Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele

Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus muu hulgas uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit.

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Sven Arbet, ilmus Maalehes.

Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis meie argisekeldavas ajas tehtud filmi „Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks filmiks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.

Andres küsib esimese küsimuse: „Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja sinust. „Minust ei ole vaja rääkida. Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise filmi näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”

Eelmisel õhtul oli „Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: „Enamus kipub ütlema, et see film on „Novembri” kloon.” Loe edasi Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele

Ja silitaks hellalt pead…

Midagi pole teha, aga ma ei ole osanud oma mälust eemaldada neid lapsena pähe jäänud ridu. Arvan, et mitte keegi me põlvkonna poistest ja tüdrukutest ei pääsenud sellest: „Suur Lenin, ta oli üllas./ Nii hoolitsev, tark ja hea./ Meid, lapsi võtaks ta sülle/ ja silitaks hellalt pead/. Püüan, aga ei suuda mäletada, millal mu mõtetes heast Leninist veriste kätega kurjategija sai. See oli pikk protsess kasvamist ja lugemist. Mõtlen, kas ka analüüsi. Nõukogude ajal näidati vahel televiisoris Lenini mausoleumi järjekordasid. Nüüd, ma usun, näidatakse ka.

Miks meie pinginaabriga 1973. aastal koolipoistena Moskvas otsustasime mausoleumi asemel minna Tretjakovi galeriisse, ma ju ka ei tea. Ilja Repini maal „Ivan Julm tapab oma poja” on igatahes sealt mu meeles. Usun, et samamoodi just sealt, Repini maalitud Modest Mussorgski portreest jõudis selle helilooja nimi minuni. Või tuli enne Emerson, Lake & Palmeri „Pildid näituselt” ja siis alles Mussorgski…? Vist polegi enam tähtis.

Idealismi kübe on säilinud

Paar päeva tagasi küsis mu sõber täiesti tõsiselt, kas ma pole plaaninud EKREsse astuda ja riigikogusse kandideerida. Sõber on edukas väikeettevõtja ja selgus, et ta mõtleb puht pragmaatiliselt, mõtleb, kuidas mina saaksin materiaalses mailmas hästi ellu jääda – „Sa ei lähe ju nooremaks.” Tõtt öelda, see sõbra küsimus jahmatas. Küsisin talt siis vastu, et kumb on õigem, kas ilma rahata aus olla ja oma maaaias vihma passida või valetada hommikust õhtuni, saades selle eest raha, mida siis… kulutama hakata? Sõber oli enne öelnud, et EKRE saab valimistel sellise tulemuse – miskist 20 kohast oli jutt, et saab mind panna nimekirjas kohale, tänu millele hakkan vähemalt 6000 eurot kuus palka saama. Selle palga eest väikest maja ei ehita. Peaksin – ja selle palgaga ju julgeksin – võtma laenu, mille eest ehitaks ja siis oleksin surmani ori.

No see meil oli pikem jutt ja tegelikult tunnistas sõber üsna selle arutelu alguses, et maal maailma ja vihma vaatamine on õigem. Ja mina mõtlesin, et kas ma tõesti enam maailma ja me riigi, suures plaanis ju inimeste aususse, väärikusse ja omakasupüüdmatusse ei usu? Kui olla trotslik, siis on vastus, et ei usu jah. Samas märkan, kuidas vaatamata kõigele on kusagil minus säilinud idealismi uskuvad kübemed.

Sealt kaugest lapsepõlvest tuleb meelde meile tehtud kaks kangelast, Zoja Kosmodemjanskaja ja Pavlik Morozov. Miskis mõttes ju ka idealistid, laps ja nooruk, kes uskusid oma riiki ja riigijuhte. Jube irooniline on see inimese saatus. Arkadi Gaidari kirjutatud „Timur ja tema meeskond” kuulub ju sesse samasse ritta, millega püüti kasvatada seltsimees lapsest nõukogude inimest.

Nüüd täiskasvanuna on mul ilmselgelt just sellise nooruse pärast raske uskuda, et keegi poliitikasse siseneb omakasu silmas pidades. Et on sünnist saadik kurjategija mõtteviisiga ja viib siis nägusid tehes ellu oma kuritegelikku kava maailma või riiki valitseda.

Palju seal Soulis inimesi elab? Tuleb välja, et suurusjärgus kümme miljonit inimest. Ja meie president esmaspäeval kuulutati selle Lõuna-Korea pealinna aukodanikuks. Mõhõh – rahvusvahelised suhted. Koreas, õigem siis täna öelda Koreades sekeldavad viimasel ajal ka Ameerika president Trump ja vene president Putin.

Meel on mõjutatud

Kas kangelaseks ja kurjategijaks sünnitakse? Küllap me teadus seda oskab juba öelda, aga avalikuks väljaütlemiseks oleks tõde liiga ränk. Teadmine muudaks maailma liiga järsult ja see võiks lõhkuda selle hapra püsimise, mille lootus täna veel on. Loen uudist, mis tuleb ka Lõuna-Koreast ja teatab, et aeg kliimakatastroofi ära hoidmiseks hakkab otsa saama. Aeg hakkab otsa saama, ütlevad teadlased. Kas ka see hoiatus kaob müra sisse ära?

Ma ilmaaaegu ei meenutanud selle loo alguses oma lapsepõlve meelemõjutajaid. Neid teades ja neist mõeldes on mul täna lihtsam skeemitamist märgata. Põikan veel korraks noorukiikka, kus oma noorukese venekeeleõpetajaga vaieldes vahetasime raamatuid, tema lubas läbi lugeda mulle meeldinud Teet Kallase romaani „Heliseb, kõliseb” ja mina raamatu, mille autorit ja nime enam ei mäleta, küll aga mõtet, mis mind tänaseni lahti ei lase. Mälu mööda oli seal peategelane, kuulus telesaate juht, kellest sai president. No ta ikka rahva häältega presidendiks valiti. Ja siis selgus, et sellel presidendil ei ole endal mitte midagi peale esinemisoskuse. Tema selja taga oli seitse inimest, kes talle kõnesid kirjutasid, ja tema kandis neid ette. Need seitse siis valitsesid maailma. Ja tragöödiaks läks siis, kui varikuju tahtis ise olla, öelda ja mõelda.

Kõhe kui mitte õudne

Juhtusin paar nädalat tagasi vaatama kõrvuti kaht teleshowd, paavst Fraciskuse Leedu, Läti ja Eesti visiidi kajastust ning president Putini tegemisi näitavat saadet „Moskva. Kreml. Putin“. Viimase eest ma tänan Raul Rannet, kes oma Ekspressis ilmunud loo pealkirjastas „Venelasi hullutav poliitsari „Moskva. Kreml. Putin“: tõeliselt kange kraam” ja sellele ka lingi lisas, millel saate originaal küljes.

Tahan öelda, et kahel kajastusel – ühe tegi meie oma ERR ja teise telekanal Rossija 1 – ei ole mingit vahet, need on nagu kaks tilka vett. Paavst lendab ja president lendab, paavst kohtub noortega ja president kohtub noortega, paavst pakub tuge nõrgematele ja seda teeb ka president… Jah, tõesti paavst ei matka mägedes palja musklis ülakehaga, president seda teeb.

See ongi vist ainus vahe. Muidu on kahe mehe tegusid kajastavad saated sarnased. Neis ei ole juhuslikkust ja ootamatusi. Paavstiga lendab kaasa lennukitäis sõltumatuid ajakirjanikke ja presidendiga, peavad täpselt täitma etteantud käske. Selleks, et kõik toimiks, on igal ajakirjanikul oma järelvaataja.

Keegi on kirjutanud stsenaariumi ja just täpselt nõnda jõuab see eetrisse. Ja keegi on režissöör. Kes? Kindlasti ei ole see see väike inimene telekanali puldis. Kes on see sõltumatu lavastaja, kes teab, arvab teadvat, mis massi meeli mõjutades alati toimib? Kuskilt sai lugeda, et paavsti tohib pildistada ja filmida vaid ühelt poolt nägu. Teada on, et president on lühikest kasvu, aga harva satub ta pilti teistest lühemana. Kusjuures see kehtib mitte vaid truualamlike venemeelsete tele- ja filmitegijate puhul. ERRi paavstivisiidi kajastuses vähemalt minu jaoks ei olnud apsakaid, mis elu elusaks teevad. Näidati nii, nagu kästud, seda, mis kästud. Ei mingit omaloomingut otsesaates. Mul muidugi oli paavstist kahju, kes vaatamata sellele, et saatejuhid õhutasid tema vabameelsust ja improvisatsioonivõimet, tegi ja ütles ka just seda, mis kästud ja kuidas kästud.

Veel üks oluline vahe oli neil kahel ja see on nüüd mu jaoks kõige arusaamatum. Meil on kombeks uskuda paavsti siirusesse ja tema visiitide heatahtlikusse, tema soovi maailma päästa kahtlusteta. See on kombeks. Ja kombeks on, et me usume isegi sellesse, et Venemaa teletegijad ise ei usu oma presidendi headesse kavatsustesse, saati siis meiegi saame sesse suhtuda muudmoodi kui vaenulikku valetamisse.

Kuidagi mage tundub defineerida tänast päeva tõejärgseks ajastuks ja sellega leppida. Aga ega ma ei tea ju ka, milline oleks see tee, mis kaitseks riike ja rahvaid petiste eest. Ma isegi julgen arvata, et keegi ei tea ja sellepärast ei ole enam ka peatusi tundmatusse kihutaval kiirrongil. Paigal seismiseks tuleb kiiresti joosta – milline mõttetus.

Nähke naises naist, mehed; nähke mehes meest, naised

Äsja esietendunud lavastust „Tuli mees naise juurde” Vene teatris on kavalehel nimetatud lüüriliseks komöödiaks. Tegu on armastuse looga.

Täna Iisraelis elav lavastaja Semjon Zlotnikov kirjutas selle näidendi 1978. aastal, nelikümmend aastat tagasi. Täna mängitakse seda menukalt kogu maailmas. Kavalehel öeldakse, et tekst on tõlgitud viieteistkümnesse keelde. Kui küsida, miks, siis ilmselt sellepärast, et neljakümne aastaga oleme kogu maailmas muutunud veel üksildasemaks. Nõukogude ajal tehti naistraktoristidest kangelased. See oli eriline meeste alale tungimine. Nüüd oleme kõik inimesed ennekõike, sellised ühesugused ja võrdsed, targad ja tugevad. Mul on tunne, et kolmekümneaastane Semjon Zlotnikov seda näidendit kirjutades ei pidanud kõige tähtsamaks vaatajatele meelde tuletada, et me siin maailmas olema naised ja mehed. Nüüd mu meelest ise enda näidendit lavastades ta seda teeb. Loe edasi Nähke naises naist, mehed; nähke mehes meest, naised

Talle koorem kruusakaevandustes

Paavst Franciscus rääkis mõni päev tagasi eestlastele viljakast maast. Eesootavatel valimistel kandideerib me eest riigiasju seadma Elurikkuse erakond.

Kristiina Viiron kirjutab Maalehes: „Kahe aasta jooksul on keskkonnaamet menetlusse võtnud või väljastanud viis üldgeoloogilise uurimistöö luba ja 82 geoloogilise uuringu luba aladele, mis jäävad Rail Balticu trassist u 50 kilomeetri raadiusse.” Selline hulk pilkusid on pööratud me maa poole, mis viljakas ja elurikas. Loe edasi Talle koorem kruusakaevandustes

Keegi läheb ära, keegi edasi… Viimane kiri Roman Baskinile.

alt

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Valdek Alberi joonistus.

Niitsin pühapäeval nõiahamba põllulappi ja mõtlesin ülekohtule. Tegelikult oleks seda põllukultuuri tulnud niita juba ammu ja sellepärast seal kohati niitmisega pistmist ei olnud, oli vikatiga raiumine. Miks ei niitnud nii-öelda õigel ajal? Sest nõiahambapõld õitses ja oli tolmeldajaid putukaid-sitikaid täis. Sumises, kui kuulasid. Nii, et ikkagi oli alles nüüd õige aeg…

Miks surma vikatiga kujutatakse? Surmavikat niidab… See peaks lohutama, et ülekohus ei seisa kotis. „Siuh, vikat käis südamest läbi,” laulavad Jarek Kasar ja Tõnis Mägi… Kus ülekohus seisab meie ajal? „Otse südameest läbi. Ei au ega häbi, mitte üks raas…”

Sellel õhtul, kui Sa surid, peatasime auto kusagil Esku ja Pilistvere vahel. Ma kuidagi automaatselt ütlesin, et augustikuu tähine öö – taevas oli pilvitu, süsimust, täht tähes kinni. Kahel pool teed laiusid haritud põllud, meie peade kohal laius hele linnutee. Vahtisime taevast ja tähti.

„Kas sa kardad surma?” küsis mu kohe seitsmekümneaastaseks saav sõber kaks päeva hiljem ootamatult. Olime enne käinud vaatamas künnimeistrivõistlusi. Hobustega ka künti. Imetlesime kolmemõõtmelisust. Kõrge taevas põldude kohal andis avaruse, siis hobused ja siis inimene, kes adraga mullale teise külje ette pöörab. Me mõtted seal jooksid eestlasele omaselt meeli mööda. Mida mõtleb taevas, mida hobune ja mida inimene, kui ta on keskendunud kündmisele.

„Ei karda,” vastasin. Päike oli selleks ajaks välja tulnud ja meie oma retkel jõudnud maailmakuulsa meresõitja Adam Johann von Krusensterni sünnipaika Hagudis. Seal mõisa väravas kasvab hiigelsuur pärn. Loe edasi Keegi läheb ära, keegi edasi… Viimane kiri Roman Baskinile.

Skandaalne Jaan Tooming Elva Lendteatris

Jaan Toominga teine lavastus harrastusnäitlejatega ja profist staariga Lendteatris on taas protest rutiinse, klišeeliku, inimlikkust tapva argielu vastu.

Seekordne Lendteatri külalisnäitleja on Kristo Viiding. Kümme aastat tagasi lõpetas mees Tallinna lavakunstikooli. Töötas Draamateatris, nüüd on vabakutseline näitleja. 2016. aastal tegi Eesti Draamateatris külalisena hiigelrolli Hendrik Toompere noorema lavastuses “Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika”. Olgu ka see öeldud, et eelmises Jaan Toominga lavastuses „Hamlet” mängis peaosa Nero Urke. Samuti vabakutseline mees, kes 2011. aastal tunnistati Eesti parimaks meesnäitlejaks Kaarel Irdi rolli eest Tartu Uue teatri lavastuses “Ird K”.

Lendteater loodi Elvas 2014. aastal. See harrastusnäitlejatest koosnev seltskond tutvustab ennast ise nii: „Lennukad ideed + teater = LendTeater”. Ka see on selles kontekstis ilmselt tähtis, et Lendteatri kodu on Elva linnakese kunagises kuulsas poemajas ristteel. Loe edasi Skandaalne Jaan Tooming Elva Lendteatris

Loe, see loeb