Täie veendumusega: Russki vojennõi korabl – idi na h**

Ei saa salata, et venekeelset roppust sisaldavad pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks. Loen, et selle loosungiga T-särk kingiti president Karisele. Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks?

Mu kokast sõber räägib mulle küllap tõestisündinud loo Kiievist: „Sealne metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Inimesed istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”

Loe edasi Täie veendumusega: Russki vojennõi korabl – idi na h**

Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Loe edasi Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Indrek Neivelt: Ukraina sõjaga seoses peaks ka lääs peeglisse vaatama

Ukraina sõda puudutab eestlasi, sest käib meie lähedal, ütleb ettevõtja Indrek Neivelt. Aga suur osa maailmast ei tunne selle sõjaga seoses tuumahirmu ning võib rahulikult öelda, et alati on kusagil sõda. Lisaks huugavad pidevalt sõjatehased, mis sellest kasu lõikavad.

„Oleme persekursil,” ütleb PeeterVolkonski. Julia Aug teeb lavastuse „ Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ proove.

Eelmise suure sõja läbi teinud hilisem akadeemik Juri Lotman (1922–1993) kirjutab oma «Mitte-memuaarides»: «Sõdureid huvitas, kuidas nende rindekaaslane hakkab kirjeldama sõda – koos sõimusõnadega või ilma. Ja püüdsid teda igati veenda, et ilma ropendamiseta ei ole võimalik sõja kohta tõtt kirjutada. Oma kogemusest võin öelda, et asi pole ainult vajaduses tõde edasi anda. Keerukas, valitud vene ropendus on üks olulisemaid abivahendeid ülikeeruliste olukordadega toimetulekuks.» (Akadeemia nr 3, 2007).

Indrek Neivelt, kuidas selle vaid roppude sõnadega kirjeldatava maailmaga toime tulla?

Loe edasi Indrek Neivelt: Ukraina sõjaga seoses peaks ka lääs peeglisse vaatama

Ave vita! Elagu elu!

Ave Alavainu (4. oktoober 19423. aprill 2022)

Kui Leonhard Lapin lahkus siit ilmast sinna, kust tagasi ei tulda, siis mõtlesin kurbusega, et lahkus viimane boheemlane. Jõuline, me tekkinud väikekodanluse arvamusest mitte hooliv, oma nägu iga toll, elu põletav vana mees, kes julgeb käia nii riides, nagu enamus noori ei julge…

Nojah, mulle ei tulnud Ave Alavainu meelde. Ja kuidagi ega ma ei teadnudki, kui vana ta on. Noore hingega ju ikka, mis siis, et kepp käes ja prillid ees.

Ma 1974. aastal lavakasse sisse astudes lugesin Ave Alavainu luuletust:

Loe edasi Ave vita! Elagu elu!

Ustrzyki Dolnes, piiril põgenikke abistanud Aivar Simmermann: Kaks kallistust, ja ema läks tagasi rindele

Lapsed saadetakse ohtusse paika, ise minnakse kodumaad kaitsma. Seda koges Poola piiril Ukraina põgenikke aidanud Aivar Simmermann. „Sain kinnitust, et seda rahvast ei murra.“

Simmermann räägib loo: „On päikesepaisteline päev. Tulevad Poola poolt kolm meest. Rohelistes, pisut sõdurimundreid meenutavas riietuses. Üks neist selline pisike, 1.56 pikk, sama pika habemega nagu sul. Punase habemega. Teine on kahemeetrine vibalik, hästi kõhn. Kolmas umbes 65aastane tõeline sõdur, kellel oli tohutu suur, 1.80 pikk kott seljas. Kõigi õlal on embleem, millel Läti lipp ja sinna ka kirjutatud maa nimi, kust nad tulevad – Latvia. Jalgsi tulevad. Politsei küsib: “Kuhu te lähete?“ Vastus: „Ukrainasse Putinit tapma.” Seletatakse siis, et jalgsi ei saa minna, peab auto leidma. Neil on selline samm sees, et nad oleksid jalgsi Kiievini läinud. Võimas energia. Politsei küsib, mis selles suures kotis on. Vana sõjamees vastab, et see on “kitarr Putinile”. Kui ma oleksin Vene sõdur, siis nende meestega ma metsateel kohtuda ei tahaks. Selliseid selge sõnumi ja võidutahtega mehi seal nägin.”

Eestis õppejõu ja superviisorina töötav Moreno Keskus MTÜ tegevliige, endine näitleja Aivar Simmermann aitas sõjapõgenikke kriisiabiga pea kümme päeva Poola-Ukraina piiril. Küsimusele, kuidas ta sinna sattus, vastas mees, et sellistesse kohtadesse ei satuta.

Miks selline tärmin abistajatel on – 10 päeva?

Loe edasi Ustrzyki Dolnes, piiril põgenikke abistanud Aivar Simmermann: Kaks kallistust, ja ema läks tagasi rindele

Loe, see loeb