Dok “Peegel”: Spordikultuuri suurmehest Lembit Peeglist

Jaak Kilmi ja Andres Keili värske eluloofilm on kinni püüdnud nii peaaegu 70 aastat sporti pildistanud Lembit Peegli suuruse kui ka spordi tipphetked ja aja kulgemise. Ehk isegi eestlaste elujõu.

Andres Keil poetab vestluse käigus, et nad on filmi „Peegel“ teinud viis aastat. See film on fotokunsti ja fotokunstniku omalaadne ausammas. Praegu ju kõik pildistavad, aga keegi ei vaa Spordifotograaf Lem bit Peegel sai oktoobris 90aastaseks. Värske eluloofilm püüab avada ta fenomeni. Üks maestro ikoonilis test fotodest: olümpia võitja Erika Salumäed tervitatakse 1988. aas tal Tallinna raeplatsil. Nooruses tegeles
Lembit Peegel (fotol paremal) poksiga. ta. Või no eks vaadatakse ka, aga vaatajaid on ikkagi palju vähem kui pildistajaid. Lembit Peegel pole ainult meisterfoto graaf, neid on ikka. Üks tema plusse on pi kaealisus: see, mida kõike ta näinud on, ei ole vähe tähtis. Aga kõige tähtsam – ja seda näitab ka film – on, et Lembit Peegel oli ja on enda vastu nõudlik fotokunstnik, kelle tabamused jõudsid rahvani tänu sellele, et ilmusid paberajalehes või -ajakirjas. Need pildid kujundasid eestlaste maitset ja lõid sportlaste mainet. Tähtis osa eestlaste maitse kujundamises on muidugi ka olümpiaraamatutel. Lembit Peegel on pildistanud neljasid olümpiamänge: käinud 1992. aastal Barcelonas, 1994. aastal Lillehammeris, 1996. aastal Atlantas ja 1998. aastal Naganos. Ja just tabamused sealt, nõudlikult valitud fotod, on inimestele meelde jäänud. Filmis seda otsesõnu ei öelda, aga võib ta juda, et Peegel ei lasknud raamatutesse üh tegi juhuslikku kaadrit. Kõigist vaataja ette jõudnud piltidest torkab silma fotograafi ot siv vaim. Filmist käib läbi fakt, et Peegel on sporti pildistanud aastast 1959, aga oma esimese isikunäituseni jõudis alles 2025. aastal.

Spordireporter Kristjan Kalkun on tähele pannud, et kui võistlustel on fotograafid enamasti kobaras koos, siis Lembit Peegel leidis endale alati koha ja oli eraldi. Ja sai parima pildi. Kalkun kasutab Peegli iseloo mustamiseks sõna loominguline. „Natuke riukalikke piiripealseid pilte tegi ta hea mee lega,“ ütleb ta. Julgen väita, et see film on ka eestlaste ka duma kippuva hea maitse mälestussammas.

Legend kohtub legendiga

Kuskil öeldakse, et fotograaf Peegel tunneb pildistatava spordiala reegleid. Ta ise ütleb: „Peab ette aimama, siis saab päris ilusa pildi.“ Mul aga jääb tunne, et peale selle ja enne kõike on ta tundma õppinud sportlase hin ge. Inimese hinge ka – seda, mis võib liikuda inimese peas ja südames. See, kuidas sport lased temasse suhtuvad, on liigutav. Filmis nimetab ta ise ennast lahingufotograafiks, kes on sündmuste keskel. Noorena on Lembit Peegel poksitren ni teinud ja võistelnud. Kuulunud ka Eesti koondisesse. Aga tema piltidel on, ma usun, kogu spordialade gamma. Jalgpallist iluvõimlemiseni.

Filmitegijad on Lembit Peeglil lasknud kohtuda kuulsustega, keda ta nende nooru se hiilgeajal pildistas. Ta näitab asjaomaste le aastatetaguseid pilte. Need on ilusad het ked ja vägevad fotod. Ja film näitab seda, millised on kunagised noored spordikan gelased nüüd. Selline mitmekordne mõjus peegeldus. Aja kulg. Korvpallurid Anatoli Krikun ja Priit Tomson, jooksja Enn Sellik, kolmikhüp paja Jaak Uudmäe (Uudmäele ütleb Pee gel filmis, et too läks olümpiamängudele mitte kogemusi omandama, vaid võitma!), trekirattur Erika Salumäe, kümnevõistleja Erki Nool, kahevõistleja Allar Levandi, tõst ja Jaan Talts… Legend kohtub legendidega, keda pildistas nende legendiks kujunemise alguses. Ühes filmikaadris puistab Peegel laiali oma 30 aasta jooksul kogunenud akredi teeringute kaelakaardid, neid saab põrand täis. Ja iseloomulik ja omamoodi ka ilus on see jutt, kus Peegel räägib, kuis kunagi öel di, et sport pole meelakkumine. Ja et täna päeval tunneb ta seda, tahtes teha spordi fotoalbumit.

Kõik need miljon kaadrit

Üks filmi teemadest on Lembit Peegli foto- ja negatiivide arhiivi saatus. Õhku visatak se ka arv – miljon kaadrit. Mis neist saab? Filmitegijad seda päris otse ei näita ega ütle, aga kogu filmist käib läbi Peegli paras isepäisus: ta tahab midagi, ei lähe lihtsatele kompromissidele. Kui spordimuuseum tahaks Lembit Peegli fotoarhiivi – ta elutöö – enda kätte saada, siis jääb asi esimesel katsel poole li, sest selleks pole raha. Ja ka siin ei tee 90aastane, veel täies elujõus Peegel möön dusi. Ei müü ennast odavalt. Filmi lõpu poole vaatab Lembit Peegel Fotografiska seinal enda suurt pilti Erika Salumäest, kui teda olümpiavõitjana Tal linnas raekoja platsil vastu võetakse, ja üt leb: „Noh, tsipa tumedam ta ju võiks olla.“ Imestab ka, üht teist pilti vaadates: oi, kust te selle pildi saanud olete? Ja siis korraks Fotografiska näituse ava misel on vana fotograaf nagu rokkstaar: is tub nn presiidiumilaua taha ja ütleb, vaa dates saali poole, et mul on palju parem seal olla. „Pildistada.“ Lembit Peegel pildistab edasi.

„Peegel“ ♦ Režissöörid ja stsenaristid: Jaak Kilmi, Andres Keil ♦ Produtsent: Jaak Kilmi ♦ Kaasprodutsent: Are Altraja ♦ Operaatorid: Alis Mäesalu, Epp Kubu, Aivo Rannik, Madis Reimund, Taavi Arus, Jaak Kilmi, Andres Keil ♦ Montaaž: Kaur Kokk ♦ Filmikunstnik: Andres Keil ♦ Helilooja: Rando Arand ♦ Esilinastus 12. no vembril Pimedate Ööde filmifesti valil.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga