Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.

Kaeraaia eriline pühapäev

Seda talu peavad Erki Vaikre ja Janne Loite. Teevad siin looduskoolitusi ja ellujäämisõpetusi, no näiteks seks puhuks, kui elektrit ei ole ja kauplused kinni. Olen Erkit varem kuulnud metsavennaüritustel ilmaelust filosofeerimas ja aru saanud tema aatelisusest ja eestimeelsusest. Kui see mees teeb midagi, siis põhjalikult. Nii ka seekord. Näiteks on ta selleks pühapäevaks avanud kodumuuseumi, „Metsavennatuba”, mis tavalisel olevat tema sauna eesruum. Palju pilte, nimed, relvi, mundreid, dokumente, raamatuid metsavendlusest. Kõik kompaktne ja maitsekas.

Metsavennakohvikus on müügil kuusevõrsetega pruulitud „laager-tüüpi eriõlle Viimane metsavend” mikroseeria. Spetsiaalse sildiga. Erki Vaikre andis 2010. aastal koos Madis Millinguga välja kokaraamatu „Lõkketoidud”, nüüd pakub ta metsavennakohvikus pearooga, milleks on käsitööleiva suur toorjuustuga kaetud viil, sellel punasibulaviilud, millel oma ahjus valminud kodune suitsupõsk ja sellel kodune karulaugupesto.

Metsa alla on külalistele vaatamiseks pandud legendaarne maastikumasin GAZ-67, „millega NKVD tiblad metsavendi jahtisid ning milliseid metsavennad neilt ka üle võtsid, et sööstrünnakuid läbi viia”. On ka kaks külgkorviga n-ö sõjamootorratast. Üks eriline eksponaat, vaatamisväärsus, millel küll metsavendlusega muud pistmist ei ole, kui et ta on selle aja üle elanud, kaasa teinud – 90aastane Mercedes-Benz, mille 1936. aastal ostis Päevalehe omanik Johan Sihver, kelle NKVD 1941. aastal vangistas ja kes suri Permi vangilaagris 1942. aastal.

Korraldajad

Kõige eelkirjeldatu taustal teeb bänd heliproovi. Improviseeritud lava ees põleb lõke, viiulimees palub Arlet Palmistet, kes on Piibe teatri juht, lavastaja ja selle näidendi dramatiseerigu autor, et ta lõkke koos metallist alusega eemale nihutaks, sest suits tuleb pillimeestele silma. Mõtlen inimeste olemise erinevusest – kui ma Erki Vaikret vaadates tunnen ta ärevust, et kas kõik on ikka saanud korda kõige paremini ja kas kõik sujub, siis Arlet on muretus ise. Erki isegi ei räägi pikalt, vastab napilt ja täpselt. Arlet jõuab oma juttudes pilvedesse ja eelmisel päeval esmakordselt juhitud kiirendusvõistlusele. Teda jätkub kõikjale.

Ja nagu peab, lähebki elekter ära. Arlet jääb rahulikuks. Olgu öeldud, et Kaeraaiale on selleks ajaks juba kogunenud sadakond vaatajat. Arlet selle asemel, et midagi teha – elektriga tegelevad ju teised – astub publiku ette, vaatab taevasse ja ütleb: „Me mängime vihmaga ka.” Ütleb midagi sellist ka, et ega metsavendadel maaalustes peidikutes päike ei paistnud. Ja siis räägib Piibe teatrist, selle etendustest. Vaatab ringi, saab aru, et elektriasi on korras, ja lõpetab, öeldes, et tänab publikut reklaamiaega välja kannatamast. Etendus algab.

Tegelikult on selles „Viimse metsavenna” kell neli alanud etenduse eelses pildis kogu aeg olnud ka näitleja Raivo. E. Tamm. Ta hoiab sellist nähtamatut joont, on vaikne, ei sekku vestlustesse ega sagimisse. Keskendub.

Küsin,mis ma küsin, Erki ütleb, et see oli Arleti mõte ja Arlet, et Erki oma, polegi tähtis, kui kõvad mehed koos midagi teevad siis… olen sellest juba kirjutanud. Sünnib imesid.

Küünlad

„Viimane mestavend” on viimase metsavenna Ruuben Lamburi monoloog. Lugu oma elust. Raivo E. Tamm räägib seda lugu lihtsalt, liigselt dramatiseerimata. Näitlejameisterlikkus ilmneb selles, kuidas Raivo seda lugu liigendab, on selline tunne kohati, et ta meenutades mõtleb, kas rääkida, kas rääkida nii või üldse mitte, kas see oli nii, kas … äkki ei tule meelde. Ja lugu jookseb. Ühe mehe kannatuste loole annavad värvi just laulud, mida teksti vahel esitatakse. Laulusõnad räägivad sama, mida viimane metsavend: „Mul isa-ema lasti maha/ ja naine viidi Siberi./ Nüüd kõnnin mööda metsaradu/ ja tapan Vene tiblasid.”

Kui kõlavad metsavendade laulud, istub Ruuben Lambur selle bändi ees, kuulab, kohendab sümboolset tuld ja siis, kui laul lõpeb, tõuseb ja räägib. Südantliigutav on, kuidas Raivo süütab küünlaid lahkunute auks. Ka nende konkreetsete tapetute auks, kelle hauad pole teada.

Ja siis kõlab jälle metsavendade reibas laul: „Sain lubjavildid ma ja vatijope sa/ koos nende seltsimeeste täidega,/ Ai-ui-ai-jaa, ti-ral-lal-laa ja sõit läks Siberisse lauluga.”

See lavastuskeel koosnebki mu jaoks Raivo E. Tamme valitud hääletoonidest, mis kuskil midagi ega kedagi hukka ei mõista ja hullemaks ei värvi, kui see on, sest see ju on hull, mis elu Ruuben Lambur ja tema lähedased elama pidid. Ja siis kontrastina laulude rõõmsameelne, isegi vallatu toon. Selline kontrast, mis mõjub emotsionaalselt. See saab selgeks, et just sellised laulud aitasid metsavendi vaimselt ellu jääda.

Ka Raivo räägib Ruuben Lamburina, et teda tabas apaatia – kodu ei ole, riik on võõra võimu all, ema ja õed on tapetud, kaaslased maha lastud… milleks elada? Ja siis aitas teda noorkotkana antud vanne, mida nende õpetaja oli palunud poisse Nõukogude võimu tulekul laiali saates mitte unustada: „Kinnitades ausõnaga, annan pühaliku tõotuse teha kõike, mis minu võimuses, et täita oma kohust Eesti isamaa ees, igal ajal aidata oma ligimest, ustavaks jääda noorkotkaste seadustele ja nende järgi tegutseda. Olen alati valmis!” See aitas ellu jääda.

Ruuben Lamburi lugu lõpeb lauluga „Mu isamaa armas” ja nüüd ei laula enam bändipoisid Ilmar Kald (Untsakad), Jaanus Põlder (Untsakad), Tanel Sakrits (Mandoterror) ja Sander Rosenberg (Tapa Valla Mandoliiniorkester), õigemini nemad laulavad kaasa, aga laulab Ruuben Lambur või pisaraid tagasi hoidev Raivo E. Tamm. Vaatajad laulavad püsti seistes kaasa. Mehed pühivad pisaraid. „Oh õitse veel kaua, mu isade maa!/ See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka!/ Su hooleks end annan ja truuks sulle jään/ nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä’en!//”

Päike on välja tulnud.

Ilmus Maalehes.