Julia Augi lavastus „H** voine…” on maailmas tuule tiibadesse saanud. Samal ajal on Moskva ja Peterburi teatrid jätnud ära kõik etendused ja lavastused, kus Julia mängib või on lavastaja.
Vene Riigiduuma liige ajakirjaniku ja juristi haridusega Aleksander Hinštein kirjutab kurjustades 20. aprillil sotsmeedia kanalis Telegramm, et ta võttis lausa ühendust Moskva kultuurijuhiga, et kuidas saab olla nii, et selline Vene näitleja ja lavastaja, kes mitte ainult ei ole kodanikuna sõja vastu, vaid tegi Narvas ka sõjavastase lavastuse ja nüüd mängib Moskva kesklinna teatris.
„Muutunud on kõik. See, mis oli enne sõda, see sinna ka jäi,“ ütleb meil ja maailmas tuntud Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius. Ta räägib, kuidas Leedus käib arutelu, kas vene klassikat üldse tohiks praegu teatrites mängida ja mis nimi tuleks anda sealsele Vene draamateatrile.
Just äsja on Vilniuses külalisetendused lõpetanud meie Vaba Lava, mille kuraatorprogrammi „Murranguaja inimesed“ Marius Ivaškevičius kaks hooaega juhtis.
Ivaškevičiusel on kiired praegu päevad. Küsimusele, kas ta on märganud, et väljas on kevad, vastab mees, et nägi seda Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis, kus ta hiljuti käis. Vilniuses pole veel olnud aega märgata.
Oled sa mõelnud nii, et oli sinu loominguline elu enne sõda ja on loominguline elu nüüd?
Olen. On selline tunne, et peaaegu kõik, mis olen kirjutanud, ei oma… Ei, nii ei saa ka öelda, et sel ei ole mõtet. See on lihtsalt ühest teisest maailmast. Teise inimese loodud. Mingi poliitiline teravus tundub nüüd liiga nõrk.
Ma poolteist kuud olin täiesti nagu halvatud, ei suutnud professionaalselt midagi korda saata. Ei teadnud, mida teha. Mind sellest seisundist veavad välja mõned uued projektid. Ja ikkagi tundub mulle, et muutunud on kõik. Kardinaalselt. See, mis oli enne sõda, see sinna ka jäi.
Sa kirjutad midagi uut?
Leedu Vene draamateater on kutsutud Avignoni teatrifestivalile, minu kaks aastat tagasiValgevene revolutsioonist kirjutatud näidendi lavastusega. Nüüd, eriti pärast Butšat, paluti, et kas ma saaksin selle näidendi ümber kirjutada Ukraina sõjast.
Me lähedal peetavast sõjast on möödunud üle 50 päeva ja alles nüüd tundub kohane rääkida ka kirjandusest. Saati siis seoses sellega, et Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” esmatrükist möödus just 100 aastat. Oli Tammsaare humanist? Arutleme Maarja Vainoga.
Kui see sõda algas, siis üsna mitmed kirjanikud mulle eravestluses tunnistasid, et mõtlevad tõsiselt tagasi oma loomingule just selle vaatega, et mis nad valesti on kirjutanud, et 21. sajandil sai alata selline jubedus.
„Ilukirjandus aitab elu mõtestada. Ja see on igal ajal vajalik,” ütleb Tallinna Kirjanduskeskuse direktor doktor Maarja Vaino.
Maarja, kui sa peaksid olema ajakirjanik ja alustama artiklit „Kõrboja peremehest”, siis mis selle raamatu juures see kõige tähtsam on?
Tammsaare ise ütles oma intervjuus selleks kõige tähtsamaks… Ta ju vähe intervjuusid andis, aga ühes neist ta pidas vajalikuks ära märkida, et tema sõnum „Kõrboja peremehega” oli see, et Kõrboja talu on otsekui Eesti metafoor. See talu on olnud laokil. Väike Villu, kes romaani lõpus sinna läheb, peab saama peremeheks. Peremees peab kasvama selle talu keskkonnas. Siis ta oskab seda armastada, oskab selle eest hoolitseda, oskab sesse suhtuda heaperemehelikult.
Miks muudab sõda keelekasutuse väga ropuks, tuues venekeelse kolmetähelise sõna n-ö ametlikku kõnepruuki? Miks on sõjaaja naljad paljude jaoks piiri peal või isegi üle selle? Psühholoog Andero Uusberg ütleb, et nali aitab kontrollida emotsioone ja roppus võib olla rohi isegi füüsilise valu vastu.
Kas roppus võib olla kunstivorm?
Kunst kipub vahel ropp olema, aga pelgalt roppusest tervet eraldi vormi kokku vist ikka ei saa. Aga ma tegelikult ei tea, see pole minu valdkond.
Seoses sõjaga Ukrainas on kasvanud sõjateemaliste naljade hulk. Anekdoodid, meemid…
Kas on teemasid, mis võiksid olla tabuteemad, aga pole?
Iga üksiku inimese jaoks on see piir selge – mõni nali on naljaks, teine enam pole. Probleem on muidugi selles, et need piirid on erinevatel inimestel natuke erinevas kohas. Tabuks kujuneb vahest see, mis on pea kõigile üle piiri. Seda kuidagi ülalt alla dikteerida pole mu meelest vaja, kogukond loksutab selle ise paika.
Ei saa salata, et venekeelset roppust sisaldavad pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks. Loen, et selle loosungiga T-särk kingiti president Karisele. Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks?
Mu kokast sõber räägib mulle küllap tõestisündinud loo Kiievist: „Sealne metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Inimesed istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”
„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.
Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.
