisega saab Jaak Alliku käe all hakkama Lendteatri juht Aire Pajur. Ta mängib kõnealuse koolipoisi ema, kes on poja hääks valmis kõigeks. On valmis mitte hoolima ja läbi sõrmede vaatama pedofiilselegi suhtele, kui see tõesti nii oleks, aga on tema pojale hea. Ja olgu kuidas tahes, peaasi, et ta kooli lõpetaks ja pääseks ülikooli. Suurepärane osatäitmine. Vägev emaarmastus, huviga jälgitav karakter.

Estookini imed

See on teine Jaak Alliku ja kunstnik Estookini koostöö. Esimene oli lavastus Kuressaare teatris, „Kõndida vee peal” 2024. aastal. Võrreldes Elvaga on Kuressaares üsna suur saal. Estookin tajub täpselt ruumi. Kuressaares muutis ta teatrisaali kirikuks ja pani altarimaali liikuma. Nüüd Elvas on taas kõik detailideni läbi mõeldud, kostüümid ja ja akendetagune elu, mis laval toimuvale mõõdu annab. Akendetagune elab oma elu – kabineti akna taga liiguvad nunnad ja kass, kõiguvad oksad. Varesed lendavad ümber kiriku. Kõik on ruumiline. Lisaväärtus on lavapildi värvidel.

Ka lavastuse muusikalise kujunduse on teinud Estookin ja Katrin Pärn.

***

Kahtlustused ilma kuriteota, olgu motiiviks kättemaks millegi eest või muu, kleepuvad külge inimestele ja inimsuhetele, röövivad armastuselt võimaluse levida. Mu meelest tahab Jaak Allik oma lavastusega seekord öelda midagi sellist. Ja et see on nii koolis ja koguduses ja kogukonnas – kogu inimühiskonnas, kogu maailmas. Kahtlustused mürgitavad elu.

lmus Maalehes. Estookini kavandid.