Eesti kõige pikema staažiga vabakutseline näitleja saab 60aastaseks.Raivo E. Tamm on seriaalis „`Õnne 13” mänginud esimestest seeriatest peale. On mänginud seal teiste seas koos Kaljo Kiisa, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsaki, Tõnu Aava, Evald Hermaküla ja Väino Areniga. Praegu teeb ta proove Palmse mõisa taga, kus esietendub ja mängitakse lavastust „Vihmana ma sajan”. Tal ei ole aega mängukohast ära tulla, proovigraafik on tihe. See päev, kui Palmsesse lähen, pole proovides vihmasajuga muret, on hoopis nii tugev tuul, et see lõhkus öösel miski helisüsteemi. Proovi tehakse ilma mikrofonideta ja tuul puhub enamuse tekstist mängupaiga taha metsa. Proove tehakse näidendiga, mis räägib muusikute ja elukunstnike Tarmo ja Toomas Urbi elust.

Kuidas sa ennast tunned mõisakeskkonnas, see park, need hooned…

Üks väike noorhärra, kes meil etenduses kaasa teeb, ütles, et tal on nii huvitav siin. Vaadata teatri köögipoolt. Siis ma talle rääkisin, et mulle just sellepärast on meeldinud teha suveteatrit, mu teatritegemise algusest peale, et proovid ja etendused on ikka looduskaunites kohtades. Mul suvekodu ei ole, aga sellele vaatamata olen oma suved saanud veeta maal – Käsmu meremuuseumis, Värskas jne, nüüd siin. Mõisakultuur on, jah, ka mind huvitanud. Mul on kodus palju mõisaraamatuid, fotoalbumeid. Et näha, millised on mõisad välja näinud oma hiigelaegadel. See, kuidas nad praegu on sisustatud… Ma tean, mul on tuttavaid, kes on taastanud mõisaid ja kes käivad Prantsusmaal antiigioksjonitel mõisamööblit ostmas. Mind on üllatanud, kui palju mõisates oli palme ja toalilli suurtes saalides.

Oled sa mõisahärrasid mänginud?

Loe edasi Raivo E Tamm: Elu mõte on järjepidevuses →

Eile oli Erki Noole 55. sünnipäev. 28. septembril möödub 25 aastat tema kümnevõistluse olümpiavõidust Sydney´s. Sügisel täitub 28 aastat ta eraspordikooli „Erki Noole Kergejõustikukool” avamisest.

Me kohtume viis päeva enne Erki Noole sünnipäeva silmast silma esimest korda. Olin üsna kindel, et selle mehega me teietame. Tal on kiired ajad, õpilased võistlevad, nii et saab kohtuda ainult kell 9 hommikul. Kui kohtumist kokku lepime, pakun talle, et võiksime kokku saada staadionil või võimlas, tema keskkond ikkagi. Ta ütleb – ja alles hiljem saan aru, kui normaalne see on –, et talle sobib baaris ka.

Kui oleme teineteisest meetri kaugusel ja tervitame, oleme juba sujuvalt sina peal, just nii loomulikult mõjub ta, nagu oleksime vanad sõbrad.

Kui vanana sa ennast tegelikult tunned?

Soome tüdrukud, keda ma treenin, küsivad sedasama. Ma ei oska öelda. Neljakümne kolmesena? Adekvaatne on 35. Seepärast, et tunnen endas samasugust aktiivsust, nagu siis. Praegu on sees selline hasart, et peaks tegema seda ja seda ja seda… Nagu kunagi. Loodan, et see tuluke niipea ei kustu.

Loe edasi Erki Nool. Tippsportlane, kes ei karda olla poliitiliselt ebakorrektne →

Margus Mikomägi

Nelikümmend aastat Ukraina Rivne draamateatris töötanud Volodõmõr Petriv alustas näitlejana ja on nüüd nii teatri diretor kui kunstiline juht. Tema sõnul ei mängi Ukraina teatrid enam Tšehhovit. Rivne teatris on keelatud kõneleda vene keeles. Ta räägib, et praegu on Ukraina teatri renessanss, teatri järele on suur nõudmine, teatrist on saanud vabaduse sünonüüm. Seda tunnistab ta ka, et ukrainlased ei oleks pidanud laskma ennast venelastel petta ja oleksid pidanud sõjaks rohkem valmis olema. Me jutu ajal teeb selles teatris tööd Merle Karusoo.

Kui 2022. aastal algas täiemahuline sõda, kuidas teie teater reageeris?

Kui sõda algas, me praktiliselt ei töötanud. Moodustasime teatris humanitaarstaabi ja kõik 148 inimest töötasid rinde heaks. Võtsime vastu humanitaarabi kõigist maailma maadest – Ameerikast, Baltimaadest, Poolast, Hollandist, Saksamaalt… Sõitsime nendesse riikidesse, rääkisime sõjaolukorrast ja korjasime abi. Me teatrimaja oli kui mesitaru. Kõik ruumid keldrist kuni kolmanda korruseni, 11 000 ruutmeetrit, olid täis abisaadetisi ja abivajajaid.

Loe edasi Volodõmõr Petriv: mitte ükski inimene maailmas ei taha, et tema vanemate ja lähedaste haudadel tambiksid okupantide saapad →