Kuidas elab ja mida mõtleb hirmuajastul lavastaja ja näitleja Eva Koldits.

Sõidame Kuku külla, et Evaga kohtuda. Jõuame 15 minutit varem ja teda ei ole kodus. On nii, et ma ei hakkagi paaniliselt helistama, et mis juhtus. Kuidagi kindel olen ta peale. Mõnega (vähestega) on nii.

Oleme korra kohtumise nädala edasi lükanud, sest siis polnud tal lihtsalt aega. Tal on Elmo Nüganeni proovid Vene teatris Marius Ivaškevitšuse näidendiga „ Jumalad” ja kammerooperi „Põrmulised” esietendus. Viimases on ta lavastaja, esimeses näitleja.

Mind ajendas Evale helistama hoopis hiljuti ETVs näidatud teise Eeva, režissöör Eeva Mägi film „Mo mamma”, kus Eva Koldits on mu meelest selline naine, nagu ma Eesti filmides kunagi näinud pole. Muu maailma filmides sellist äratundmist ilmselt olla ei saagi – näitleja sisemaailmas kõik sünnib ja see on nähtav.

Kui me kokkulepitud ajani on jäänud kaks ja pool minutit, sõidab Eva oma maakodu ette. Ütleb, et tuli rongiga. Tähendab, et läks hommikul Tallinna tööle ka rongiga ja jättis auto jaama parkimisplatsi ootama. Eile oli emadepäev.

Eval on kaasas poeg Ants, keda ma miskipärast esimese hooga tüdrukuks pean. Kuni selleni, et kui ta oma väikese ATV käima paneb ja, kiiver peas, kohalt võttes profilt kihutama paneb, mõtlen: nagu mees!

Hetke räägime lahkunud Lea Tormisest ja Eva ütleb ootamatult: „Ei ole midagi teha, et polegi ise enam 24.” Naerab selle üle nakatavalt.

Šoti lontkõrvaline kass, hall Murdok tuleb ja sätib ennast peesitama me kuuldekaugusesse.

Eelmisel nädalal oli sul nii kiire, esietendus kammerooper, millel nimi „Põrmuline”.

Esietenduseks on seda ehk isegi keeruline nimetada, tegemist oli kammerooperi esma- ja seni ainsa ettekandega. Liisa Hõbepappel on helilooja. Tegemist oli siiski kontsertlavastusega oleme Liisaga seda koos teinud pikka aega. Liisa kirjutab muusikat ja siis koos mõtleme sisendeid. Olekuid. Ja ansambel U mängib ja improviseerib.

Otsisime sõna ja leidsime, et põrmuline on sõna, mis ütleb kõik, aga ei anna midagi ära.

Põrmuline on sama, mis surelik. Mida tähendab, et ei anna midagi ära?

Sa ei oska midagi oodata. Saad aru, mida tähendab põrm, aga sul pole millestki kinni hakata, sul on kõik olemas millega minna vaatama, kuulama, aga sa ei tea, mida oodata. Ootused on ära kärbitud. Oleks näiteks – Põrmulise imelised juhtumised, siis juba fantaasia looks mingi maailma ette ära?

Olekud, mida see tähendab, kas et ma ei mängi mitte rehepappi, vaid olekut?

Liisal sai see alguse sellest, et ta püüdis leida muinasjuttu ja panna see skeemiteraapia konteksti.

Hämaraks jääb?

Kuidas võiks ooperis läheneda muinasjutule nii, et tegelasi ei ole rohkem kui üks ja kõik olekud, mida erinevad tegelased muinasjutus kannavad, võiksid olla ühe inimese sees – eri olekud, seisundid. See oli mõte.

Nimeta neid olekuid?

Üks olek on näiteks… (Ants jõuab ATVga jälle õuele. Eva: Oi kui tore, Ants käis postkasti juures ja tõi lehe ära. Margus: Mitte ei sõitnud, vaid kihutas.)…näiteks pöörane raev. Üks inimolek, kus terve maailm on vaja õhku lasta.

Üks olek, mis käib muinajutust muinasjuttu, on unistamine, unistused. Seda saab ka ühe lausega öelda, et vennad läksid endale naisi otsima. Aga selles ühes lauses on nii pöörane hulk ettekujutust tulevikust, milline elu peaks tulema, milline see saaks olla.

Unistamise olek.

Selles ooperis oligi üks hästi selge olek unistus, mis tegelikult kulmineeris raevuga.

Me tänapäeval enam ei julge unistada. Hakkame oma unistusi iseenda silmis välja naerma. Me väga sageli ei lubagi enam endale unistada.

Võib-olla see, et ütlen meie, ei ole kõige parem, on natuke liiga üldistav, aga ma tunnen ise, kuidas ma vahel tõmban taeva lähemale, kui see tegelikult on…

Äkki me olek pole unistuste puudumine, vaid hoopis see, et ei tahagi taevasse, tahame elada oma rahulikku elu siin ja täna.

Kas sul on see võimalik?

Nüüd vanamehena on juba, jah, peaaegu nii.

Kui räägime praeguses poliitilises kontekstis, siis see tegelikult seab ka teatavatele unistustele… ma ei ütle piiri, vaid mingi tumedama värvi. See, mis oli normaalne unistus mõni aasta tagasi, on praegu teistmoodi. Jah, ei saa öelda, et unistus on naeruväärne olnud, aga ta on muutunud.

Lugesin noorte naiste seisukohta, et tahaks küll lapsi saada, aga kuhu ma nad sünnitan, sesse ärevasse maailma?

See on see küll. Suuri illusioone enam pole, ikkagi kardetakse. Küsimus on, kuhu suunas me liigume.

Just oli emadepäev. Ma vaatsin, mis selle päeva taust on. Siis, kui seda Eestis esimest korda tähistati 1922.aastal, oli põhiteema see, et rikastel on vähe lapsi ja vaestel palju lapsi.

Raha ehk ei pane kedagi sünnitama, aga mure ei ole ka suur motivaator. Mure on ikka pärssija. Ja kui on mure , siis ei ole midagi teha, ei saa naeruvääristada inimese muret või hirmu, et kuhu ma selle lapse toon. Kuhu, kui ma ise juba pelgan seda maailma, kus ma olen. Hirm on väga isiklik asi.

Sõjahirm?

Ikka ma mõtlen, mis siis saab, kui sõda päriselt meieni jõuab. Tean inimesi, kellel on reaalsed plaanid olemas. Kriisiplaan, mis on välja töötatud.

Selles jumalate näitemängus, mille poovist ma just tulen, üks tegelane räägib, et talle psühholoog ütles: kui sul on ikka väga suur hirm, siis tee neid asju, mis sind rahustada võiks Ja siis ta paneb kokku endale põgenemise pagasi. Hoiab kogu aeg kohvrit valmis, millega minna. See teda rahustab. Ja seda läheb ühel hetkel ka vaja, Ukraina ja selle lavastuse kontekstis.

Meil elukaaslasega ei ole vist küll kordagi jutuks olnud, mis siis meist saab, kui sõda tõesti algaks. Seda eest ära minemise juttu vähemalt pole. (Viio: Ma olen meile maale termotekid ostnud.”)

Unistus iseseisvast riigist, unistus sellest, et su kondikene annab mingisuguse mineraalse koosluse just siin, Eestimaal.

Jah just siin. Usun, et me kõik oleme lugenud pagulaste kurbusest. See ju ka olek. Elan välismaal hästi küll, aga ikka olen kurb… Kas ma seda tahaksin?

Ei, mina küll kindlasti ei tahaks. Sõja teeb keeruliseks see, et sõda… ettekujutus sõjast tsivilistina – me ju seda oleme – ja sõda sõduri vaatenurgast on erinevad. Isegi mitte lihtsõduri omast vaatenurgast, vaid sõda kui organiseeritud, struktuurne, süsteemne mäng. Mäng on kehv selle kohta öelda, õige on süsteemne hävitamine.

Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui sõjas räägitakse õigete sõnadega: hävitajate polk… kui legitiimne sihtmärk on lastehaiglast 20, 40 meetrit eemal, siis sõjasüsteemi järgi on sihtmärgi pommitamine õigustatud, teatud olukordades.

Kust see sõjateema meil nüüd tuli?

Kui Elmo Nüganen tuli selle jutuga, et mängiksin ta uues lavastuse „Jumalad”, siis ma ikka võtsin endale mõtlemisaega, kas nõustuda. Ma arvan, et sõjateema puudutamine on ülivajalik igas mõttes, et seda ei unustataks. Seda on vaja ka kunsti vormis käsitleda. Ses suhtes oli Rebeca Parbuse ja Estookini aktsioon Tallinna linnaruumis – purustatud majad reaalsete majade taustal – nii õige ja empaatiline…

Kägu kukub.

Jah. Ma räägin sulle ühe nalja. Poeg Ants küsis ühel päeval isa Mardilt, kuidas kägu liigub. Mart vastas, et puult puule. Ants küsis, kuidas? Mart vastas, et nagu linnud ikka, lendab. Ants jäi mõttesse ja pomises: aga kägu kukub ju kogu aeg.

Ma pidin mõtlema, kas mina olen võimeline ja suuteline praeguses olukorras kunstilises vormis sõjast rääkima.

Mis näidend see „Jumalad” on?

See on kirjutatud Ukraina naiste, näitlejate intervjuude põhjal ning läbivaks on Hanna Belobrova lugu – kuidas ta ümberpiiratud Mariupolis oma kadunud meest – leedu režissööri Mantas Kvedaravičiust taga otsib.

See on…(pikk paus) näitemäng on sellest, et tegelikult me ei tea keegi, mida me teeme olukorras, kus meile antakse piiritu võim. Me võime vaid arvata. Võime arvata, et mina inimesena ei libastu. See, millised lõhed… Kust kurjus välja hakkab kasvama kohe… Me räägime sellest, et inimene on inimesele hunt. Ükski teine liik oma liigi siseselt ei ole valmis üksteist niimoodi süsteemselt hävitama. Emaämblik sööb pärast paaritumist isase ära, sest näeb teda nüüd lihtsalt toiduna. Aga inimene leiab, et võib seda teha ka muudel põhjustel. Võibolla lihtsalt igavusest.

Kunagi oli selline seriaal – West world – kus inimestele oli loodud lausa teemapark, et kõik saaksid endid kasvõi korraks jumalatena tunda. Meie lavastuses lahkavad 6 näitlejat koos lavastajaga ühte võimalikku jumalaks olemise stsenaariumit.

Olen aru saanud, et ühe naise lugu, ühte naist mängivad neli näitlejat. Ja see näitlejate koosseis on haruldane.

Jah, meid on kuus Elss Raidmets, Külliki Saldre, Saara Nüganen, Maria Avdjuško, Katariina Unt ja mina. See, et ühte naist mängib neli erinevat naist, on Ivaskeviciusel juba sisse kirjutatud ja sarnaneb natuke „Põrmulisega”. Ühes naises on erinevad tunded: armastus, hulljulgus, lapsemeelsus ja müstika. Taas olekud.

Meil on ka sellesse intervjuusse sisse kirjutatud laps. Kui vana ta on?

Ants on viieaastane. Ta on tegelane, jah, täitsa. Ants, kas sa tahad nüüd tähelepanu, näita siis ära see tutvustusprogramm. (Ants demonstreerib, kuidas lähevad põlema tuled ta ATV l ja kuidas kõlab signaal. Kass ehmatab.) Jah, Ants, nüüd on kõik hästi, sa oled igal juhul tähele pandud. Mart orgunnis ühe käru sellele pillile taha ja Ants tõi neil kõik talvepuud metsast ära.

Kuule, sa oledki hea ema?

Oled sa näinud mõnda, kes poleks hea ema.

Ma ka emadepäeval mõtlesin oma emale. Leelo Tungal armastab rääkida, kuidas ma olin väikesena väga ilus, puhas ja hoolitsetud laps. Leelo ema Helmes, keda sa filmis „Seltsimees laps” mängisid, oli mu klassijuhataja ja Leelo andis ema asemel meile millalgi tunde. Küllap see nii oligi, ema hoolitses mu eest, aga hilisemas elus on tulnud ise hakkama saada. Mida vanemaks saan, seda tüütumaks lähevad argisekeldused. Noorena ei mõelnud sellele pikalt, mida süüa või mida selga panna.

(Naerab) See vist ongi nii, et vananedes hakkab igale asjale tekkima tähendus. Hakkad märkama ajakulu, mis iga asja peale läheb. Tegelikult on kõik märksa lihtsam, aga kui ühel hetkel hakkad neile andma liiga suurt tähendust, siis see võtab aja ära… See jutt meil läheb lappama.

Ei lähe. Aga eks muidugi, mis me olmelisusest räägime, räägime igavikust.

Olmelisus…see on meil olemas ju kogu aeg. See on võib-olla see põhjus, et olen pidanud paar aastat oma sünnipäeva nii, et olen kutsunud oma sõbrad ja palunud neil esineda. Näiteks sel aastal Jan Kaus rääkis kirjandusest, mis teda elu teatud hetkedel aidanud on. Miks mulle tundub see ülitore? Nagu see hägustumine ja laiali puistamine toimub. Et sa pead vaeva nägema selleks, et oma tutvusringkonnas rääkida samadest raamatutest, samadest kunstiteostest, mida oleme kõik näinud…

...et me räägiksime?

Luua võimalus selleks, et räägiksime ühtedest asjadest. See on see, et ma oma lähedaste ja sõpradega saaksin rääkida muust ka kui leivasortidest ja piima hinnast. Selleks peab vaeva nägema, et seda pinnast luua. Muidugi me rikastame üksteist pidevalt sellega, et kõneleme nähtust-kuuldust-loetust, aga päris dialoog tekib ikkagi juhul, kui me räägime samadest teemadest erineva nurga alt.

See on lausa nipp.

Vot, Eva Kolditsa nipinurk. (Naerab nakatavalt). Muusikaga on veel traagilisem. Kasvõi sellesama „Põrmulise” näitel – esietendus ja oligi ainuke. Palju inimesi seda nägi ja kuulis? Kui klassikaraadio kontserti üle ei kanna või ei salvesta, siis kui palju me inimesi seda kuulevad? Ja kõik, teemat pole!

Ühised kultuurilised läbielamised kuidagi inimesi lähendavad, ühendavad ja aitavad mingil skaalal teatavat korda luua.

Räägi „Mo mamma” filmist.

Tegime selle nädalaga. Elasime seal majas, mis filmis, kohapeal ja siis järjest läksime. Meeskond oli väga väike.

Läksite on ilus iseloomustus. Ma praegu mõtlen, et selles filmis sa mängisidki ju just neid me eelnevalt räägitud olekuid. Sa ei öelnud välja kõike, mida tundsid, aga ma nägin, tundsin seda, mis on sõnade või sõnatuse taga.

See on tore, sellised sõnad teevad alati pai. See on ka õnnelik juhus, et Eeva Mägi meid niimoodi Helena Lotmaniga kokku pani ema ja tütart mängima. Esiteks me teatud nurga alt näemegi sarnased välja. Teine asi on see, et olen täpselt sarnase situatsiooni ise üle elanud.

Mismoodi?

Sa saad ootamatult teada, et su ema sureb ja tegelikult enam variante ei ole. Sul ei ole enam aega hakata mõtlema, et äkki ikka arstid teevad imet, äkki ikka. Pead sellega leppima…

See kosmiline tühjus on siis pöörane. Ma tegelikult sellel hetkel sain füüsiliselt aru, et nüüd on nabanöör läbi lõigatud.

Kui vana sa siis olid?

Ma olin 38.

Kui ema suri, ei olnud ma enam noor, aga sain sellest lõplikkusest aru. Helistasin oma klassiõele, kes kaotas oma ema siis, kui ta tuli gümnaasiumisse. Ta ütles lihtsalt, et ma ei saa sind lohutada: „18 aastat on möödas, aga ma ikka tunnen oma ema lõhna.”

