Julia Aug: ma ei saa sõjaga harjuda. Mida kauem see kestab, seda raskem mul on

Eesti venelaste arusaamad iseendast ja maailmas sündivast on väga erinevad, ütleb dokumentaalmaterjalil põhineva #ярусский/#maolenvenelane“ lavastanud Julia Aug. Leidub neid, kes pingutavad, et saada siinse ühiskonna liikmeks. Aga inimene võib ka olla veendunud, et saab olla korraga nii Eesti kui ka Venemaa patrioot.

Leppisime Julia Augiga kokku, et ajame juttu päev pärast tema Narvas välja tulnud uuslavastuse „#ярусский/#maolenvenelane” Tallinna esietendust.

Küsin Julialt, kuidas tema päev läks, ja ta ütleb, et hommikust kuni õhtuni ilma mingi vaheajata olid tegemised. „Kõigepealt oli Eesti Draamateatris proov, siis istusin grimmis, kus mind värviti, ja siis oli intervjuu.“ See värvimise koht mind kuidagi üllatab. Küsin nagu mühakas, miks värviti. Julia seletab mulle nagu lapsele, et ta ei lasknud endale grimmi teha mitte selleks, et kohtama minna, vaid selleks, et kohtuda läbi ekraani vaatajatega. Ta andis pika intervjuu Venemaal keelatud sõltumatule telekanalile Dožd.

Klõpsan diktofoni igaks juhuks lindistama ja unustan selle kohe.

Loe edasi Julia Aug: ma ei saa sõjaga harjuda. Mida kauem see kestab, seda raskem mul on

Kes tappis Otto Mülleri?

Jah, ma soovitan vaadata kodumaist krimisarja „Kes tappis Otto Mülleri?”. Siin mõned mõtted, miks just see sari mind võlus.

Hakatuseks vahest see, et teen juba aastaid vahet seriaalil ja sarjal. Seriaalil on algus, aga ta võib enamasti olla lõppematu. Sarjal on algus ja lõpp. Otto Mülleri lool on kaheksa osa. Kaheksa põnevat lugu, nähtuna erinevate osaliste silmade läbi. Asja teebki huvitavaks see, kuidas ühte ja sama olukorda näevad erinevate elusaatustega inimesed.

Ma olen omamaiste sarjade poolt ennekõike sellepärast, et seal mängivad oma näitlejad. Lubasin, et kirjutan, sllest sarjast, mõtlesin sarja kiita nii, et teised ka seda julgelt vaataksid. Siis lugesin ühte pressiteadet ja selgus, et olen hiljaks jäänud. Selgus, et telekrimkat „Kes tappis Otto Mülleri?” on vaadatud lausa vaatamisrekordi vääriliselt. Ja mul oli sellest hea meel, ka kui hea maitse näitajast. Siia kindlasti lisandub olukord, mis koduakende taga. Libedad teed, ilm, mis paigal ei püsi, ja kriis kriisi kukil, aga ikkagi – kehva asja ju nii ei vaadataks.

Loe edasi Kes tappis Otto Mülleri?

Võtan telefoni. Lähen teatrisse. Ja siis…

Pole mu meelest suurt midagi imestada, kui publik teatris käituda ei oska. Miks? Sest valitud eeskujud on varnast võtta. Vaadakem kasvõi seda, mis sünnib Riigikogu saalis. Viimati jäi silma, kuidas rahvaasemik Kalle Grünthal kõnepulti trügis ja sealt lahkuda ei tahtnud.

Mu kõige värvikam etenduse segamise kogemus on, arvan, et 1979. aastast. Ugala teatri külalisetendused olid Saaremal. Sõmeru klubihoone 500-kohalises saalis mängisime üht Niskamäe lugu. Peaosades olid Rein Malmsten ja Leila Säälik.

Sellel ajal oli 1950nendate Vene sõjaväelinnakust saanud hullumaja. Seal olid ka ohtlikud hullud, kinnine osakond. Aga kuna oli ilus ilm, siis on meeles, kuidas ühes välipuuris kõndis mees, kes arutas: „Võtan noa. Lähen metsa . Ja siis…” Nii ta seda kordas lõputult.

