Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017

Vaatasin Tartus Draamal neid etendusi, mida olin ammu näha tahtnud ja polnud jõudnud. Festivali programmis oli palju noorust. Seekord vaatasin vanu ja sain aru, mis on päriselt uus.

Tartus festivalil Draama jäin Genialistide klubis Sander Rebase pornomonoloogi kuulates mõtlema 21. sajandi teatrist. Milline see on?

Üks on üsna selge ju –  teater, millist mängitakse 21. sajandil, ongi selle sajandi oma. Ma internetipornost kõnelevale etendusele, mida mulle esitas noor ilus näitleja, kelle varasem roll oli Peeter Paan, tulin „Somnambuuli” 3 tundi ja 45 minutit kestvalt suuretenduselt. Mu vana sõber 20. sajandist vaatas „Ei tao” etenduse lõpuni ja ütles: „Ma ju näen seda (interneti porno – MM) põlvkonda Viljandis, kellel enam inimese peale ei tõuse – ka ja eriti just ülekantud tähenduses.” Teater on ühiskonnas sündiva peegel ja siin sajandi number mitte tühjagi ei loe. Loe edasi Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017

Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

„Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” ilmus esmakordselt 2011. aastal. Marani elufilosoofia ja selle kujunemise lood kirjutas üle Alo Lõhmus.

Rein Maran on oma loodusfilmidega me, eestlaste loodusesse suhtumist mõjutanud üsna samamoodi nagu Fred Jüssi oma raadioloengutega ja ajakiri Eesti Loodus oma järjepidevusega. Elu on õppimine, õppimise tuum on märkamine ja märkamistest saab looming. Vaid nõnda on inimese elu rikas.

„Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused olevusel ümbritsevaga on. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis,” ütles Maran aasta tagasi Maalehele.

Elu filmides on vägev väljend. Loe edasi Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

Tõnis Mägi: Mikk oli kui mereäärne üksik puu

Mikk Mikiver saaks 4. septembril 80aastaseks.

Voldemar Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber” (Eesti Raamat 1975) on üks portree, mille ta pealkirjastab vaid ühe sõnaga – „Mikk”. Mõnel selle raamatu portreel on juures kirjutamise aastaarv, Miku omal seda pole.  Mõeldes Mikk Mikiverest Pansoga kaasa, tundub, et õpetaja ütleb õpilase kiituseks: ta oli me teatripilti ilmudes pea kohe valmis ja oli poolik, sest kahtles ja otsis. Panso ilmselt nägi ette, ei piiranud oma portreed kuupäeva ja aastaarvuga, sest teadis, et ta öeldu ja mõeldu Mikk Mikiverist on kehtiv ka siis, kui… „Valmis saab kabelimäel, Mikk!” ütleb Voldemar Panso oma sõnadega maalitud portree lõpus. Loe edasi Tõnis Mägi: Mikk oli kui mereäärne üksik puu

Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas

Tähelepanuväärt suveteater sünnib vana väega kohtades

Olen suvelavastustest kirjutamisega seekorad hiljaks jäänud. Neid üldjuhul enam ei mängita. Kui, siis ehk tuleval suvel. Nüüd laon nähtud etenduste kavadega pasjanssi ja püüan peas selgust saada, millest suveteater mulle/meile teada andis.

Selle suve lavastustes näitasid ennast mitmed noored näitlejad, keda tahaks märgata ka edaspidi. Üks üsna ootamatu joon, mida märkasin, on kirjutatud sõna tähtsuse rõhutamine. Selle juurde kuulub uute tulijate mastaapne enesest märku andmine. Püüan seletada… Loe edasi Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas

Tromb lõhkus ainulaadse dendropargi 10 sekundiga

 

  1. augusti õhtul käis tromb üle Järvamaa servas asuva Rõugu pea kaheksa hektari suurusest, juba 1885. aastal looma hakatud talupargist. Parki hooldavad 1996. aastast lavastaja Merle Karusoo, näitleja Katrin Saukas ja sotsioloog Andrus Ristkok.

Katrin Saukas sõidab esmaspäeva hommikul Järvamaa Villevere külast Tallinnasse teatriproovi. Ütleb, et on leinas. Pakun lihtsameelsena, et proovis suudab ta ehk katastroofi unustada. Katrin naerab mu välja, öeldes kuidagi nii, et puud on elusolendid ning vanemad ja suuremad kui meie. „Torm on ka suurem kui mina, aga teater ei ole suurem kui maailm,” ütleb Katrin. Loe edasi Tromb lõhkus ainulaadse dendropargi 10 sekundiga

Mis vahe on maal ja linnal

Meil kõigil võiks olla oma sisemine Gotlandi käi. Muidu maailm muutub nüriks.

On ju küll nii, et üleminekud on tähtsad. Elu elades sellele vähem mõtled. Nii, et nüüd see etapp elust lõppeb ja algab teine. Milline on vahemäng, mis seob üht teisega?

Mäletan, kuidas Saaremaal oli igas põlistalus üheks tähtsaks märgis käi kusagil aidanurga taga. Mina olin sisserändaja ja vanas härra metsahärra majas, kuhu elama asusin, käia ei olnud. Küllap ta oli, aga eelmine pere võttis selle tähtsa asja kaasa. Käi oli tähtis, et saaks riistad teravaks. Ja teravad riistad olid tähtsad, sest siis oli kergem ja mugavam. Labidat ka teritati. Saaremaal Pidulas oli käiadega nii, et kõik, kellel see oli, teadsid ka käia lugu. Kuidas pere üks esivanematest ise Gotlandil käis käia toomas. Oli neidki lugusid, kuidas käiakoormaga paat põhja läks. Loe edasi Mis vahe on maal ja linnal

Loe, see loeb