Arlet Palmiste maa-, õieti maanteeteater saab suvel 10aastaseks

Maanteelt nime saanud Piibe teater on ühe mehe teater, Arlet Palmiste oma. Arlet on kümne aasta jooksul sellele teatrile kirjutanud viisteistkohaliku kultuurilooga seotud näidendit ja need maalavadel ka ilmarahvalenäha toonud.

Arlet tuleb külla mootorrattaga. Eelmisel päeval kirjutan talle, et läheb külmaks, ehk lükkame kohtumise edasi. Ta naerab mu välja: väljas on ju 12 kraadi sooja! Arlet tuleb Tallinnast proovist ja toob mulle tervitusi Margus Prangelilt, kes tema selle suve lavastuse peaosas maailma kõige paksemat naist mängib.

Kui me juba kiviaia peal istume ja jalgu kõlgutame, küsin, kuidas läheb Erik Ruusil. Arlet räägib, et läheb talle külla, sest plaan on suvel veel mängida lavastust „Mina, Sikenberg”. Järgmisel hommikul tuleb teade, et Erikut ei ole enam. „Süda nutab. Olen tänulik sinu sõprus eest. Head teed minna, Erik!” kirjutab Arlet Palmiste sotsiaalmeedias. Oli aeg, kui Eriku peal seisis kogu Rakvere teatri repertuaar…

Suvel oma 10. sünnipäeva tähistav Piibe teater mängib tänavu publikule nelja lavastust.

Kui sa 10 aastat tagasi mõtlesid, et teed Piibe teatri, kas sa siis juba teadsid, et hakkad oma teatrile kirjutama kultuuriliselt olulisi näidendeid?

Loe edasi Arlet Palmiste maa-, õieti maanteeteater saab suvel 10aastaseks

Erik, tegin lõkke Su elu auks

Erik Ruus  23. aprill 1962  – 22. aprill 2025

Kui Erik Tartus ära saadeti, tahtsin ühtäkki ta elu auks lõket teha. Alles siis, kui see lõke kord põles, sain aru, miks.

Erik, Su ärasaatmise päev oli tuuline ja siis ma otsustasin, et lõke pole ikka hea mõte. Aga Sinu au ei andnud rahu ja paar päeva hiljem tegin plaani oma Raela aias teoks.

Olid mu vana sõber. Teadsime teineteist Su ja mu Viljandi ajast. Nägin Su esimesi samme lava poole ja laval. Hiljem elasin kaasa Su edule. Oli see aeg, mil Rakvere teatri repertuaar oli suures osas Sinu peal. See polnud teatrile üldse hea aeg: nõukogude kord varises, ja see pakkus inimestele enam huvi kui teater. Aga Sa olid armastatud.

Loe edasi Erik, tegin lõkke Su elu auks

Teatrisuvi 2025: kõik kokkulangevused valikut tehes ei pea olema juhuslikud

Ivar Põllu varasematest suvelavastustest on meeldejäävaimad „Serafima+Bogdan” 2021., „Emajõe ööbikud” 2019. ja „Odysseia” 2015. aastast.

Kui ma lavastaja Ivar Põllule Tartu Uue Teatri lavastuse „TAPTY1985. Laskumine orgu”kohta küsimusi esitan, vastab ta mulle kohe, ei küsi aega mõtlemiseks. Vastab nii, et see ei tekita ainult tahtmist lavastust kindlasti näha, vaid ka mõtet, kas peale selle on üldse veel vaja sel suvel midagi vaadata. Kui jutu lõpetame, kirjutab ta: „Praegu ma jutustasin pool sisu ära, aga ma pole kindel, kas seda kõike ära anda. Las ma veidi mõtisklen selle üle.”

Kõik kokkulangevused on juhuslikud

Pärast mõtisklemist saan Ivar Põllult sellise lavastust tutvustava kirja: „Lavastus on Tartust ja selle tüüpidest. Kuulsusi me ei näita, ei parodeeri. Muusika ja laulud on tuntud, loodud Tartu luuletajate sõnadele, neist on valminud uued seaded ning need kõlavad otseesituses kohapeal.

Publik kuuleb kogu etendust – 3 vaatust – kõrvaklappidest, nii et heli on väga lokaalne ja intiimne. Seega: olgugi, et mänguplats on park keset linna, on vaatajakogemus isiklik, näitlejad on oma häälega väga lähedal.

Loe edasi Teatrisuvi 2025: kõik kokkulangevused valikut tehes ei pea olema juhuslikud

Kuidas vanaks saades mitte kibestuda?*

Ütlesin mõni päeb tagasi professor Ülo Vooglaiule, et saan seitsekümmend ja teen sellelpuhul oma viimase raamatu. Sain temalt ta noore häälega pahandada. Ta ütles, et vähemalt 20 produktiivset aastat on veel ees. Ja seletas, et alles selles eas tekib inimesel võime näha asju mitmes kontekstis korraga. Ülo teab, ta ise saab kohe 90.

Ma olen vananedes tähele pannud, kuidas arstid ei ütle enam, et nad ravivad mu terveks. Heal juhul öeldakse, et me aitame sind. Kuuskümmend aastat tagasi, kui lapsena vahel haige olin, siis iga arstitädi ütles, et sa saad varsti terveks. No ja sain ka.

Vananemisega inimese „skafander” laguneb. Kellel varem, kellel hiljem, aga sellest ei pääse. Nägemine, kuulmine, reaktsioonide kiirus, puu otsa enam ei roni ja kiiresti üle tee ka ei jookse.

Loe edasi Kuidas vanaks saades mitte kibestuda?*

Anna Verschik: “Ukrainlased ei anna alla ja see on siiras tunne, sellepärast polegi neis luuletustes võltspaatost.”

Ukraina kaasaegse luule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?” on neile eestlastele, kes tahaksid vaadata sügavamale inimesse kui seda teevad kiiresti vahelduvad sõjauudised. Luulekogu tõlkinud Anna Verschik ütleb, et on nõus, sõjast kantud luuletused on ilusad oma meelekindluses ja väärikuses.

Samal ajal, kui lugesin Ukraina luulekogu, ilmus Päevalehes Vilja Kiisleri intervjuu Jüri Talvetiga, kes muu hulgas ütleb luule kohta nõnda: „Filosoofiline luule ei ole mitte mõne filosoofi mõtete illustreerimine, vaid kasvab välja luuletaja enese eksistentsiaalsest maailmatunnetusest ning on estetiseeritud kujundites, mis jõuavad vastuvõtjani paremini kui koolifilosoofia.” Mulle tundub, et see tõdemus iseloomustab ka luulekogu „Kas rabelen välja sellest tusast?”

Anna Verschik, kui palju teie nende Ukraina luuletõlgete puhul tunnete, et olete ka luuletuse autor?

Loe edasi Anna Verschik: “Ukrainlased ei anna alla ja see on siiras tunne, sellepärast polegi neis luuletustes võltspaatost.”

Juuru pastori „Deus ex mahina”

Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?

Loe edasi Juuru pastori „Deus ex mahina”

Loe, see loeb