Üks skandaal sööb teist. See, mis täitis eile meie päeva, on täna juba meelest läinud. Isegi presidendivalimistest ei saa meil enam suursündmust, sest mürsuskandaal kõmiseb sest üle.

Neid sabasöömise näiteid on lähedalt võtta. Andeka näitlejahakatise lugu meelemürkide kuritarvitamisest oli suurelt pealkirjades alles äsja, aga hakkab juba meelest minema. Kui kunstnike liit oksjonil kunsti ei müüks, ei oleks 700 000 euro kelmus üldse meeles.
Skandaalidest on saanud meelelahutus. Milline väljaanne või platvorm ja kuidas neid serveerib, sellest sõltub kaalukus või sisutus. Kiputakse ütlema, et algoritm annab hoogu, tegelikult need inimesed, kes loevad, annavad. Algoritm loeb kokku ja hoiab esil, tõstab esile. Veel sõltuvad asjad inimestest ja nende maitsest. Kui kaua, ei tea.

Raha vastu taevast
70 miljonit mürskudele vastu taevast. Paradoks on see, et kui need mürsud oleksid nii-öelda töökõlblikud, siis nad oleksid praeguseks nagunii vastu taevast. Koos rahaga ja keegi ei uriseks. Kaitseminister saaks mitu medalit.
Elu on seoste ahel, surm ei ole. Või vähemalt me ei tea, mis pärast on. Matustel ei aplodeerita. Olen ajakirjanikuna aplausist puudust tundnud. Teatris ma ikka kuulan aplause.
Panite tähele, kuidas Ülle Madiset hirmutati, mis kehv elu algab, kui ta presidendiks saab. Et ei saa enam üksi olla, oli üks kehva elu põhjustest. Keegi ei kippunud hüvesid üles lugema – ma ei pea silmas raha. Kõige vähem räägiti seda, et president on esimese info valdaja. Tarkus ja teadmine koguneb tema ümber. Ta ülesanne on olla tark ja informeeritud. Ma arvan, et ka ettenägelik ning enda tundeid ja intuitsiooni kuulav. Peale selle on Ülle Madise ise öelnud, et võtab endale appi endast targemad. Kehvemad mehed ja naised sellega hakkama ei saa.
Kui Madisele antud häälte lugemine jõudis 68ni, algas riigikogu saalis aplaus. Lisahääled mattusid plaksutamisse. See ei olnud selline nagu viimastel aastatel teatris, et enamiku etenduste lõppedes tõustakse püsti ja aplodeeritakse. Muide, ka sellisel plaksutamisel on vahe, kui kuulad, aga massikäitumine on massikäitumine.
Ülle Madisele mu meelest enamasti aplodeeriti südamest. Mõni muidugi aplodeeris iseendale, mõni, et pugeda, aga enamik tundus küll rahul olevat, et näed, saame küll, kui tahame, olla ühel meelel.
„Aplaus on nagu viin!“ ütleb ennast põhja joonud näitleja näidendis „Põhjas“. Eks see tähenda, et aplausil on võime pähe hakata. Ja siis ta võib anda inimesele tiivad.

Inseneeria ja olemine

Mis saab maailmast, mida inimene enam ise ei juhi? Kuidas säilitada oma mõtteid infomüras? Kuidas olla tark, kui tehisaru on kiirem ja targem kui sina kogu oma elu jooksul korjatud teadmistega? Kes ma olen?
Ikka ja jälle satun lugema lugusid, kus väidetakse, et tegelikult on maailmas vaid kaks lugu, millel kõik lood põhinevad. Üks on see, et inimene läheb rändama. Teine, et tuleb külla. Kuidas unistada ajal, kui inimese rännakuid, mõtterännakuid ehk ennekõike, juhib algoritm? Isegi kui ta teeb seda heatahtlikult ja omakasupüüdmatult, on initsiatiiv tema käes.
Meil peab Raplas üks eraettevõtja Makita poodi. Mulle meeldib seal käia. Põnev nagu heas muuseumis. Kogu aeg tööriistad täienevad. Kaupa tuleb juurde. Milline disain!
Omanik rääkis mulle, et akumuruniidukeid ei taheta enam osta. Demonstreeris mulle disaini ja käsitsemise mugavust. Aga ei osteta, sest ostetakse robotniidukeid, mida juhib tehisaru.
Ja mina, loll, ehitan oma aeda rustikaalset aiamööblit just oma kätega ja ise, mis siis, et õppinud meister teeks lihtsamalt ja reeglite järgi. Ladusin kiviaeda, kui maitse suhu sain, ei tahtnud kedagi appi ja olin kurb, kui kivid otsa said. Ikka tegemise mõnust ja sellepärast, et näha, kuidas tegemisel on silmaga nähtav tulemus. Ta saab valmis. On nähtav.
Mida hakkab inimene tegema, kui tehisaru tema eest kõik ära teeb? Kunagi ennustati, et kui tulevad autod, siis jääb inimestel aega üle. Nüüd on nutitelefonid ja masinad, aga inimestel ei ole aega enam üldse. Seda, et me midagi tegemata olla ei oska, tean ma küll kindlalt. Ma ennast harjutan ka lihtsalt olemisega. Sunnin.

Kiri sõbrale

Mõni nädal tagasi vastasin sõbra kirjale nõnda:
„Siia kahe kirja vahele jäi mu suveteater, kus lavastaja tegi kõik selleks, et peaosalise hellus ja lugupidamine selle vastu, keda mängib, esile ei tõuseks, ja mu elu esimese keeletoimetaja matus.
Sa küsid: „Kas sul on veel midagi, mida sa kindlasti tahaksid, enne kui … ongi kõik?“ Üsna aus vastus on, et ei ole midagi sellist, mida saaksin, rind kummis, esile tuua. Ja samas on üsna hirmus seda kõva häälega välja öelda. Olen ju elus veel. Kuidagi nii on, et kui siin veel mõned aastad varem olid mingid mõtted, mis tuli kindlasti realiseerida, siis nüüd on kõik kuidagi ootel, olen rahul sellega, mis antakse… /—/
Mida ma tahan? No jube kihvt oleks, kui saaks maitsta Ülo Vooglaiuga kuus aastat tagasi tema sünnipäevaks me aeda istutatud õunapuu õunu. Millal need tulevad? Ma võiksin välja mõelda, et mitme aasta pärast, aga ei taha seda tähtaega.
Ma arvan, ja seda ma ei peaks sulle rääkima tegelikult, et inimene teeb oma suuremad teod ära üsna noorelt ja rumalana. Hilisem looming on targalt korratud nooruse kaja. Ja samas usun, kui kirjutama hakkan, kuidagi ikka, et just nüüd kirjutan enda parima loo.
Praegu tunnen vajadust kirjutada esseelaadseid asju. Ma ei ole sahtlisse kirjutaja olnud ja ikka veel ei oska seda. Esseega on nii, et kui pole tähtaega, et selleks ajaks peab valmis olema, siis võib jäädagi teda ümber kirjutama, sõnastama. Aga ju tuleb ka see aeg kord, kui argikirjutamist enam pole ja selle esseede rea oma peast arvutisse toksin.
Mingi ümbertegemise soov on säilinud. Sirvisin ühel päeval oma viimast raamatut ja mõtlesin, et ohoo, miks küll just need lood, mul on ju lugusid, mis oleksid sellesse raamatusse paremini sobinud. Aga raamatut ringi ei tee ja ega ei korda seda tegemist ka enam. Seitsmekümneseks saadakse üks kord elus, kui üldse saadakse.
Mu viiekümnene ajakirjanikust sõber ütles mulle paar päeva tagasi praegust ajakirjanduse seisu iseloomustades: „Margus, me oleme vanaks jäänud.“
Kui eile pahandasin, et laval rõhutati venelaste sissetulekut iseloomustamaks, et näe, ohvitseride naised käivad kombinee väel tänavatel, et euroopalikud välja näha, et milleks seda klišeed rõhutada, siis seepeale ütles Madis Jürgen, et ehk sellepärast, et nooremad sellest midagi ei tea. Nõnda, et pikk elu ja pikk mälu ei pruugi elu lihtsamaks teha, vaid hoopis keerulisemaks.
Mu elu esimene keeletoimetaja, kelle hiljuti Türi-Kõrgessaare surnuaeda sängitasime, sai tütrelt punase hauakivi. Tütar on moekunstnik ja ema oli punase peaga.
Maailma, ümbritsevat, on küll aastate lisandudes aega märgata. Tunnistan, et veel 30 aastat tagasi ei oleks ma sellist kirja kirjutanud…“

Mis see minuga teeb?

Kas vanal on valikuid teha lihtsam kui noorel? See ehk küll, et kõike uut õhinal endasse ei ahmi. Jätad mõne asja tegemata ega põe. Lohutad ennast, et ei pea ajaga kaasas käima, et aeg võib hoopis sinuga kaasas käia. Töntsa-töntsa.
Iroonia on varrukast võtta, ka eneseiroonia. Ajale ei pea järele jooksma. Ei jõuaks ka.
Huvitav on pealt vaadata, kuhu see kõik viib, ja veel huvitavam, mis see minuga teeb. Aastatega uudishimu pealiskaudsus väheneb. Saad aru, et kõike ei jõua, ja seepärast valid endale meelepärase. Maitse on ju ka välja kujunenud. Tunned ilu ja headuse enamasti ära kohe.
Rõõmustad, kui noor riigiarhitekt majadest rääkides ei ütle kordagi maja või kodu või hoone, ütleb teos. Küll see kõlab hästi.
Vanus annab julguse öelda, et ma ei tea. Ja enamasti siis keegi seletab, kes teab. Aastatega kasvab oskus kuulata ja peamine enda omaks võtta, jätta.
On julgust jätta mõni jutusaade kuulamata, film vaatamata, mõni raamat lugemata ja selle asemel sirvida vanu kunstialbumeid. Lugeda üks luuletus päevas. Istuda ja vaadata vihma.
Muidugi on ikka veel vahel vaja endale kindlas kõneviisis öelda, et usu oma intuitsiooni, mitte mõõdikuid. Artur Alliksaar teadis, kui kirjutas, et ei ole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.
Elu ja eelkäijad on õpetanud, et maailmas käivad asjad spiraalselt. Et viimasel ajal kipuvad mahajääjad spiraalipidi liikujaid sabast hammustama, äkki see on uus? Kust mina seda teada saan.
Tehisaru teab, aga las ta teab. Praegu ma eelistan mõnda asja veel mitte teada.