Juhan Jaigi maalt päritud jutuand

Kirjastus Kaarnakivi andis hiljuti välja kaks Juhan Jaigi raamatut. „Tundmata palu” ja „Võrumaa joogi julgustükid 1920–1934”. Mõlema koostaja on Lauri Sommer. Tema on kirjutanud ka põhjaliku järelsõna.

Mul küll ei ole veel raamatut „Tundmata palu”, aga just see pealkiri teeb Lauri Sommeri huvi ja hindamiskriteeriumi Juhan Jaigi loomingu suhtes mõistetavaks. Tundmatud palad Jaigilt ja tundmatu palu – mets loodustunnetuse mõttes. Jaigi looming oli meil aastaid keelatud just sellepärast, et ta põgenes punaste võimu eest Rootsi.

Minu esmatutvus ja poolehoid kirjanikule sai alguse 1980. aastal, kui kirjastus Eesti Raamat andis välja raamatu „Kaarnakivi”, lisapealkirjaga „Valimik tondi- ja loomajutte”. Väärib märkimist, et selle raamatu koostaja oli Edvin Hidel. Niisama moodi on meisterlikud raamatu illustratsioonid, mille on joonistanud me esimese vabaduse ajal ilma teinud kunstnikud Edvin Järvi, Paul Liivak, Natalie Mei, Hando Mugasto ja Eduard Viiralt.

„Kaarnakivi” raamatus on sees Võrumaa jutud ja mitmes loos ka jutud kaarnakivist endast. Kaarnakivi on munakujuline kivi, see võib olla nii must kui valge. „Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab palju raha ja veel ka palju muud,” kirjutab Jaik oma jutustuses „Kaarnakivi”. Kaarnakivi on nõiakivi ja kõige parem on, kui saad selle kaarna enda käest. Lauri Sommer on kaarnakivi öelnud ka seisundiks. Seisundiks, kus sa saad kätte ühenduse looduse ja minevikuga. Muidugi saab kaarnakivi omanik võime lennata ning saada aru loomade ja lindude keelest.

Juhan Jaik lõi maailma, kus on koos inimesed, hundid, karud ja tondid, igaühel oma mured ja tegemised, aga ka rõõmud ja vigurid. [Tema] tondid on grotesksed, samas aga inimestele lähedased. Nad on osa Jaigi fantastilisest maailmast, tulvil müstilisi ja religioosseid uskumusi.” Nõnda on iseloomustanud oma isa loomingut Juhan Jaigi tütar Ilo Jaik-Riedberg.

Loodus ei ole Jaigi juttudes midagi dekoratsiooni taolist, kõik on elus. Nii ka Võrumaa. Jaik on meie oma müstiline realist. Realistlik loodus ja üleloomulike võimetega tegelased. Kirjaniku vaba fantaasiat näitavad ka tema tegelaste nimed. Tondi nimi on Jurla, taluperemehe oma Toomas Vähja ja popsi nimi vaid Mehkamäe…

Muinasjutuvestja Juhan Jaik

Juhan Jaik on jutuvestja, miks mitte muinasjutuvestja. Tema lood on mõnuga loetavad ja mõttelendu avardavad. Kord, kui ma ühel konkreetsel juhul ühes vestluses pisut urisesin, millist rumalust noored isad lastele teatris mängivad, küsis mu vestluskaaslane, mida mängida. Vastasin, et muinasjutte, pidades silmas rahvaste omasid. Siis ei turganud pähe, aga nüüd küll, et teatris võiks ja saaks huvitavalt mängida Juhan Jaigi jutte. Need on seotud pärimusega ja rikastatud fantaasiaga – see teeb need lood teatraalseks ja võlumaailma viivaks, mis oleks huvitav vaadata nii lastel kui lastevanematel.

Võrumaa joogiks nimetab Jaik ennast ise. Lauri Sommeri põhjalikult kirjaniku loomelaadi analüüsiv järelsõna algab tsitaadiga: „Ent ise pole ma kellegi Kristus ega Jumala poeg, vaid kõigest üks Võrumaa joogi, lihasuretai ja silmamoonutai.” Tsitaat on dateeritud 10. oktoobriga 1924, sulgudes „(lõbusan tujun sõbrale kingitud pildi taha sirgeldet)”. „Joogi” raamat on illustreeritud arhiivifotodega 1920–1930. aastatest, mis küllap kogu seda Eestikeelselt ja meelset kultuuri aega iseloomustab, aega kust tekkis palju uut, kunst, kirjandus, muusika… Jääd pilti tähelepanelikult silmitsema ja saad aru, mis oli selles ajas tähtis.

Kogumiku koostaja Lauri Sommer on öelnud, et just Vabadussõjas käik äratas kirjanik Jaigis ilujanu. „Selle põlvkonna lugemislust oli muidugi väga suur. Suureks kasvades pyyti lemmikraamatute kangelaste jälgedes jõuda kaugetele maadele või oma nipernaadiliku seikluslikkusega siinset taevakummi kergitada,” üldistab Lauri Sommer väga täpselt.

Võrumaa joogi raamatus” on peale järelsõna 15 juttu, mis ilmselt ilmusid… no näiteks Päevalehe lisas ja olid määratud unustatud saama. Heal kunstil ja kirjandusel on aga omadus põranda alt välja tulla.

Tuleb märkida, et Lauri Sommer võrdleb vähemalt ühe loo („Vesuuv”, 1928) puhul Juhan Jaiki Karl Ristikiviga. Ja Jaik oli enne.

Juhan Jaik 120

Juhan Jaik sündis Võrumaal Sännas 1899. aastal 13. jaanuaril. Tema isa oli puusepp ja ema toatüdruk. Seega möödus tema sünnist just 120 aastat. Jaigi elulukku kuulub seik, et 1915. aastal saadeti ta poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning ta elas aastatel 1915–1917 Venemaal Volga ääres. Võttis osa Vabadussõjast. Töötas ajakirjanikuna mitmes ajalehetoimetuses, teiste seas ka Päevalehes ja Postimehes. Põgenes koos perekonnaga 1944. aastal Saksamaale, sealt edasi Austriasse ja Rootsi. Juhan Jaik suri 1948. aastal.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga