Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise

Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Loe edasi Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise

Mikita Ilijntšik: Inimesi kasutataks riikidevaheliste konfliktide korraldamiseks

Lavastaja Mikita Ilijntšik sündis 1995. aastal Valgevenes – Eesti oli siis juba neli aastat vaba riik. Selle noore mehe elu saab kokku võtta nii: põgenes vangla kartuses diktaator Lukašenka režiimi eest Moskvasse, õppis seal dramaturgiks ja lavastajaks ning põgenes diktaatori ja Ukraina sõja alustaja Putini eest Poola. Praegu teeb ta Eestis autorilavastust, antiutoopiat „Tere tulemast, Abdulahh”.

Minu jaoks täiesti ootamatult ütleb Mikita eesti keeles: „Jah, minu vanaema pärit olema Saaremaa. Neliteist, kaks… See väga raske ja must histooria.” Igatahes siis nii, et Mikita vanavanaisa ja vanavanaema koos tema tulevase vanaemaga sattusid 1942. aastal linna nimega Novogrudok, mis on ajaloo jooksul kuulunud leedulastele, poolakatele ja on nüüd Valgevene linn.

Mikita rõhutab, et selles linnas sündis Poola rahvuseepose autor Adam Mickiewicz ja viimase sõja ajal oli seal geto. Seal linnas katkeb ka Mikita vanavanavanemate lugu. Nad kaovad jäljetult ja tulevane vanaema avastab ennast lastekodust. Ja siit saab alguse Mikita lugu.

Kus sina Valgevenes elasid ja kasvasid?

Minskis. 2011. aastal, kui seal algasid Lukašenka-vastased protestid, olin 16aastane ja omal moel osalesin neis. Mind juba siis korjati tänavalt miilitsajaoskonda ja mul hoiti silm peal. Kui sind on Valgevenes kinni peetud poliitilise süüdistusega, siis muidugi ei lasta sul astuda sealsetesse kõrgkoolidesse.

Loe edasi Mikita Ilijntšik: Inimesi kasutataks riikidevaheliste konfliktide korraldamiseks

Sõbrad, teiega on hea, on jälle aeg selg sirgu lüüa

Kaks laulude tegijat on tänavu tähistanud oma juubelisünnipäeva kontserdiga. Tõnis Mägi (75) andis ühe kontserdi Tallinnas, Jaan Tätte (60) tegi Eesti tuuri. Need kontserdid panid mõtlema ja tundma, kuidas võivad laulud mõjutada me elusid.

Jaan Tätte astus Raplas lavale, võttis lihtsa puupingi kõrval seisva tormilaterna ja rääkis: „Võtsin selle kodust kaasa. Ega teda vaja ole, aga ilu pärast.” Siis süütas tormilaternasse tule. Kontsertetendus „Minu lugu” oli alanud.

Meenus, kuis „Kultuuristuudio” arutelusaates rääkis kontserdikorraldaja Eva Palm suvistest suurkontsertidest. Et lavad on ülisuured. Et välismaalt tuleb 60 rekat, 90 rekat koos lava-, heli- ja valgustehnikaga. Kontserdikorraldaja jutust selgus, et kuna meil ei ole piisavalt suuri kontserdipaiku ja staadione, jäävad paljud asjad tegemata.

Tõnis Mägi jaanuari viimasel päeval Tallinna suures saalis antud kontserdi nimi oli „Laulude laulja” ja tema alustas lauluga „Jäljed”. See lugu, teate küll, kus ma läen ja ma läen ja ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed iga päev.

Just nüüdsetel juubelikontsertidel märkasin, kuidas laulud võivad nii sügavalt puudutada, et kannad neid kaasas ja need mõjutavad su elu.

Loe edasi Sõbrad, teiega on hea, on jälle aeg selg sirgu lüüa

Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu

Ajendiks Jaan Tootsenilt uurida, milline on Ööülikooli vaimuseis, andsid neli uhiuut teledokumentaali sarjas „Laste Ööülikooli rännakud“. Ja täitsa juhuslikult saab esimese Ööülikooli saate salvestamisest sel kevadel juba 25 aasatat. Ööülikooli formaat on igivana: inimesed lõkke ääres – üks räägib, teised kuulavad.

Ööülikoolis peavad loenguid Eesti mõtlejad. Esimese loengu pidas Rein Raud – „Aja mõiste idas ja läänes”, ja teise loengu pidas Mihhail Lotman. See jõudis raadiosse esimesena ja salvestati Kalju Orro garderoobis Linnateatris 1999. aastal. (Kalju Orro oli Jaan Tootseni raadiorežii õpetaja. MM.) Jaan ei oska kohe plaks peast öelda, kui palju loenguid kokku on 25 aasta jooksul salvestatud. Räägib hoopis ühe kultuurilooliselt ägeda fakti: „Ma enda kaitseks ütlen. Kunagi, kui me alustasime Ööülikooliga, siis Mari Tarand võttis mu kinni ja ütles, et Jaan, vaata, et sa ei hakka neid saateid lugema ja 10., 50., 100. saate sündi tähistama. Tee muudkui saateid ja ära loe neid.”

Loe edasi Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu

Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi

Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Loe edasi Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi

„Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Jaan Tooming saadetakse täna viimsele teele

Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“

Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.

Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.

Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.

***

Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.

Loe edasi „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Jaan Tooming saadetakse täna viimsele teele

Loe, see loeb