Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde. Loe edasi Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Armasta mind armasamini enesest

Trad Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits.

Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. Muidugi ei tuleks siin imestada – nad seal ansamblis on ilmselt õppinud, mis loits tähendab ja seda ise kogenud. „Sütti, sütti lõke! Sütti, sütti lõke!” meenub mulle pioneerilaagri-aegne loits. Kirjutasin selle siia meelega, et rõhutada loitsu ideoloogia vabadust. Loe edasi Armasta mind armasamini enesest

Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi

Ilmus kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat.

Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli

Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et see ei too kaasa aplausi. Teatriga on nii, et etenduse lõppedes (ka sel mu viimasel, vaatamata sellele, et meie mängitu kanti vaatajatele ette suurel ekraanil) järgneb aplaus. Loe edasi Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi

Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust

Maaülikooli kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga.

Argo Moor räägib, et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab ta sügavalt valeks. „Selles väites religioossus samastatakse kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud. See tegelikult on vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga. Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonide väline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.”

Saame me, eestlased ennast enam nimetada maarahvaks?

Eesti kultuur 19. sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur. Loe edasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust

Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab.

Ervin Õunapuu fotod on tehtud Mõisaküla kirikus. Pastor vastas Ervin Õunapuu küsimustele kirjalikult.

Te olete Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pastor? Või preester? Kirikuõpetaja või hingekarjane? Hingetohter? Vaimulik? Teoloog ehk usuteadlane? Kuidas on kõige õigem Teie poole pöörduda?

Siin on palju õigeid vastusevariante. Kiriku pühas elus ja tegevuses, s.t liturgiliselt on õige nimetada mind preestriks, sest selleks olen ma ordineeritud. Igapäevaselt tutvustan end kirikuõpetajana või nende koguduste õpetajana, kus ma töötan. Üks kord aastas koguneme vaimulike konverentsile. Pastori nimetus on samuti rahvusvaheliselt tuntud karjase nimetus, kuid isiklikult olen harjunud seda sõna kasutama väga harva. Loe edasi Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab.

Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president

Kersti Kaljulaid ütleb, et kui riik teda vajab, on ta selleks valmis. Nii Sierra Leones kui Antarkrtikas, oma riigi valusatest kohtadest rääkimata

Lepime kohtumise kokku KUMU kunstisaalis. Nüüd tagantjärele mõeldes iseloomustab president Kersti Kaljulaidi kõige paremini me esimene dialoog seal enamasti Eesti suurtest tehtud portreeskulptuuride pilgu all. Kui ta ulatab mulle kinkekoti, millel kolme lõviga vapp ja kiri „Vabariigi presidendi kantselei”, sama kiri ka inglise keeles. Kotis on tema enda, oma vanaema retsepti järgi segatud piparkoogitainas.

Selle loo kirjutamise ajal käib meil köögis piparkookide tegu ja korter on aastavahetuse lõhna täis. See tekitab tunde, et kohtuvad hästi vana ja hästi uus.

Olin plaaninud presidendilt küsida, kas talle lilli kingitakse ja kes kingib. Aga jutud läksidenmasti teist rada ja see meenub mulle alles nüüd.

Kuidas te suhtute sellesse, et kõik see sotsiaalne suhtlemine, mis inimesest inimese teeb, on nüüd viirusehirmus sisuliselt keelatud?

Ma tahaksin väga öelda, et see läheb mööda, vaktsiinid juba tulevad. Aga ma ei saa. Me oleme palju mõelnud – heaküll, mina olen mõelnud – sellest, millisel hetkel ja kuidas me hakkame päriselt aru saama, et oleme selle planeedi päriselt ära rikkunud. Kuidas see taju tuleb? Loe edasi Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president

Loe, see loeb