Barbi Pilvre: Keskmine ülikooli õppejõud on ületöötanud, teenib raha lisatööga või siis ongi hästi vaene

On naeruväärne, et kohalikud eesti inimesed, kes ei räägi korralikku inglise keelt, peavad ingliskeelseid loenguid tudengitele, kes ka ei räägi inglise keelt,“ ütleb Barbi Pilvre Eesti kõrgkoolides toimuva kohta.

Riigikogu liikme, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvrega rääkides ei puuduta me

soolise võrdõiguslikkuse teemat, mis on selle 15 aastat

Ekspressi Areenis toimetanud naise kaubamärgiks saanud. Tagantjärele see isegi

üllatab mind, aga ju me siis kohtudes endid üsna võrdsetena tundsime ja sel alal

polnud meil midagi klattida.

2009. aastal kohalike volikogude valimistel kandideerinud Barbi Pilvre sai Pirita

halduskogusse, oli selle kogu esimees kuni aastani 2016.

„Poliitilise liivakastimängu tulemusena, Jüri Pihli osalusel mind sellelt kohalt taandati. Halduskogu esimehe kohad on ilma võimuta, aga kohalikus poliitikas käib nende ümber paras kemplus,” märgib Pilvre.

***

Miks sots?

Jah, ma arvan, et ideaalset erakonda ka minu jaoks ei ole.

Tegin läbi kõik need mõõdikud, mis on Delfis, Postimehes ja rahvusringhäälingus. Rahvusringhäälingu oma oli kõige põhjalikum. Sealt tuli minu vaadete kattuvus sotsiaaldemokraatliku erakonna programmiga 75%. Just selle programmiga kattub mul maailmavaatest kõige rohkem.

Võib-olla, kui meil oleks tugevam roheline partei, siis ma oleksin rohelistes.

Keskkonnateemad lähevad mulle rohkem korda kui keskmisele sotsiaaldemokraadile.

Sotsiaaldemokraatide hulgas on muidugi palju erinevaid inimesi – ma usun, et meie

parteide hulgas üldse on kirevus päris suur. 1990. aastatel olin pigem reformierakonna valija, kuna siis see erakond tegi reforme. Aeg, kui seal oli Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Siim Kallas oli noor, ma nägin, kuidas nad tõid uut.

Sajandivahetusel, nullindatel, kui reformierakond muutus rahvuskonservatiivseks, ei olnud see enam minu, oli midagi muud.

Mis sotse täna eristab?

Me oleme haritlased veidi rohkem, veidi rohkem maailma näinud. Globalistide

erakond. Me ei istu kusagil põõsa taga ja ei ole kogu maailma vastu kuri.

Globaliseerumine jah, aga oma hoidmine?

Üks minu poliitiline rida, mida olen riigikogus ajanud, on eestikeelne kõrgharidus ja

eesti keel kõrghariduses. Nüüd on see probleemistik jõudnud mitme erakonna

programmidesse. Mida kõrgkool teeb? On küll tasuta, aga on üha enam ingliskeelne. Ma olin selle

teema üks esiletõstja koos Tartu ülikooli inimestega. Rahvusvahelistumise teel eestikeelne

kultuur- ja teaduskeel muutub vaesemaks, võib isegi kaduda. See ei peaks nii olema, et intellektuaalne vestlus muutub võõrkeelseks.

Minu kolleegid riigikogus üllatusid, kui neile rääkisin, et varsti on juba raske mõnda

eriala eesti keeles magistri tasemel õppida. Näiteks filosoofia Tartu ülikoolis ja mitu eriala

Tallinna ülikoolis. Ma olen eesti filoloog ja minu esimene eriala on eesti keel. Olen hingelt

keeleinimene, mulle keeled meeldivad. Mul on kuidagi tunne olnud, et

rahvusvahelistumine, mis ülikoolides vastu vaatab – kohalikud eesti inimesed, kes ei räägi

korralikku inglise keelt, peavad ingliskeelseid loenguid tudengitele, kes on kohalikud ja ka

ei räägi inglise keelt – on naeruväärne ja ei ole normaalne. Oma ei pea hoidma

loosungitega vehkides.

TÕNIS LEHT: Ingliskeelse õppe hoogne kasv on küsimus just magistriõppes, bakalaureuse tasemel on inglise keele osakaal suhteliselt väike. Umbes veerand magistriastme tudengitest õpib inglise keeles ja ingliskeelsete õppekavade osakaal ulatub avalik õiguslikes ülikoolides mõnel juhul isegi 40-50%ni kõigist õppekavadest. Samas inglise keel on rahvusvaheline teaduskeel ja on vältimatu, et ka meie teadusest toimub suur osa just inglise keeles. Samuti on meie kõrgharidusele nii rahaliselt kui sisuliselt kasulik, kui meil õpib tubli hulk välistudengeid. Küll, aga ei peaks toimuma õppekavade üleviimist inglise keelele ilma sisulise vajaduseta.

Sotside, ja teistegi parteide, tähelepanu vääriks koos tasuta kõrghariduse kehtestamisega siginenud nõue, et õppekava võib olla ainult ühes keeles. See on olnud nõue, mis on sundinud paljusid seniseid mitmekeelseid erialasid muutuma läbivalt ingliskeelseks. Kombineeritud keelega õppekavade taaslubamine oleks mõistlik ja vähendaks mõttetut survet eesti õppekeelele.

Mida sotsid teevad, kui saavad uuesti võimu juurde, just haridus vallas?

Ma tahaks kõnelda enda seisukohast, kuna mul on sotsiaaldemokraatide

programmist pisut teistsugune nägemus mõnest asjast. Aga ma saan siis võrrelda.

Kas teie erakonnas on lubatud teistmoodi mõelda?

Sotsid lubavad loomulikult teistmoodi nägemusi. Kui ütled, et sa selles küsimuses

arvad erinevalt, on võimalik mingites küsimustes ka hääletada teistmoodi – kui see on sinu

kindel veendumus.

Sotsiaaldemokraatide haridusprogrammis on loomulikult õpetajapalga kasv, ilma

milleta ei ole mõtet rääkida mingisugusest panustamisest haridusse. Erinevate

erakondade jaoks on eestikeelne kool muutunud loosungiks enne valimisi. Kohati tundub,

et kus me siis seni olime! Reformierakond oli 17 aastat võimul ja polnud juttu sellest, et

hakataks koolisüsteemi reformima eestikeelseks.

Nüüd kuidagi tundub, et võitlus käib selle ühe valijagrupi eest, keda ihaldavad nii EKRE, Isamaa kui ka reformi konservatiivsem tiib.

See on grupp, kes lepib loosungitega „teeme hariduse eestikeelseks!”. See ei ole lihtne.

On küll hea mõte ja on täiesti loogiline oodata, et Eestis kõik inimesed valdavad piisavalt

eesti keelt, kool peab andma need võimalused. Kui aga hakkame vaatama tegelikku

olukorda Tallinnas, siis see pööre on väga keeruline. See võtab palju aega ja mu meelest

ei ole vaja õhinaga minna tekitama ühiskondlikke pingeid, mis tegelikult tasapisi, ajaga

iseenesest hakkavad kaduma. Väikestes linnades on nii läinud. Viljandis näiteks ei ole

enam venekeelset kooli. Ma arvan, et varem või hiljem kaob venekeelne kool Pärnus.

Kaugelt vaadates on asjatu hoida venekeelset keskkonda Tartus, eestikeelses linnas. Mis

aga puutub Ida-Virumaasse ja ka Tallinnasse, siis seda süsteemi väljast jõuga lõhkuda

poleks vaja.

Meie programmis on mõiste „koosõppiv kool”. Mõte on tuua kohtades, kus see

tundub mõistlik, eesti ja vene lapsi ühte kooli õppima. Õpe võib olla paralleelselt

erinevates keeltes, aga samal ajal oleksid neil omavahel kokkupuuted. Mina olen

ettevaatlik ja tahaksin, et koosõppiv kool oleks paindlik mõiste. Ma ei hakkaks

kangutama Tallinnas vene koole, peaasi, et need lapsed oskaksid matemaatikat, füüsikat

ja keemiat ja nad saaksid väga hea eesti keele õppe. Aga kui teha kohustuslikuks, näiteks

füüsika eesti keeles, siis võib-olla ei oska seda ei õpetaja ega lõpuks lapsed.

TÕNIS LEHT: Kohtla-Järve eestikeelse gümnaasiumi senisel kujul sulgemine on eestikeelse hariduse teema jälle kuumaks muutnud. Keskerakond on andnud võimaluse rahvuskonservatiivsema kaldega parteidel eesti-vene kaart taas mängu panna. Sotsid asuvad oma senise retoorika ja valimislubadustega pigem Keskerakonna poolel. Ossinovski kompromissettepanek läbivalt eestikeelse kooli säilitamiseks näitab samas, et selles konkreetses vaidluses ei soovi sotsid mingil juhul Keskerakonna leeri jääda. Repsi toetamine tähendaks sotsidele riski saada ka enda otsaette eestikeelse kogukonna reeturi templit. Iseasi kui intensiivselt seda kaarti kasutama asutakse. Kohtla-Järve võib jääda laiema avalikkuse jaoks liiga kaugeks ja lokaalseks juhtumiks, et valimiste käiku märgatavalt mõjutada.

Õpetajate palkadest räägivad kõik erakonnad, see toob hääli, aga õppejõudude

palgad? Te peaksite seda väga hästi teadma?

Tean. Õpetajate miinimum, mida koolis tohib maksta, on 1250 eurot, vähem ei tohi.

Ülikoolis tohib maksta oluliselt vähem. Ülikooli lektor võib saada 1000 miinus maksud.

Absurd. Kui ei ole häid motiveeritud õppejõude, ei saa olla ka arvestatavat

taset ülikoolides.

Täpselt nii, see on üks suur teema. Kuna olen otsapidi ülikoolides töötanud alates

aastast 2000, siis seestpoolt on see maailm selline, et inimesed tulevad kõrgkooli õpetama

ikka sisemisest kutsumusest, aga seda tööd ei saa teha ilma rahata. Puhtalt õpetamiseks

on ülikoolidel liiga vähe raha. Ülikoolid on autonoomsed, mistõttu riigikogu ka ei saa

sätestada, et kõrgkoolides ei tohi maksta vähem kui näiteks 1300 eurot. Rektorite nõukogu

ei ole ka huvitatud mingist alammäärast.

Küsisin hariduminister Mailis Repsilt, kas on tehtud midagi, et tõsta õppejõudude

palka riigi survel. Üks võimalus on, kui kõrgkoolides tõsta palk selliseks, mis võimaldaks

ära elada, siis tõenäoliselt tuleks ka kõrgkoole kokku tõmmata. Samas Tallinna ülikoolis on

õpet kusagil kolmandiku võrra juba kokku tõmmatud. See tähendaks mingite töökohtade

kadumist.

TÕNIS LEHT: Valimisprogramme vaadates on hariduse ja teaduse vallas domineeriv lubadus endiselt õpetajate hoogne palgatõus. Teaduse ja kõrghariduse osas on peamine lubadus viia teaduse rahastamine 1%ni SKPst, enamik mainib ka doktorantide suuremat toetust. Konkreetsemalt õppejõudude tasude tõusust räägivad mõned erakonnad, sealhulgas sotsid. Päris lootusetu väljavaade õppejõudude ja teadlaste töötasude osas ehk enam siiski pole. Teadlaste protestid on aidanud tekitada poliitilist konsensust, et teadus peab saama riigi poolt 1% SKPst ja sellest võiks osa jõuda ka õppejõudude taskusse.

Ma ikka imestan, väljapoole paistab kõik väga glamuurne. Tallinna ülikoolis majad

muudkui kerkivad – betoon, klaas… Et mis mõttes vaesus?

Õpperaha pool on omamoodi tabuteema, sellest palju ei taheta rääkida, aga palgad tõesti ei ole üldse

konkurentsivõimelised.

Samas inglise keeles, tasu eest, näiteks BFM elab väga hästi. Üliõpilased maksavad, järjekord on ukse taha. Seal on ka palgad teistsugused. See tekitab kõrgkoolides kiusatuse teha ingliskeelseid õppekavasid.

Kuidas te arvate, kas ülikool on ennekõike õppeasutus või teadusasutus?

Kogu ülikooli õpetus peaks olema teaduspõhine. Juba lektorite ameti sisse peaks

käima teadustöö. Siin me taas jõuame palga juurde. Enamasti keskmine ülikooli õppejõud

on ületöötanud või teenib raha kuskil koolitusi tehes või tõlkides. Edukam võib saada teadusraha, või siis ongi hästi vaene.

Haridussüsteem nõuaks oluliselt suuremat finantseerimist ja väga läbimõeldud ümbertegemist. Praegu iga kõrgkool võitleb oma huvide eest.

Mis puutub üldhariduskooli, siis ministeerium paneb kokku õppeprogramme, kus igal ainevaldkonnal on omad huvid, lõpuks on õpetajad ja õpilased mõlemad ülekoormatud.

Ei saa sellest aru – mis tahes valdkonnast me täna ka räägiks, ikka on tunne, et

sedasama juttu on aetud kõik me taasiseseisvuse aastad?

Päris paigal me nüüd ka tampinud ei ole. See on selge. Aga loosunglikkus on sama

küll.

Mis on tänases koolis teie jaoks oluline oskus, mida tuleks õpetada?

Ma usun, et see oskus, kuidas oma elu ja aega planeerida. Siis nad suudaksid selle

tänase pakkumiste hulga juures kuidagi paremaid valikuid teha.

Kui palju teie oma aega planeerite ette?

Mina ei planeeri, olen lohakas ja spontaanne…

…ja saate hakkama riigikogus, ülikoolis, ajakirjanduses, elus?

Arvan, et saaksin paremini, ma teinekord vaatan kadedusega aja planeerimises

endast osavamaid tüüpe. Minu jaoks kõige kaugem tegevus on raamatupidamine ja

planeerimine. Olen küll ratsionaalne, aga liigun intuitiivselt.

Vahetame teemat. Te saite sugeda, kui rääkisite maainimese elust „kolm õlut

sees”. Öeldi, et Barbi pole elus jalga maale saanud.

See kleepus mulle külge jah, et Barbi pole maal käinud. Mul on 20 aastat Vormsil

maja, maakodu. Olen kahe jalaga maa peal ja kujutan üsna hästi ette, kuidas maal elu

käib.

Sel kevadel näiteks on mul selline teema käsil, kus minu ja mu naabri piiril olev,

minule kuuluv vana, 1970. aastatel ehitatud imbkaev on uue mõõtmise järgi tema

territooriumil. Haapsalu advokaadibüroo kaudu anti mulle teada, et kui ma seda segadust

ei likvideeri kevadeks, 15. aprilliks, siis ta ajab selle kaevu kinni. Ma pean korraldama selle

vana betoonkaevu ümbertõstmise või mõtlema välja mingi muu viisi, kuidas mu köögi vesi

läheb kraanikausist kuhugi välja. Selline tegevus ootab ees. Katuse remontidest ja

muruniitmistest ma ei räägigi.

Paar aastat tagasi tegime Vormsil MTÜ Vormsi seltsi, mis sai alguse sellest , et saare

inimeste selja taga taheti teha sinna suur tuulepark. See tuli välja ja tekkis rahvaliikumine,

suur protest… Olen ühesõnaga ka kohaliku poliitikaga kokku puutunud, mitmesuguste

huvide konfliktidega. Ka metsateemaga, sest ka Vormsil kipub lageraie võimust võtma.

Lisaks olen ma ema poolt saarlane ja kõik oma lapsepõlvesuved veetnud Saaremaal,

näinud ka loomapidamist ligidalt. Vanaisa niitis vikatiga heina, meie korjasime põllu pealt

kive, preemiaks iirisetuutu. Looduse muutumine siis ja täna on sarnane.

Seitsmekümnendatel oli maaparandus, nüüd lageraie.

Rail Baltic?

Mina olen vastu! Vastu sellisel kujul raudteele. Mida nende rongidega ja kuhu

vedama hakatakse?

Ja sotsid?

Sotsid on poolt. Sotsid on valitsuses ja see on valitsuse projekt.

Peateema/Torm haridusteemas

On vastandlik, et kui ühelt poolt ehitatakse, siis teiselt poolt juba laguneb – selles intervjuus räägib Barbi Pilvre soovist eesti keelse hariduse eest võidelda, kuid samal ajal on nädala suurim kõneaine jätkuvalt tema erakonnakaaslase Rainer Vakra plagiaadijuhtum.

Karta on, et see üks negatiivne sündmus lööb lõpuks rohkem laineid, kui visa töö hariduse edendamisel.

Kuigi õppejõudude palgad on tõsine teema, siis Vakra juhtumist valijad vaevalt mööda vaadata saavad.

TÕNIS LEHT : Sotsidele on Vakra juhtum eelkõige valus moraalne näpistus. Tuntud professoritest ja õppejõududest sotside ridades puudust pole. Ka sotside haritlasest valijat kõigutab see juhtum rohkem, kui enamike teiste erakondade toetajaid. Valeri Korbi plagiaadijuhtum kolme-nelja aasta tagusest ajast ei huvitanud Keskerakonna valijaid mitte grammigi. Kui Vakra oleks suutnud kiiresti reageerida vigade tunnistamise ja kahetsusega, siis oleks suurem torm juba möödas. Ka praegu on veel võimalik olukorda eksimuse selgema tunnistamise ja vabandusega leevendada. Väga suur häältekadu Vakrat (4132 häält 2015. a.) ja sotse ilmselt siiski ei taba. Vakra kasuks hakkab tööle toetajate kaastunne ning plagiaat ei ole valijate silmis meie poliitilises kultuuris paturegistri tipus.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet, kommenteeris Tõnis Leht.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga