See on üleilmseteatripäeva LÄKITUS. Miskipärast kummitab mind sellel aastal teatri üle mõeldes fraas, mis kindlasti on kusagilt luuletusest: „Nii üle elab ta neid raskeid aegu…” Püüan sellele anda konteksti.

Need sõjad. Selles loos tuleb sügavamalt juttu ka Ööülikoolist, kus Merle Karusoo räägib sündmuste analüüsist. Alustuseks piisab, kui rõhutada Merle mõtet, et sõda on sündmus. See puudutab meid kõiki ka siis kui ta on kaugel, puudutab nii neid, kes teatris käivad, kui ka neid, kes ei käi. Teatriga on kergem üle elada neid raskeid aegu, olgu siis esil me elu naerev või nuttev pool.

Kirjanik Mihkel Mutt ütles aastataguses intervjuus mõtte, mis sellest saadik on muga kaasas käinud. Ütles kirjutamise kohta, aga minu jaoks defineeris see kunsti laiemalt: „Ma ei väsi kordamast oma põhimõtet: kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga ka targal oleks huvitav.” See võiks nii olla teatris, võiks olla maalide ja muusika ka hea ajakirjanduse hindamise mõõt. See on kultuuri mõõt.

Nagu ikka, on huvitav ka see, kuidas Mutt selle ütlemiseni jõudis. Rääkisin talle, et kui mina noorena teatrikriitikat lugema hakkasin, oli tema juba tuntud, aga ma pidin ta asju lugema, võõrsõnade leksikon käeulatuses. „Keerulisuse tarkuseks pidamise lastehaigus sai kiirelt läbi põetud. Mõistsin ruttu, et mida keerulisem või sügavam on mõte, seda selgemalt peab see olema väljendatud, muidu ei jõua kohale. Mitte et kõik lihtne oleks geniaalne, aga enamik geniaalseid asju on lihtsad. Praeguses infouputuses on see eriti oluline meeles pidada.”. Mõelgem või siin kasvõi Merle Karusoo Ukraina teatridokkide peale.

Lähivaade

Kui mõtlen 2025. aastal teatrites nähtu peale kuni tänaseni, settib sealt esimesena välja Priit Põldma Tapa jaamas lavastatud „Süütu”, sõjajärgne aeg, selles eriliselt Grete Jürgenson ja Sander Roosimägi. Priidu käsi on mängus ka Vanemuise lavastuse „Palavik” juures – lavastaja Tiit Palu ja suurepäraselt mängiv paar, Andres Mähar ja Rasmus Kaljujärv.

Ilmselt ei unune niipea Tartu Uue teatri ja Ivar Põllu „Tapty1985. Laskumine orgu”; see, kuidas mu nooreks olemise muusika Kulno Malva seades uuena ja veel haaravamana, äkki ohtu tunnetavana kõlas.

Samasse ritta panen draamateatri „Hamleti”, esile tõstes lavastaja Rainer Sarneti ja Hamleti, Ursel Tilga. Sarneti selle lavastuse käekiri on loetav ja isegi mitmeti mõistetavus on selle juures lummav. Hamlet küsib ikka: „Olla või mitte olla?“Ma olen Mihkel Mutilt küsinud, mis tänapäeval selle me olemise hapraks teeb, et nii küsida? Mihkel vastab muuhulgas: „Tänane hamletiküsimus minutaolisele traditsioonilisele humanitaarile ongi, kas sülitada, lüüa käega ja minema kõndida, elada oma elu, või äkki peaks siiski püüdma ka neid „juppe“ täita millegi kvaliteetsega, nii et see peenendaks inimvaimu ja muudaks inimmaailma elamisväärsemaks.”

Ja veel ei saa ma peast välja Saueaugul ka tänavu suvel mängitavat Margus Kasterpalu lavastust „Vereliin” – ülivägev näidend ja see, kuidas mängivad isa ja poeg Tõnu ja Pääru Oja… Lähen ja vaatan veel. Teatri verelinn on seal Sauaeaugul tuksunud juba 25 aastat.

Muidugi käib selle tippteatri sekka ka kõik, mida teevad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo – nad koos ja eraldi, mul on tunne, liiguvad sügavuse, selle sõnastamise ja lavalise väljendustäpsuse poole. Mõlemad eksperimenteerivad ja liiguvad mu meelest-parema väljendi puudumisel- klassikalise teatri suunas. Rütmistades laval tehtavat nagu parimat muusikat.

Nüüd laiutan käsi ja küsin, mis veel? Mis veel selleks, et – jah, muidugi, julgen kirjutada nii küll – elusamalt elada. Sest milleks muuks seda teatrit siis tehakse?

Kirjutav vaataja

Kuidagi nii on mul viimasel ajal, et kui teatrit vaadates hakkan mõtlema, kuidas sellest kirjutada, pole miski laval õigesti. Või pole minus vaatajana miski õige. Mõte katkeb ja jääb detaili kinni. Ma pole kaasas. Seda ka juhtub. Päriselt ma ei analüüsi nähtut siis, kui etendus käib, vaid vaatan ja tunnen laval sündivale kaasa. Tahan tunda, analüüs tuleb hiljem.

