„Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus

Läinud laupäeval Peipsiveeres Kolkjas kohe Sibulatee peatänava ääres kasvavas võsas esietendunud näidend „Serafima+Bogdan” on antiiktragöödia mõõtu halastamatu kurjuse võitu väljendav meelerännak. Monumentaalne.

Loen näidendit pärast selle nägemist ja ikka ja jälle uuesti seda remarki: „(Raimond hakkab märatsema ja peksma, aga mitte kui hullumeelne, vaid süsteemselt, kirglikult ja täpselt, naudinguga)”. Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada. Loe edasi „Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus

Sass Eelmaa kuuvalgus kustus

Aleksander Eelmaa (6.XI 1946 – 21.VII 2021)

Ütlesin Sulle Saueaugu esietenduse pika peolaua servas seistes, et Sass, söö ka. „Draama poisid ei luba mul süüa!” vastasid Sina. Ma ei saanud aru. Küsisin: „Kas sul on mõni uus osa tulemas, kus pead kõhn olema?” „Ei, ei nad muidu ei jõua mind ju kanda.” Oli sinulik kirstu kandmise nali, vist naersime selle peale mõlemad.

Tahan Sulle kirjutada, nagu ütlevad venelased: „Светлая память!” Eestikeelne „helge mälestus” ei kõla mu jaoks nii mõjuvalt. Kui Sa said 70 ja Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu korraldas sümpoosioni „Sass, kes kõnnib omapead”, viitas Su mängitud osadest põhjaliku ülevaate teinud Pille-Riin Purje, et Sass on eelmaa – selline piiriala, kus meri kohtub maaga … Ei mäleta, kas ta ütles, et see on kõige väekam maa … kõik teadsid nagunii. Nime vägi. Loe edasi Sass Eelmaa kuuvalgus kustus

Kontrolljooned meis enestes

Juulikuu viimasel päeval esietendub lavastaja Helena Kesoneni (34) neljas lavastus Taarka pärimusteatris. Lavastuse nimi on „Petserimaa igatsus”. See räägib riigipiire ületavast armastusest. Või peaks seda nimetama üle kontrolljoone ulatuvaks armastuseks?

„Petseri igatsust” mängitakse Koidula piiripunkti lähedal Säpina külas, ühes vanas nõgestesse kasvanud lagunevas heinaküünis. Lavastaja sõnul on mängukoht ise vana aja mälestus. Suurde kunagisse Eesti linna Petserisse on sealt 3,5 kilomeetrit, aga lavastuse trupp sõidab sööma 16 kilomeetri kaugusel asuvasse Värskasse. Kontrolljoon ju Petserisse ei luba. „Petserist pääseb Pihkva ja Novgorodi, Säpinas aga mõtled, et seisad maailma veerekese peal. Veider, ” sõnab Helena Kesonen.

Küsin Helena Kesonenilt, miks ta teatrit teeb. Vastuseks saan: „Ma kasvasin maal, üksiku lapsena. Ja kõikides mängudes, mis ma mängisin, oli soov olla keegi teine. Soov kogeda paremat reaalsust, mida ma saan ise kujundada. Praegu teatrit tehes saan üles ehitada selliseid maailmu, nagu mulle meeldib. See ülendab. Maailmapäästmise asi on ka kusagil, aga ma olen liiga suur realist. Tahan tekitada valgustuslikku ja harivat huvi Setomaa vastu. Hea on igatseda, et ääremaa ei kasvaks nõgestesse.” Loe edasi Kontrolljooned meis enestes

Näitleja Jane Napp: Mulle meeldib! Ma armastan seda tööd!

Endla teatri näitleja Jane Napp (27) mängib R.A.A.A.M-teatri suvelavastuses „Läbi kõigi elude ma otsin sind…”oma tegelase ning seeläbi ka enda erakordseks ja meeldejäävaks.

Küsin paarilt oma tuttavalt noorelt näitlejalt, kas minu mulje noore näitlejanna Jane Nappi võimekusest on asjakohane. Ütlen, et see võib ju olla ka see, et vanadele meestele meeldivad noored ilusad naised. Saan üsna ühesugused vastused. Nimelt, et ka noortele meestele meeldivad noored ilusad naised ning et minu tähelepanu on täiesti arukas ja adekvaatne.

Jane, oled sa maa- või linnatüdruk?

Ma olen Rakverest. Esimesed 11 eluaastat kasvasin Haljalas, Rakverest 10 kilomeetrit.

Mul on raske sinu kohta öelda noor näitleja. Sa oled muidugi alles kolmandat hooaega Pärnu Endlas näitleja, aga alustasid oi, millal? Loe edasi Näitleja Jane Napp: Mulle meeldib! Ma armastan seda tööd!

Krista Kaer: teksti lamedamaks ja ühemõõtmeliseks ei tohi teha

Tõlkija Krista Kaer saab täna 70aastaseks ja on tõlkinud üle saja raamatu. Ta ütleb enda tõlgitud Harry Potteri raamatud väga heaks lastekirjanduseks ja julgeb arvata, et väliskirjanduse paremik on eesti keelde väga hästi tõlgitud ja tõlgitakse edasi.

Krista Kaer on Tapa kandi tüdruk, kes sündis veidi enne seda, kui lennati kosmosesse ja tekkis biitmuusika. Mu jaoks seondub see kõik ka hipide ajaga. „Vaata, niisugune idealism nagu hipidel oli, ega see ei saanud ju kauaks kestma jääda. Nagu elu on näidanud, töödeldi see kiiresti kommertsiks. Need hipid, kes ei ole ära surnud, on nüüd väga väärikad vanahärrad ja -prouad.” Veidi mõelnud, ütleb Krista, et selliseid laineid on ühiskonnas hädasti vaja. „Selleks on vaja, et tõmmata tähelepanu millelegi muule kui ainult sellele otsejoones progressile. Ma arvan, et mingil määral niisugune aeg hakkab tagasi tulema.” Tõlkijana märkab ta, et kirjanduses on palju keskkonnateadlikku idealismi. „See on võimsalt tulnud ja ma väga loodan, et see tugevneb.” Ta toob välja tuntud vastuolu , et kas sul on surres palju asju või on midagi muud, mille peale mõelda?

Kui me oma mõttevahetuse lõpus põgusalt puudutame meid ümbritsevat looduse ilu – Krista ja tema mees luuletaja Peep Ilmet elavad igal võimalusel oma Matsalu kodus – ütleb ta: „Ma ütlen ikka, kui maalt linna tulen vahepeal, et olen tunduvalt parem inimene.”

Oled tõlkijana kindlasti mõelnud sellele, et oma elust ja ka kirjandusest rääkides peab noorematele teatud asju tõlkima, ära seletama? Loe edasi Krista Kaer: teksti lamedamaks ja ühemõõtmeliseks ei tohi teha

Loe, see loeb