Galerist Raul Oreškin: koroona-aeg on kunsti müügile kasuks tulnud

Raul Oreškin ütleb, et on Tartu peetavas poes poodnik ja Peipsi-veerses galeriis galerist. Kui ta räägib kaasaegsest kunstist, kõlab see nagu novell. Muuhulgas selgub, et koroona paine võib kunstnikku inspireerida ja ka kunsti müügile hästi mõjunud.

Raul Oreškin peab nii Tartu Aparaditehases asuvat tARTu poodi kui ka Peipsi veeres Varnjas asuvat Voronja galeriid koos elukaaslase Kaili Kasega. Ta ütleb, et tARTu poe eesmärk on algusest peale olnud kunsti müüa. Voronja galerii mõte on aga olnud galeriitegevust populariseerida, näitusi korraldada, müük oli seal pigem tagaplaanil.

Voronja galerii avamise ja pidamise taga on missioonitunne. Voronja avamine toimus ajal, kui Tartus galeriidid suleti. Oreškin räägib, et Tartus on umbes 250–300 kunstnikku, neist ainult 40–50–60 saavad aastas kuskil näitusevõimaluse. „Isegi praegu pole olukord kiita, kuigi Tartus on palju galeriisid juurde tekkinud. Voronja galerii avamine oli meiepoolne panus anda kunstnikele võimalus oma teoseid näidata,“ tõdeb ta. Loe edasi Galerist Raul Oreškin: koroona-aeg on kunsti müügile kasuks tulnud

Hendrik Toompere noorem: Ma ei armasta konflikte

Praegusest pausist, hoo maha võtmisest võib me teatritele kasu olla, leiab oma lavastajatööde eest äsja Ants Lauteri nimelise auhinna pälvinud Hendrik Toompere noorem. „Klassika muutub kõnekaks,“ usub Eesti Draamateatri kunstiline juht.

Kuidas sa tunnustusse suhtud?

Olen loomulikult tänulik. On tore, kui sind märgatakse ja tehakse pai. See teeb tuju heaks.

Samas, mis toimub sinu, Eesti Draamateatri kunstilise juhi hinges ja peas, kui mõtled sellele, et teatrid praegu etendusi anda ei saa. Kasutad sa sõna kriis?

Kuidas nüüd võtta… Ühiskonnas on kindlasti kriis, seda tunnetan kodanikuna tugevalt. Rääkides teatrist, siis kui ma oleks vabakutseline, ütleks ka, et kriis, aga riigiteatri töötajana kasutaks pigem sõna paus. No mis teha, loodetavasti läheb see varsti üle. Loe edasi Hendrik Toompere noorem: Ma ei armasta konflikte

Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

2017. aastal julgesin Sirje Endre pealekäimisel helistada Ita Everile ja kutsuda teda oma raamatu „Kaksteist armastavat naist” esitlusele Raplasse. Asjade käigust ette rutates – ta nõustus ja tuli. Ma peale käima ei pidanud. Näitleja ütles, et polegi väga ammu Raplas käinud. Küsis, kes veel tuleb, ja kui kuulis, et oma nõusoleku on andnud ka Mari Lill, siis rõõmustas. Loe edasi Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

Jaan Tooming: Oleme täpid tohutus universumis

Eesti teatri vaieldamatu suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saab 28. märtsil 75aastaseks. Mees, kes on nii elus kui teatris olnud uunikum.

Kord 1980. aastate alguse Ugala teatris, kus me mõlemad tollel ajal töötasime – tema peanäitejuhi, mina näitlejana – pöördusin „Libahundi mängu” proovi vaheajal 10 aastat vanema Jaani poole miski isikliku elumurega. Ei mäleta, mis see oli, aga küllap ikka mingi armuvalu. Minu üllatuseks Jaan vihastas. Sellel ajal muide ei olnud tal kommet vihastada või üldse proovis, veel vähem elus häält tõsta. Aga tema teravalt öeldud sõnad on mul meeles: „Ma ei ole teie isa ega õpetaja! Ma olen lavastaja!” Tühjagi ma sellest siis õigesti aru sain.
Nüüd kaks aastat tagasi, 38 aastat hijem, tuli see mulle meelde, kui Jaan „Kaupo ja Lembitu” proovis pärast miskit konflikti sügavalt hingas ja kogu trupile seletas, et suhtub meisse ainult nagu näitlejatesse. Tema nii-öelda solvangutes ei ole mitte midagi isiklikku. Kõik, mida ta proovis teeb või räägib, kuidas… on lähtuv sellest, et aidata näitlejat muunduda. Aidata ta välja enesekordamise magusast ja üsna lihtsast kestast. Loe edasi Jaan Tooming: Oleme täpid tohutus universumis

Teatrikunstnike mitmekihiline küsimus: Mis saab homme?

Teatrikunsti valdkond on täna halvatud üle kogu maailma. Kas see, mis ees ootab, saab olla paranemise aeg? Äkki on praegu tagasivaatamise aeg sellele ajale, kui teater õitses? On ühest ruumist teise lahkumise aeg? Uue ravimi leidmise aeg inimestele, mis viib evolutsiooni edasi, sest see, mis oli, ilmselt ei tule enam kunagi tagasi.

Miskipärast tahaks selle loo siin nimetada oma läkituseks teatripäeva puhul.

Mõtlemine on tähtis, aga mulle tundub, et mõtete vahetamine on veel tähtsam. Märkan seda ka sellest, et mu telefon vajab sagedamini laadimist. Parim osa teatrist liigitub mu jaoks katgooria kunst alla – teatrikunst niisiis. Ja kunst on mu meelest pigem poeesia, räägib nendest asjadest, millest valmis trafarettidega rääkida ei saa. Kui neist asjadest argikeeles rääkida, nad lihtsalt kaotavad tähenduse.

Minu jaoks on üsna kurb meediamaastikku jälgides tehtud järeldus, et kunstihuvi on Eestis, küllap siis ka muus maailmas, väiksem kui suuri muutusi eeldades ootaks.

Mõne päeva eest oli ajakirjanduses uudis, et seoses pandeemiaga on kinnisvaraturul kallinenud maamajade müügihinnad. Ühtepidi on see rõõmustav, et inimesed pandeemiahirmus linnadest pagenevad loomulikumasse keskkonda, teistpidi tean, et just teater on suurlinnade kunst. Eelnev kinnitab seda, et elame määramatuse ajal. Midagi ei ole võimalik prognoosida. Loe edasi Teatrikunstnike mitmekihiline küsimus: Mis saab homme?

Loe, see loeb