Elamuse, emotsionaalse ja tundeid puudutava, olen saanud ikka siis, kui etendus lõpeb ja ma nendin: sellest kirjutada küll ei oska. Siis tavaliselt algab pikem mõtlemise protsess. Ja see, kuidas nähtu hakkab vaikselt settima, imbuma kuskilt ja ennast mõteteks vormistama, on nagu preemiaks nägemise ja kaasaelamise mõnule. Siis tekib tahtmine nähtud näidendit lugeda, vaadata lavastuse fotosid. Ja nähtu elab minus edasi, elab uuesti. Lootus on, et ka neis, kes loevad, kohe ja hoopis hiljem. Kui seda poleks, ei peaks kirjutama.

24aastaselt nägin Klooga rannas Merle Karusoo lavastust „Ma olin 13aastane”. Jah, mõtelda on mõnus, kaasas olla on mõnus.

Olin 13aastane, kui nägin Voldemar Panso lavastust „Kevade” Noorsooteatris. Siis juba ta kasutas publiku kaasamise nippi. Ühes stseenis peeti lumesõda. Ja pehmeid valgeid palle loobiti publikusse, kes siis sai neid tagasi pilduda. Kaua aega seisis üks selline vatist pall mu ema raamaturiiuli serval. Midagi pole uus ja kõik on uus.

Aed

17aastaselt tahtsin saada näitlejaks, 70neselt tahan aednikuks. Õnneks olen mõlemast maigu suhu saanud elu jooksul. Kurb on, et neis oma meelistegevustes olen iseõppija. Seda olen teada saanud elu jooksul, et lill ei õitse üksi ja teatergi on kollektiivne kunst.

Tulen nüüd tagasi alguses korraks nimetatud Ööülikooli juurde pealkirjaga „Sündmuste analüüs”. Seal õpetaja Merle Karusoo ütleb: „Mida suurem on sündmus, seda kauem me oleme vait. Sest seda kauem läheb meil aega mõistmiseks, mis juhtus.”. Kuidas see Mihkel Mutt sõnastaski –lihtne on geniaalne. Kui palju on selles Karusoo mõttes! See seletab teatris ja elus pause, seletab aega. Aitab mõista kiirustamise mõtet ja mõttetust. Ülo Vooglaid on öelnud midagi sama geniaalset, kuidagi nii, et mida rohkem on elus sündmusi, seda kiiremini möödub aeg ja seda pikem on elu. Minu elus on teater aidanud eluaega pikemaks muuta.

Sündinud näitlejaks

Analüüsi on vaja selleks, et teada, kuidas näitleja jõuaks päris-päris lavalolemiseni. Kuulan Karusoo ja tema õpilaste vahelist arutlust ja ses jutus on ka elu elusamalt elamise retseptid.

„Kuidas lihtsalt näitlejad jõuaks selleni, milleks on võimelised, ilma igasuguse analüüsita need, kes on sündinud näitlejad? Sest on selline vahe olemas: keegi, kes on selleks sündinud – neid on väga vähe –, ja siis ülejäänud, kes seda ametit peavad. Ja on ka suurmeistrid tegelikult. Tuleb leida meetodid, kuidas aidata suurmeistrid nii kaugele, et nendest saaksid sellised näitlejad, keda Stanislavski oma etaloniks pidas.” Ma usun, et kui enda elu aeg ajalt analüüsides nagu lavastajad ja näitlejad näidendit, siis miski muutub. Hinnangu annavad teised.

Selleks, jah, on vaja analüüsi, et lennata ka vahel. Kellast kellani tööl käia ja siis meelt lahutada… Nüüd tahtsin hinnangut anda sellele, aga tegelikult ka see on tee, elutee… Mõnikord olen kade nende peale, kes elavad suurema missioonita. Vägisi tuleb pähe küsimus, kas inimese missioon saab olla sõdimine? Jälle see ebameeldiv teadmine, mis ütleb, selleks, et elada valmistu sõjaks.

Jõgi voolab

Karusoo sündmuste analüüsi saates on jõe kujund sees. Jan Teevet samas saates ütleb, et näidend on kui jõgi ja kärestikud kui sündmused selles jões. Mul oli õnn 1980. aastal mängida Jaan Toominga lavastatud Jaan Kruusvalli näidendis „Jõgi voolab”. Seal naine ütleb oma mehele – meil oli see öeldud üsna pahuralt: „Sul on iga päev sünnipäev.“ Mul on see hääletoon meeles, millega Laine Vaga seda ütles. Aga seda, mis tähendus sellel on, olen hakanud mõistma alles viimastel aastatel. Jõed on maa veresooned.

Sealt on minuga kaasas ka Hando Runneli luuletus, mida etendustes laulsin: „Jõgi voolab. Kastan särgi vette./ Hetkeks peatub jõgi, hetkeks panen tõkke./—/ Nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam. Jõgi sest ei muutu, tema voolab ikka./ Vanaviisi katkemata voona. Oma enda algust unustava loona./” Ja kuidas mul lauldes selle laulu tonaalsus on aastakümnetega muutunud.

Kuidas teadlikult äratada alateadvus, tee inspiratsioonini? Või on alateadvus hoopis ülateadvus, mida inimesele antakse, kui ta ärgata tahab? Väga tahab.

Jah, teatripäeva eel mõtlen teatrist vaid kui tema majesteedist, muutuvast nagu inimesedki. Õnneks ei pea Eestis ütlema, et inimesed, käige teatris. Isegi siis, kui käiakse, et elada seal oma elamata jäänud elu, jääb midagi külge.

Näitlejaks saab ainult näideldes ehk mängides. Kirjutama saab ka õppida ainult kirjutades ja muidugi ei puudu sellestki omamoodi mäng. Head mängulusti kõigile!