Eksinud põlvkonnad võõras linnas… kokkusaamas?

Ema, me kõik oleme hulluks läinud. Ema, me oleme kõik raskelt haiged,” laulab surnud vene rokkar Viktor Tsoi ansambliga Kino 2020. aasta sügisel Vikerraadios. Laul ja tekst on aastast 1988.

Mis maailm see on, kes vaatab pealt, kuidas treenitud, relvastatud, vormiriietatud ja tapma õpetatud noored mehed Valgevenes ajavad laiali, peksavad ja viivad vangi oma potentsiaalseid pruute ja emasid? Ja kogu maailm näeb, aga ei mürista.

Eestis on sel päeval teatatud, et koroonaviirus avastati 60 inimesel. Sõidan ikkagi Tallinna, rongiga. Loe edasi Eksinud põlvkonnad võõras linnas… kokkusaamas?

Rahajutt käib igal pool

Me elu on vahel nagu kaadrid Nukitsamehe filmis. Mäletate, kuidas Mõhk ja Tölpa rahapada kaevama tormasid?

Mõhk ja Tölpa ei arutanud, mis nad rahaga peale hakkavad. Tähtis oli raha omamine ise. Tänavune sügis erineb mu meelest varasematest selle poolest, et poliitikud ei räägi enam, nagu raha poleks või seda on vähe. Raha on justkui küll. Alles hiljuti oli see periood, kus peamiseks rõhutuseks oli, et ega raha ole maailmas otsas, vaid see tuleb ainult üles leida. Loe edasi Rahajutt käib igal pool

Argipäeva ilu tajud ära oodates

Lauri Lagle lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme” endise NO-teatri kodusaalis ei olnud loosungina sõnastatavat ja mõjuvat lugu. Mõni päev pärast esietenduse nägemist mõtlen lavastusest kantuna sellele, et emotsionaalsed suhted põhinevad ilumeelel.

Selle lavastuse mõju ei ole mu jaoks tavaline teatrielamus. Miski samasugune tunne on sealt pärit nagu paar nädalat tagasi, kui vana ökoloog me õitsemist lõpetava käokinga kasvamist vaatas ja nentis, et see taim elab sama vanaks nagu puud. Tõepoolest mäletan seda lille üle 20 aasta samas kohas – vahel suuremana, vahel väiksemana – kasvamas, õitsemas, aga kunagi ei ole osanud mõelda tema püsivusele. Veel vähem võrrelda teda sealsamas käokingade taga kasvava põlise vahtrapuuga. Ma seda vahtrat kallistades kah käsi kokku enam ei saa. Käoking on sõrmejämedune… nad on ehk ühevanused. Nad on ilusad ja inimese taibu jaoks põlised.

Tähelepanelikum lugeja küsib nüüd ilmselt, et mis sellel kõigel konkreetse lavastuse ja teatriga pistmist on. Loe edasi Argipäeva ilu tajud ära oodates

Hingetuks arenenud inimestest ja küborgidest

Kuidas on võimalik, et suur oht, mis on me nina all, suuremale enamusele silma ei hakka? Neid, kes sellele tähelepanu juhivad, isegi naerdakse välja, ja nädalaid on tähelepanu keskmes kleidis poisike.

Semiootik ja bioloog Kalevi Kull poetas Raikkülas Paka mäel lause, et kohe ilmub meil James Lovelocki raamat „Novatseen”, kus vana šokiökoloog hoiatab meid küborgite eest. Kui panen selle lause tänase päeva konteksti, kus maailma argisekeldused ja segadus on aina enam märgatavad, on see ehmatav.

James Lovelock on elus ja 101 aastat vana. Kirjutan selle aukartust äratava numbri üles ja jään mõtlema, millise reaktsiooni see võiks kutsuda esile praegustel 25-30aastastel. Mäletan, kuidas me kord – kas me 25sed juba olime – oma tollase naisega Pärnu rongiperroonil suudlesime. Ju siis kirglikult. Ja kuidas mingi seltskond, meist mõni aasta nooremad, seda kõva häälega kommenteeris, et vaadake, mis vanurid teevad. Kas vanus annab sõnadele kaalu? Väljaütlemistele usutavust? Või tekitab hoopis selle tunde, et kas vanakesel juba mõistus ei logise? Igatahes ei osanud mina küll noorelt mõelda, et kunagi vanaks saan. Loe edasi Hingetuks arenenud inimestest ja küborgidest

Mu armastatud sõber ja sugulane oli kurjategija

Tark lavastaja ja väga head näitlejad! Selline oli mu lühikokkuvõte pärast lavastuse „Mul oli nõbu” nägemist.

Seekord läks niipidi, et lugesin lätlanna dokumentaalnäidendit, enne kui nägin lavastust. Lugeda oli huvitav, aga pilti, kuidas see lugu laval huvitav võiks olla, ei tekkinud. Mõtlesin, et materjal on eepiline ja kirjanduslik, siis naersin ennast, et nii mõtlen. Teadsin ju, et lugu on tõestisündinud ehk siis elust maha kirjutatud, dokumentidel ja isiklikul kogemusel põhinev. Ja siis äkki ilukirjanduslik? Hea kuuldemäng – see oli teine mõte mu peas.

Nagu elus – ka erldi olles, distantsi hoides, saab olla koos. Rea lest ja Hendrik Kalmet lavastuse Mul oli nõbu nii ka on. Pildistas: Siim Vahur Loe edasi Mu armastatud sõber ja sugulane oli kurjategija

Loe, see loeb