Maanteelt nime saanud Piibe teater on ühe mehe teater, Arlet Palmiste oma. Arlet on kümne aasta jooksul sellele teatrile kirjutanud viisteistkohaliku kultuurilooga seotud näidendit ja need maalavadel ka ilmarahvalenäha toonud.

Arlet tuleb külla mootorrattaga. Eelmisel päeval kirjutan talle, et läheb külmaks, ehk lükkame kohtumise edasi. Ta naerab mu välja: väljas on ju 12 kraadi sooja! Arlet tuleb Tallinnast proovist ja toob mulle tervitusi Margus Prangelilt, kes tema selle suve lavastuse peaosas maailma kõige paksemat naist mängib.

Kui me juba kiviaia peal istume ja jalgu kõlgutame, küsin, kuidas läheb Erik Ruusil. Arlet räägib, et läheb talle külla, sest plaan on suvel veel mängida lavastust „Mina, Sikenberg”. Järgmisel hommikul tuleb teade, et Erikut ei ole enam. „Süda nutab. Olen tänulik sinu sõprus eest. Head teed minna, Erik!” kirjutab Arlet Palmiste sotsiaalmeedias. Oli aeg, kui Eriku peal seisis kogu Rakvere teatri repertuaar…

Suvel oma 10. sünnipäeva tähistav Piibe teater mängib tänavu publikule nelja lavastust.

Kui sa 10 aastat tagasi mõtlesid, et teed Piibe teatri, kas sa siis juba teadsid, et hakkad oma teatrile kirjutama kultuuriliselt olulisi näidendeid?

Ukraina kaasaegse luule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?” on neile eestlastele, kes tahaksid vaadata sügavamale inimesse kui seda teevad kiiresti vahelduvad sõjauudised. Luulekogu tõlkinud Anna Verschik ütleb, et on nõus, sõjast kantud luuletused on ilusad oma meelekindluses ja väärikuses.

Samal ajal, kui lugesin Ukraina luulekogu, ilmus Päevalehes Vilja Kiisleri intervjuu Jüri Talvetiga, kes muu hulgas ütleb luule kohta nõnda: „Filosoofiline luule ei ole mitte mõne filosoofi mõtete illustreerimine, vaid kasvab välja luuletaja enese eksistentsiaalsest maailmatunnetusest ning on estetiseeritud kujundites, mis jõuavad vastuvõtjani paremini kui koolifilosoofia.” Mulle tundub, et see tõdemus iseloomustab ka luulekogu „Kas rabelen välja sellest tusast?”

Anna Verschik, kui palju teie nende Ukraina luuletõlgete puhul tunnete, et olete ka luuletuse autor?

Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?