Vald otsustas ehitada koolimaja 200 lapsele. Kivist ja korraliku, et püsiks. 100 aastat hiljem pani sama vald kooli kinni. Nüüd pole enam seda valdagi ja ajaloolisest majast ähvardab saada haldusreformi järjekordne nukker monument.

Jutt käib Raplamaal Lipa külas asuvast koolimajast, kus tegutses Raikküla kool. Maja ehituse otsustas 1909. aastal Raikküla vallavolikogu, 2026. aastal peab aga Rapla vallavolikogu kaaluma, mis majast saab.

Vald tahab maja ülalpidamisest loobuda: võtku mõni kohalik ühing see endale või pannakse hoone müüki.

Seni on vallavolikogu plaanist vaid informeeritud. Arutlused seisavad alles ees.

Sõnad, millega vallavalitsus maja võimaliku müümise mõtet selgitab, on hoone alakasutus ja amortisatsioon. Vallavalitsus on prognoosinud, et maja tänapäeva nõuetele vastavaks korrastamiseks kuluks 1,3 miljonit eurot.

Kunagises koolimajas on praegu Lipa vabaajakeskus ja ühes majaosas lasteaiarühm, kus 13 last, neist seitse Raikkülast.

Majas on ka Uku Masingu mälestustuba. Entsüklopedist Masing käis selles koolis. Kui paljud teda üldse veel mäletavad, teavad?

AjaloolaneHeiki Pärdi meenutab, et kui tema emaga 1958. aasta 1. septembril Lipa külas asunud Raikküla kooli jõudis, oli maja juba 49 aastat vana. Kui koolimaja sai 100aastaseks, lõpetas Raikküla vald seal kooli pidamise ära. Nüüdseks on ka Raikküla vald ise juba peaaegu üheksa aastat „lõpetatud“ olnud, liidetud suure Rapla vallaga.

Heiki Pärdi ütleb, et omal ajal valis vald enampakkumisel ehitusmeistri, kes küsis kahekorruselise koolimaja ehitamiseks kõige suurema summa. Et siis saab korralik. Mõisnik andis maa, kuhu ehitada. Maja on nüüd riikliku kaitse all.

Siin meenus Juhan Viidingu luuletus, millest kaheksakümnendatel sai Rein Rannapi laul.

Prohvetlik „Õhtunägemus“

Vaene väike somnambuul kõnnib Toompea müüril.

Kondori rasvases ajus küpseb üks kavatsus,

ta haarab lennult musta luige ja viib ta riidekappi.

Võõra naise valges kapis on mustal luigel nii pime,

on mustal luigel pime, nii pime, nii pime, nii pime.

Heldus! Päike on loojas.

Loojasse tõmbunud.

Tõnis Mägi laulis seda laulu Ene-Liis Semperi metsateemalisel meeleavaldusel. Laulis nii, et selgelt sai aru, et valgus on ennast kurjuse ja pimeduse eest Jumala juurde peitnud. Äkki isegi päriselt tagasi läinud.

Kas vaimukandjad on suletud võõra naise valgesse kappi, kus on pime?

Vaimul pole võimu, raha loeb

Laenan nüüd mõtte Rein Veidemannilt, kes saates „Tähenduse teejuhid“ Jaak Jõerüüdi romaanist „Raisakullid“ rääkides ütles, et seal on tegelane, kes on skeptiline vaimu võime suhtes olukordi muuta. Või ütles vana tark hoopis, et temas on tekkinud see skeptitsism.

Vaimul pole enam võimet olukordi muuta. Mina ka ei tea, kust võiks leida raha Lipa kooli korrastamiseks, ja veel vähem oskan öelda, millise sisuga see maja täita, et inimesed seal käiksid. Näiteks arhitektuuripärl Rapla KEKi peahoone seisab keset Raplat ja laguneb niisamuti, on riikliku kaitse all ja eraomandisse müüdud.

Tähendusruum on muutunud. Kui eelmise sajandi algul ehitati väikeseid koole, et vaim saaks areneda, siis uus sajand on vaimu linnamüüride vahele kinni püüdnud ja päike loojasse tõmbunud.

Oleme hakanud liiga kõva häälega rääkima vähetähtsatest asjadest ja tähtsad asjad ei paista enam selle müra seest välja.

Rainer Kerge kirjutab Õhtulehes omalaadsest protestiilmingust: Roy Strider on palunud Peeter Volkonski ja ta proua ning Kristiina Ehini ja Silver Sepa 25. aprillil kalessisõidule ümber Ahja mõisa. Sest Royl on hobused ja uhke kaless ning mure Ahja mõisa pärast, mis laguneb.

Selliseid käike teeme, aga üldiselt elame enda elu ja mõtleme vähem ühiskonna peale. Kuulsin, kuidas üks Raikküla mees ükskord rehmas, et kaua me ikka kunagiste Lipa meeste Uku Masingu ja Enn Vetemaa seljas liugu laseme. Kõrva lõikas, aga katsu sa vastu vaielda. Maailm on … ma ei tea enam, mis ta on. Kevad on ju ikka veel kevad. Ja kuldnokk tuleb koju nagu aastaid tagasi.

Kui isegi veel pool sajandit tagasi tulid Eesti suurmehed ja -naised enamasti maalt, käisid maakoolis, siis nüüd kasvab noor vaimukas seltskond ikkagi eliitkoolides. Suletud maakoolide kulul?

Raha loeb. Kurjategija on raha kokku varastanud, püütakse raha ja aega raisates kinni, pannakse vangi, ja ta ostab ennast sealt välja. Selline aeg ka.

Tsentraliseerimise hiiglaslik hooratas

Räägime ajakirjanik Viio Aitsamiga omavahel aja vaimust. Vana hääbumisest ja uuega mittekohanemisest. Kusagile sinna ka, et kõige uuega ei saagi kohaneda. Kui on ikka loll asi, pole vaja kohaneda ega tohiks ka leppida.

„See, mis praegu Lipal toimumas, ei ole ju täna sündinud asi, vaid kokkuvõttes riigi tagurpidi regionaalpoliitika tagajärg,“ ütleb Viio, kes võrdleb, et kõige tsentraliseerimine on olnud nagu mingi suur hooratas, mis kunagi on vale nurga alt käima tõmmatud. „Pöörlemine jätkub kiirenevas tempos ja ratta peatamine, et suunda õigeks sättida, on järjest raskem. Ega potentsiaalset peatajat vaateväljas ka ei ole, sest paljud on kahjuks kohanenud sellega, et meie riigis tuleb pidada perspektiivikaks kogumeid, kus ikka tuhandeid inimesi. Kus sada on, seal vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.“

Me oleme harjunud juttudega suurteks koondumise paratamatusest. Suured kauplused, suured koolid, suured vallad, suured tervisekeskused, suured päikese- ja tuulepargid jne. Et oleks odavam elada.

Tallinnas võim kuhjub, maal tekib vaikselt järjest rohkem piirkondi, kust enam-vähem kõik tähtsad asutused on viidud liiga kaugele. Tallinn aitab heal meelel sellele kaasa, näiteks kasvõi maa-ametikoolide suretamisega – tulge aga linna!

Linn toodab anonüümsust ja pidetust. Pidetutega on hea manipuleerida, olgu loosungid millised tahes… Me juured on aga ikkagi maal (kui otse, siis maaomand seob, aga sellest teine kord). Tahaks loota, et seda hakkavad taas väärtustama järgmised põlvkonnad, kes leiavad selles oma romantika ja eneseteostamise.

Aga taas see skepsis, et vaim ei saa võimu vastu. Ja kui mõelda sellele, et peame riiki maksumaksja rahast, siis keda maksumaksjaist huvitab Lipa koolimaja või Ahja mõis või Rapla KEKi peahoone… Arvan, et maarahvast, kohalikke pigem huvitab, aga suurem osa rahvast on nüüd ju linnas.

Mille eest kaitseb riiklik kaitse?

Seda võib muidugi pidada kiuslikuks küsimuseks, aga kuidas riik koolimaja kaitseb, kui vald selle maha müüb? Plaan pakkuda maja kohalikele majandada ilma valla toetuseta ja 1,3miljonilise remondivajadusega…

Ma ei teagi nüüd, kas Rapla kirikut on hoidnud rohkem riiklik kaitse või Looja, aga Eesti ainus kahe torniga maakirik, mis pühitseti 1901. aastal, on aegade valule vastu pidanud, ei lagune. Usun, et kui see ehitati, oli kirikus käijaid ja annetajaid ikka mitu korda rohkem. Tegelikult on Eestis ilmselt ka lagunevaid maakirikuid. Ja taas ei mõtle me siin pragmaatiliselt, et kui kirikus ei käida, siis las ta laguneb.

Heiki Pärdi Lipa koolimajast: „Äärmiselt kvaliteetselt kavandatud ja ehitatud lihtne ja otstarbekas, kuid stiilne maja on säilinud väga ehedalt, sellele pole tehtud mingeid juurde-, peale- ega kõrvalehitisi.“

Põhjusi, miks seda kultuuripärandit hoida, on palju. Aga milline on hea lahendus? Ajal, kui mure on, kust leida raha, et ehitada varjendeid.