Kui Lätis oleks normaalne president, siis tuleks just nüüd kutsuda kokku rahvusliku julgeoleku nõukogu.
See, mis täna Iisraelis juhtus, toimus esmakordselt mu eluajal. Helistasin just oma sealsetele sõpradele, ning kõik nad kinnitasid samuti, et midagi säärast pole seal viimase 50 aasta jooksul kogetud. Ohvrite ja araabia terroristide poolt röövitute arv pole veel teada, aga juba praegu on selge, et see saab olema üüratu. Mitte asjata ei nimeta paljud täna toimunut Iisraeli Butšaks.
Liepāja teatri VIII stuudios näitlejakoolituse saanud tudengid õppisid Liepāja ülikoolis (2017-2021). Vasakult esimene: teatrijuht Herberts Laukšteins, kes ise vastava õppekava koostas.
2018. aastal ilmus lugu Liepāja teatrile uute näitlejate koolitamisest: „Arvamus näitlejast ja näitleja arvamus“ (Õpetajate Leht, 28.09.2018). Lätis on kõrgharidusega näitlejaid koolitatud just Riias – nõukogude ajal esialgu Läti NSV Teatriinstituudis (1948–1951), seejärel Läti NSV Riikliku Konservatooriumi teatriteaduskonnas. Taasiseseisvumisel läks kõrgharidusega näitlejate koolitamine üle Läti Kultuuriakadeemiasse. 2005. aastal otsustas Liepāja teater Liepāja linnavalitsuse toetusel, et noori näitlejaid enam Riias, st Läti Kultuuriakadeemias, ei koolitata, alma mater’iks valiti hoopiski Klaipeda Ülikool. Liepāja teatri juht Herberts Laukšteins deklareeris: „Liepāja teatrile tuleb uusi näitlejaid koolitada Liepājas või välismaal, aga mitte mingil juhul Riias.“ Herbert Laukšteins on põhjendanud, miks ta sõdib kõigest väest vastu, kui kõne all on Liepāja teatri uute näitlejate koolitamine Riias: „Läti elu on räigelt Riia poole kaldu. Maakohtadest ja väikelinnadest pärit noored suunduvad Riiga ning teevad kõik, et seal juurduda. Neil pole Riiast lahkumiseks mingit motivatsiooni. Liepāja teatri Klaipeda kursuse lõpetanud 16 näitlejast 15 on jäänud Liepāja teatrisse püsima, Liepājast on saanud nende kodulinn – siin on loodud pered, rajatud kodud.” Viimane lause on kuhjaga täide läinud – Klaipeda kursuse lõpetanud näitlejatel on juba sündinud 21 last.
Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.
Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.
Kaanepilt: Narva-Jõesuu esimese kuursaali kavandas kuurordiidee algataja, Narva linnapea insener Adolph Hahn ise, võttes ilmselt abiks arhitekt A. Novitski. Maja valmis 1882. aastal ja hävis tules 1910. Eesti Ajaloomuuseum
Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.” esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma tänast kodulinna Raplat(seda lugupidamist, saab üldistada suuremale osale tänastest väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.
Olen juba aastaid täheldanud tendentsi, et seoses ühetaolisusega, suurte kaubakeskuste ja toidupoodide kettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes, kaob kohtade omapära.
Narva Vabal Laval äsja lõppenud Vabaduse festival oli pühendatud Vene impeeriumi haardest pääsemisele, sh Ukraina võitlusele oma iseolemise nimel. See festival sai teoks eeskätt tänu eraannetusele. Miks nii? Miks ikkagi ei toeta Eesti riik eestikeelset teatrit ja vaba mõtte lendu Narvas? Räägib teatri ja festivali juht Märt Meos.
Loomulik oleks ju, et õnnestumised peaksid andma kindlust ja tuge edasi tegutseda, miks Vaba Lavaga teistmoodi on läinud, miks me riigi kultuuripoliitika seda ei hinda?
Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius, Narvas lõppenud Vabaduse festivalil sinu ja Allan Kaldoja kaaskuraator, kirjutab oma Facebooki lehel, et Eesti provintsialism ei lase meil suuri ideid näha. Ütleb veelgi valusamalt, et suured ideed hävitatakse. Kirjutab: „Ilmselgelt pole Eestis kõik hästi.” Kirjutab, et festival jättis tegijatele võlad ja võib jääda viimaseks. Kuidas sa seda Ivaškevičiuse valuga väljaöeldut kommenteerid?
Marius teab meie köögipoolt päris hästi, ta oli üks festivali kuraatoritest ja on olnud Vaba Lava kuraator paar aastat tagasi. Samas on tal teise riigi kodanikuna teatud kainestav kõrvalpilk ja julgus asju välju öelda. Vastab tõele, et festivali päästis Eesti ettevõtja, kes laenas korraldajatele viimasel hetkel 160 000 eurot. Põhjus on kõigile kaasaelajatele teada – Integratsiooni Sihtasutus (INSA) tõmbas meilt oma nulleurose toetusega sisuliselt vaiba alt ära. Küsida võiks, kes me riigis siis päriselt lõimumisega tegeleb…
Enam kui kaks ja pooltuhat aastat tagasi elanud Hiina filosoof Konfutsius ütles: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”
Olen Narvas, Vaba Lava korraldatud Vabaduse festivalil, sõbra autoraadiost tulevad uudised ja ma kuulen – ei kuula, just nimelt kuulen –, et välisministeerium hoiatab Rootsi sõitjaid, sest seal on suur terrorismioht. Hiljem kodus otsin sellele hoiatusele kinnitust internetist ja leian paari päeva taguse teksti: „Rootsi kaitsepolitsei SÄPO hinnangul on terrorismioht Rootsis tõusnud, mistõttu soovitame olla tavapärasest tähelepanelikum ja hoiduda suurtest rahvakogunemistest.”
Seda nii-öelda ametlikku raadioteadet kuuldes olen just sõitnud piki Narva jõge ja taas nentinud, et seal käeulatuses on kurjuseriik Venemaa. Aga Rootsi on minu jaoks Pipide ja Karlssoni, Kalle Blomkvisti, Eva-Lotta ja ABBA maa. Või siis ikka, et oli.
