Dialoog

Anna Verschik: “Ukrainlased ei anna alla ja see on siiras tunne, sellepärast polegi neis luuletustes võltspaatost.”

Lisa kommentaar

Ukraina kaasaegse luule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?” on neile eestlastele, kes tahaksid vaadata sügavamale inimesse kui seda teevad kiiresti vahelduvad sõjauudised. Luulekogu tõlkinud Anna Verschik ütleb, et on nõus, sõjast kantud luuletused on ilusad oma meelekindluses ja väärikuses.

Samal ajal, kui lugesin Ukraina luulekogu, ilmus Päevalehes Vilja Kiisleri intervjuu Jüri Talvetiga, kes muu hulgas ütleb luule kohta nõnda: „Filosoofiline luule ei ole mitte mõne filosoofi mõtete illustreerimine, vaid kasvab välja luuletaja enese eksistentsiaalsest maailmatunnetusest ning on estetiseeritud kujundites, mis jõuavad vastuvõtjani paremini kui koolifilosoofia.” Mulle tundub, et see tõdemus iseloomustab ka luulekogu „Kas rabelen välja sellest tusast?”

Anna Verschik, kui palju teie nende Ukraina luuletõlgete puhul tunnete, et olete ka luuletuse autor?

Loe edasi Anna Verschik: “Ukrainlased ei anna alla ja see on siiras tunne, sellepärast polegi neis luuletustes võltspaatost.” →
Dialoog

Juuru pastori „Deus ex mahina”

Lisa kommentaar

Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?

Loe edasi Juuru pastori „Deus ex mahina” →
Monoloog

Niisugune, tavaline, ilus kevad

Lisa kommentaar

Elurikkus on kõige tähtsam. Seda tasub meeles pidada iga ilmaga.

Sotsiaalmeedias liikus hea meem sellel päeval, kui lumi taas maha tuli. Suur paks kass oli kaelani lumes ja ütles: „Kui see on kevad, siis mina olen lumikelluke.” Lumikellukeste aeg saigi enne lume ja külmemate ilmade taastulekut otsa. Sinililled ka mu meelest, vähemasti meie aias, hakkasid oma hiigelõitsemist lõpetama. Aia õu hakkas kattuma siniliiliatega.

Loe edasi Niisugune, tavaline, ilus kevad →
Monoloog

„Eneseabiõpik” Eesti Draamateatris: Armastus on vihm

Lisa kommentaar

Eesti Draamateatris esietendunud, Eero Epneri kokku kirjutatud ja Tiit Ojasoo lavastatud „Eneseabiõpik” on armastuse lugu. Loen veebist lavastuse tutvustust ja märkan viidet: melodraama. Nüüd, lavastust näinuna tean, et õnnelikku lõppu sel siiski ei ole. Tegelikult teadsin seda armastuse teemast mõeldes enne, nüüd sain ka kunstilise kinnituse.

Loe edasi „Eneseabiõpik” Eesti Draamateatris: Armastus on vihm →
Monoloog

Alvis Hermanise Riia uues teatris lavastavad lavastajad, kes on teda mõjutanud

Lisa kommentaar

Hannes Korjus annab teada

20 aastat tagasi kutsus Matthias Hartmann mind lavastama tema juhtimise all olnud Šveitsi suurimasse teatrisse Schauspielhaus Zürich, kus töötasin seejärel 7 talve ja tegin 7 lavastust (ka pärast tema lahkumist). Kohtusime taas Viini Linnateatris, mida ta seejärel juhtis. Ka Viini Linnateater sai minu teiseks koduks paljudeks aastateks, isegi pärast Matthiase lahkumist.

Minu jaoks on väga oluline, et kohe pärast Riia Uue Teatri remonti sain meie juurde lavastama kutsuda kaks lavastajat ja Riia Uues Teatris teevad praegu proove kaks lavastajat – Matthias Hartmann ja Juris Rijnieks, kes on väga suurel määral mõjutanud nii mu isiklikku saatust, kui ka meie teatri käekäiku.

Loe edasi Alvis Hermanise Riia uues teatris lavastavad lavastajad, kes on teda mõjutanud →
Monoloog

Raamat Fred Jüssist tõi kevade

Lisa kommentaar

Kui kuldnokk sel kevadel Raelasse jõudis, saatis Jaan Tootsen mulle oma koostatud raamatu „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“. Mingil siis veel seletamatul põhjusel kõlksus see lause juba enne raamatu lugemist kokku Oskar Lutsu „Kevade“ esimese lausega.

Tolle sama kuldnoka tuleku õhtu hakul jõudis Facebooki selline teade: „27. märtsil alustab Pelias Baltic OÜ künnivareste peletamisega Rapla kesklinnast ja Lastepargist. Seega, kui kuulete kõlaritest tulevat röövlinnu hädakisa, siis teate, millega tegu.“

Küsisin oma elukaaslaselt Viiolt, kas ta lepiks, kui künnivaresed meie Raela aeda oma koloonia üles seaksid. „Jah, muidugi,“ vastas Viio ilma hetkegi mõtlemata. Küsisin ja ta seletas, et nad on esimesed rändlinnud, kes kevadel saabuvad, nad on väga huvitava käitumisega ja nende lärmakuse aeg piirdub pesitsusajaga.

Seda ütles Viio ka, et meil on kord üks künnivares külas käinud, aga kiirelt kampa kogunenud hallvaresed, kes tegelikult kõike, mis me teeme aias, hoolsalt jälgivad ja asju teavad, lõid künnivarese minema. Nende territoorium ikkagi. Noh, nagu inimesed nüüd.

Fred oli vares

Loe edasi Raamat Fred Jüssist tõi kevade →

Loe, see loeb