Emakeele kodu on emakeelses raamatus. Raamatu kodu on riiulis. „Kukeaabitsast” „Epp Pillarpardi Punjaba potitehaseni”.
Eestis elab üle 200 000 üle 70 aastase inimese.
Mina tegin oma väikesesse tuppa uued riiulid. Kuus uut pinda raamatutele koduks. Põhjus oli lihtne, sõbrad jälle ei mahtunud ära ja mulle ei meeldi, kui raamatud on riiulis kahes reas, üksteise taga. Niimoodi ma ei näe neid.
See tuulutamine ja tolmutamine tekitas muidugi mitmesuguseid tundeid. Tolmu pühkides avastasin palju üllatusi, neid sõpru, kelle olin juba unustanud. See tegi tõõmu. Siis aga sattus pihku raamatuid, selliseid väärikaid ja vajalikke ja kvaliteedimärgiga, mille olime ostnud kindla teadmisega – seda peab lugema. Peab, aga… Raamat on avatud, loetud ehk sissejuhatust ja järelsõna, sirvitud ja siis on ta jäänud. Sest järgmine on külla tulnud.
Ja oli veel üks seltskond raamatuid, keda kindlasti olin noorena mitu korda lugenud. Välimuse järgi juba nägin huviastet ja seda, et raamat on kotis kaasa teinud mu rännuteid. Kui metsavaht olin ja mind juba omaks oli võetud, hakkasin metsatööle raamatuid kaasa vedama. Siis, kui oli n-ö suitsutund ja teised omavahel lihtsalt lobisesid, ma lugesin. Päris alguses mind natuke narriti, aga hiljem pidin meestele jutustama, millest ma seekord loen. Jube ägedad vestlused olid. Kahju, et meeles on vaid tunne, emotsioon, et oli… Vaat ja nüüd siis avastasin enda jaoks hästi tuttavaid raamatuid, millest taas meeles vaid lugemise embtsioon. Tekkis tunne, et peaks uuesti lugema. Ühte neist siis lugesingi kohe.
Kukeaabits
Ma alguses selle 200 000 tõin välja just sellepärast, et vähemalt nii palju inimesi on veel Eestis elus, kes just sellest „Kukeaabitsast” lugema õppisid. Raamat, mis mu kõrges riiulis aastakümneid tolmus, anti välja 1958. aastal. Olin siis kahene. Kusjuures kaanekuke pildi all on tähed A, B, D ja sinna alla on trükitähtedega kirjutatud EELKOOLIEALISTELE LASTELE. Esimesel suurel pildil on liivakast ja kiik, lapsed mängivad ja kõige suuremas plaanis on poiss tõukerattal.
Lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi. Üks huvi oli teada saada, kui palju siis meid, eelkooliealisi, „Kukeaabitsas” nõukogude ideoloogiaga mõjutada püüti. Te ehk ei usu, aga mitte üldse. Leidsin ühe sõna, mis jäigi ühekordseks. N-tähe õppimise juures on jutuke „Linnas”. See algas nii: „Kolhoosist sõitis veoauto linna värskeid kapsaid müüma. Ema võttis Anu, Aini ja Aime kaasa.” O-täht ja looke „Onu”. See algab lausega: „Vello ja ja Olevi onu on Nõukogude armee ohvitser.” Sellega punapropaganda aabitsas piirdub. Lugude all on mõistatused ja lindude keel nii, nagu see meile kõlab. Ja see on tõesti õpetamise võte ja ehk hariduse ideoloogia. Näiteks Ä-tähe juures: „Mõista, mõista, mis see on? Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostab siia maale.” Või pääsukese laul, mis on selle loo juures, kus õpitakse A-tähte: „Kireli-kareli, sireli-sareli, üle tare, üle vare, tsirr-tsirr, tsirr tsirr!”
Seks puhuks, kui lugemine selge, on „Kukeaabitsa” lõpus ka pisikesed lood, mida siis saab soravalt lugeda. Ei saa siia kevadlugu kirja panemata jätta: „KEVAD. JUBA SULAS LUMI. TUUL TÕI SOOJA.VÕSAS OLI VEEL KÜLM.
PÕÕSA ALL MAGAS SINILILLE PERE. ORAV LIPPAS MÖÖDA. TA HÜÜDIS: „KEVAD ON KÄES!”
SINILILLED HÕÕRUSID UNISEID SILMI. EMA PANI NEILE UUED SEELIKUD SELGA. AGA JALGADEL OLI KÜLM.
PÄIKE NÄGI SEDA. TA HAKKAS VEEL SOOJEMINI PAISTAMA. NÜÜD ON SINILILLEDEL SOE.”
Nüüd, 65 aastat hiljem seda aabitsat enda jaoks mõtestades julgen arvata, et just selles raamatus on minu keelekasutamise põhimõtted. Veel enam, siit võib saab alguse mu mõtlemine hingestatud ilmast. Sellest, et kõik, mis meid ümbritseb, on elav.
Epp Pillarpart
Eelviimane raamat mu riiulis on Indrek Mustimetsa välja antud novelli- ja teatriraamat, Peet Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”. Ma olin oma esimesse Epp Pillarparti armunud. See oli 1974. aastal ja Eppu mängis Kaarin Raidi lavastuses „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” Hilja Varem. Olen ilmselt sellesse naisesse armunud siiani.
Siis tuli Priit Pedajase Punjaba ka Pärnus 1991. aastal, Heiko Sööt mängis Tiiskäppa ja Eppu Liina Tennosaar. Ja siis mängiti seda etendust veel 2002 aastal Saueaugul. 2020. aasta suvel mängiti Punjabat Ohtu mõisas, lavastas Peep Maasik, Epp oli Katrin Valkna, Tiiskäpp Pääru Oja. Lavastuse nimi oli „Tema taevaliku Õnneküla potitehas”.
Ma arvasin, et tean Punjabast kõike. Indrek Mustimetsa raamatus ka vaatasin esmalt pilte, seal on muu hulgas uuesti näha Arkadio Laigo illustratsioonid 1936. aasta „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase” raamatule. On lavastuste fotod ja kavad ja… On Priit Pedajase lugu varalahkunud teatrikunstnik Vello Tammest. Lavastustest kirjutab Enn Lillemets. Ja vaat nii ma neid lugesin. Novelli ei märganudki, ma ju teadsin, mis seal on. Ja siis miskipärast hakkasin lugema novelli esimesi lauseid ja see haaras mind endasse. Peet Vallaku keel on ülipiltlik, detailirohke ja mahlakas:
„Poisimolu, särgivarrukad küünaspäideni kooritud…”
„Ent naine sõdis talle kätega vastu, lõi põlle omale üle näo ja urises. Ei urisenud tigedusest: oli lesk.”
„Küll on kahju, et praegu mõnda luulemeest käepärast ei ole, laseks sellest Punjaba loost laulu meisterdada, sada salmi pika! Sest kõik läheb siin nii hästi riimi: Pillarpart –Pilli Märt; lesk Epp – Tiiskäpp; laada nuga – verejuga!…”
Need on vaid juhuslikud väljavõtted näiteks, milline keelevõlur oli Peet Vallak. Laused ja dialoogid selles novellis on nagu värvid, mis joonistavad pilte. Lugemiselamus ei olnud väiksem teatrielamustest. Lugedes mõtlesin, et sellest novellist saaks filmi. Kunstilise filmi, kus ei pea tänapäevaga edvistama ja vaatajaid miski võõraga, autorivälisega vaatama meelitama. Peet Vallakul on kõik olemas, lisaks imeilus keel.
Eelviimane on Punjaba raamat sellepärast, et viimane uus raamat on veel lugemata, ootab järge – Tõnu Õnnepalu „Tööpäev”.
Usun, no loodan, et kõigil on raamatud, mis võimaldavad neil lugemiselamuse kaudu ajas tagasi käija ja seda mitte vaid raamatuaastal ja emakeele päeval.