Eile oli Erki Noole 55. sünnipäev. 28. septembril möödub 25 aastat tema kümnevõistluse olümpiavõidust Sydney´s. Sügisel täitub 28 aastat ta eraspordikooli „Erki Noole Kergejõustikukool” avamisest.

Me kohtume viis päeva enne Erki Noole sünnipäeva silmast silma esimest korda. Olin üsna kindel, et selle mehega me teietame. Tal on kiired ajad, õpilased võistlevad, nii et saab kohtuda ainult kell 9 hommikul. Kui kohtumist kokku lepime, pakun talle, et võiksime kokku saada staadionil või võimlas, tema keskkond ikkagi. Ta ütleb – ja alles hiljem saan aru, kui normaalne see on –, et talle sobib baaris ka.

Kui oleme teineteisest meetri kaugusel ja tervitame, oleme juba sujuvalt sina peal, just nii loomulikult mõjub ta, nagu oleksime vanad sõbrad.

Kui vanana sa ennast tegelikult tunned?

Soome tüdrukud, keda ma treenin, küsivad sedasama. Ma ei oska öelda. Neljakümne kolmesena? Adekvaatne on 35. Seepärast, et tunnen endas samasugust aktiivsust, nagu siis. Praegu on sees selline hasart, et peaks tegema seda ja seda ja seda… Nagu kunagi. Loodan, et see tuluke niipea ei kustu.

Mul on selline tunne, et… no pakun, et veel 40 aastat tagasi kultuurisuurused suhtlesid suurte sportlastega. Ühine asi oli ajada. Vastastikune austus oli suur. Täna nii ei ole?

Vanasti suheldi silmast silma rohkem. Eri Klas ja Ants Antson veetsid Kopli poolsaarel koos lapsepõlve. Mäletan hästi, kui oli Ants Antsoni matus Lillepaviljonis, kus kultuuriminister Saar tegi viletsa kõne – kuidas Eri Klas oli siis südamest solvunud.

Kui vaadata Postimehe sünnipäevaõnnitluste rubriiki, siis kultuuriinimesi ära ei unustata, sportlasi küll.. Nojah, ega ei oska täpselt öelda, keda hinnata sportlaseks, keda mitte.

On su jaoks tähtis ainult tippsport?

Ei ole. Mul on spordikool. Kui hinnata sportlast tippspordi mõõduga, siis minu jaoks pole see tippsportlane, kel pole šanssi kasvõi omaealiste hulgas medalit püüelda.

Olümpiamängudele pääsemine on suursaavutus igal juhul. Eriti tänapäeval, kus maailma spordikaart on nii avardunud.

Mõni päev tagasi käisin Soomes, kus rääkisin soomlastega sellest, et varem olid soomlased odaviskes eranditult esimesed, ehk sekka mõni sakslane, inglane või tšehh ka. Keegi kusagilt korraks pistis ka nina vahele. Gga vaata täna – India, Pakistan, Keenia. Imeriigid! Spordiilm on avardunud.

Äkki tippsportlaseks teeb sportlase võidutahe?

Oi, võidusoovi on väga paljudel, aga me peame ikkagi… Meile meeldib praegu ennast petta, et kõik inimesed on võrdsed… Ilmselt on see hetkeline hullus, mis läheb üle.

Tuhandete aastatega väljakujunenu ei muutu. Praegu annavad maailmas tooni hullud, kes varem olnuks ravil. Täna võid teha blogi, leida sotsiaalmeedias jälgijaid, mudida suunda. Inimhulk on kasvanud ja vastavalt on kasvanud lollide hulk.

Lollide arv on jah kasvanud, aga eks ka tarkade arv.

Tarkade esiletõus on väiksem, sest lolle on juba liiga palju ja targad ei paista välja. Varem oli meediasse sattumiseks puhver ees – ajakirjanik, toimetaja, peatoimetaja. Keegi vaatas sa kriitiliselt üle. Sõel oli vahel.

Täna läheb Erki Nool poodi, ostab endale salvestaja, laulab midagi sisse, paneb TikToki üles, hullud hulluvad ja ongi uus laulja valmis. Sellist saasta tuleb nii palju peale, et kvaliteetsed asjad ei pääse enam esile.

