Tiitleid juurde ma ei lisa…

Tahan ka siin, Nädalise Teatrikülgede ruumis öelda, et olete oodatud me toimetusse, vaatama näitust, mille pealkiri on selle jutu pealkirjaks ühtlasi. Need pildid, mis me toimetuse seintel, on pildistanud Viio Aitsam ja mina ka. Mõned pildid vaid ei ole tehtud Teatrikülgede tarvis. On muidu tähtsad kultuuris, sest neil on inimesed, kes loomingust kantuna oma tegemisi seavad.

Näituse nimel „Tiitleid juurde ma ei lisa…“ on mitu tähendust, nii nagu sellelgi, et tegu on juubelinäitusega. Olen nimelt seda usku, et tiitlid suurt midagi ei maksa, kui nende kõrval ei ole lugu. Toimetusenäituse piltidel see lugu on ja mitte ainult kellegi meeles ja peas. Need lood on kirjas.

Loe edasi Tiitleid juurde ma ei lisa…

Sõdur läks Raplast Austraaliasse

Margus Mikomägi 

Mine tea, kas õhus oli teistmoodi hingestatus kui see esimene kord, kui vaatasin „Sõduri“ etendust Eesti teatri festivali ajal paar aastat tagasi. Igatahes mõjus see, mis nägin nüüd Raplas, mulle sootuks vähem igavikuliselt ja sootuks enam ajalootunnina kui esimesel vaatamisel.

Vahepeal on näitlejad Ain Lutsepp ja Roman Baskin mänginud seda lugu Ameerikas ja Eestimaal. Rapla etendus kandis järjekorranumbrit 47 ja R.A.A.A.Mi hinge Märt Meose sõnul võis see olla viimane Eestis. Kolmapäeval sõitis trupp Austraaliasse, kus on plaanis mängida veel seitse korda.

Olen 2007. aasta septembris Teatrikülgedel “Sõduri” kohta kirjutanud: „Mõlema näitleja tase on selline, et neid võidki vaatama jääda. See, millise häälega Baskini sõdur loeb kindrali armastuskirja oma naisele, milliste silmadega lunib endale kindrali Georgi risti… See, kuidas Lutsepa kindral ütleb sõna „armastus“, kuidas räägib lugu prantsuse koka kimbatusest rasvase liha valmistamisel, kuidas ta püüab jääda väärikaks…”

Loe edasi Sõdur läks Raplast Austraaliasse

Ingel, ingel, vii mind taeva

Margus Mikomägi

 

VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“ Katariina Lauk, 14 aastat vangis istunud 34 aastat vana kommunist Maria, ei mõista ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“

Loe edasi Ingel, ingel, vii mind taeva

Loe, see loeb