Läti keelest tõlkis Hannes Korjus.

Alvis Hermanise intervjuu ajalehes „Frankfurter Allgemaine Zeitung“ (Würde dieser Mann unter der AfD ein Theater leiten? 2.09.2026). Usutles Simon Strauss.

Alvis Hermanis, miks te saksa teatrilavadelt ära kadusite?

Ma pole täpselt kokku lugenud, kuid mu arvamise järgi olen saksakeelsel teatriskeenel lavastanud kuskil 35–40 lavastust. Seitse suve olin Salzburgi festivalil, seitse talve Zürichi Schauspielhausis. Vist kuus lavastust tegin Viini Linnateatris, kuus Münchenis (Münchner Kammerspiele, Münchner Residenztheater). Nõnda oli mul ligi kümne aasta vältel võimalus töötada parimates saksakeelsetes teatrites. Ja järsku sai kõik otsa. Kas te siis ei tea põhjust?

Eeldan, et sellel oli seos 2015. aastaga ja teie poliitiliste vaadetega Angela Merkeli pagulaspoliitika suhtes.

Just täpselt. Paljud Saksa poliitikud kasutavad tänapäeval palju karmimat keelepruuki, kui mina kümne aasta eest, kuid toona muutis kriitika Saksamaa pagulaspoliitika aadressil mind äkitselt omamoodi paariaks. Mäletan üht artiklit ajakirjas “Der Spiegel”, kus mind tembeldati „rahvavaenlaseks“. Üheainsa päevaga katkesid kõik sidemed mu saksa kolleegide ja sõpradega. Keegi ei helistanud enam ega võtnud ühendust. Järsku olin täielikus isolatsioonis.

Mis ikkagi juhtus?

Mul oli plaanis teha järgmine lavastus Hamburgi Thalia teatris. Ühtaegu valmistasin ette ooperilavastust Pariisis, Opéra Bastille’s. Just siis toimusid need kohutavad terroriaktid, otse Opéra Bastille’ lähedal, vaid mõne kvartali kaugusel mu elupaigast. Seetõttu puudutasid need sündmused mind isiklikult ja sügavalt. Mäletan, et kirjutasin Thalia teatrijuhile Joachim Luxile kirja, milles teatasin, et olen järsku kaotanud igasuguse huvi tema juures lavastada, kuna ta teater oli uhkelt välja kuulutanud oma meelsuse – Refugees Welcome. Toona seostasin terrorirünnakud otseselt pagulaste sissevooluga. Tegelikult oli see minu ja Joachim Luxi vaheline erakirjavahetus, kuid ta otsustas kirja avalikustada, avaldades portaalis nachtkritik.de teksti, mis mõjus sisuliselt süüdistusaktina. Seejärel paisus lugu suureks skandaaliks. Mäletan, et praktiliselt kõik Saksa meediaväljaanded avaldasid minust artikli. Miks? Sest saksakeelne kunstiskeene on teatavasti tugevalt vasakpoolse suunitlusega. Ja selles maailmas muutusin ma järsku täielikuks anomaaliaks.

Kas oleksite end enne seda sündmust liigitanud konservatiiviks või parempoolseks?

See võib teile naljakas tunduda, aga ma polnud varem sellele kunagi mõelnud. Ma ei tõstatanud kunagi teatris oma poliitilisi seisukohti. Aga kui ma kogesin 2015. aastal saksakeelses teatris ja kunstiilmas üle kõige pühkiva poliitilise aktivismi lainet, tundsin end äkki üdini võõrana.

Teie lavastused ei kandnud kunagi otseseid poliitilisi sõnumeid, te olete taotlenud pigem ajatust.

Just, täpselt nii. Olen toetunud teistsugusele teatritraditsioonile. Meie juures keskendub teater rohkem inimhingele ja suhtele Jumalaga, mitte küll religioosses, vaid pigem vaimses mõttes. See kehtib laias laastus meie Euroopa-osa kunsti kohta. Ma pole kunagi olnud mingi poliitilise kiiksuga. Minu põlvkonda, kes on tulnud läbi nõukogude aja, iseloomustab teatav vastumeelsus igasuguse politiseerituse, ideologiseerimise suhtes. Te peaksite mõistma: me oleme omal nahal kogenud kõiki neid eksperimente sotsialismi, kommunismi ja nõukogude võimuga. Sestap on meil tekkinud teatav immuunsus utoopiliste ideede suhtes. Olen alati pidanud problemaatiliseks Saksa teatri määratlemist „poliitilise teatrina“. Minu jaoks tähendab poliitiline teater avatud dialoogi ja vastandlike seisukohtade kokkupõrget. Ma ei ole seda saksakeelses teatris kunagi näinud; selles on alati domineerinud üksnes üheülbaline ideloogia. Laval ei toimunud kunagi poliitiliste ideede tõelist vastasseisu. Seetõttu pean väidet, nagu oleks saksa teater poliitiline, mögaks. Kui propageeritakse vaid üht vaatenurka, ei ole see poliitiline teater.

