Pärast koroonatesti tegemist ja negatiivse tulemuse teadasaamist tundus pori- ja lörtsisegune ilm kordades ilusam. Selline testitulemus andis mulle võimaluse haige olla. Nina nuusata ja köhida. Uskuge või mitte, aga enesetunne läks nipsust paremaks. Köhida, muretsemata, et see minu küljes olev köha tapab teisi. Mõtlen, millal see automaatne harjumus mulle külge õpetati, et kui köhid, pane käsi suu ette. Kuuskümmend aastat tagasi? Loe edasi Ninatäis meelerahu
Linnud Georg Otsa parves
R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.
Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Otsa andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema. Loe edasi Linnud Georg Otsa parves
Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!
Eesti teater tähistab oma suurmehe Voldemar Panso sünnipäeva. Näituste ja teatraalses vormis sündmuste seas esitletakse homme EMTA lavakunstikoolis Merle Karusoo kaheköitelist raamatut „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium”.
Merle vahendab Voldemar Panso doktoritöö kaarte. Ühel on muu hulgas kirjas: „Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.”
Selles teoses tsiteerib Panso ise Betty Alverit, öeldes: „Teised vaagigu Su vilju. Sa end ise tasahilju… Nii õige.” Loe edasi Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!
Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse
Reedel esilinastub uus Eesti mängufilm „Hüvasti, NSVL”. Nädal varem eelkaitses filmi operaator Elen Lotman edukalt oma doktoritööd „Kogemuslikud heuristikad mängufilmi operaatoritöös“.
Elen Lotman ütleb, et tal ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et kunst tunduks nii müstiline, et seda ei tohi ega saa seletada. „Usun, et saab seletada, saab uurida ja selle toimimise seletamine ei võta kunsti mõju kuidagi vähemaks.”
Kuidas see juhtus, et looduskaitsjate laps hakkas filmi tegema?
Loe edasi Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse
Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber
Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.
Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks? Loe edasi Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber
Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse
Tõnu Ots (79) on arvatavalt kõige vanem tegutsev psühholoog Eestis. Ta ütleb, et igasugune psühholoogia taandub lõpuks ühele – räägi teise inimesega!
Oma elutarkuste reas peab Tõnu Ots tähtsal kohal isalt kuuldut: „Iga mees peab püüdma elada oma isa üle” ja „Poole oma elust peab iga mees elama nii, et tema pojad tunneksid uhkust tema üle. Ja teise poole nii, et tal oleks põhjust uhkustada oma poegade üle.” Ta ütleb, et on elus püüdnud seda missioonilist põlvkondlikku arengut jälgida ja järgida.
Tõnu Ots rõhutab, et tänane sagedasem küsimus on, mis meist saab, mis maailmast saab?
Milline võiks olla psühholoogi kõige laiem üldistus praegusele ajale – 2020. aasta lõpul?
Julgen arvata, et sellist olukorda on kogu maailma ajaloos olnud harva või ehk isegi pole enne olnudki.
Praegused olud ei erine riigiti, kultuuriti ega geograafiliselt. See on ilmselt juhuslik, kuid praegu puudutavad pea igat arusaavat inimest kolm suurt kriisi – viirushaigus, kliimamuutus ja nüüd ka suur oletatav poliitilist maailma raputav muutus seoses Ameerika uue presidendi tulemisega. Ja selle tulemuseks psüühikas on totaalselt kõiki haarav seisund – marginaalsus. See on määramatuse, peataoleku, seletamatuse olukord. Näib, et mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi. Me vaid näeme ja registreerime, et haigus on pidurdamatu, loodus vabiseb kliimailminguid ettenägematult ja poliitiliste areenide kismad on üha absurdsemad. Loe edasi Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse