Loe edasi Ugala „Uus tüdruk” on 21. sajandi esimese veerandi „Libahunt”
Liepāja raadioteater jätkab
Hannes Korjus
Liepāja raadioteater töös (2020. aastal). Suurplaanis Liepāja teatri näitleja Karīna Tatarinova, taamal Dmitrijs Petrenko, nüüdne Vene Draamateatri kunstiline juht.
Kui COVID-19 pandeemia puhkedes kehtestati tervishoiualane hädaolukord ning teatrid peatasid etenduste andmise, käivitas Liepāja teatri näitleja Karīna Tatarinova Liepāja raadioteatri, see sündis koostöös kohaliku raadiojaamaga “Rietumu radio” ning Liepāja erimajandustsooni administratsiooniga. (Karīna Tatarinova pälvis Liepāja raadioteatri käivitamise eest 2020. aastal Liepāja kultuuriauhinna).
Loe edasi Liepāja raadioteater jätkab
Märt Treieri lavastuses ütleb helilooja Aaro: „Õnnetuste meres hulpiv õnnelik maim saab olla vaid vaimuhaige…”
Kuningas on surnud, elagu kuningas? Jõgeva luulepäevad jätkuvad
Meie seast aasta eest ootamatult lahkunud Jõgeva legendaarse õpetaja Lianne Saage-Vahuri elutööd – kooliteatrite üle 30 aasta peetud luulepäevi–jätkavad nüüd ta õpilased.
Betti Alverile pühendatud põhikooliõpilaste luulepäevadele „Tuulelapsed” oli läinud nädalavahetusel tulnud lapsi Vastseliinast Kuressaareni – 17 truppi, milles üle 200 osaleja. Mängiti Ellen Niidu luulest lähtuvaid lühilavastusi.
Luulepäevade nõukoja uus liige, Ellen Niidu tütar Maarja Undusk ütles, et Jõgeva võiks külmapealinna tiitli vabalt luulepealinna oma vastu vahetada.
Loe edasi Kuningas on surnud, elagu kuningas? Jõgeva luulepäevad jätkuvad
Kristiina Ehin: „Eestis on ebaviisakas olla liiga viisakas”
Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.
Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“
Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?
Loe edasi Kristiina Ehin: „Eestis on ebaviisakas olla liiga viisakas”
Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“
Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.
„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.
„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“
***