Vaatasin veebist kunstnike liidu kunstioksjonit. Märkasin, et mind huvitas seal kõige enam see, kuidas Reigo Kuivjõgi oksjonit läbi viib. Vaatasin seda kui omamoodi etendust.
Püüdsin aru saada tema maitsest, et millist tööd ta ise eelistab, millise ostaks? Ja kas siis äkki ta just selle kunstitöö hinna hoiab madala? No ei saanud ma sellest aru kõige parema tahtmise juures. Oksjonipidaja oli kunstiproff ja lisaks piisavalt hea näitleja, et oma tundeid maalide hinna kerkides välja paista lasta. Ainus mida mees ei saanud ette arvestada oli kurgu kuivamise aeg.
Olen viimasel ajal palju mõelnud inimestele skaalal proff ja diletant. Endalt küsinud, kas näiteks naivistid on päris maalikunstnike kõrval diletandid? Mis on see miski, mis teeb lihtsalt heast joonistusest kunsti? Heast joonistajast kunstniku? Kunstnik on isiksus ja kuidas sa isksusi üldistad.
Seda arvan teadvat, et kui mistahes kultuurialal tegutsev, ka andekas inimene hakkab tegema oma kunsti selleks vaid, et müüa, põleb ta üsna kiiresti läbi. Nad ei ületa seda viimast piiri. On head, aga ei üllata.
Vaadake viimaste aastate Eesti filme, me kõik kiidame seal tehtavaid näitlejatöid, aga enamasti valitakse sinna näitleja just selle järgi, mida ta kõige paremini teha oskab. Ja siis ta filmist filmi kordab ennast – tuntud headuses. Riski, katsetamise võimaluse äravõtmine makstakse rahas kinni.
Ausus sureb siis, kui valetamist premeeritakse nii rahaliselt kui vaimselt. Kui valetamine on edu eeldus. Kalle Kasemaa on mulle 2009. aastal rääkinud sellise loo: „Ühest müstikust räägitakse, et ta oli võtnud naiseks tütarlapse. Kui loor ära võeti, siis ta nägi, et naine on rõugearmiline. Et naist mitte piinlikku olukorda asetada, teeskles ta kuni naise surmani pimedat.”. Üksiku kunstitöö hind ei ole alati tõe kriteerium.
Ilmus Maalehes.