Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!”

Peterburist pärit lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et hetkel ei ole aeg publikule negatiivseid emotsioone vägisi kaela määrida. Aasta on nagunii olnud täis hirme ja üksindust. Sellepärast tuleb ka tema lavastatud KGB lugudes – Vaba Lava kuraatorprogrammi raames ja koostöös ERMiga – üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

Dmitri Jegorov kiidab Eesti näitlejate huumoritunnetust ja räägib loo, mis sarnaneb veidi meie Viljandi Joala monumendi saagale. Et Leedus Vilniuses tehti suvel ühele keskväljakule eksootiline mererand, toodi kohale liiv ja palmid. Seepeale ütlesid konservatiivid, et mis te õige mõtlete, meil on sellel väljakul ajalooline KGB hoone, selles piinati meie inimesi. Selles kohas ei tohi olla mitte mingisugust randa, me peame mäletama! Ja palmid ja liiv koristatigi ära.

Kuidas sul tänane päev läks?

Oli proov ja pärast seda käisin Pagari tänava muuseumis KGB keldreid vaatamas. Loe edasi Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!”

Kas koroonakriis seab sõnavabaduse ohtu?

Riia Uue Teatri kunstiline juht Alvis Hermanis avaldas laupäeva, 27. veebruari hommikul ühismeedias teatri manifesti – seitse seisukohta teatri töötajatele ja külastajatele. See on omamoodi deklaratsioon poliitkorrektsuse vastu.

Et sõnavabadus püsiks – piirangute kiuste.Tekib küsimus, miks oli vaja maailma ühel tuntumal lavastajal tippu rühkiva pandeemiakriisi ajal juhtida tähelepanu vabadustele. On see ettenägelikkus? On see kartus, et koroonapiirangud pöörduvad ka loomevabadusi keelavaks ja käsikivaks? Mure ja lootus, et vähemasti teater oleks koht, kus näitlejad ja publik saavad vabalt mõelda?

Hermanise moodi haardega maailmajälgijal on ilmselt põhjust nii kirjutada. Ju on ta märganud piirangute hiilivat pealetungi ka vabas maailmas. Loe edasi Kas koroonakriis seab sõnavabaduse ohtu?

Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima

Eeva Talsit iseloomustab kõige enam sõna elurõõm. See ka, kuidas ta räägib me pärimusmuusika juurte juurde jõudmisest ja nüüdse maailma keerdkäikudest.

Ansambli Curly Strings ja Eeva Talsi rahvalauluks on saanud Kristiina Ehini sõnadel lugu, kus kõigile pähe kulunud rida „et saada pruuniks teiseks juuniks”. Laulja ütleb, et seda „Kauges külas” laulu esitades mõtleb ta, ilmselt nagu ka kõik teised, omaenese südame maakohale ja mälestustele.

Eeva Talsi on varem öelnud, et ta pandi juba kolmeaastaselt viiulit õppima. Mulle ütleb, et oli suurem, et sai kohe neli. Küsimuse peale, kas nad mehega on mõelnud, mis pilli nende laps võiks õppida, vastab noor naine: „Ta on ikka väga pisike veel. Ühel päeval mõtlesin, et tal võiks olla pisike mandoliin ja pisike viiul. Päris pillid. Siis tal oleks võimalus, kui [abikaasa] Villu harjutab, ka kampa lüüa. Küll ta siis ise otsustab. Kui tal vähegi huvi tekib, saab ta siinsamas kodus seda nagunii õppida.” Eva Talsi ise läks õppima n-ö kogemata – õde läks ja tema lükati ka komisjoni ette, uksest sisse. „Nüüd, täiskasvanuna mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mistahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.” Loe edasi Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima

Enn Lillemets avab filmis kultuuriväravaid

Luuletaja Betti Alver (1906–1989) kirjutas 1986. aastal: „Kõike võib tahta/karta ja loota/ seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota/.” Selle luuletuse nimi on „Väike hingemaa” ja kultuuriloolane Enn Lillemets loeb oma autorifilmi „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” alustuseks selle ette.

Põhjuse just see luuletus ette kanda ütleb Enn Lillemets niisamuti kohe: „Selle luuletuse kirjutas Betti Alver natuke enne seda, kui oli Tšernobõlis tuumakatastroof. Ja ta oli ise kuidagi eriliselt ehmunud sellest.” Luuletuse taustaks näitab operaator Jaan Kolberg nartsissivälja. Selgub, et lilledega oli Betti Alveril eriline suhe. Enn Lillemets arutleb, et vist ongi Eesti kirjanduses just Betti Alveril ja Uku Masingul sellist sügavamat ja filosoofilist arusaamist taimedest. Arusaamist, et taimed on elus. Loe edasi Enn Lillemets avab filmis kultuuriväravaid

KUMU uus püsiekspositsioon peab dialoogi maailmaga

Identiteedimaastikud” on eile KUMUs avatud uus püsiväljapanek, mille kuraatorid on Kadi Polli ja Linda Kaljundi. See on Eesti kunsti ainuke püsiekspositsioon Eestis ja kogu maailmas, väljapanek, mis vähemalt minus tekitab vaadates omalaadset uhkusetunnet, et olen eestlane.

KUMUs juhtub kuidagi nii, et satun koos uue püsiekspositsiooni kuraatoritega ruumi, kus on Köleri maalid. See on Jeesus? „Kindlasti meenutab see Kaarli kiriku Jeesust. Aga see on maalitud Peetri kiriku jaoks Tartus. See siin on variant Peetri kiriku altarimaalist,” selgitab üks näituse kuraatoreid Kadi Polli. (Pilt 1) Loe edasi KUMU uus püsiekspositsioon peab dialoogi maailmaga

Vanem vend Jaak Johanson

Pamparampa-pampamaaaaa. Me tuleme läinud sajandi keskelt, viiekümnendatest, Jaak. Oleme elus üsna palju kordi kõrvuti juhtunud. Ja neile kordadele lisaks laulsid sa meid üsna tihti kokku. Nii kokku, et see ka kokkusaamine oli. Meid kõiki.

Meie põlvkonna suured olid ühed ja samad, kümme või kakskümmend aastat meist vanemad. Seal eespool olid Lennart Meri ja Veljo Tormis, Ernst Enno ja Heiti Talvik. Siis lähemal juba Juhan Viiding ja Jüri Bärg. Muus maailmas ehk Bob Dylan ja Dylan Thomas… Ja pärismaalased, kelle kohta Jaan Kaplinski kunagi kirjutas, et me peame ju väga tasa käima … Loe edasi Vanem vend Jaak Johanson

Loe, see loeb