Kernu mõisa küünis mängitud „Hõbe” on lugu kolmest tähtsast naisest eesti kultuuriloos. Soov on rääkida ära kolme kangelanna lood. Ehk see, sündmustest ülelibisemine, ongi põhjus, miks lavastus mu käest kulda ei saa, aga hõbeda on kuhjaga ära teeninud.
Kui ma peale esietendust endast nooremale teatrimehest sõbrale olin veidi nähtut arvustanud ja sidunud selle just naistega, vaatas ta mind pika pilguga ja ütles: „ Nad tulevad sulle kallale.” Pidas pausi ja lisas: „Sa ikka oled liiga isane.” Ma ei ole mitte kunagi elus kasutanud inimese kohta iseloomustust isane ja emane. Kas saab olla liiga mehelik või liiga naiselik? Kahtlane.
Anna Haava on öelnud: „Kunst ei ole see, mida üks kriitik ütleb.” See lause kõlab ka näidendis.
Mehed
Mehed on selles Elina Pähklimäe elu kümnendas lavastuses ka esindatud. Näidendi autor Piret Jaaks on neid sesse näidendisse naiste – helilooja, luuletaja ja laulja – elust läbi lipsama kirjutanud õige mitu. Neid kõiki mängib väga täpselt ja hästi Aarne Soro. Ta ei karikeeri oma mängitud mehi, aga tugevate, oma eesmärkides ja maailmavaates kindlate naisnatuuride kõrval mõjuvad lavastuse mehed kõik imelikkudene. Mulle veidrikud meeldivad elus, aga „Hõbeda” mehed on oma veidrustes jäigad. Koomiliseks teeb nende käitumise 21.sajandi inimese vaade aegade taha.
Võtame või Anna Haava elu armastuse Jaani, kes selle asemel, et naisele vastuarmastust pakkuda, on hoopis huvitatud piibli kirjakohast „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on
taevariik.“ Anna on Jaani pärast sõitnud Peterburgi… Või ajakirjanik, kes intervjueerib laulupeol esimese naisena ühendkoore juhatanud lauluema Miina Härmat. Ajakirjanik jätab ludri mulje ja ometi käib sealt intervjuust läbi väga asjalik tänapäevanegivteemapüstitus – jutt on ohverdamisest ja sellest, et naised, kui saavad lapsi, kaotavad oma võib-olla parima loomeea. No neid mehi on seal veel, kes just mõistuse ja mõistmisega ei hiilga.
Ja veel mu jaoks üks väga tundlik stseen, kus mängus mees. Anna on koolipapa juures oma koduõpetaja diplomit kätte saamas. Ja see tahab sinna kirjutada nime, mis oleks saksapärane, sest muidu ei võetaks Annat ta meelest küllalt tõsiselt. Anna jääb oma nimele Haavakivi kindlaks, et tema on eestlane.
Mingil ajal pärast etendust tuli see jälle meelde: kui mõtelda, mis võõrkeelsete nimedega asutusi-ärisid me Eestimaa nüüdsel ajal täis on, ja ka eestlastele, kelle nimed eestipärased ei ole, et maailmas läbi lüüa… Ärkamisaegne koolipapa just samamood mõtles, pakkudes Annale perekonnanimeks Espenstein, et teda saaks kutsuda fräulein Espensteiniks.
Naised
Laval kostab Konstantin Pätsi hääl: „Eesti rahvas on sünnitanud meile kolm tütarlast, kes kasvasid kõrgemale oma soost ja kellest said tuliseimad Eesti kuulutajad, vaimustajad ja lauljad. Need kolm
on Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamm. Ja nende kolme 70ndal hällipäeval tõstame ka meie kõrgemale oma südamed ja tunneme rõõmu sellest, et meie rahval on õnn tuua esile neid
mehiseid naisi!” Sellepeale kihvab Miina Härma: „Mehiseid…” Selleks, et sesse kohta jõuda kulus 70 aastat traditsioonide javastasseisude murdmist.
„Hõbe” teeb sügava kummarduse kolmele ärkamisaja suurele naisele. Ja lavastuse kusagil allhoovuses võib tajuda seda, et ka täna pole naistel alati kerge läbi lüüa. Ikka on maailm meestekeskne.
Taas üks pärastine mõte: sõdivad ja on sõdinud maailma ajaloos enamasti mehed. Sõdu on peetud naiste pärast ka. Kuna naised on sünnitajad, siis ilmselt tajuvad nad elu hinda meestest tugevamini. Samas pole naised suutnud tänaseni mehi peatada oma lapsi tapale saatmast. Aga see on ilmselt 21. sajandi analüüsi teema, miks nii on. „Hõbe” räägib teisest ajast ja sesse aega 1864. aastal sündinud kolme naise elusse jäävad ka sõjad.
