Siim Kallas – (22.10.1948 – 22.08.2026)

Ei saa Sinuga seoses Betti Alverita, tal on luuletus pealkirjaga „Suurest haardest” ja seal muu hulgas read: „Kuula kumisevaid kelli, rinda lapselikult helli/ viise varu./ Kuid su laulule kui krooni andku oma helitööni/ maru./

Sellel hommikul hakkas udu hajuma, kui oma aeda jõudsin. Tegin kohvi ja vahtisin. Üksi. Kuulasin vaikust. Vaevalt, et see Sulle enam korda läheb, mis ilm on ja mida keegi mõtleb. Surm peaks olema avastus, teadasaamine sellest, mida ei tea keegi, kes elab. Sünniga sarnane. Võtsin aeda arvuti kaasa, mõtlesin, et loen Mihkel Muti raamatu „Juhan Viidingu evangeelium” käsikirja edasi, kui vihma sadama hakkab. Kunagi Sa ütlesid mulle, et Su lemmikluuletajad on Juhan Viiding, Paul-Eerik Rummo ja Betti Alver.

Kõiki Sinuga kokkusaamisi, mis meil elu jooksul oli, saab kokku võtta ühe sõnaga – harivad. Ütlesid mulle kord isegi, et rahas on poeesiat!

Aga see hommikune vaikusehetk uduga polnud mu jaoks tavaline. Plaanisin päeva ja siis tuli see – Siimu pole enam elavate seas. Võtsin sae ja tegin viimast lõiget oma pingikompleksi. Saag riivas sõrme ja pingi seljatoele jäi kolm veretilka. Ma ei pühkinud neid ära. Tuletagu see mulle mu valu meelde.

Kõige esimene silmast silma kohtumine oli Brüsselis, sajandi algul, ja ega Sa mind tähele ei pannud, meid oli palju. Mäletan, et kasutasid sõna indikeerima. See jäi mind siis kummitama. Indikatsioon… Imelik, aga mulle seal Brüsselis Su jutt ja indikeerima sõna meenutasid indiaanlasi. Kuidagi pidime me, eestlased, nendega sarnanema. Sa olid indiaanipealiku tüüpi mees kindlasti.

Ja siis paar aastat hiljem istusin Rapla seltsimaja suitsuruumis. Telefon helises ja hääl teises otsas tutvustas, et tegu on selle mu indiaanipealikuga. Ilmselt olid Sa siis Euroopa Komisjoni asepresident ja need mehed üldiselt Raplasse ei helista. Seepärast arvasingi, et keegi sõber teeb head nalja. Aga mängisin kaasa ja olin asjalik. Mäletan, et püüdsin alguses naljatoonil vastata, siis juba ütlesin teie. Nii sattusin Su teatrifondi nõukogusse.

Alguses me kohtumistel üllatas Su rääkimine lahtiste kaartidega. Sa teadsid palju poliitilisi asju enne, kui need avalikkuse ette jõudsid ja pommuudisteks said. Ja teadsid hästi, et olen ajakirjanik, aga kordagi ei öelnud, et Margus, see on off the record, mitteametlik. Ma muidugi ei kasutanud kuuldut ära.

Mind alati hämmastasid Su kultuuriteadmised. Sa lugesid ja Sul jäi meelde. Üldse oli see Su suur tugevus, et olid lugenud. See oli Su kirg. Lugesid oma sõnul auto tagaistmel, rongis ja lennukis (ja jätsid meelde). Me viimasel silmast silma jutuajamisel, kui küsisin mälu ja meeldejäämise kohta, ütlesid, et eks Mnemoturniiri juhtimine andis kogemuse.

Ja siis meie päris viimane telefonikõne. Delfis oli just ilmunud intervjuu Sinuga, pealkirjaks „Reformierakonda ma enam omaks ei pea”. Olin siis niisamamoodi maal aias. Hetk enne Sind oli helistanud Reformierakonna kommunikatsioonimees ja palunud mul see pealkiri ära muuta, et see ei ole ikka nii. Ma jäin mõtlema muidugi ja siis Sa helistasid, ütlesid, et intervjuu on väga hea, ära muuda midagi, mis siis, et nad seda tahavad. No ja lisasid, et poliitik peab kõik välja kannatama. Lisasid veel, et küll sa ise ükskord seda väljaütlemist pehmendad. Selleni Sa mu meelest ei jõudnud. Teatritaskusse sai me viimase jutuajamise pealkirjaks siiski „Eesti on tõusude ja mõõnadega lõppematu lugu”, mulle tundus see igavikulisem ja tähtsam. Ja siis me taas rääkisime põlvkondadest ja harituse tähtsusest, Su viimase raamatu „Torupill ja nuga” valguses.

Tegelikult meenus just nüüd kirjutades ka ilmselt me päris esimene jutuajamine Sinuga. Olid, ma arvan, rahandusminister või koguni peaminister ja mina algaja ajakirjanik. Julgesin Sulle helistada ja küsida. Sa vastasid, ütlesid, et viid ennast asjaga kurssi, et helistagu ma päev hiljem. Helistasin ja sain ülitäpse eestikeelse vastuse. Eestikeelse tähendab siin eelkõige arusaadavust. Selline mees olid.

Õitsemist lõpetavad õunapuud, õitsev käokingapeenar ja mu oma kätega tehtud aiamööbel jäävad alatiseks meenutama suuri lahkunuid. See laud, millel praegu kirjutan oma esimest lugu, on hüvastijätt Sinuga. Puit, vana ja uus, kivid, mille vanust ma ei tea, veel lopsakas loodus sügise märkidega…

Nüüd langevad esimesed vihmapiisad. Ilmaennustajad ennustavad suuremat sadu kogu Eestimaal. Maailm teab, millal nutta. Üks lennuk lendas üle. Ma ei tea, kust kuhu.