Tõesti ei ole mõtet öelda selles olukorras, et küll harjud ära. Ühelt poolt on see nii loomulik, et on aeg, kui kohtume sünnipäevadel ja pulmas, ja siis aeg, kui kohtume matustel. Aga kui see filosoofia su südant päriselt ründab, siis see ikka muudab midagi.

„Mo mamma”?

Seal on tõesti olekud. Selle filmi aeg on nii lühike – ei ole kevad, suvi, sügis ja talv –, siis need olekud muutuvadki selle vähese aja jooksul.

Tingimusteta armastuse lugu?

Muidugi. Ma arvan, et iga ema, kes on üle elanud oma lapse teismelise ea, teab, et mingil hetkel on vaja midagi lihtsalt välja kannatada. Emad selleks ongi.

„Mo mamma” puhul on üks link veel, me vaatasime Ingmar Bergmanni filmi „Sügissonaat”. Vaatasime ja siis see kuhugi jäi. Seda ühendust enam polnud. Aga nüüd on nii, et ma arvatavasti lähen sügisel Rakveresse seda lavastama. Ootamatud olukorrad.

„Mo mamma” puhul on see ka põnev, et kaadrisse on jäänud midagi, mida korrata oleks väga keeruline. Me teatris ju sageli proovisaalis improviseerime ja pärast seda tuleb sama improvisatsiooni korrata, see tuleb taas täita mingisuguse elususega, mille sa tegelikult pead nullist uuesti üles ehitama, looma. Asja teeb keeruliseks see, millise ülesandega sa selle elususe, kohalolu enda jaoks saavutad. Filmi ja teatri erinevuse pluss filmi kasuks on see, et kui sul kaamera käib ja tehniliselt on kõik korras, sa improviseerid, siis tegelikult on see sul käes, sa oled selle kinni püüdnud ja see jääb.

Mäletan su lavastust „Misery”, mille esietendus oli 2011. aastal. See suur ruum… Aga jah, oled sa lavastajana palju muutunud?

Kui ma ütleksin, et ei ole, siis see oleks juba teaduslikult täitsa vale väide. (Naerame mõlemad.)

No mõtlesingi, et loll küsimus.

Tegelikult ma ei oska vastata sellele lavastajana muutumisele. Ma ei ole psühholoogilist materjali sellisel moel aastaid lavastanud, nagu „Sügissonaat” tegelikult on. Eks igale lavastajale tuleb elukogemus kasuks.

Ma mängin rohkem kui lavastan, samas muidugi tunnen, et lavastamine on mu eriala. Ma saan seda teha, aga ma ei pea seda tegema, kui mul pole sisemist sundi.

Sa oled vabakutseline sellest ajast, kui NO teater lõpetas?

Seitse aastat.

Saad sa valida?

Küsimus ei ole selles, vaid hoopis selles, et mingite asjade puhul sa saad aru, et ei saa tegemata jätta. Siis pead tegema. See on loomulik. Ma siplen nagu iga normaalne inimene selle vahel, et kas see, mida ma teen, on ikka see, millega ma annan ühiskonnale midagi tagasi. Ma olen saanud nii palju, et pean hakkama rohkem välja andma. Seetõttu ma järjest rohkem pean pedagoogitööd silmas. Minu esimene haridus oli eesti filoloogia, õppisin õpetajaks. Kui sain lavakasse sisse, siis jäi diplomitöö tegemata. Nüüd teen magistrit ja loodan järgmisel kevadel lõpetada. Kasvatusteadused ja pedagoogika on vahepeal palju muutunud. Sellepärast tahtsingi uuesti õppida.

Mida töötamine NO teatris sulle õpetas?

(Kägu kukub. Ants tuleb ja sositab Evale midagi. Eva sositab vastu ja ütleb kõvasti: „Kui ei julge, siis oota.)

