Tarah otsib oma ja meie pelgulinna ja pääsküla

12. jaanuaril avati Tallinnas Kiek in de Köki kuuendal korrusel Tarah Montbélialtz´i fotonäitus “Veneetsia”.

„Kummaline, kuid tunnen, et Veneetsias on midagi muinaseestilikku. Otsisin Muinas-Eesti kuningriiki seal, paradoksaalne,” ütleb Tarah enne näituse avamist. Ta mõelnud Veneetsias, milliseks oleks Muinas-Eesti võinud välja areneda, kui ei oleks tulnud võõrvallutajaid. „Algselt oli Veneetsia ka vaid pelgulinn, pääsküla soosaarestikus. Varjupaik, kuhu mindi rettu.” Tarahi mõte uitab selleni, et ka Eestis oleks võinud tekkida Veneetsia sarnane kõrgkultuur. „Kui ei oleks tulnud ordut ja teisi vallutajaid,” mõtleb ta. Loe edasi Tarah otsib oma ja meie pelgulinna ja pääsküla

Teater jääb inimese hinge kinni

Mis teater on, miks teater on?

Hakkasin seda küsimust Teatrikülgi tehes inimestelt küsima 2006. aastal. Eesti teater sai siis 100aastaseks. Hans H Luik vastas tookord muu hulgas: „Teater on lavalise kuju võtnud peenus. Peen värk on justnimelt lavaline psühholoogiline suhtlemine.”

Mõtte, mille panin pealkirjaks, ütles samale küsimusele vastates lavastaja Peeter Tammearu. Lavastaja Andres Noormets ütles, et „Kui teater saab numbriteks, on ta surnud.” Lavastaja Merle Karusoo rääkis, et teatrit defineeritakse kogu aeg ümber ja lisas: „…Ja mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada, mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.”.

Parafraseerides ajaloolasest filosoof Marek Tamme ütlust „teatrit on meil üha rohkem, ent selle mõtestamist aina vähem”, küsingi nüüd, 10 aastat hiljem uuesti, mis teater on ja miks. Loe edasi Teater jääb inimese hinge kinni

Uus tõde ei saa Eestis olla vale

Linnades müüakse õhku – maal on kerge hingata.

Bensiin ja toit lähevad kallimaks. Elame globaalses külas. Majandusmeheks saab see, kes ostab odavalt ja selle oma rahvale põhjendamatult kallilt maha müüb. Oleme harjunud.

Maailmast meieni jõudva müraga me harjuma ei peaks. See on veel rumalam mood ennast pügada lasta. Kui eestlaste põline tarkus valed läbi näha ka ära kaob, siis mis meil inimestena erilist alles jääb. No üsna lühikeseks on see mälu muidugi jäänud, kui mõelda me austatud välisvaatlejatele ja poliitikutele, kes alles ohkisid ja imestasid, et ameeriklased valisid presidendiks Trumpi. Oh ja ah, kes seda võis küll arvata! Täna aetakse juba teistsugust juttu. Brexitiga oli muide sama lugu, et imestati. No ja samamoodi ollakse avalikus meedias üllatunud, et Pevkur reformi esimeheks valiti. Oi, ma ei või. Loe edasi Uus tõde ei saa Eestis olla vale

David Vseviov: Loobudes lootusest oleme loobunud kõigest

David Vseviov jõuab kohale pea pool tundi enne me kokkulepitud aega ja ütleb üsna rõõmsa tooniga: „Hull päev!”.  Ka temal, mõtlen, ja küsin:

Miks just tänane, mis see hull päev te jaoks on?

Seda on väga raske täpsustada. Millegipärast on nii, et inimene teatud päevadel kukub ennast piitsutama, kuigi selleks pole tegelikult mingisugust põhjust. Täna oli kalendris kirjas neli-viis asja, nende seas kolm-neli kokkusaamist inimestega, kellega tahtsin rääkida tõsiselt ja asjast… Siis kuidagi hakkad mõtlema päris palju sellele, mis sind ees ootab. Ma olen tabanud, et kui hakkad mõtlema natuke kaugemale sellest hetkest, kus sa viibid, siis hakkad mõttetult kiirustama. Loe edasi David Vseviov: Loobudes lootusest oleme loobunud kõigest

Külmetava kunstniku portreest koos Kaido Olega

Minu jaoks on Kaido Ole teatraalne kunstnik. Selline, kes maalides ja elades päris.  Läinud reedel avas ta Tallinna kunstihoones oma suure näituse, millel pealkiri Nogank hoparniis“. Võta siis nüüd kinni, mida see tähendab?! „Kõige aluseks on heatahtlikkus ja uudishimu…” ütleb Kaido Ole. Kõlab lihtsalt, aga pole sõnakõlks. Ikkagi on elu klaaspärlimäng… Pole sadat aastatki möödas, kui lauldi „alleaa” ja „sink sale proo”.

Kaido, kas see, et su suur näitus avatakse jõulu eel, on seotud turundusega, nii nagu on paljude enne jõulu ilmuvate raamatutega?

Selle näitusega on seotud väga paljud inimesed ja kindlasti on keegi mõelnud ka turunduse peale, mis iseenesest pole alati saatanast. Jõulu puhul on loomulikult kõik asjad pigem hoopis jumalast tulenevad, jõulumarketing kaasa arvatud. Minu jaoks on see kõik huvitav, sest ma tean, et ma paratamatult kontrollin üsna lühikest lõiku sellest, mis on seotud minu tehtud kunstiga. Kõik loojad kontrollivad üsna lühikest lõiku. See võib sind vihastada, see võib sind nörritada, aga viimasel ajal ma hoopis naudin seda, sest huvitav on näha, mis ja kuidas asjad edasi kulgevad.

 Mis märk see jõul sulle on?

Ma ei ole jõulu inimene ja ma pole ka usuinimene selle sõna tavatähenduses, kuigi kunstis on usul alati oluline roll, aga see on omaette teema. Ma olen käinud aegajalt jõulukirikus eelkõige esteetilistel põhjustel, sest see on kena vahepala pikkade pühade muidu veidi monotoonses ja piiravas jadas. Loe edasi Külmetava kunstniku portreest koos Kaido Olega

Elmar Kits 50 aastat hiljem

Tartu kunstimajas on Elmar Kitse näitus, mis esimest ja viimast korda oli üleval 1966.aastal.

Istun kunstimaja fuajees olevale nahkdiivanile, tean, et korrus ülevalpool olevat näitust nimetatakse kunstiajaloos pöördeliseks. Sealt peale ei räägitud abstraktsonismist enam kui vaid lääne mandunud kunstist. Suurel ekraanil mu ees jookseb dokfilm, kus teised kunstnikud räägivad, Elmar Kitsest ja endast. Absraktsionismist ja 1966.aastal olnud näitusest.

Jõuan filmiga sinna kohta ku räägib kunstnik Lola Liivat Makarova. Ellist juttu räägib, mille pean üleskirjutama. Nii mulle tundub, Kramin kotist kaustiku ja tindika. Siis kohtab pilk enda kõrval seisma jäänud meest Priit Pangsepp on, kunstnik. Kursi koolkonnast. Viljandi mees. Me kohtume harva. Viimati just täpselt samas kohas kuu või pisut enam tagasi. Mäletan on sellehetke mõtet ka kui Priiduga eelmine kord kohtusin. Loe edasi Elmar Kits 50 aastat hiljem

Loe, see loeb