Helsingi ülikoolis magistrikraadi saanud Siim Maaten püüab otsida teatris uut keelt, uute lugude võimalikkust ja loobuda kõikvõimsa režisööri positsioonist, andes peaosa näiteks merele.

Siim Maaten lõpetas 2013. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lavastajana ja samal ajal ka harrastusteatri juhi erialal.

Kui mõtelda Eesti teatrilavadele, on Siim minu jaoks aastaid n-ö kadunud olnud. Räägime „kadunud poja” ja igavese üliõpilasega (Ta on 14 aastat üliõpilane olnud ja ise naerab, et on põhjalikMM) alguses lepatriinudest ja saan teada, et Soomes ei ole triinusid on kertud. Siis kuulen, et ta tegeleb Soomes eksperimentaalteatriga, mis ei tähenda, et ta oleks traditsioonilisele teatrile selja pööranud. „Olen praegu Eestis, sest käin siin mängimas. Mängin kaasa Mart Sanderi krimipõnevikus „Ohver otsib mõrvarit”, mängime Uue-Harmi mõisas. Ise lavastades ei ole ma keeranud selga ka traditsioonilisele teatrile. Mulle meeldib sedagi vaadata ja luua.”

Sa elad Helsingis?

Aknast näen Helsingit, elan Espoos.

Kaua sa oled nüüd Soomes olnud?

Ametlikult pidurdusin sinna, kui algas koroona. Enne seda – 2013. aastast kuni 2020. aastani – käisin ümber maailma. Tegin tiiru peale, võib-olla poolteist. Ja kui tuli jälle midagi sellist, et ei suutnud ei suutnud ei ütelda, jõudsin vahepeal Eestisse. Minu tänane abikaasa, kellega me reisisime, jõudis Soome. Kogusime raha ja reisisime edasi.

Kui koroona tuli, siis tundus, et pole mõistlik nii jätkata. Mu isiklik elu ja armastus olid põhjuseks, miks ma oma uued juured kasvatasin Soomes. Helsingi ülikooli teatriteaduste lavastajaõpe muutus rahvusvaheliseks ehk siis ka ingliskeelseks. Kandideerisin ja mind võeti sinna. See oli ikka meeletu üllatus. Poleks uskunud ja siiamaani ei usu.

Oli sul plaan ka, et teed ümber maailma tiiru?

Ei, plaan oli see, et me tahtsime leida sellist kohta, mis meile mõlemale meeldiks ja kuhu elama jääda.

Leidsite siis?

Nüüd elame Soomes.

Seal on kodu?

Kodu me leidsime varem. Mina ja mu praegune abikaasa – ükskõik, kus me olime, see oli kodu. Meie kodu oli teineteise juures. Kirjutasime sellest Kaisaga raamatu „Kirju kodust”, kus kirjad on 2013–2015. aasta rännakutelt.

„Ema” film, mis tuli välja 2016. aastal ja kus sa mängisid – kas sa siis reisisid?

Jah. Kõik pildid, mis filmis mu tegelase seintel olid, olid mu oma reisipildid. Ta oli ju ka olnud maailmas ringi kolanud tegelane.

Kui ma vahel mööda maailma seljakotiga reisivatele noortele mõtlen, siis olen kade, et nii saab, aga ega ma sellest aru ei saa, mis raha eest nii elatakse? Millegi eest peab ju sööma. Hea küll, sa ütled, et oled taimetoitlane, aga see ju ka maksab.

Me ei olnud seljakotimatkajad. Me otsisime paika, kuhu jääda. Selleks, et kohast aru saada, tuleb seal veidi elada. Muidugi me vaatasime piirkonnas ringi, et mis on äge, mis tore, aga peamine oli küsimus, kas siin on võimalik luua endale elamise koht.

Käisid tööl?

Jah. Ma olen õppimise kõrvalt tööl käinud ülikooli esimesest kursusest saati.

Sa kõigepealt õppisid õpetajaks?

Matemaatika ja füüsika õpetaja, loodusteadused – põhikooli õpetajaks. Olin 18-aastane Zavodi baarmen. See oli elukool. Hiljem , kui olin „Sigade revolutsiooni” filmis näitleja, aga see laagrielu tundus sealne laagrielu igav, nii et kauplesin ennast filmi kunstimeeskonda. Olin abiks, koristasin, sellest tuli isegi mingisugune karjäär – kaheksa aastat erinevate filmide kas lavastus- või produktsioonimeeskonnas. Viimaseks jäi „Kirjad inglile”. Ise ma ütlesin siis enda kohta asjaajaja.

Õpetaja olen olnud Viljandi Valuoja koolis. Siis suri isa, tal oli ettevõte, see pärandus mulle. Osa aega olen ma seda vedanud tänaseni. Ajasime äri Inglismaal. Pakkusime alternatiivi tsementlahendustele. Tegime maapinna puidust toestusdetaile. Brexit lõpetas selle ära. Praegu teeme muu hulgas voodiraame Soome. Venemaa sõda tegi ka asja kallimaks ja keerulisemaks. Pole endale kaua saanud midagi maksta. Jah, nüüd reisida nii ei saaks.