Riina Maidre on selle lavastuse Miina Härma. Ta on laval nii, et ma saalis usun, et just tema on meie kuulsaima koorilaulu „Tuljak” viisi autor. Et on naine, kes murrab tavasid ja murrab meestekeskses ühiskonnas läbi, loob sellega tee teistele naisheliloojatele ja -koorijuhtidele, kellel on seetõttu kergem. Riina Miina on detaili- ja nüansirohke, oskab olla kurb ja kaastundlik, aga ka külm nagu kivi, kui seda vaja on. See, milline on tema naeratus, kui naeratada palutakse, on kirjeldamatult kõnekas.
Maria Annus on Anna Haava. Luuletaja, melanhoolik. Mu meelest mängib Maria Anna Haava targaks. Mängib ka targalt, ei rõhuta traagilisust ja kurvameelsust üle. See, kuidas ta aeg-ajalt jätab mulje, et on mõtetega mujal kui selles kohas, kus käib näidendi tegevus ja dialoog, võttes kõigest osa, on meisterlik. Ja teha seda väikeste nüanssidega ja suurte emotsioonideta – silmad ja keha kõnelevad. Just selline naine võib kirjutada luuletuse „Eisaa mitte vaiki olla”: „Vaikimine oleks vale,/suniks südant lõhkema./
Juuli Lill on Aino Tamm. On laulja ja mängib lauljat. Päris näidendi alguses, kui ta lasi lahti oma ooperilaulja registrid, see veidi ehmatas, et kas see maneerlikkus nüüd jääbki seda naist saatma, aga siis muutus kõik. Maneerlikkus kadus ja avanes soe tugev ja tark inimene. Naine, kes teab enda ja sõpruse ja eestlaseks olemise väärtust. Naine, kes esimesena laulis eestlaste rahvalaule maailma lavadel. Omamoodi tegi teed Veljo Tormisele.
Siit hargneb taas üks tänane teema, et kui olla eestlane ja olla maailmatasemel looja, siis peaks esitlema maailmas ka Eesti kultuuri. Meenub Neeme Järvi, kes oma hiigelajal maailmas om kontserditel ikka kindlameelselt Eesti muusikat tutvustas….
Lavastuses on stseen, kus Aino Tamm õpetab noormeest ja neidu. Ja noormees on tüdinenud, öeldes, et tahaks midagi enamat kui alleaa’d ja karjaviise. Aino küsib, et mida te siis tahate? Noormees vastab: „Nagu öeldakse, „uue aja inimest.” Aino: „Kes siis on see – „uue aja inimene“. Keegi, kes oma mälu nagu prügi aia taha tänavale viskab?” Taas teema, mis kõnetab siin ja praegu: kui palju me peame hoidma kinni vanast, et avastada uut? Kuidas mõtestada 21. sajandit, tänast uut inimest ja aega, kui 20. sajand ja veel kaugem aeg meeles pole?
Lavastaja Elina Pähklimägi, mulle tundub, ei ole selles me kultuurile tähtsate naiste loos mitte midagi lavastuslike nippidega rõhutanud. Ta laseb lool, lugudel voolata, üks pole tähtsam kui teine, tähtis on tervik. Tähtis on tulemus. Tähtis on naiste vabadus ja Eesti asi.
Vaatasin pärast esietendust Kernu küünist väljuvat publikut, kõik naeratasid ja olid rõõmsa moega. Järelikult läks etendus neile korda.
Mulle tundub, et see etendus peaks olema kohustuslik vaadata igale noorele peale põhikooli lõpetamist. Selles oleva aatelisuse ja juurte tunde pärast.
Eraldi:
Kiidusõnad
Eraldi tooksin esile selle, kuidas Riina, Maria ja Juuli laulsid. Kolmehäälselt, see kõlas ja seda oli lisaks ka huvitav vaadata. Võimas, meisterlik ja liigutav. (Selgub, et nad on koos laulnud Ellerheina lastekooris.) laulmine ühendab ja see võib olla üks põhjus, miks naistel klapib ka koos ja kokkumäng suurepäraselt.
Kujundaja Iir Hermeliini seinaäärne erineva suurusega ukseavadega koridor, mille seintele osalised kirjutasid, pani mõtlema ustest, mida meil elus avada tuleb. Ka neist ustest, mis on avatud, aga ei avane. Ja isegi koputada ei ole kuhugi.
Tobias Tammearu muusikaline kujundus oli delikaatne ja mulle tundus, et näitlejaid toetav. Ka publikule meeleolu juhatav.
Priidu Adlase valgus oli nüansirikas. Need hetketi väljavalgustatud kased. Värelev valgus, kui dialoog laval hapraks kiskus…
Teater R.A.A.A.M, on lavastusega „Hõbe“ justkui jõudnud tagasi aega, kui 2004..aastal alles alustas ja mängis Viinistul Konrad Mägist jt me kunstnikest rääkivat „Külmetava kunstniku portreed“.
Ilmus Maalehes. Pildistas Kalev Lilleorg. Viimane pilt Siim Vahur.