Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.

„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”

Toomas Mattson kirjutab FBs: „Mulle oli ehmatav lugeda lauset: „Nagu ütlevad sakslased, something is wrong („midagi on valesti“, aga et just sakslased, on muidugi nali – MM).“ Mõtlesin algul, et võib-olla on selgituse teine pool siiski üle vindi ja liigne. Või et Mikomägi on meelega selle vindi üle keeranud, et osutada teksti mõistmise üha suurenevale probleemile.”

Mattson jätkab, on seda ka omal nahal tundnud, et kommentaaridest paistab: sõna- või keelemäng, iroonia, sarkasm, hüperbool, lause rütmiga mängimine ja muud väljendusvõtted ei pruugi enam nii mõnelegi kohale jõuda.

Hiljutises jutuajamises Mikk Jürjensiga jõudsime kuidagi selleni, et naljategemine on praegusel ajal pea võimatu. Teleekraanilgi jääb huumorit aina vähemaks.„Harjumus solvuda on maru suureks läinud. Me ju imetleme sketšimaailma. Vaatame Kreisiraadiot, Tujurikkujat… Kui need oleksid tehtud täna, siis reaktsioon oleks: kui mage, kui alandav, naisi solvav, mehi solvav… Ja nii jääbki huumor tahatuppa.”

Varem ka solvuti, aga sotsiaalmeedia ajastu teeb karjed nii suureks, et neid on võimatu ignoreerida. Selgub isegi, et eraettevõtted tellivad meie komödiantidelt sketše küll, aga neid vaadatakse kinnistel firmapidudel. Ja seal ollakse enesekriitikaga ülimalt rahul. Naera puruks.

Ilmus Maalehes, Erki Evestuse karikatuurid.