Mäletan su lavastustes mingisugust müstilisust argise kõrval.

Mulle endale meeldis kogemus ja protsess. Aga oli neid, kes lahkusid ja pärast küsisid, miks teil nii halvasti läks. Oli ka vastupidiseid reaktsioone. Mu lemmikvastukaja tuli ühelt dramaturgilt: „Fuck. Jee!”. See oli kõik. Mõned füüsilise teatri ja koreograafia maailma esindajad olid liigutatud, näiteks üks professor poetas tänades pisaraid. Mängisime kuus publikuga etendust ja iga etendus oli lõpuks oma nägu. Meri ei olnud kordagi samasugune, publik vahetus ja ega inimenegi samasugune ei ole päevade möödudes.

Minu küsimused olid proovides: kuidas teha nii, et see ei oleks performance, poleks häppening, et me ei näitaks prooviprotsessi – kuidas seda tekitada?

Ma olin iga etendusega kaasas, osalesin. Lavavahetused, valgused ja palju muud oli minu teha. Kui sain oma lõpudiplomi, siis mind kooli vastu võtnud professor luges ette lõigu mu lõputööst: „Lavastaja ülesannete ümberkujundamine ja ümberorienteerimine – autorist dirigendiks, visionäärist navigaatoriks, kontrollijast kontrollimatute jõudude koordinaatoriks – on ehk käesoleva magistriväitekirja kõige olulisem kunstiline uurimistöö.”

Eksperimenteerid? Otsid oma teatrikeelt?

Otsin uusi lugude võimalikkusi. Kuidas seda öelda? Ümberehitatud meele otsimine teatris. Ja sellega lasengi ehk iseendale jalga, et sean küsimuse alla seda, mida on aastatuhandetega ehitatud. Minu kogemus praegu veel ütleb, et vähestele meeldib, kui neid küsimärgi alla säätakse. Seega on ehk keeruline seda keelt ühendada traditsioonilise teatriga. Mina proovin seda teha teises riigis ja teises keeles. Ülikooli läksin, tõestamaks, et oskan teha sõnateatrit uues kohas ka. Siis sain aru, et ülikool on koht, kus viia ennast ja oma ala edasi. Jäin enda vastu ausaks ja valisin selle tee.

Miks ökoteater?

Minu kogemus on, et ökoteatrit seostatakse eelkõige ressursside kokkuhoidmisega. Seda seostatakse tihti ka „Teatri Rohelise raamatuga”, aga minu jaoks haarab termin öko endasse kogu teatri. Una Chauduri ja Anette Arlanderi sõnul vaadeldakse ökoteatris teatrietendust ökoloogilisest vaatenurgast, rõhutades etenduse kõigi elementide ja selle keskkonna omavahelist seotust. See seab kahtluse alla traditsioonilised vastandused, eelkõige „looduse” ja „kultuuri” eraldamise.

„Teatri Roheline raamat” on üle maailma leviv initsiatiiv, kliimakriisi vastureaktsioon teha teatrit jätkusuutlikumalt, mis on hea algus ja tänuväärt algatus. Osa Soome riigitoetusega teatreist kasutavad seda, raamatus on nõuanded, kuidas n-ö rohelisemalt teatrit teha. Paljud näevad selles võimalust paremini pileteid müüa, mis toob endaga kaasa rohepesuohu. Algus võib olla see, et taaskasutad oma dekoratsioone ja kostüüme.

Ma ka alustasin oma „rohelisema” teatri ehitamist umbes 10 aastat tagasi nii, et tegin võimalikult väikese „jalajäljega” teatrit – taaskasutatud rekvisiidid, kostüümid jne, aga mingi hetk sain aru, et see on ainult pinnavirvendus, et siin on enese jaoks veel täiesti avastamata maailm sellest, kuidas võimalikult vähe kulutada. Sain aru, et sellist piiramist saab hetke mõttemallidega maailmas teha ainult teatud piirini. Et edasi minna, pidin hakkama oma mõtlemismudelitega midagi ette võtma.

Ökoteatri tegemine, kui palju see lähtub sellest, mis sa nägid ümbermaailmarännakutel? Kindlasti on sel oma mõju. Minu kõige suurema mõjuga kogemus oli Belizes, Kesk-Ameerikas, olin vabatahtlik sukelduja. Maailma suuruselt teine vallrahu on seal. Minu ülesanne oli lugeda kalu – mis liik, kui palju. Teadlased võrdlesid neid andmeid ja näitasid muutumist. Iga päev me ka koristasime randa. Ja siis tuli kaldale Soome kommipaber. Ma olen teisel pool maakera ja kommipaber Soomest jõuab minuni!

See, mis ma teen kus tahes, iga tegu, selle mõju jõuab kõikjale. Ja mõttekäik, mis tekkis, oli selline: mina olen inimene, inimene on jobu maailma suhtes. Kuidas mina saaksin olla vähem jobu. Mõtlesin, et mida mul on kõige lihtsam muuta – see oli see, mida ma söön. See oli isiklik stardipunkt, sealt läks kõik edasi järk-järgult. Mõtlesin sellele, kuidas mitte moraali lugeda. Kuidas rääkida asjadest sügavale sisimasse vaadates – miks ma teen seda, mida ma teen? Ikka see, et isegi kui me teame, et teeme halba, ikka teeme. Miks?

