Kevad üleilmse relvarahu valguses

Üleilmse relvarahu püüdlus, mille ÜRO märtsi lõpul välja hüüdis, tundub, isegi siis, kui jääb hüüdjaks hääleks kõrbes, tähtsaim kavatsus viimase aja üleilmsete tähtsate kavatsuste seas.

Eestimaa külataevas lendas taas lennuk. Ma selle sõjalennukiks registreerisin, sest koroonaviirusega seoses on hetkel muud lennud ju lennatud. Me aia lähedal oleval Kuusiku lennuväljal veel aktiivne tegevus ei käi.

Eestimaal on kevad. Need, kellel on aega mõelda sellest, mis muutub, kui koraanavaatemäng lõpeb, avaldavad lootust, et üks osa eestlastest otsustabki maaelu kasuks. Ma muidugi ei kujuta ette, mis sunniks inimesi linnupulmasid vaatama. Ma alles nüüdses vanuses märkasin, kuidas kurameerivad tihased lendavad uljamalt kui muidu. Lennukaared ei ole ratsionaalsed, et punktist punkti, vaid tehakse uhkeid kunstilisis pööranguid. Kuidas seletada sõjatehase juhatajale, et rõõmu saab tunda ka sellest, kui oled kurvastanud sellepärast, et su puu otsa viidud uus kuldnokapesakast kuldnokkades huvi ei ärata, aga siis märkad, kuidas kaks pisut armuhullu sinitihast kahekesi koos seda pesa revideerivad. Mis rõõm seda näha on! Muidugi ka relvade ilust on kirjutatud. Relvi on lausa ülistatud. Loe edasi Kevad üleilmse relvarahu valguses

Peeter Volkonski:Tasakaalust ja selle puudumisest

Tänane Postimees avaldas Peetri olulised mõtted kirjade rubriigis. Autori loal avadab selle, paari täpsustusega, ka Teatritasku.

Armas Maarja!

Olen samuti juba pikemat aega mõelnud tasakaalu puudumise peale. Ja mitte niivõrd inimese ja looduse, vaid maailma ja Maailma vahel. Tsivilisatsiooni (kuidas?) ja kultuuri (mis?) vahel. Ja võtsin riiulist Norbert Wieneri „Küberneetika ja ühiskond“ (1969). Mäletasin õigesti – kogu asja aluseks on TAGASISIDE. Tasakaalukausid peavad ju teadma, kuidas teine parajasti on.. Loe edasi Peeter Volkonski:Tasakaalust ja selle puudumisest

Stockholmi sündroomi* küüsis kunsti ei sünni

Kogu kultuuri veebi vedamisega ja selle kiitmisega on liiale mindud. Tuleks avalikkusele arusaadavalt öelda, et see on varuvariant. Et tippnäitlejate osaks ei saaks/jääks T-särgi selgapanemine kätelseisus.

Jajah, korraldatakse isegi e-lõkkeõhtuid, üsna mageda mõtte ja teostusega kodukontsertidest rääkimata. Mis nende eesmärk on? Et nägu või tegu ei lähe meelest? Kuidas saab lõke meelest minna, kui oled teda päriselt näinud ja kuulnud?

Kui loen kõiki neid soovitusi, mismoodi elada, et oleks kultuurne, näibet enamusel me inimestest on tekkinud Stockholmi sündroom. Oi, kui tore, et on kriis. Eriolukorrata ei oleks lugenud, näinud lapsi ja meest, headest filmidest ja teatrietendustest rääkimata.

Muidugi saab filosofeerida, et vabaduse äravõtmine annab sisemist vabadust juurde ja paralleelsed sirged ristuvad. Kusagil maa sees on veel suurem maakera kui see, mille peal elame… Loe edasi Stockholmi sündroomi* küüsis kunsti ei sünni

Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua

Sellist kriisi ei ole Eestis ja maailmas varem olnud. Kaitseliidu Toompea maleva pealik, režissöör Ilmar Raag usub, et selles olukorras iga ekspert võib üles lugeda mõne oma hinnangu või otsuse, mis on antud või langetatud valesti. Süüdi on see, et konkreetsel hetkel pole olnud olukorra kohta piisavalt teadmisi.

„Ka eksperdid pole ühel nõul. Ka juhtidele üks ütleb nii ja teine naa. Siis, kui juht lõpuks valib ühe eksperdi hinnangu, siis teine ekspert solvub, läheb ajakirjandusse ja ütleb, et ei, kõik on teisiti,” räägib Ilmar Raag. Edasi juhtub see, et need inimesed, kellele valitsus sümpaatne ei ole, hakkavad oponeerivat eksperti võimendama.

Üks, mis on möödapääsmatu, on Ilmar Raagi järgi see, et kriisi ületades algab halastamatu võimuvõitlus taas – võimuinstinkt ei kao kuhugi. „Meil on väga palju inimesi, kes tahaks midagigi teha, aga parim, mida saab teha, on jääda koju. See on kriisi lahendamisel omal moel frustreeriv,” nendib Raag.

Mis me valitsusel on täna oma rahvale ütlemata, mida kindlasti ütlema peaks? Loe edasi Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua

Nokk kinni, saba lahti

„Meid manipuleeritakse väga kõrgel tasemel. See on tegelikult alatu, niimoodi ei tohi inimestega käituda. Me elame tsivilisatsioonis, kus teatud alatus on muutunud normiks,” ütles Jaan Kaplinski kümme aastat tagasi Maalehele antud intervjuus.

Teisipäevahommikustes uudistes öeldi, et Itaalias avati raamatupoed ja laste riiete poed. Seda ei öeldud, millised poed suletuks jäid.

Nafta miinushinnast muidugi räägiti ka. Seegi on eksperdihinnanguna juba kõlanud, et meie kütusehindu nafta olematu hind ei mõjuta. Mõtlen, kas olen lugenud sellest, et laste riideid tehakse naftast. Või raamatuid… Üsna kohe, kui maailma vallutas see praegune viirushaigus, hakati kõnelema majanduskriisist. Loe edasi Nokk kinni, saba lahti

Loe, see loeb