Kui kõik ära lähevad…

Näitleja Hans Kaldoja (1942–2017) ei kõnni enam meie seas. Ei loe enam ühtegi uut järjejuttu raadios. Ei tee enam ühtegi uut rolli laval.

Mina nägin teda viimati vanaperemehena Tiit Aleksejevi näidendis „Imede aasta” ja see oligi üks ta viimastest lavarollidest. Seal oli stseen, kus tema küünis venelaste eest varjul olevad mehed peavad plaani üle mere põgeneda ning Peremees võtab taskust kaardi ja ütleb: „Midagi peab endal ka olema.” Näidendi tegevus toimub 1944. aastal, kui raadiod olid juba varem käsu korras ära korjatud ja maakaarti ei oleks samuti tohtinud inimeste käes olla. Vanaperemehel on muidugi ka raadio peitu pakitud. Kaart on Vabadussõja-aegse läänepoolne leht, ida on kaduma läinud. Loe edasi Kui kõik ära lähevad…

Mullune lumi toidab maad

„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks. Loe edasi Mullune lumi toidab maad

Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas

Betti Alveri luuleime sai taas nähtavaks ja kuuldavaks Jõgeval, kus

25. korda peeti ta luulepäevasid. Luuleetendusi näitasid 16 kooliteatrit üle Eesti.

Seda kõike Jõgeval pealt vaadates vaimustas vist see ülepea, et ma ei märganud kahe päeva jooksul grammi ega sekunditki kultuuritust.

Need noored, need luuleteatrivormidele ja mõtlemisele sisu otsijad juhendajad, peakorraldaja Lianne Saage-Vahuri rajatud Eestit hoidev keskkond, küünalde hulk ümber Betti Alveri mälestusmärgi novembrihallil õhtul… Ja see, mis muusika oli valitud vaimsust toetama ja kandma – lihtne, ilus, ootamatu ning seda usku kinnitav, et me jääme alles, jääme alles oma keeles. Loe edasi Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas

Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast

Andres Eilarti raamat „Kunst koguda. Kunstikoguja” viib lugeja reaalselt eksisteerivasse paralleelmaailma me kõrval.

Me kunstiasjatundjate kuninganna Mai Levin ütles mulle kord Kohila vallamajas: „Kunstiteose väärtusest moodustab suure osa just tema legend. Just see, kuidas ta on liikunud, kelle käes ta on olnud. See jutustab.” Ja nüüd loen Andres Eilarti mitmekihilist raamatut justnagu Mai Levini sõnade illustratsiooni. Saan teada. Loe edasi Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast

Valguskujundaja Priidu Adlas maalib valgusega

Näitlejate kohta käib ütlus, et nad eelistavad olla rambivalguses. Näitlejate laps ja lavastaja Kaarel Irdi lapselaps Priidu Adlas tunneb rambivalgust peensusteni. Ta on Eesti üks hinnatuimaid valguskunstnikke.

Priidu ema oli Kais Adlas, Vanemuise näitleja, isa on Raivo Adlas, sama teatri näitleja. Ei oleks vist midagi loomulikumat kui see, et pojast oleks saanud näitleja.

Kuidas sa lavavalguse juurde jõudsid? Kas rambivalgusse ei tõmmanud?

Ma ei ole valgustaja sellepärast, et ei saanud Panso kooli sisse. Ma ei proovinud ega mõelnud sellest. See oli mu valik – jõuda teatrisse lava taha. Arvan, et mind viidi sinna kolmeaastaselt. Pandi istuma Vanemuise suure maja paremasse portaali, kus ma kellelegi ette ei jäänud, – pildivahetustele ja sisseminekutele. Tol ajal olid mastaapsed lavakujundused ja suured pildivahetused, ega ei oleks saanudki seal jalus tuterdada.

Ma ei läinud teatri peale rändama, sest mul oli huvitav. Tükid, kus vanemad mängisid, olid peas. Loe edasi Valguskujundaja Priidu Adlas maalib valgusega

The Rise and Fall of Estonia*

Diktatuurilise vaimsuse (pean silmas ohtlikku mõttelaadi) märgid on nii pealekaebamise äpi loomine ja reklaamimine kui soov võtta teatrilt NO99 riiklik toetus.

Professor Ülo Vooglaid räägib tihti teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsusest. Illustreerib seda juttu ka tuues pimedate ja elevandi näite. Mäletate ju küll: pimedad inimesed kirjeldavad elevanti sõltuvalt sellest, millist suure looma kehaosa nad just satuvad kompima. Üks puudutab sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge. Ja siis lähevad kaklema, sest igaühe jaoks on elevant täiesti üheselt ja kindlalt täiesti erinev: Elevant sarnaneb luuaga! Sambaga! Lehega! Köiega! Kindlusemüüriga! Kõigil on õigus ja kellelgi ei ole õigus. Loe edasi The Rise and Fall of Estonia*

Loe, see loeb