Monoloog

Draama 2022: me peade kohal välgub kirsiaia kirves

Lisa kommentaar

Kõik etendused, mida tänavusel Draama festivalil vaatasin, olid omal moel kantud maailmalõpu meeleoludest. Klaariti suhteid maailmas sündivaga ja see omakorda klaaris minu kui vaataja soovi leppida sellega, et on 21. sajand.

Anton Tšehhov kirjutas ajastulõpuhõngulise „Kirsiaia“ 20. sajandi hakul. Üks kaduv elulaad pidi tegema ruumi teisele: magusalt lõhnanud ja maitsenud kirsiaed raiuti, et saaks ehitada maju.

Kitsalt Eesti asja ei aetud. Protestiti mustvalge maailmapildi vastu, mis ka me väikeses vabariigis maad võtnud on.

Ukraina sõja hingus. Kas see on minu, vaataja peas või on see sees ka neis lavastustes, mida nägin? Äkki lavastustes ei olegi, aga on neis mänginud näitlejate peades?

Ja ikkagi on teater pisut ka pelgupaik.

Loe edasi Draama 2022: me peade kohal välgub kirsiaia kirves →
Epiloog

Kraapsjala ja sügava kummardusega: Härra Normet, Teile on kiri

Lisa kommentaar
Ingo Normet 8. juuni 1946 – 8. september 2022

Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja õigus, me rääkisime tegelikult Teie – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus mul ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud… Selle märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.

Loe edasi Kraapsjala ja sügava kummardusega: Härra Normet, Teile on kiri →
Monoloog

Nad nimetavad end Rapla väikelinna teatriks

Lisa kommentaar

Paide teatri trupi lõpetamise taustal mõjub eriti rõõmustavalt see, et Raplas on moodustatud väikelinna teater. 3.septembril näitas vaid noortest meestest koosnev trupp Kuusiku mõisa taga oma esimest lavastust nimega „Risti rahvas”.

Etendus on lõppenud. Jätke need mehed meelde: paremalt Reio Blond (saab kallistust), Raigo Saariste, Sten-Olle Moldau, Andres Sahkur, Eerik Robert Ots, Ursel Tilk ja Valter Uusberg.

Julgen uue tetritrupi sündi kinnitada ennekõike tänu sellele ühisele energiale, mida kiirgas kokku mänginud trupp.

Küsisin asjaosalistelt, kas on plaanis jätkata. Nii näidendi autor Eerik Robert Ots kui ka lavastaja ja kaasautor noortele toeks olev Valter Uusberg kinnitasid, et juba tegeldakse uue materjali proovideks ettevalmistamisega.

Loe edasi Nad nimetavad end Rapla väikelinna teatriks →
Dialoog

Rein Taagepera: Ma nõuan endalt rohkem kui teistelt

Lisa kommentaar

Rein Taagepera tuletab kooli alguse puhul meile meelde oma 30 aastat tagasi öeldud mõtet: ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda sellest tasemest ette hüpata.

Politoloog Rein Taageperal (89) on valmis raamat ajast: „Kui ajalugu liikuma hakkas” ehk siis lugu laulvast revolutsioonist. See hõlmab aastaid 1987–1991.(Raamatut esitletakse Tartus 12.septembril.)

Kui Taagepera sel kevadel Tartusse tuli, oli tal enda sõnul natuke rohkem aega ja ta kirjutas oma mälestusi edasi. Lõpetas ka aastat 1992. „Nüüd ma lähen tagasi Californiasse ja seepärast pean elu eest tegema siinsetest kaustadest märkmeid, et seal mälestusi edasi kirjutama hakata. Me alustasime abikaasa Marega seda pendeldamist 30 aasta eest. See pole turismisõit. Meie kodumaa on siin ja kodu seal. Ainus linn, mida ma kodulinnaks pean, on Tartu, aga rohkem träni on kogutud Californias. Kolm last ja seitse lapselast on ka USAs.”

See meie jutuajamine ilmub 1. septembri lehes, õpetajad ja õpilased lähevad kooli. Mida te neile sel puhul ütlete?

Loe edasi Rein Taagepera: Ma nõuan endalt rohkem kui teistelt →
Määratlemata,Monoloog

Meemaast ja arenguteest põigetega sajandist sajandisse

Lisa kommentaar

Arenguteel olles ei saa loota kohalejõudmise peale. Eilsest rääkides on lootust kohtuda ka homme. Peta ja kõik on korras.

Ladusin kolm enda jaoks viimasel kuul sinna ja tänna peas lennutatud mõtet selle essee avalõiku pisikese lootusega, et sellest kirjutamine mingigi selguse toob.

On kuidagi nii läinud, et pärast kirjanik Mats Traadi surma mõtlen tihedalt 20. sajandi lõppemisest. Kuidagi nii, et 20. sajand lõppes 21. sajandi 22. aastal… Punamonumentide kõrvaldamine avalikust ruumist on eelmise sajandi lõpu üks kuuldavamaid märke… nojah, teemasid. Kui sellega, kas kiskuda okupatsiooni märgid maha, hävitada või hoida neid muuseumis, kaasneks sama ulatuslik arutelu sellest, kuidas jäädvustada ja hoida seda, mis 20. sajandist on suur ja säilitamist väärt, oleks kõik korras. Jaan Krossi kuju seismas ühel Tallinna kesklinna ristteel on selline meele ja meelsuse märk kindlasti.

Loe edasi Meemaast ja arenguteest põigetega sajandist sajandisse →
Monoloog

Ukuaru elu koos liimeistri* ja kahemehesaega

Lisa kommentaar

Lavastaja Peep Maasiku Emajõe Suveteatris lavastatud „Ukuaru” on õnnestunud ruumipoeetiline suurvorm. Veera Saare ja Urmas Lennuki kirjutatud igavikuline argielupoeesia saab lõpmatuse mõõtme keset 80 aasta vanust, vähemalt 14 meetri kõrgust mastimännikut Tartumaal Vooremäel.

Võib nii ka öelda, et Peep Maasik lavastas metsa. Mets inspireeris näitlejaid ja häälestas publiku. Tulemus on järele mõeldes isegi pisut hämmastav, võimas mets ei söö inimsipelgate tegemisi ära, vaid hoiab neid ja võimendab kõike nii, et töö ja ka armastus muutuvad kunstiks.

Pulmad ja matused, kahemehesaag ja kahe aisaga vanker, allikas ja mesi, pill ja lapsed… See on Peep Maasiku lavastatud Ukuaru elu. Ja teises vaatuses lisandub metsaargielule veel sõjapaine. Näidendis ja lavastuses on puudutavalt märgitud kõik need märgid, mis elule mõõtmed ja mõtte annavad.

Loe edasi Ukuaru elu koos liimeistri* ja kahemehesaega →

Loe, see loeb