llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.

Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.

Lood on omal ajal salvestatud Eesti Raadio stuudios. Robert Jürjendal mõtiskleb sellele 38 aasta tagusele ajale tagasi mõeldes: „See oli natuke sürrealistlik. Noor inimene. Kuidas sa lähed Eesti Raadiosse salvestama? Mida sa salvestama lähed? Peab midagi kirja panema…” Ja nii siis oligi, et enne pandi asjad kirja, aga tegelikult sündis muusika, mis täna plaadil, stuudios improviseerimisest. „Tollal see oli mõeldamatu. Kui oleksin öelnud, et tuleme improviseerima, ei oleks stuudioaegu saanud. Hea eneseusk oli, et küll hakkab midagi tulema. Ja tuli ka! Olemas olid pealkirjad, kuid sisu sündis stuudios. Enne salvestust me ei teadnud, mis sealt tuleb.”

Kes on ansambel Pajuke?

Pajuke, nagu öeldud, tegutseski vaid mõni aasta. Ansambli nimi on pisut eneseirooniline nali, inspireeritud progerokiansamblist Kaseke. Robert Jürjendal ütleb ilusti: vigurivänt, mis sündis siis, kui ansambel Propeller ära keelati. Ta räägib, et oli 1980ndate lõpul vaimustunud vanamuusikast. Koos Arvo Urbiga mängisid nad mingil ajal Taivo Niitvägi vanamuusikaansamblis Linnamuusikud. Arvo Urbi taust oli omakorda InSpe.

Nii kujunesid ka Pajukese muusika ja muusikute koosseis just nendest ansamblitest. Arvole ja Robertile tulid appi Taniel Kirikal ja Svea Juhkum Linnamuusikutest, kuskilt ilmus kohale InSpe bassimees Vello Annuk ja lõpuks õnnestus isegi Erkki-Sven Tüür oma uue Rolandi sündiga stuudiosse saada. Ei puudunud ka spetsiifiline meesvokaal – kontratenor Toomas Volkmann. Kõnealusel plaadil küll ei mängi, aga hiljem lisandusid veel Riho Sibul ja Alari Piispea. Arvo Urb meenutab, et see uus Pajukese kvartet esines kahel Pärnu Fiesta festivalil.

Plaadi esimese poole lugu „Pöördumine/ Epiphanum”on salvestatud Tallinna Linnahallis, salvestajaks Indrek Patte, kelle poolt on esitatud ka süntesaatoripartii.

Eriline ja ainukordne on seee plaat ka pillide mõttes: akustiline ja elektrikitarr, lauto, viiul, plokkflööt, basskitarr (ka poognaga), keskaegne fiidel, kontratenor, trummid, kellamäng ja süntesaator. Arvo meenutab, et ju olid raadio stuudios torukellad ja nii ta siis salvestuse käigus ka need mängu võttis. Ühes loos pidi – sellest räägivad mõlemad – olema tümakas, basstrummi mats, aga seda trummi neil polnud. Siis Arvo lahendas selle jalalöögiga vastu põrandat.

Mis muusika see on?

Arvo Urb, kes on 2026. aastal teinud plaadi kõlakujunduse, räägib, et kui juhtus vana salvestust kuulama, sai aru, et see on tervik, on plaat. Oli sellest mõttest rääkinud Robertile ja nüüd ongi tükk Eesti muusika ajalugu plaadil. Kõlakujundus tähendab vist kõige lihtsamalt öeldes muusikanivoode ühtlustamist.

Plaadil on kaks poolt ja kolm osa: 1. „Luigelend”, 2. Tsükkel „Pöördumine” ja 3. Tsükkel „Ümber momendi”. Tegemist on peamiselt instrumentaalmuusikaga, erandiks vaid lugu „Laul”. Robert, kes kasutab enda praegust muusikuseisu iseloomustades väljendit „kohati tülikas professionaalsus”, räägib: „Kui selle Pajukese kallal norima hakata, siis ütleks, et ma teeks nüüd palju paremini. Aga selles salvestuses on aeg sees. Ja Arvo kõlakujundus on selle alles hoidnud. Muidu tekiks selline fenomen, et justkui lõpmatult parandad seda, mida sa teinud oled, ja sellega koos läheks kaduma midagi väga olulist.” Tõsi, et kõik muutuks lõpuks ühetaoliseks.

Robert Jürjendal ütleb, et see, mis sellel ajal lindistati, on metafüüsiline muusika. Seda ilmestab fakt, et nii mitmedki salvestuses osalejad ei mäleta toimunust suurt midagi. Oli aeg, oli koht, oli muusika.. ja ühtäkki see kõik justkui haihtus. Vedas, et suure digitaliseerimise käigus otsustati Eesti Raadio poolt omal ajal see salvestus alles jätta.

Kui Arvo Urbiga räägime, pakun talle Pajukese muusikastiili nimetusi: Psühhedeelia? Kosmos? Väljaspool raame? Muusikaline rännak. Meenutab bändi Emerson, Lake, Palmer? Tema ütleb, et ei tahaks seda muusikat üldse sildistada, kõik need hoovused on selles muusikas olemas, aga seda üheselt nimetada ta ei taha ja ei saa. Sest see paneks muusika kuulamisel mõtte kuhugi kinni. „Pajukese plaat on lahtine. Seal on konarusi ja see ei sega üldse. Üks lugu läheb lõpus kiiremaks, aga mis siis. Mis nüüd juhtus, see ei ole katastroof…” räägib Arvo Urb.

Mul endal juhtub plaati kuulates alatasa nii, et plaanin kuulata ühte lugu, aga alustan esimesest, jään kuulama ja muusika kannab mind ära nii, et ärkan sellest kuulamisest alles siis, kui plaat lõpeb.

Äkki veel üks… ?

Uue plaadi on kujundanud Mari Kaljuste, Lotte Jürjendali maali järgi. Robert Jürjendal nimetab ennast lisaks muusikule selle plaadi puhul asjaajajaks. Plaadi esimene pool on salvestatud 1988. aastal, teine pool 1989. aastal. Salvestas tänaseks tuntud helilooja Margo Kõlar.

Pajukese esinemisest on alles ka üks kontsertsalvestus. Arvo Urbi sõnul on selle kvaliteet väga halb, aga kusagilt ta jutust kumab ikkagi läbi, et tal on vist plaan seegi ära puhastada ja ehk tuleb plaadile Pajuke ka järg.

1980ndate lõpus olid Eestis kiired muutuste ajad, oli palju segadust, ka muusikute ja muusikaelus. Kui seni oli palju aega, et teha proovi ja filosofeerida, siis 1990ndatega tuli peale aeg, kus tuli mõelda pigem rahateenimise peale.

Pajukese põhituumikust kujunes omal ajal ansambel 777, kus laulis oma ja Roberti lugusid Tõnis Mägi.

Pajukese plaat on müügil alates 20. juulist eestimaa plaadipoodides. Aga veelgi varem plaadiäris Terminal, kus toimub ka lähiajal plaadi esitlus – jägige infot!