Kuidas 21. sajandil müüa 19. sajandi geniaalset Eesti luuletajat, et meelde jääks

Peaossa tuleb võtta mitte hea, vaid väga hea näitleja ja lasta tal enne filmi väljatulekut rääkida kaalulangetusest, nälgimisest. See, miks ta seda tegi, jääb nälgimise fakti varju.

Olgu öeldud, et Pääru Oja on oma teatrirollide tarvis varem õppinud ära lõõtsa mängimise ja potikedral savinõude tegemise. Nälg ilmselgelt teeb füüsilise oleku ja vaimu hapraks. Ja inimese ülitundlikuks. Isegi hulluks.

Film „Vari” on tumemeelne. Seal on ametnike ja lehetoimetajate rumalust, kurja jälgimisühiskonda – oled teistmoodi, pannakse hullumajja, palju laipu, verd, pori. On ka kurat, Jumalat pole. Muidugi on filmis üks naturaalse seksistseenita. Ilusad hobused on ka. Ma usun küll, et filmitegijad on läbi väljamõeldud ajaloo ja krimiloo otsustanud näidata, milline on tänane Eesti. Nii nagu Juhan Liiv kunagi kirjutas:

„Näind palju pisaraid, nuttu,

Loe edasi Kuidas 21. sajandil müüa 19. sajandi geniaalset Eesti luuletajat, et meelde jääks

Rao Heidmets: kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis kardinate ettetõmbamine ei päästa

Multifilmide meistril Rao Heidmetsal on Raplamaal Palamulla külas filmitalu, Kubja-Mardi. Kohe-kohe on tal valmimas kümneminutiline sõjavastane eksperimentaalne film „Idüll”, kus nukkude kõrval teeevad kaasa ka näitlejad.

2002. aastal ostetud Kubja-Mardi laudas on sisse seatud Rao ateljee, filmistuudio. Valgused, võttepaigad, rekvisiidid – põnev maailm.

Rao Heidmets on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud üle paarikümne filmi ja pälvinud festivalidel kümneid auhindu. Ise peab ta neist tähtsaimaks 2009. aastal Kanadas Ottawa festivalil lühifilmi „Kaasasündinud kohustused” eest saadud grand prix’d ning Portugalis Espinho festivalilt filmiga „Papa Carlo teater” 1989. aastal võidetud grand prix’d ja samal aastal sama filmiga pälvitud Kuldse Palmioksa nominatsiooni Prantsusmaal Cannes’is.

***

Olete oma filmitegemise algusest peale eksperimenteerinud. Teete autorifilme. Kui alustasite, kas mõtlesite, et võiksite teha sõjafilmi? Olgu või sõjavastast filmi?

Loe edasi Rao Heidmets: kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis kardinate ettetõmbamine ei päästa

Kui hullumeelne hakkab meeldima

Narva Vaba Lava saalis esietendus tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakovi lavastus „Hullumeelse päevik”.Kristo Viiding näitas hullumeelsuse kulgemist ja hulga selle ohtlikke varjundeid.

Märkan, et ma taas ei taha kasutada teatriarvustuses tavalist sõnastust – näitleja mängis; Kristo Viiding mängis hullu. Nii öeldes võtaksin ma justkui selle rolli suurust, mille Kristo laval loob, vähemaks. Samas öelda, et Kristo Viiding oli laval hull, poleks ka täpne. Pigem siis ikkagi nii, et näitleja Kristo Viiding puges laval oma tegelase nahka, kes oli hullumeelne. Puges sellesse nii, et teda ennast välja ei paistnud. Ta muutus nii, et muutusid hääletoonid ja liikumine, kehahoiak. Selleks oli ennekõike vaja muuta sisemist vaimumaailma. Näitleja justkui unustas iseenda ja oli laval hullumeelse mõtlemisega.

Loe edasi Kui hullumeelne hakkab meeldima

Estookin: Selleks, et miski mõjuks usutavalt, tuleb mõista, mis teeb midagi usutavaks.

Kunstnik Estookin tegi Kuressaare Teatris oma esimese ja seejuures tähelepanuväärse lavakujunduse. Kunstnik paneb altarimaali elama, nii, et temast saab kaheinimese tüki, kolmas tegelane.

Päev pärast esietendust jooksis Estookin Tartus oma elu esimese poolmaratoni. Selle aasta alguses, veebruaris, mõni päev enne Vabariigi sünnipäeva ja Venemaa Ukrainasse sissetungi teist aastapäeva, ilmusid Tallinna reklaamtahvlitele Õismäel, Lasnamäel ja Mustamäel pildid purukspommitatud majadesttahvlite nägemisulatuses. Sellegi suurt tähelepanu pälvinud kunstprojekti taga oli kunstnik Estookin koostöös Rebeca Parbusega. Näituse koondnimi oli „Hetk”

Tere Saame tuttavaks. Mina olen Margus.

Saame tuttavaks. Jaa, ma olen kuulnud. Mina olen Estookin.

Ütledki enda kohta Estookin?

Jah, nii on. Väga kaua aega on olnud nii. Umbes aastast 2009.

Miks?

Valisin endale ise selle nime. Estookini nimi tuli erinevatest tähtedest ja sõnadest, mida kritseldasin oma vihikukaanele põhikoolis. Soovisin endale nime, millega tunda end rohkem endana kui oma pärisnimega.

Sul on ilus pärisnimi ka?

Jaa. Mu kodanikunimi on Milla-Mona.

Loe edasi Estookin: Selleks, et miski mõjuks usutavalt, tuleb mõista, mis teeb midagi usutavaks.

Kas Jeesuse kõndimine vee peal on vaid ilus metafoor?

Jaak Alliku 26. lavastus „Kõndida vee peal” Kuressaare teatris kinnitas mu varasemat mõtet, et arvamusi kirjutav Jaak Allik on terav ja oma eriarvamustega tüüp aga lavastav Allik laseb enamsti etendusel rahuliklt kulgeda väga midagi rõhutamata ja esile toomata, usaldades autorit, näitlejaid ja publikut.

Pärast esietendust tekkis meil sõbraga dialoog nähtust ja ta tõi esile stseeni, kus 35aastane ajakirjanik Trond (Tanel Ting) küsib 50aastaselt piiskopiks kandideerivalt kirikuõpetajalt Marionilt (Piret Rauk), mida Jumal Stalini ja Breivikiga teeb. Kas ka andestab? Kuidagi automaatselt ütlesin, et ei, aga põrgu on tühi, sest kogu kurjus on maa peale lastud.

Loe edasi Kas Jeesuse kõndimine vee peal on vaid ilus metafoor?

Loe, see loeb