Mats Traat saab täna 23. novembril 85aastaseks. Kirjanik meenutab läinud sajandi põllumehe Erich Erilti sõnu, kes ütles, et küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja.
Kirjanik ütleb koroonaviiruse põhjuseks, miks ta ei suhtle otse. Ütleb, et viirus jahib just temavanuseid, ja vastab kirjalikult.
Loe edasi Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõikOlla eesti keele õpetaja Narva koolis … Kes me oleme? Kuhu kuulune?Kas meil on Euroopa päev või võidupüha? Õpetajad rääkisid oma loo teatrilaval.
Lavastaja Merle Karusoo ja kaheksa Ida-Virumaa eesti keele õpetajat näitasid Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis järjekordset projekti sarjast „Kes ma olen?”. Dokumentaalteatri etendus kandis seekord nime „Ma olen eesti keele õpetaja”.
Kirjanik Viivi Luik sai 6. novembril 75aastaseks. Ta on kirjutanud 10 luulekogu, kolm romaani, aabitsaid ja lugemikke, esseesid ja lasteraamatuid.
Alljärgnevas ütleb ta, et kirjanikule enesele ei anna valmis kirjutatud raamatud suurt midagi. „Kui raamat on valmis kirjutatud, on see möödas. Sellele on kriips alla tõmmatud. Kuni kirjanik elab, vaatab ta tulevikku, oma uute raamatute poole.”
Viivi Luik on kirjatähtede valitseja!
Kuidas pääseda argipäeva kõike ühtlustavast mõjust? On seda vaja? On see võimalik?
Kõigepealt selgitan natuke, mida ma mõtlen, kui räägin argipäevast. Mina märgiksin sõnaga argipäev teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus. Euroopas sai sedasorti inetus hoo sisse 1960. aastatel, kui hakati massiliselt ehitama uusi odavaid elurajoone. Selle inetuse mälestusmärgina meenub kõigepealt Sergeli turg Stockholmis, kus kõik endised majad lükati ühel päeval buldooseritega kokku ja asemele ehitati kõledad kastmajad ning paigutati üks tülikas klaasist skulptuur, mille materjali valikul ei arvestatud põhjamaa talve ega linnatahma. See skulptuur, mis algselt oli mõeldud särava ja selge klaassambana, on enamasti tolmu ja tahmaga kaetud.
Loe edasi Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitisKadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”
Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.
Loe edasi Aime Undi elustav teatrikunst
Usun, et ma väga ei eksi, öeldes Jevgeni Mironovi maailma parimaks elavaks näitlejaks. Teatrifestival Kuldne Mask Eestis tõi Estonia teatrisse näha Alvis Hermanise lavastuse „Gorbatšov”. Jevgeni Mironov näitas publikule sõna kõige otsesemas mõttes näitleja muundumist maailma muutnud meheks nimega Mihhail Gorbatšov.
Laval on suure armastuse lugu. See, mida kaks Estonia saalitäit inimesi nägi, oli näitleja näitleja – ja lavastajateatri sümbioos. Üks mu teatrit tegev sõber ütles, et selliste näitlejate puhul on suurim lavastajatarkus tööprotsessi mitte sekkuda. Ma siin ei ole temaga päris nõus. Lavastaja Alvis Hermanis ise ütles etendusele eelnenud kohtumisel kuidagi nii, et teda ei huvita oma töös mitte teater, vaid antropoloogia. Vikipeedia ütleb, et antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Hermanisele on teater vahend, mille abil seda uuristööd teha. Ja ta näitab seda ka teistele.
Loe edasi „Gorbatšov” – 20. sajandi suure armastuse luguDestruktiivne radikalism. See sõnapaar kerkis viimasel nädalal mu mõtteisse ikka ja jälle. Nii tähtsal konverentsil, väikelinna tänavail, raamatukogus kui näoraamatut sirvides.
Kui võtta seda sõnapaari Eestis toimuva diagnoosina, pole millegi üle rõõmustada. Destruktiivne radikaliseerumine. Ma enam ei mäleta, kust ma selle väljendi üles korjasin ja millega seoses. Aga see seisab mu märkmetes ja saan seda külge riputada pea kõigele, mis mu uudisteruumi puudutab
Olgu, peaks defineerima, mida need sõnad ja see sõnapaar tähendab. „Eesti keele seletav sõnaraamat” ütleb, et destruktiivne on lõhustav, lammutav, normaalset struktuuri vigastav. Võõrsõnade leksikon seletab sõna radikaalne. See tähendab põhjalik, otsustav; juurteni, lähtekohani tungiv; põhjalikke ümberkorraldusi pooldav; käremeelne, äärmusse kaldu. Vastand konstruktiivsele, mis on (üles)ehitav; edasiviiv, uusi lahendusvõimalusi pakkuv. Loe edasi Konstruktiivne mõtlemine versus destruktiivne radikaalsus