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, õpetas NO ikkagi teatavat usku utoopiate võimalikkusesse. Kuigi on olnud tuliseid vaidlusi teemal, kas kunst võib maailma muuta või mitte, siis ma naiivsena arvan, et ikkagi võib. Ehk mitte tervet maailma (Naerab.) Terminaator laulab ka, et ainult sina võid mu maailma muuta. (Naerdes) Kunst on suurem kui inimene justkui.

(Tõsinedes) NO õpetas absoluutset usaldust partneri vastu. Nõudlikkust. See oli aeg, kus sa ei andnud armu ei iseendale ega teistele. See kompromissitus, mis on Ene-Liis Semperis ja Tiit Ojasoos, loomulikult kandus edasi. Ei saa salata, et sellega on teatud olukordades väga raske toime tulla. See on ka põhjus, miks väga sageli tahaks töötada koos nendesamade inimestega, kellega seal kokku said. Omal moel õpetas see töö ka kukkuma, päris valusalt.

Ma mäletan ühte aktsiooni, mida vedas Steven Hristo Evestus. See oli kohtumõistmisest. Meil oli kokku lepitud mingi situatsioon ja me pidime ennast ja seda situatsiooni kaitsma või mitte kaitsma. Mitte väitlusvahenditega kusjuures.

Mäletan, et ma jäin sinna sisuliselt lihtsalt üksi ja see oli nii õudne. Vaatamata sellele, et tead, et see on mäng, meie ühine mäng, saad aru, et su ümber olevad inimesed on valmis sind praegu siinsamas mutta tampima. Hull kogemus. Ma arvan, et vaatajad ei saanud sellest aru ja ka mu kaasnäitlejad ei saanud aru, aga minus endas see oli päris. Aktsioonide ajal oligi alati mäng piiridega sisse kodeeritud. (Kägu kukub Kuku külas.)

Elmo Nüganen teeb „Jumalate” proove kahe eesti- ja venekeelse trupiga. Saate te kokku ka?

Jah, oleme teinud ka koos proovi. Vaatame üksteist, on olnud ka nii, et kui ühes rühmas on keegi puudu, siis teda asendab sama tegelane teisest trupist. See on inspireeriv ja eelkõige kogemuslikult ülihuvitav sest see on nii erinev.

Vene näitlejad on teistmoodi emotsionaalsed?

Keel – ma ei mõtle vene keelt, vaid teatrikeelt – on justkui sama, aga räägitakse teist murret. Huvitavat maadlemist on. Meie teeme ikka oma tööd, aga kuidas Elmo lavastajana seda erinevust näeb ja sellega toimetab, vot see on väga huvitav! Sellist asja pole varem tehtud, et üks lavastaja võtab poliitiliselt väga terava materjali ja teeb seda samaaegselt eri rahvusest näitlejatega. Mind huvitaks see väga isegi siis, kui ma seal kaasa ei teeks. Läheksin vaatama mõlemaid.

Kägu kukub meil tõesti hoolega.

Peaks lõpetama mingi…

…lauluga. (Naerab pikalt ja nakatavalt.) Kuidas sa annad edasi sellist imelist, kerget, absurdset hetke, kus kõik on võimalik? Neid hetki meil elus on ka.

Ma hakkaks kohe ümisema “Laulu sügavast düünist”. Vaatamata sellele, et looduslikud liivadüünid jäävad siit üsna kaugele. Aga just Eva Eensaare ja Maria Petersoni esitus on see, mis meenub. Kitarr, helged hääled, maailmalõpp ja lõputus…

Sellel Laul sügvast düünist,teksti autor on Jüri Üdi. Veebi jaoks selle laulu link: https://open.spotify.com/track/2Emrf5fPI3Fdxq2ropgh3f

Eraldi:

Meelelahutusmaailm

Eva Koldits: „Olid Helena Lotmani pulmad. Tütar Ellen oli äkki neli. Margus Saar viis pulma läbi. Autoga jõudsime väravasse, lasime akna alla ja Margus seletas aknasse, kuhu me auto peaksime parkima. Ellen oli tagapingil ja kilkas, täiesti hämmingus „Uudised!”.

Ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.