Kas, kui mina elan nii ja kogu muu maailm elab naa…

…siis me saame rääkida sellest.

Jah, rääkida, öelda, et minu käitumine on nii pisike tilk meres, et see ei muuda mitte midagi.

Maailmas on tekkinud üsna palju samasuguste huvidega gruppe. On mõttekaaslasi ja uurijaid. Ka loomingulisi inimesi, kes otsivad samas suunas nagu mina. Paljud jõuavad selleni, ilma et me üksteist oleksime kohanud. Ma ei võitle maailma vastu. Kui, siis ehk endale loon keerulisi olukordi. Teater on dialoogide koht. Teater on peegli koht, vaatame sinna sügavamalt.

Sügavamalt, kas ma saan õigesti aru, et maailmas reisides te elasite eri kohtades pikemalt, mitte ei sõitnud lihtsalt läbi?

Kui me reisisime, siis selleks, et asjadest aru saada, kogeda asju sügavamalt. Selleks, jah, elasime kohapeal mõni aeg. Mida kauem olen, seda rohkem näen. Mida kauem midagi uurid, seda rohkem oskan vaadata. Ise muutud, koht muutub.

Austraalias töötasin lammutajana. Käsivasaraga lõhkusin müüri. Monotoonne, meditatiivne, edasiviiv töö. Seal õpetasin ka eesti keelt. Üks minu õpilane Austraaliast on nüüd Tallinnas hambaarst. Tore inimene.

Kuidas selle su identiteediga on?

Ma olen eestlane. Siin olen sündinud ja kasvanud. Esimesed kolm aastat elust on õppimine. Ülejäänud elu on ümberõppimine. Ma reisides sain aru, et ma ei taha vastata küsimusele, kes ma olen ja kust ma tulen. Jah, ma võin öelda oma nime, aga vanust ja kohta, kust tulen, ei taha öelda.

Miks?

Sest mulle tundub, et sellise informatsiooniga lõigatakse ära võimalus kohtuda inimesega. Proovitakse mind kohe kuskile kasti suruda, et oo-jaa, ma tean seda ja seda. Ma ju ise otsin sellist, kes meie oleme siin ja praegu, kes meie oleme, kes me kohtusime? Aga alustada, et olen Siim, 41, eestlane – see defineerib mind. Ja see pole heaks kontaktiks just vajalik alus.

Nojah, see on see, et minu kohta öeldakse, et Mikomägi, ajakirjanik, näitleja, teatrikriitik, metsavaht, aga ma olen 70-aastane vanamees.

Hoopis teine, eks. Neid asju, mida sa ei tea, sa ei tea, et sa ei tea. See on ju privileeg, et saab selliste asjade peale mõelda, nende kallal juurelda. Maailmas väga paljud inimesed ei saa nii mõelda, veel vähem mõelda, et teen teistmoodi.

Ma ei ütle, et minu identiteet oleks valmis või ma tahaksin, et see oleks valmis.

See esimesed kolm aastat määrab.

Nojah, väga palju ja elud võivad olla väga erinevad. Näiteks kui oled esimesed kolm aastat elanud armastuse ja hoolivuse keskel või terrori all, siis ülejäänud elu kulub selle vundamendi peale oma elu ehitamisele. Või kolm aastat tablettidega või esimesed kolm telefoniga… Pedagoog räägib.

Matemaatikaõpetajaid on enam vaja kui näitlejaid ja lavastajaid. See oleks selline kindel sissetulek.

Kui aus ma siis enda suhtes oleksin? Ma saaksin seda teha ainult Eestis. Ja ma olen valiku teinud. Lavastaja- ja näitlejatöö annab mulle võimaluse hoida sidet. Ja jätab mulle vabaduse. Soomes õpetaja olla – ma natukene igatsen küll n-ö poolepäevast tööd. Lavastajatöö on selline, et nii hommikud kui õhtud on kinni, aga mina tahan perega olla.

Millist tulevikku sa endal näed?

See on põnev planeerida, aga kui läheb nii, siis on nii, kui naa, siis naa. See on keeruline küsimus, elu juhtub.

Ma ilmselt teen oma otsuseid tunnetuse pealt. Ilmselt. Kes see tark inimene ütles, et muidugi on õige oma südant järgida, aga harimatu süda võib teha palju halbu asju. See on see, millega ma elule lähenen. Ma ise proovin ikka teha südame järgi ja tahan hoida oma südant ausana. Endas võib kahelda, igaüks ei pea, aga mina luban endale seda teha. Ühes võimalikus tulevikus jätkan kunstialaselt maailma ja iseenda uurimist, see huvi on ja tundub, et kõige pädevam seda teha oleks doktorantuuris. Kus, millises vormis, seda näeb. Ja teatripraktikuna siin ja seal.

lmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam