Kaotasin päikeseprillid oma aeda ära, lehti riisudes. Ostsin siis uued, sellised, et paned nad ette ja päike paistab. Ka siis, kui on pime.

Ma ei oska enam kirjutada rahulikku lugu. Rahutus on ümberringi. Just sellepärast peaks rahu lugejaid köitma, aga mõõdikud näitavad muud, müüb skandaal ja rahutus. Hooandjaks Ameerika president Trump.

Vihkan sõdu. Seda, mis Ukrainas käib, eriti. Ja armastan elu. Sõber pidas ümmargust sünnipäeva, luges üles kõik sõbrad ja lähedased, kes viimase kümne aasta jooksul lahkunud, ja palus neid hetkeks mäletada. Mõni päev varem lugesin Venemaal elava sõbra pikka intervjuud. Ta pole selliseid avaldanud viis aastat kindlasti. Sõda muserdab. Ja nüüd ta seal lõpu poole ütleb, et elu läheb edasi, ükskõik, kui kurb see poleks. Kurb ei tähenda, et elu poleks huvitav. Kurb tähendab kurbust. Kurb meeleolu. „Elu on kurb. Inimene on surelik. Kõik kaob. Inimesed on mõttetud. Kõik on mõttetu,” ütleb ta äkki ja see ei kõla esimese hooga tema moodi. Kui me viimati kohtusime, siis oli ta hoopis optimistlikum. Ta teglikult armastab maailma, ma tean.

Olen aastaid luulefestivali žüriis rääkinud juhendajatele, et ärge kasutage laval musta. Et kirju on efektsem, värvikirev, noh. Elurõõmu andev. Ja nüüd: mida aasta edasi, seda rohkem märkan endal musti teksaseid, musti T-särke, musti triiksärke. No valgeid pluuse on ka, aga midagi kirjut … Üks emast jäänud suur sinistes toonides rätik on. Annab elule, kui seda kannan, värvi. Teeb mind ja äkki ka neid, kellega kohtun, rõõmsamaks. Pean ennast ka juba sundima mingeid rõõmsamaid värve kandma. Mäletan, kui Permis uue kunsti muuseumis peletas mind sealne roostene värvigamma. Ja mõtlesin ka linna peale, kus värvid puudusid. Ja sellele, kui palju Eesti disaineritel selles linnas võiks tööd olla kõige rõõmsamaks muutmisega. Perm oli ja on rasketööstuse ja naftatöötlemise linn, küllap seal täna ka elab miljon inimest. Aga see energiavärk on juba Ukraina droonidelt nahutada saanud, mis värvidest ma unistan. Katsun endale, noh, kollase särgi kuskilt leida.

Kas Jekaterinburgi kurbus on teistmoodi kui Raela kurbus? Kurbuse mõte läheb esimese hooga meelelahutusmaailma peale, isegi selleni, mida nüüd uudisena nii võimendatakse, et ei saa sellest mööda vaadata. Surmamõistetu surmamisest tehakse veebis otseülekanne. Keskaegsed avalikud poomised ja peade maharaiumised meenuvad. Mõte hüppab selleni, et kas nõidu ka hakatakse põletama? Sõja online-kaadreid vist enam ei näidata, sest see ei ületaks enam uudiskünnist. Meelelahutus peaks olema kurbuse rohi.

Muutunud maailm

Ikka peab vahel taksoga sõitma ja kuulama. Ukraina nimega taksojuht sattus. Oligi ukrainlane, aga siin elanud üle kolmekümne aasta. Rääkis korralikku eesti keelt. Ja ta juttudest selgus, kui vägevalt ukrainlased kokku hoiavad. Jajah, mitte seal sõdides, vaid ka elades oma kodumaalt kaugel. Mees rääkis oma sugulastest, kes elavad Prantsusmaal. Kes seal loomulikult suhtlevad prantsuse keeles, aga käivad selle taksojuhi perel Eestis külas. Saavad siit hoidiseid ja kartuleid ja ukraina keeles rääkida. No kuidagi samamoodi nagu eesti linnalapsed käisid kunagi maal vanemate juures ja moosi- või seenepurkideta tagasi ei mindud. Kummalisi keelevorme ka kuulsid ja õppisid aru saama. Meil ostetakse nüüd enamasti kõik poest. Ukrainlane unistab suvekodust Rapla kandis. Maatükist, kus saaks kapsaid ja muud kasvatada. Et siis saak purki panna ja oma maailmas laiali olevatele sugulastele jagada. Ameerikasse ja Hispaaniasse. Nad hoiavad kokku.

Mu noored sõbrad, kes ka linnatööd tehes maale elama tahavad või ongi asja nii sättinud, mõtlevad hoopis kunstigaleriidest külades. Mis seal salata, ka mina olen mõelnud, et tuleval suvel võiks korraldada oma aias vabaõhunäitusi. Ma arvan, et me pole enam ammu maarahvas. Iluaedadest kirjutatakse. Ja sellest, kuidas maakodus on hea kalal käia. Sellest ka, kuidas muruniitmine on rahvussport.

Mäletan, kuidas kadusid ühe lehma pidajad. Kadusid pildist. Millal te viimati nägite ühte lehma karjamaal? Ma ju ka pole mingi põllumees, mis siis, et mul on oma maa. Eelistan sinna, kus isa kartulit kasvatas, puid istutada ja vaimustun sellest, kuidas puukesest puu saab, kuidas nad kooslust loovad. Kuidas linnud aia üles leiavad. Tänu naisele märkan väikeelukaid, lepatriinusid, vihmausse ja tigusid…

Kui ma enam ajakirjaniku töö eest raha ei saaks, kas siis hakkaksin siga pidama ja kartulit kasvatama? Vaevalt, lihtsalt selleks pole enam jaksu. Eks lehmapidamine palju ka lõppes sellepärast, et pidajad jäid vanaks. Riik ja kapitalism muidugi seda ka soodustasid ja soodustavad.

Sõber ühes meie kapitalismi ja nõukogudeaja võrdluse jutus tunnistas, et tema isa jõi ennast surnuks. Ja ütles põhjuse ka: tal ei olnud oma energiat kusagile rakendada. Oli parim töömees, aga raha sellega suurt ei kaasnenud. Pidas sigu suurelt, aga riik keelas selle ära, lämmatas igasuguse initsiatiivi. Sõber usub, et praeguse vabaduse ajal ei oleks seda ta isaga juhtunud. Tal oleksid olnud eesmärgid ja ta oleks oma energia nende elluviimiseks rakendanud, mitte joonud.

Meeletu maailm

Selleks, et oleks energiat, tuleb hankida energiat. Kooliajast on meeles, et energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest olekust teise. Raplamaa vana tark Mando Masing kirjutas raamatu „Maailm uppis iseenese tarkusest”. Ta sissejuhatuses ütleb, et raamat otsib lahendusi ühiskonnas valitsevatele probleemidele, mis on tunnistatud lahendamatuiks ja igikestvaiks. Kas neid lahendusi seal on, loeb igaüks ise, aga mulle meeldib väljend „igikestev”, no kasvõi see, et inimkond ei õpi. Ei õpi oma vigadest. Me ei peatu. Ikka tapame ja peame sõdasid.

Selle raamatu toimetaja oli raamatu esitluseks joonistanud pika muljetavaldava plakati, kus näitas Masingu tekstile toetudes ära, kui kaua on maailmakõiksus arenenud ja kui lühikest aega inimene. Näiteks sipelgas või mesilanegi me aias saaksid rääkida sadade miljonite aastate pikkusest evolutsioonist, kus tehtud vead on jäänud kaugele selja taha ja välja on arenenud täiuslikud ühiseluvormid. Inimene liigina on Maal olnud vaid mõned miljonid aastad, me ühiskonnana elamise kogemus on vaid 10 000 aastat pikk. Olemegi sellega alles õppimise ja katsetamiste faasis, aga vaat ei õpi oma vigadest.

Evolutsioon on pikk protsess ja me pole valmis. Inimese mittevalmisolek teeb tehisintellekti kiire arengu murettegevalt ohtlikuks, sest see, mis poolik, jäetakse pooleli ja enamasti leitakse terve. Heh, milline mõttekäik!

Mõelgem, kuidas on hakatud lehvitama rahaühikuga miljard. Eestlased on miljardärid juba. Alles olid miljonärid. Miljon justkui ei tähendagi enam suurt asja. Triljonär, vaat see kõlab uhkelt.

Selleks, et ehitada tuumajaama, peab ostma palju energiat. Et pidada andmetöötlustehaseid, selleks on vaja uskumatus mahus energiat. No ja siis seal kõrval see mure, et kütus on kallis ja läheb kallimaks ja elekter niisamuti. Nagu oravad rattas. Kas tõesti ongi meie maailm nõnda seatud? Ikka loen, et kapital koguneb väheste inimeste kätte. Aga kui palju energiat ses üksikute kapitalihimus samas tuulde lendab…

Lihtne on ilus

Mõtlemine ajab elu veel keerulisemaks. Ometi peaks olema nii, et teeb lihtsamaks. Ma ikka praegu vähemalt mõtlen, et tuleb püüda liikuda lihtsuse poole. Ja sellel pole miskit pistmist lihtsustatusega. Lihtne on ilus.

Meenub, kuidas käisin vaatamas kunagist kullerkupuvälja. Tahtsin seda kollast pilti uuesti näha, aga seda polnud enam. Täpsemalt: aas oli, kullerkuppe mitte. Leidsin ühe üksiku kullerkupu kasvamas. Otsisin palju ja leidsin üksiku. On see kole või ilus?

Sa võta ilust viimne ilu … Terav valu, taanduv valu ja meeldiv valu, meeletu valu …

Vene ajakirjanik küsib mu Putini režiimi all elavalt sõbralt, kas teater on ka mõttetu? Sõber vastab:

„Teater võib-olla on kõige mõtestatum kõigest mõttetust, sest kõik mõtestatu viib otseselt surmani. Kusagile ehitatakse mingi tuumajaam, ja siis surevad kõik selle tõttu. Siis mõeldakse jälle midagi välja ja jälle surevad kõik. Aga teatris — surid ära, tõusid püsti, kummardasid ja läksid koju.”

Juba Juhan Liiv ütle, et sa võta valust viimne valu…

Kui üldse, siis võta valust viimne valu

Margus Mikomägi

Kaotasin päikeseprillid oma aeda ära, lehti riisudes. Ostsin siis uued, sellised, et paned nad ette ja päike paistab. Ka siis, kui on pime.

Ma ei oska enam kirjutada rahulikku lugu. Rahutus on ümberringi. Just sellepärast peaks rahu lugejaid köitma, aga mõõdikud näitavad muud, müüb skandaal ja rahutus. Hooandjaks Ameerika president Trump.

Vihkan sõdu. Seda, mis Ukrainas käib, eriti. Ja armastan elu. Sõber pidas ümmargust sünnipäeva, luges üles kõik sõbrad ja lähedased, kes viimase kümne aasta jooksul lahkunud, ja palus neid hetkeks mäletada. Mõni päev varem lugesin Venemaal elava sõbra pikka intervjuud. Ta pole selliseid avaldanud viis aastat kindlasti. Sõda muserdab. Ja nüüd ta seal lõpu poole ütleb, et elu läheb edasi, ükskõik, kui kurb see poleks. Kurb ei tähenda, et elu poleks huvitav. Kurb tähendab kurbust. Kurb meeleolu. „Elu on kurb. Inimene on surelik. Kõik kaob. Inimesed on mõttetud. Kõik on mõttetu,” ütleb ta äkki ja see ei kõla esimese hooga tema moodi. Kui me viimati kohtusime, siis oli ta hoopis optimistlikum. Ta teglikult armastab maailma, ma tean.

Olen aastaid luulefestivali žüriis rääkinud juhendajatele, et ärge kasutage laval musta. Et kirju on efektsem, värvikirev, noh. Elurõõmu andev. Ja nüüd: mida aasta edasi, seda rohkem märkan endal musti teksaseid, musti T-särke, musti triiksärke. No valgeid pluuse on ka, aga midagi kirjut … Üks emast jäänud suur sinistes toonides rätik on. Annab elule, kui seda kannan, värvi. Teeb mind ja äkki ka neid, kellega kohtun, rõõmsamaks. Pean ennast ka juba sundima mingeid rõõmsamaid värve kandma. Mäletan, kui Permis uue kunsti muuseumis peletas mind sealne roostene värvigamma. Ja mõtlesin ka linna peale, kus värvid puudusid. Ja sellele, kui palju Eesti disaineritel selles linnas võiks tööd olla kõige rõõmsamaks muutmisega. Perm oli ja on rasketööstuse ja naftatöötlemise linn, küllap seal täna ka elab miljon inimest. Aga see energiavärk on juba Ukraina droonidelt nahutada saanud, mis värvidest ma unistan. Katsun endale, noh, kollase särgi kuskilt leida.

Kas Jekaterinburgi kurbus on teistmoodi kui Raela kurbus? Kurbuse mõte läheb esimese hooga meelelahutusmaailma peale, isegi selleni, mida nüüd uudisena nii võimendatakse, et ei saa sellest mööda vaadata. Surmamõistetu surmamisest tehakse veebis otseülekanne. Keskaegsed avalikud poomised ja peade maharaiumised meenuvad. Mõte hüppab selleni, et kas nõidu ka hakatakse põletama? Sõja online-kaadreid vist enam ei näidata, sest see ei ületaks enam uudiskünnist. Meelelahutus peaks olema kurbuse rohi.

Muutunud maailm

Ikka peab vahel taksoga sõitma ja kuulama. Ukraina nimega taksojuht sattus. Oligi ukrainlane, aga siin elanud üle kolmekümne aasta. Rääkis korralikku eesti keelt. Ja ta juttudest selgus, kui vägevalt ukrainlased kokku hoiavad. Jajah, mitte seal sõdides, vaid ka elades oma kodumaalt kaugel. Mees rääkis oma sugulastest, kes elavad Prantsusmaal. Kes seal loomulikult suhtlevad prantsuse keeles, aga käivad selle taksojuhi perel Eestis külas. Saavad siit hoidiseid ja kartuleid ja ukraina keeles rääkida. No kuidagi samamoodi nagu eesti linnalapsed käisid kunagi maal vanemate juures ja moosi- või seenepurkideta tagasi ei mindud. Kummalisi keelevorme ka kuulsid ja õppisid aru saama. Meil ostetakse nüüd enamasti kõik poest. Ukrainlane unistab suvekodust Rapla kandis. Maatükist, kus saaks kapsaid ja muud kasvatada. Et siis saak purki panna ja oma maailmas laiali olevatele sugulastele jagada. Ameerikasse ja Hispaaniasse. Nad hoiavad kokku.

Mu noored sõbrad, kes ka linnatööd tehes maale elama tahavad või ongi asja nii sättinud, mõtlevad hoopis kunstigaleriidest külades. Mis seal salata, ka mina olen mõelnud, et tuleval suvel võiks korraldada oma aias vabaõhunäitusi. Ma arvan, et me pole enam ammu maarahvas. Iluaedadest kirjutatakse. Ja sellest, kuidas maakodus on hea kalal käia. Sellest ka, kuidas muruniitmine on rahvussport.

Mäletan, kuidas kadusid ühe lehma pidajad. Kadusid pildist. Millal te viimati nägite ühte lehma karjamaal? Ma ju ka pole mingi põllumees, mis siis, et mul on oma maa. Eelistan sinna, kus isa kartulit kasvatas, puid istutada ja vaimustun sellest, kuidas puukesest puu saab, kuidas nad kooslust loovad. Kuidas linnud aia üles leiavad. Tänu naisele märkan väikeelukaid, lepatriinusid, vihmausse ja tigusid…

Kui ma enam ajakirjaniku töö eest raha ei saaks, kas siis hakkaksin siga pidama ja kartulit kasvatama? Vaevalt, lihtsalt selleks pole enam jaksu. Eks lehmapidamine palju ka lõppes sellepärast, et pidajad jäid vanaks. Riik ja kapitalism muidugi seda ka soodustasid ja soodustavad.

Sõber ühes meie kapitalismi ja nõukogudeaja võrdluse jutus tunnistas, et tema isa jõi ennast surnuks. Ja ütles põhjuse ka: tal ei olnud oma energiat kusagile rakendada. Oli parim töömees, aga raha sellega suurt ei kaasnenud. Pidas sigu suurelt, aga riik keelas selle ära, lämmatas igasuguse initsiatiivi. Sõber usub, et praeguse vabaduse ajal ei oleks seda ta isaga juhtunud. Tal oleksid olnud eesmärgid ja ta oleks oma energia nende elluviimiseks rakendanud, mitte joonud.

Meeletu maailm

Selleks, et oleks energiat, tuleb hankida energiat. Kooliajast on meeles, et energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest olekust teise. Raplamaa vana tark Mando Masing kirjutas raamatu „Maailm uppis iseenese tarkusest”. Ta sissejuhatuses ütleb, et raamat otsib lahendusi ühiskonnas valitsevatele probleemidele, mis on tunnistatud lahendamatuiks ja igikestvaiks. Kas neid lahendusi seal on, loeb igaüks ise, aga mulle meeldib väljend „igikestev”, no kasvõi see, et inimkond ei õpi. Ei õpi oma vigadest. Me ei peatu. Ikka tapame ja peame sõdasid.

Selle raamatu toimetaja oli raamatu esitluseks joonistanud pika muljetavaldava plakati, kus näitas Masingu tekstile toetudes ära, kui kaua on maailmakõiksus arenenud ja kui lühikest aega inimene. Näiteks sipelgas või mesilanegi me aias saaksid rääkida sadade miljonite aastate pikkusest evolutsioonist, kus tehtud vead on jäänud kaugele selja taha ja välja on arenenud täiuslikud ühiseluvormid. Inimene liigina on Maal olnud vaid mõned miljonid aastad, me ühiskonnana elamise kogemus on vaid 10 000 aastat pikk. Olemegi sellega alles õppimise ja katsetamiste faasis, aga vaat ei õpi oma vigadest.

Evolutsioon on pikk protsess ja me pole valmis. Inimese mittevalmisolek teeb tehisintellekti kiire arengu murettegevalt ohtlikuks, sest see, mis poolik, jäetakse pooleli ja enamasti leitakse terve. Heh, milline mõttekäik!

Mõelgem, kuidas on hakatud lehvitama rahaühikuga miljard. Eestlased on miljardärid juba. Alles olid miljonärid. Miljon justkui ei tähendagi enam suurt asja. Triljonär, vaat see kõlab uhkelt.

Selleks, et ehitada tuumajaama, peab ostma palju energiat. Et pidada andmetöötlustehaseid, selleks on vaja uskumatus mahus energiat. No ja siis seal kõrval see mure, et kütus on kallis ja läheb kallimaks ja elekter niisamuti. Nagu oravad rattas. Kas tõesti ongi meie maailm nõnda seatud? Ikka loen, et kapital koguneb väheste inimeste kätte. Aga kui palju energiat ses üksikute kapitalihimus samas tuulde lendab…

Lihtne on ilus

Mõtlemine ajab elu veel keerulisemaks. Ometi peaks olema nii, et teeb lihtsamaks. Ma ikka praegu vähemalt mõtlen, et tuleb püüda liikuda lihtsuse poole. Ja sellel pole miskit pistmist lihtsustatusega. Lihtne on ilus.

Meenub, kuidas käisin vaatamas kunagist kullerkupuvälja. Tahtsin seda kollast pilti uuesti näha, aga seda polnud enam. Täpsemalt: aas oli, kullerkuppe mitte. Leidsin ühe üksiku kullerkupu kasvamas. Otsisin palju ja leidsin üksiku. On see kole või ilus?

Sa võta ilust viimne ilu … Terav valu, taanduv valu ja meeldiv valu, meeletu valu …

Vene ajakirjanik küsib mu Putini režiimi all elavalt sõbralt, kas teater on ka mõttetu? Sõber vastab:

„Teater võib-olla on kõige mõtestatum kõigest mõttetust, sest kõik mõtestatu viib otseselt surmani. Kusagile ehitatakse mingi tuumajaam, ja siis surevad kõik selle tõttu. Siis mõeldakse jälle midagi välja ja jälle surevad kõik. Aga teatris — surid ära, tõusid püsti, kummardasid ja läksid koju.”

Juba Juhan Liiv ütle, et sa võta valust viimne valu…

Ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam