Kaido Ole ei karju. Vähemalt mitte argielus. Ta on üliviisakas, täpne ja oma tegemistes vaoshoitud. Aga vastavatud näitusel „Krt” Temnikova ja Kasela galeriis põlevad tema maalidel kunstiteosed, sealhulgas Konrad Mägi, Edward Hopperi, Eduard Viiralti ja teiste meistrite omad. Mina kuulen neis kümnes „Allegoorias” karjet. Karjet, et me ei harjuks ära sellega, mida inimeneinimeste, sealhulgas omaenda loodud maailmaga teeb.

Näitusel on eksponeeritud kümme viimase aasta jooksul just selle näituse jaoks maalitud maali. Kümme „Allegooriat”, nummerdatud valmimise järgi. Näitus ei ole külmetava kunstniku portree, on valust karjuva kunstniku oma.

Maalil Allegooria I (See on Kaido suuri maale silmas pidades väikse formaadiga maal, õli ja akrüül lõuendil, 110 × 90 cm) põleb Konrad Mägi „Võrumaa maastik. Valgjärv” ja selle allserva on kunstnik maalinud iseenda reaktsiooni selle barbaarsuse peale. Näituse nimeks on ta pannud „Krt”, aga minu jaoks on need kümme tuld täis maali „Karjed” (ehk siis „Krd”…). Neis maalides on valu, lootusetust, aga ka lootust, et maailm tuleb mõistusele ja loodu ilu hävitamine lakkab.

Hääletu karje

Selle maali hääl (hääletu hääl), millel põleb Konrad Mägi maal ja kunstnik ise on põlemisele reageerimas, tõi mulle meelde filmi „Kabaree“ (1972) Liza Minnelliga peaosas. Film natsismi tõusuajast 1930. aastatel. Kabarees on lõbus, glamuur, lauldakse, et raha paneb linnud laulma, seal on sära, šampanja voolab. Pidutsetakse nii, nagu tulevikku ei oleks. Kabaree ukse taga aga pekstakse juba teisitimõtlejaid. Sealt filmist on mul meeles, kuidas kabareetäht, kes õhtust õhtusse rikkaid lõbustama peab ja seda ka üliprofilt teeb, aeg-ajalt murdub. Kusjuures see kabareeseltskond mu mäletamist mööda ei ole kujutatud ei ülikoomiliselt ega irooniliselt – seal käivad moekad, hästi riides, enese ja eluga rahulolevad inimesed, kes armastavad Goethe luulet ja Bachi muusikat. Ja siis mingil hetkel Liza Minnelli tegelane ei suuda seda silmakirjalikkust enam taluda.

Üks armastuslugu on ka tema ja ajakirjaniku vahel, tekib just sellisel „äreval“ ajal. Ja siis Liza tegelane läheb Berliinis sellisesse kohta, kus rongid viadukte pidi üle tänavate sõidavad. See pikk kaader, kus habras naine karjub… See naine, kelle hääl õhtuti kabarees lõppematu aplausi välja kutsub. Kaamera näitab ta nägu. Tema hääl ei ole kosta, on ainult rongide müra.

Kõik Kaido „Allegooriad” mõjusid mulle samasuguse karjena. Kaido Ole ise ütleb selle näituse kohta: „Paremini ma ei osanud ja teistmoodi ei tahtnud.”

***

Katke Kaido Ole kirjast: „Pealkiri pole õnneks töö puhul kõige olulisem ja hull variant on see, kui nimetus on superhea, aga töö selle taga üsna väheütlev. See on küll tobe klišee, aga ega teosele või lapsele nime andmine ei erine kuigivõrd: pole mõtet üleliia paugutada, sest muidu paned nimetatu ebamugavasse olukorda. Kui uhket nime välja ei vea, siis on piinlik.

Maale lausa otsesõnu kiusata ja narrida vist ei saa, aga ikkagi ei maksa neid lolli olukorda panna.”

Põlemine

Küsin kunstnikult, mis värk tal selle põlemisega on. Näitus „Ettevaatust, tuletikud” 2006. aastal, „Kõlarid ja põlev maja” 2012ja nüüd näitusel „Krt” põlevad kunstiteosed. Põlevad ta enda maalid, Edward Hopperi ja Aleksander Deineka, Eduard Viiralti ja Leonhard Lapini, Pablo Picasso, Ludmilla Siimu ja teised meistriteosed. Kuidas ta seda seletab? Kaido vastab, et ei tea. Ütleb, et pole ka mingi tulekummardaja ega lõkkesse vahtija. „Pigem olen tuld alati peljanud ja muretsenud, et kasutamise korral see ikka õigetes piirides püsiks. Pliidi ja ahju koldes, mitte sellest väljas.

Väiksena kartsin väga äikest. Eelkõige põhjusel, et see võib maja põlema panna. Ja üldse majade-kodude põlemised on minu jaoks üks tugevamaid kujundeid, visuaalseid draamasid. Lapsena vaatasin filmi Põrgupõhja Vanapaganast ja seal lõpus on vist Jürka maja põlemine, kuhu ta ise ka kaob, ja see kummitas mind pikalt, oli nii õudne. Nii et eks ta ka maalidel on minu jaoks ikka üks selline „tulega mängimine“, et püüan hirmuseguselt pruukida midagi, mis tõepoolest on minu jaoks tugev… kujund.

Tuli on midagi nii ohtlikku, et isegi sellisena, maalituna pildi peal, seega juba üsna süütukesena, jagub tal minu jaoks veel mingit väge ja ohtlikkust.”

Millest ei räägita

Üsna kindlasti on see näitus sõjavastane. Ehk ka just sellest lähtuv, mis maailmas praegu sünnib. See olukordade või elu elamise ohtlikkus on nendes „Allegooriates” sees. On sees jutustavalt, piltidel on lood, mida saab lihtsalt ja ka keeruliselt jutustada. Kuulsate kunstnike tsitaadid maalidel annavad uutele teostele vanade meeste ja Kaido tarkuse juurde ja see teeb need ükshaaval mõjuvaks, komplektis kümme korda mõjuvamaks. Kõik võimendub, ka karje. (Kaidol on ka maalikomplekt kõlaritest, võimendamisest – „The Band 2003–05”, 36 sarnast kõlarit.)

Maalidel põlemist vaadates ei ole kunstniku karjed ühesugused. Praegu seda siin kirjutades jäin mõtlema, kes need maalid süütas. Sellel, kus põleb Eduard Viiralti töö, on Kaido ennast kirstu maalinud. Ühele maalile, kus põleb tema enda töö, ta polegi ennast joonistanud. Viimasel, kümnendal „Allegoorial” põleb veel üks Kaido enda töö ja sinna on ta ennast pealt vaatama joonistanud alasti. Kusagil ta põgeneb, kuskil lösutab pealt vaadata nagu vaataks televiisorit…

***

Katke Kaido Ole kirjast: „Sul on õigus, et noorelt tehtud esimesed õnnestunud teosed on alati märgilised ja halvemal juhul tõesti ka autori kogu elu parimad palad. Olen selle üle palju mõelnud ja mõttes protesteerinud, sest tundub üsna võimatu, kuidas kultuuris jääb elukogemus alla kogenematusele. /—/ Jah, kui sul tõesti esimest korda ÕNNESTUB see, mida sa oled lootnud ja seni tagajärjetult üritanud, siis on see erakordne tunne, mis puhub purjed punni, ei mingit kahtlust. Aga ilmselgelt oleme me kõik elu suhtelises alguses suhteliselt rumalad. Ülimalt tundlikud, mis on hea, aga paraku rumalad. Hiljem me ehk ei muutu mitte niivõrd targemaks kui et lepime oma suutlikkuse inimlike piiridega. Ja see ehk ongi suurim tarkus, mida on võimalik omandada.”

Ei karju argielus

Ma veel kord tulen tagasi oma näituse vaatamise esimese emotsiooni ja sõna karje juurde. Ma ei ole Kaido Olet kunagi elus karjumas näinud. Ta on üliviisakas ja oma kunstis täpsust taga ajav. Mul on olnud õnn näha, kuidas ta näitust ise üles paneb ja maha võtab. Ei ühtegi üleliigset liigutust. Kõik on läbi mõeldud ja teenib maalide säilimist nii, nagu nad sündisid.

Kui küsin Kaidolt, mida kunstnikele näituse avamise puhul soovitakse, ja toon näite, et lauljaile soovitakse okas kurku, siis ütleb ta, et auk maali. Seletab ka, kui jube on, kui galerist näitab, et ülesriputatud maalil on kunstniku küünejäljed, märkamatud, aga on. „Siiski, soovi maalijale avamiseks defekti pildi peale. Auk maali avamiseks! Kusjuures auk on üks efektsemaid, aga suht kergelt parandatavaid vigu minu teada,” ütleb Kaido Ole. Filosoofiliselt võib august, ka maalis, voolata uus energia, rõõmusõnum, surmateade…

Kujutan hästi ette, kuidas Kaido oma ateljeesse minnes ukse seljataga kinni keerab ja siis maalides ennast vabaks laseb. Valab kogunenud valu, ängi maalidesse, et tänaval ja elumelus tasakaalukalt edasi olla. See on puhastus. Väga hea kirjanik kirjutab selle oma loomingusse, helilooja paneb helidesse. Ainult väga hea näitleja oskab oma isikliku suhtumise räägitusse nähtavaks mängida.

Kaido Ole põletab sildu ja ometi hoovab nendest „Allegooriatest” sügav austus kogu maailma kunsti ja nende autorite vastu, keda ta tsiteerib.

Norra kunstniku Edvard Munchi „Karjet” Kaido Ole ei põleta, samas tema kümme „Karjet” on minu meelest maailmakuulsast teosest mõjusamad.

***

Katke Kaido Ole kirjast: „Allegoorias IV põleb kunstnik Neo Rauchi pikk horisontaalne maal. Selle pealkiri on „Oodates barbareid”. Ja barbareid oodatakse just sellest suunast, milline ots maalil põleb ehk siis vasakult. Nii et see klappis mulle ideaalselt. Alul valisin maali, aga kui nägin veel pealkirja, siis oli bingo. Barbarid ongi tulekahju, tulekahju maalil ongi barbaarsus. Paremini ei saakski.”

“Krt“
♦ Kaido Ole isikunäitus
Temnikova ja Kasela galeriis
(Peetri 12, Tallinn)
♦ Näitus on avatud
10. oktoobrini.

Ilmus Maalehes. Fotod: Stanislav Stepaško ja erakogu