Loe edasi Võtan telefoni. Lähen teatrisse. Ja siis…

Kui kerge on olla venelane?

Julia Augi uuslavastus „#ярусский/#maolenvenelane” on dokumentaalteater, mis uurib kaasaega. On aus, julge ja asjakohane. Kui küsin, mis peamise järelduse ta ise tegi seda lavastust tehes, ütleb Julia Aug: „Mitte keegi ei integreeri kedagi, kui inimene ise ei taha integreeruda.”

Kas see on anekdoot või käesolevat hetke iseloomustav mõistujutt, peab otsustama iga lugeja ja kaasamõtleja ise: „Hallipäine professor küsib noorelt auditooriumilt: „Kuidas te arvate milline on kõige halvem rahvas maailmas?” Noor meesüliõpilane tõuseb püsti ja vastab üliviisakalt: „Aga miks te esitate russofoobilisi küsimusi?””

Loe edasi Kui kerge on olla venelane?

Aasta muusik 2023 Pärt Uusberg – pere peegeldustes

Olevik on hetk mineviku ja tuleviku vahel. Eesti rahvusringhääling tunnistas helilooja, koorijuhi ja viimase laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergi (37) Aasta muusikuks 2023. Rambivalguses olijast kõnelevad ema, isa ja vennad.

Alustuseks üks isiklik pilt. Neliteist aastat tagasi tegi Pärt oma vastse kooriga Head Ööd, Vend proovi Albus, Kukenoosi viljakuivatis. Vaatasime seda pealt koos näitleja Aarne Ükskülaga. See, kuidas noor mees sidus proovis hääle ja füüsilise liikumise, ja see, kuidas noored lauljad tegevusele, mida Pärt siis ette näitas, pühendusid, selline Pärt üllatas ja jäi meelde. Harjutused tegid keskendunult kaasa ka õhtuse kontserdi Tarkus peategelased Tõnis Mägi ja Jarek Kasar.

Milline oli väike poiss Pärt Uusberg?

PärtUusberg on juba 11 aastane. Pilt on tehtud Hiiumaa murdelaulu päevadel.

Ema Urve Uusberg psühholoog ja koorijuht:

Ta oli samasugune uudishimulik märkaja – märkas loodust, inimesi. Oli valdavalt rõõmus ja tegi nalja, teeb nüüdki, kui on pikemalt paigas kas kodus, suvelaagris, perekokkutulekul või reisil. On ja oli otsekohene ja julge oma arvamust väljendama.

Isa Valter Uusberg, kunstnik ja lavastaja, kultuurijuht:

Päris väikesena oli ta pisut kartlik poiss. Käisime tihti metsa all kõndimas ja meenub, et kõrged puud teda veidi heidutasid. Lausa vastu ei punninud ja majade vahele tagasi ei kippunud, aga puude suursugusust ilu vaatles ikka imetluse ja mõningase hirmuga.

Loe edasi Aasta muusik 2023 Pärt Uusberg – pere peegeldustes

Karin Hallas-Murula: Ministeeriumi koridorides ametnike pilte ei ole

Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on Eesti Teatriliidu ja Eesti Arhitektuurimuuseumiga koostöös saanud valmis tähelepanuväärse koguteose „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäevase teatriarhitektuurini”.

Vastse raamatu autor tsiteerib Peter Brooki, kes on öelnud, et teater kujutab endast kahte ruumi, kahe sissepääsuga. Üks on publiku uks, teine näitlejate oma. „Seal on kaks maailma. Pimedas istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.” Karin Hallas-Murula ütleb, et tema kirjutab selles raamatus, kuidas arhitektid neid maailmu eri aegadel ruumiliselt ja vaimselt ühendada on püüdnud.

Loe edasi Karin Hallas-Murula: Ministeeriumi koridorides ametnike pilte ei ole

Loe, see loeb