Kas see tähendab, et Saksamaa teatrilavadel napib konservatiivseid vaatenurki?

Saksa teater on ajalooliselt olnud vahend kodanike avaliku elu edendamiseks. Olen vaimusilmas näinud, mismoodi 19. sajandil istusid bürgermeister, pastor, kooliõpetaja ja teatrijuht igal pühapäeval ühise lõunalaua taga ja arutlesid, kuidas kodanike elu paremaks muuta. Umbes sellisena kujutan ma ette saksa teatri juuri. Teistes riikides oli teistmoodi. Minu kodumaal, Poolas ja Ida-Euroopas laiemalt, oli teater pigem kiriku aseaine, pakkudes vaimset ja emotsionaalset tuge. Näiteks, seetõttu on saksa ja läti näitlejate rollilahendustes suured erinevused. Saksa näitlejad töötavad eelkõige intellektuaalsete ja füüsiliste „tšakratega“. Samas on emotsionaalne ja vaimne tasand tihtipeale täiesti null-olekus.

Mida vastaksite inimesele, kes ütleb, et kunstnikuna ei saa ta töötada parempoolse valitsuse all – näiteks Tšehhis, Itaalias või võib-olla peagi Saksamaal, kui AfD peaks mõne liidumaa valitsusse pääsema?

Kui me kuuleme täna Lätis Saksamaa AfD-st, ärritab meid kõige rohkem nende hoiak Venemaa suhtes, täpsemalt öeldes: nende suhtumine Putini Venemaasse. Muus osas jagame aga paljusid konservatiivseid väärtusi. Sõna „meie“ all pean silmas selliseid konservatiivse mõttelaadiga inimesi, nagu mina ise. Ma ise olen küll ambivalentne. Seitsme lapse isana olen teatud mõttes loomupäraselt konservatiivne; mõtlen oma laste tulevikule. Usun, et elu vajab teatud reegleid ning ühiskond toetub traditsioonidele ja turvalisusele. Aga kunstnikuna ei ole ma mitte mingil juhul konservatiiv. Ainuüksi tähistus „konservatiivne kunstnik“ kõlab mõttetuna. Kunstnikud tegutsevad alati ilma etteantud reegliteta; nad on oma olemuselt libertaristid. Kunstnikuks olemine tähendab mässajaks olemist. Seega olen kunstnikuna mässaja, kuid kodanikuna konservatiivne, nii võiksin vastata.

Oletame, et AfD moodustaks Saksi-Anhaltis valitsuse – saades sellega mõjuvõimu teatrite üle – ja teile tehtaks ettepanek asuda seal mõne teatri juhiks. Mida te vastaksite?

Ei. Esiteks, seetõttu, et olen juba 61-aastane. Ma ei taha enam mingit teist teatrit juhtida. Olen olnud 27 aastat Riia Uue Teatri kunstiline juht ja olen selle rolliga rahul. Aga üht tahaksin öelda: kui uurida eri riikide ajalugu, siis selgub, et parempoolsed poliitikud on olnud tavaliselt palju sallivamad kui vasakpoolsed poliitikud nende kunstnike suhtes, kellel on teistsugused poliitilised vaated. Ajaloolises vaates on see minu jaoks ilmselge. Seepärast ütleksin kõigile kunstnikele: ärge kartke. Kui sellised poliitikud peaksid saama võimaluse valitseda, tasub enne kiirustades hinnangu andmist kõigepealt jälgida, mis tegelikult toimuma hakkab.

Kas Te kunstnikuna siis ei kardagi parempoolseid erakondi või poliitikuid?

Mida „parempoolsus“ õigupoolest tähendab? Seda tuleb alati alustuseks selgeks teha. Ma pole, ausalt öeldes, mitte kunagi kokku puutunud ohtudega, millest sageli räägitakse. Samas ei tea ma täpselt, milline oli olukord Ungaris Orbáni ajal. Muidugi, tänapäeval on peaaegu igas riigis kaks vaenulikku poliitilist leeri. Kuid erinevates ühiskondades suhtutakse neisse väga erinevalt. Näiteks, minu Riia teatris töötavad koos täiesti erineva poliitilise meelsusega näitlejad. Mõnel on lausa risti vastupidised seisukohad. Ometi suudavad nad koos proove teha ja tööd teha. Tavaliselt väldime proovide ajal poliitilisi arutelusid. Kui need siiski jutuks tulevad, pöörame need enamasti lihtsalt naljaks.

Kas te oma teatris “võuklust” ka aktsepteerite?

Mu isiklik assistent on väga “woke”. Ta jagab kindlalt progressiivseid ja kohati lausa radikaalseid vaateid. Ta on minuga töötanud juba viisteist aastat. Ja, ausalt öeldes, palkasingi ta just seepärast, et mu kõrval oleks keegi, kes mind aeg-ajalt närvi ajaks ja proovile paneks.

Mida Te saksa teatriga seonduvalt taga igatsete?

Eelkõige igatsen taga publikut. Kui vaatasin loožist saali või jälgisin vaheaegadel pealtvaatajaid, nägin neid intelligentseid nägusid. Juba ainuüksi neile otsa vaadates võis aimata, kui palju raamatuid on nad lugenud. Igatsen taga inimesi, kelle pilk ja aura annavad aimu raamatutest, mis seisavad nende kodustel raamaturiiulitel. Kardan siiski, et see maailm on igaveseks kadunud – nagu Atlantis.

Kas te ei arva, et igatsus teatri emotsionaalse mõõtme järele võib naasta ja suuta nooremat põlvkonda taas teatri vastu huvi tundma panna?

Tegelikult nii juba toimubki. Me näeme, et teater muutub üha enam väiksemate kogukondade kohtumispaigaks. See toimib omamoodi liimina, mis hoiab inimrühmi koos. Aga selle käigus lähevad kaduma kunst, luule, teatritegemise amet ja näitlejameisterlikkus. Tegemist on täiesti erinevate ametitega: ühel juhul on tegu eksperimentaalsete teatriinstallatsioonide loomisega (Matthias Lilienthali vaimus), teisel juhul toimub suurejoonelise lavastuse loomine suurele lavale ja arvukale publikule. Sellise lavastuse loomine, mis tegeleb suurte draamade ja inimeksistentsi põhiküsimustega. Need on kaks täiesti erinevat kultuuri. Peame tõele näkku vaatama: vana hea suurejooneline teater on kadunud.

Mul vedas, et jõudsin veel viimasele rongile. Kuid see rong on juba jaamast lahkunud. See ei tähenda, et teater täielikult kaoks. See on ja jääb paigaks, kus kohtuvad väikesed rühmad, et üksteist näha, kogeda lihast ja luust inimeste kohalolu. Aga enam pole tegu teatrikunstiga klassikalises mõttes, näitlemise kui kutsega. Pean siinkohal silmas seda kunstivormi, kus üksainus näitleja suudab oma isiksuse ja oskustega köita tuhandepealist publikut. See eeldab traditsiooni. Ja just see ongi kadumas peadpööritava kiirusega.

Kas näete rahvusvahelises mastaabis kedagi nooremast põlvkonnast, kes seda traditsiooni edasi kannaks?

Pean ütlema, et saksakeelsest teatrist alguse saanud „viirus“, mida tuntakse „postdramaatilise teatrina“, levib samamoodi nagu Hiina-Covid. See kaasaegne teatrikäsitlus on kanda kinnitanud mitte ainult Euroopas, vaid ka paljudes teistes riikides. Näiteks Poolas. Poola teatril oli oma ainulaadne traditsioon; tänapäeval jäljendab see tihtipeale saksa teatrit, pealekauba kehvasti. Minu jaoks oli Euroopa teatri viimane suurejooneline esteetiline ilming Frank Castorfi teater. Enne teda oli Pina Bausch. Ta näitas esimesena veenvalt, et teatrietendust on võimalik luua isegi ilma tekstita. Niiviisi muutis ta põhimõtteliselt teatritegemise reegleid. Minu arvates pole Pina Bauschi mõju sõnateatrile kunagi piisavalt tunnustatud. Seejärel tuli Frank Castorf, kes oli kahtlemata geenius, või ehk on seda siiani. Tema edu probleemne kõrvalmõju väljendus selles, et üle kogu Euroopa tekkis äkitselt tuhatkond „mini-Castorfit“. See oli tõeline katastroof. Ma ei pea end uue teatriesteetika loojaks; mu lavastused on alati olnud väga erinevad. Pigem tunnen uhkust selle üle, et olen käsitööoskusega teatritegija.

[—]

Kas Te hakkate mingil ajal taas Saksamaal lavastama?

Ei tea. See ei sõltu minust.

Kas vastab tõele, et te pole pärast 2015. aastat saanud ühtegi pakkumist saksakeelsetelt teatritelt või ooperimajadelt?

Pärast skandaali oli mul küll veel kaks lavastust Residenztheateris ja üks Salzburgi festivalil; need lepingud täideti. Aga pärast ei tehtud mulle tõepoolest enam ühtegi pakkumist. Mäletan, kuidas Sven-Eric Bechtolf Salzburgist ütles mulle vaid üheainsa lause: „Alvis, you are done!” Ja tal oli õigus.

Tõlgitud Alvis Hermanise Facebooki-lehel avaldatud ja Alvis Hermanise poolt aktsepteeritud lätikeelsest variandist. Tänu: Silvija Brice