Väljundeid on palju, kõik lahjeneb. Ühe mustanahalise vennikese – tal on TikTokis kõige enam jälgijaid – kõige populaarsem video, 38 miljonit inimest on vaadanud, on sellest, kuidas ta õpetab banaani koorimist. Tõeline maailmatase!

Mis on sportlaseks saamisel andekus?

Üks asi on füüsiline andekus. Sul peab olema hea koordinatsioon, kiiruslikud omadused antakse sündides kaasa. Aga selleks, et saada tippsportlaseks, pead ka vaimselt olema väga tugev. Pole sa seda, siis ei tippu jõua. Ilma füüsilise andekuseta muidugi ka, aga kui vaimset andekust ei ole… See on see miski, mida on keeruline treenida, küll arendada. Mõtle, sa oled olümpiastaadionil, sind vaatab 100 000 pealtvaatajat. Sa ei tohi lasta ennast sellest suurest inimhulgast häirida.

On sportlasi, kes teevad trennis väga hästi. On näiteks kuulitõukaja, kes trennis ülihea, kuid läheb võistlustele ja tõukab, põmm, meeter vähem. Peaks justkui suutma, aga… Seal kõrval on teine, kes tõukab trennis meeter vähem, aga läheb võistlustele ja palun – meeter rohkem. See ongi see miski, mis ühel on ja teisel pole.

Füüsilist võimekust ei ole keeruline arendada. Muidugi otsustab siingi andekus, üks võtab kangi ja see läheb piuu! üles. Teisel kulub samaks pool aastat tööd. Kõiki võib maalima õpetada, aga kunstnikuks õpetada ei saa.

Ma kuidagi ei kujuta ette rumalat tippsportlast, niisama nagu lolli, aga väga head näitlejat. Samas see väljend, loll nagu sportlane, on olemas.

Ma ei ole kunagi uskunud, et rumal saab olla tipus. Kunagi oma äiapapa Paavo Kivise käest küsisin, kust see väljend tuleb. Muide, Euroopas pole ma kuulnud lauset, et sportlane oli trennis, kui mõistust jagati. On see meil lendu läinud kunagisest KUKU klubist? Kultuuri- ja spordi tipud hindasid üksteist kõrgelt, kuid sportlaste peale oldi ikkagi väikestviisi kadedad. Sportlased said reisida Soome, Rootsi, tegid äri teksapükste ja jalanõudega. Sportlaste võite kiideti valjemini. Nii et ikkagi vist kerge kiivus. Heade fraasidega on aga nii, et need lähevad lendama. Hiljem ei tea keegi, kes on autor.

Ma kirjutasin endale välja sinu autorlusega ja praegusel ajal selgelt poliitiliselt ebakorrektse tõdemuse, mis isegi kurikuulus: „Treener ei saa sportlase elu tuksi keerata, halb psühholoog küll.“ Tänastel ninnunännutajatel ajab see vere keema.

Muidugi ajab. Arvan ka seda, et igas koolis ei pea olema psühholoogi. Aga leitakse: ta olgu!

Eesti treenerite andmebaasis on umbes neli tuhat kutsekategooriaga treenerit. Neil kõigil on spordikogemus, lisaks eelkäijate kogemused. Sporti on ka lihtne hinnata. On sentimeeter ja sekund, tulemused annavad hinnangu. Aga vaatamata sellele ei ole tipptreenereid palju. Nüüd lõpetab noor ülikooli ja läheb kohe murdeeas lapsi psühholoogiliselt nõustama, omamata ise praktilist kogemust…

Jah, ka elukogemust.

See ongi kõige tähtsam – elukogemust. Selline elukogemuseta psühholoog võib murdeealise poisi või tüdruku elu nii ära rikkuda, et polegi enam võimalik parandada. Seepärast ma ei usu, et leiame igasse kooli professionaalse psühholoogi. Ei usu.

Matemaatikaõpetajatest on puudus, kuid matemaatikat on kümme korda lihtsam õpetada kui anda psühholoogilist nõu. Matemaatikul on numbrid ja valemid, kindel värk. Tõestatagu mulle selles küsimuses vastupidist.

Arukas mõttekäik. Kuidas sa suhtud leebelt öeldes etteheidetele tipptreenerite käitumises. Anna Levandi näiteks, kas talle tehti liiga? Ta esinedes tundub küll tark ja hea inimene, aga trennis võib-olla pole selline?

Ei saagi leebe olla, kui inimene tegeleb kogu elu sellega, et kasvatab tippsportlasi. See „skandaal”, ma arvan, läks pöörlema sellest, et ühe sportlase kibestunud ema tahtis treeneri ära nullida ja sellele järgnes meedia üle võlli võimendus. Ka praegune olümpiakomitee teeb justkui kõik selleks, et sellised kaasused võimenduksid. Järjest vähem hoitakse ja kaitstakse treenerit, hävitades süsteemi. Diktatuuris pannakse inimene karistuseks pokri, demokraatias hävitatakse sotsiaalmeedias. Olles ise seejuures õnnelikud, sest kõik olgu võrdsed. Kõiki tuleb kohelda siidkinnastega. Ei tohi öelda, et laps on paks, ei loe, et kõik seda näevad. Muidugi, eks ole vanemad kurja vaeva näinud, et laps selliseks sööta. Ei ole ju nii, et sööd koti kommi ja oledki 20 kilo normaalsest raskem. See on süsteemse, aastatepikkuse igapäevase töö vili.

Ei, sõna „paks” ei tohi öelda. Meditsiini aga muudkui kallineb. Miks? Sellepärastki, et pakse muudkui tuleb ja tuleb.

Ütlesid, et lähed oma jalaga ortopeedi juurde. On see sul tippspordi tagajärg?

Nii ja naa. Lõpetasin tippspordi väga tervena. Näiteks palavikus olin viimati 2003. aastal. Nii et haige sõna klassikalises mõttes pole ma olnudki. Kuid… mulle on tehtud 15 operatsiooni, enamus neist pärast spordikarjääri lõppu. Olen kaks korda Nõmme Kalju staadionil jalgpalli mänginud ja neile kahele korrale on järgnenud kuus operatsiooni.

See on ikka seotud su temperamendiga ka.

See kindlasti, aga küsige ortopeedidelt statistikat. Nad ütlevad, et laste jalgpallivigastused on hüppeliselt tõusnud. Kunstmuruga väljakud! Murutraktorit ei raatsita osta, muru hooldamine on vaevanõudev töö, kes viitsib jännata. Iga vallajuhi unistuseks on aasta ringi roheline staadion. Ja siis talume, kümne-, kui mitte sajakordseid meditsiinikulusid.

Kuidas sa sellesse suhtud, et Aivar Pohlak võitis jalgapalliliidu presidendi valimistel Ragnar Klavanit?

Olin veendunud, et nii läheb. Alaliidu liikmed ju valivad ja kui ühe mehe käpa all on nii palju fiktiivseid klubisid, mis ei tegelegi jalgpalliga, on tulemus teada. Tähelepanu see valimine – ja sport koos sellega – muidugi sai.

Võitlesid uus ja vana, uus sai kaela. Sellest on kahju?

Alati ei ole uus parem. Olümpiakomitee valimistel võidutses uus seltskond, mis enamuse spordirahva arvates pole vanast parem. Teisalt, aeg-ajalt on verevahetust vaja. See on küll õige.

Mis teeb Eesti kümnevõistluse nii kõvaks, et maailmameistrivõistlustel visatakse nalja, nagu oleks tegu Eesti meistrivõistlustega? Hea nali, mis polegi nali.

See ei ole nali. Väga väikese riigina oleme endast ühel kergejõustikualal rääkima pannud. Paavo Nurmi mängudel küsiti mu käest, mis mees on teie uus kergejõustikuliidu president Madis Kallas? Ütlesin, et endine kümnevõistleja, kuid ta on teinud ainult 8000 punkti. Soomes on 8000 punkti ulme, teed sellise summa ja oled ajalooline persoon! Meil ei pääse sellega löögilegi.

Arvan, et meie edus on suur roll TV saate „10 olümpiastarti” võistlussüsteemil. Loomulikult ka eeskujudel. Teadmine, et kui enne on suudetud, miks siis mina ei peaks suutma annab jõu. Ise vaatasin noore poisina, kuidas tegusid tegi Valter Külvet. Enne teda oli Rein Aun, veel enne sai Uno Palu olümpiamängudel neljanda koha. Kui näed, et sinuga piltlikult öeldes samal staadionil treeniv sportlane on maailmatasemel, lisab see usku. Nii sportlastele kui ka treeneritele, selline sümbioos. Meil on ammu tekkinud süsteem, üldised arusaamad, kuidas ehitada mitmevõistluse treeningprotsessi. Inglastel sünnib niimoodi pikamaajooksjaid. Süsteem ja kogemused.

Iga sportlane on erinev?

Jah, muidugi. Kuid just baasteadmiste pealt saab treeningsüsteemi muuta igale sobivaks, lisades omalt poolt midagi või võttes vähemaks.

Mul on üks Soome tüdruk, keda treenin. Minul on oma metoodika ja see toimib. Naissportlased erinevad meessportlastest paljus. Mulle toimis mingi asi ühtemoodi, naistele võib mõjuda hoopis kolmat moodi. Pead leidma õige retsepti.

Treeneri kvaliteeti näitab tulemus, meeldib see mulle või mitte. Võid olla olümpiavõitja, aga kui sul poleks ühtegi tulemusega sportlast, kes võtaks sind tõsiselt?

Treenid seda Soome tüdrukut Saga Vannineni. Sead sa talle ja endale suuri eesmärke?

Mingil määral ikka. Ta peaks üritama medalit Los Angelese olümpiamängudel. Kõik teised tiitlid, maailmameister ja Euroopa meister, on tore vaheetapp, aga mõelda tuleb sellele, et kodus tahavad ameeriklased kindlasti hunniku medaleid saada. Jah, mul on peas, mis valdkondades peaks ta enam arenema ja kuidas see areng peab toimuma. Igapäevane treening on õigem kui üleforsseerimine ja seejärel pooleaastane paus. Balanss on tähtis.

Treeneril on lihtne leida üles treenitava nõrgad ja tugevad küljed, kui tead, et õpilane pingutab maksimaalselt, oma võimete piiril. See teeb treeneri töö lihtsamaks.

Tegi see sulle haiget ka, et sa ühel hetkel enam Riigikokku valituks ei osutunud?

Absoluutselt ei teinud. Olgugi et meedia arvates ma solvusin. Toompea pinginaabri Toomas Tõnistega rääkisime, et kaheksa aastat Riigikogus, sellest on enam kui küll. Vaja ka midagi muud teha. Mul lihtsalt lõi tookord tuluke põlema…

Jäi kord Eiki Nestor pulti hiljaks, kui ta pidi esitama seaduse eelnõu, aga polnud pabereid kaasas. Ta küll esitas eelnõu ja vastas ka küsimustele. Kõik käis professionaalse poliitiku kombel – rääkida millestki mitte midagi ja tulla puhta nahaga välja. Siis mõtlesingi: mina ei taha nii.

Kui nüüd kuulen seda Riigikogu kella tinn-tinn-tinn-tinni, on hea meel, et ei pea enam seal olema.

Ma ei kahtle, et sind on nüüd kutsutud uuesti kandideerima?

Jah, see on sul adekvaatne spekulatsioon. On kutsutud, valimised ju lähenevad. Aga ei ole hasarti minna.

Muidugi, ühiskonnakriitiline olen ikka. Mõtled, kihvatab – aga läheb üle.

Et kui parteisse ei kuulu, siis su kriitilisus ei muuda ja ei loe?

Muidugi. Me ju mängime demokraatiat. Võtame valituspartei, kes viib meid juba 17–20 aastat õnnele. Õnnistab meid kõikide tarkade otsustega ja kui sa kogemata juhtud ütlema, et see asi on natukene väär, siis oled putinlane või nats. Muud varianti ei ole.

Kui rääkida meie riigi jätkusuutlikkusest, peaks valitsus esimese asjana ette võtma ette Eesti kaardi. Vaatama: Võrumaa, Põlvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Ida-Virumaa… Igas piirkonnas peaksid olema strateegilised tootmisettevõtted: kanalad, piimafarmid, lihafarmid. Et kui mingi jama tekib, suudaksime end ära toita. Selline peaks olema riigi strateegia. Koroonaaeg tõi ju kõik raskused selgelt välja.

Me rääkisime, et häid psühholooge pole, aga hirmud süvenevad, olen märganud just nooremaid, kes on jooksma hakanud ja käivad jõusaalides, et oma pingeid maha laadida.

Ma arvan, see on niimoodi olnud kogu aeg. Riik peaks looma harjutamiseks infrastruktuuri, näiteks rajama terviseradasid. Erasektor on seda teinud, neid radu kasutatakse igal aastal üha rohkem. Terviserada olgu kodust jalutuskäigu kaugusel. Lisaks kehalisele kasule pakub rada ka sotsiaalset suhtlust, aitab ennetada vaimseid probleeme. Kindlasti on see ka üks kõige odavamaid vahendeid selleks.

Kool aga peaks pakkuma sellist kehahariduse süsteemi, mille tagajärjel suudab iga poiss sooritada NATO testi. Iga poiss! Keskkoolis on sul kolm aastat aega, et jõuda 50 kätekõverduseni. Sul on selleks tervelt 1000 päeva. No ei ole ju raketiteadus. Iga inimene peaks koolist saama kaasa teadmised, kuidas iseseisvalt pool tundi trenni teha. Miljoneid kokkuhoidu haigekassale.

Riigikogus häiriski mind kõige rohkem argus tunnistada, et mõni asi võib minna ja lähebki tuksi. Ei, hakati viletsat asja parandama. Otsiti kompromisse. Kui treener teeb vale treeningplaani ja näeb, et see ei toimi, muudab ta selle ära. Ei summi vägisi edasi. Mis on häbi praaki tunnistada?

Staadionite väravad tuleb inimestele lahti teha.

Su kümnevõistluse rekord on täna ikka veel Eesti rekord. Millal see üle lüüakse?

Arvasin, et sel aastal. Naelkingade arengu tagajärjel on täna vähemalt 200 punkti nagu maast leitud. Nii et see mees, kes mu rekordi üle teeb, peaks koguma vähemalt 9000 punkti. Arvan, et õige pea seda tehaksegi. On kaks, kes võiksid rekordit rünnata, Johannes Erm ja Karel Tilga. Kui nad seda kahe-kolme aasta jooksul ei tee, võib rekord veel kümme aastat julge olla, enne kui ilmuvad uued tegijad.

Staadonite väravate lahtitegemine on lisaks praktilisele mõttele ka kaunis kujund. Kuidas sa oma sünnipäeva tähistad?

Küllap nii, et sõidan 55 kilomeetrit jalgratast ja teen 50-kilose kangiga rinnalt 55 korda surumist. Loodan, et saan hakkama. Esimest korda tegin niimoodi siis, kui sain 50. Sõitsin 50 kilomeetrit ratast ja tegin 50 korda surumist. Usungi, et lähen igal aastal paremaks. Olen nalja visanud, et kui 75. eluaastani niimoodi jaksan, on kõik korras. Sel aastal olen küll vähe treeninud nii et lähengi täna proovima.

Sügisel saab 25 aastat olümpiavõidust, küllap siis ka kuidagi tähistan.

Eraldi:

Erki Nool

Sündinud 25. juunil 1970 Võrus.

Lõpetanud Tallinna spordiinternaatkooli.

Kümnevõistluse olümpiavõitja (2000); maailmameistrivõistluste hõbemedalivõitja (2001), Euroopa meistrivõistluste kuld- (1998) ja hõbemedalivõitja (2002).

Euroopa sismeistrivõistlustel võitnud seitsmevõistluses kuld- ja hõbemedali, maailma sisemeistrivõistlustel kuldmedali ja kaks hõbemedalit.

Võitnud kahel korral kümnevõistlejate kuulsa mõõduvõtu Götzises

2001. aastal Edmontonis kergejõustiku maailmameistrivõistlustel kogutud 8815 punkti on tänini Eesti rekord (sellest piisas toonases kõrgetasemelises võistluses hõbemedaliks).

Olnud aastail 2007–2015 Riigikogu liige (Isamaa).