Juhtus olema just keelepäev, kui lugesin Sirbist peatoimetaja Kaarel Tarandi intervjuud Eesti Vabariigi kultuuriministriga. Mu üllatuseks kutsub Tarand ise kurja karja, pakkudes Anneli Ottile esimesena välja sõna sisend. Ta küsib: „Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti- ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?” Loe edasi Susi sind söögu, kantseliit
Autori Margus Mikomägi postitused
Ei ole tark lollilt surra
Loll on surra mõne tüübi pärast, kes ei kanna maski. Loll on surra kaupmeeste pärast, kes oma poodidest on teinud kaupu täis kitsad labürindid. Loll on surra nende pärast, kes ennast võimalusel vaktsineerida ei lase. Loll on surra muidugi ka vaktsiini pärast. Selliseid võimalusi on palju.
Koroonauudised jooksutavad mõtted kokku, sõltumata sellest, kui vana oled. Raskevõitu on mõelda muust kui igapäevasest ellujäämisest. Neil, kellele surm veel kauge tundub, on mure pisut teine – kuidas elada, et elu oleks elamist väärt? Sellel omakorda ei ole suurt midagi pistmist mõtlemise või mõtisklemisega. Isegi rabasse minek on sel juhul trenn. Tutvumine ja suhete loomine meeste ja naiste vahel on ammu asunud telefoni.
Skepsis suureneb. Proovisin mõelda sellest, mis on ajaloos juhtunud, kui rumalad saavad võimu. Mõte uitas ega jõudnud suurt kuhugi. Suurte kataklüsmideni kummalisel kombel ei ole maailma juhtinud mitte rumalad, vaid pigem kurjad geeniused, kes mingil ajal ennast üliinimeseks on hakanud pidama. Loe edasi Ei ole tark lollilt surra
Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl.
Valter Uusberg kirjutab;
Rapla ja muu maalima teljel kirjutav kultuuritark, kes aegajalt kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke, peatab voolu ja paneb sinna korraks muljetavaldava kommentaaritõkke.
Kui Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupi juht Margit Kuhi palus mul kirjutada ja ühte lausesse mahutada maakonna seekordse kultuuripärli Margus Mikomägi iseloomustus võtsin asja tõsiselt ja sain maha ülaloleva lõiguga. Tekst on mitme koodi all, püüan neid siin pisut avada.
Rapla ja muu maalima teljel kirjutamine
Margus töötab „Maalehe“ juures, peab veebiväljaannet „Teatritasku“ ja üllitab koos riskijulgete kirjastajatega aegaajalt mõne raamatu tinglikus sarjas nimega „Koguja Raamat“. Just neis hakkasin märkama seda „Rapla ja muu maailma telge“. On tajutav, kuidas ta oma mõtterännakute, reaalsete reiside või mälestuste kirjeldustes jõuab kuidagi märkamatult tagasi kusagile siia nende väärtuste juurde, mille keskelt on end kunagi sirgu ajanud ja mis talle siiani jõudu annavad. Olgu näiteks kasvõi see, et tema möödunud aastal ilmunud paljude tuntud inimestele järelhüüdetega tervikteos „Surnute raamat. Elu kiituseks“ (Kirjastus Kaarnakivi Selts 2020) algab tekstiga emale ja lõpetab tekst kaaslinlasele Andres Ehinile, vahepeal olulisel kohal tekst isale ning kusagil ka järelehüüd Raplas mahavõetud linnapuudele. Loe edasi Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl.
Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja
Lavastaja ja näitleja Raivo Trass saab täna 75aastaseks. Me räägime sellest, mis teda on läbi nende aastate aidanud säravate silmadega elus olla ja siin oma asja ajada.
Seda, et Raivo Trassi tegi kuulsaks Hans von Risbieteri osa „Viimse reliikvia” filmis, tuletas mulle meelde fotograaf Sven siis, kui me Raivoga oma jutud juba rääkinud olime. Raivo Trass on oma elu pühendanud teatrile. Ta ütleb, et ei kuulu nende hulka, kes teevad suure vahe sisse filmis ja teatris mängimisele. 
Neid ridu kirjutades tuleb meelde Trass filmis „Mandariinid”. Saatus teeb kummalisi käike. Kui Lembit Ulfsak suri, kutsus Linnateater just Trassi mängima Lembitu osa lavastuses „Tagasitulek isa juurde”.
Raivo, just hetk tagasi tuli uudis, et lisandus 1542 uut koroonasse nakatunut. Mis tunne sus tekib neid kasvavaid numbreid lugedes? Loe edasi Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja
Lavastaja Priit Pedajas: tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta
Me räägime lavastaja Priit Pedajasega neljapäeval, vaid mõni tund pärast seda, kui ta oma uue lavastuse proovi tehes teada sai, et valitsuse koroonapiirangute tõttu Brian Frieli „Igatsuse rapsoodia“ esietendust 7. märtsil ei tule.
Priit Pedajas võtab kogenud lavastajana, enne kui mina midagi öelda saan, jutu juhtimise enda kätte: „Ma saan aru nii, et tahad minuga rääkida sellest uuest lavastusest, mille esietendus on meil juba teist korda edasi lükkunud. Ega me ei tea ju, millal see uus esietendus nüüd tuleb.”
Küsimusele, kui mitu lavastust Priit on teinud, ta täpset vastust ei anna. Ütleb: „Neid on üle saja kindlasti, aga ma ei tea, kui palju üle saja.”
Tegid Eesti Draamateatri väikese saali laval näitlejatega Brian Frieli “Igatsuse rapsoodia“ proovi, kui kuulsid, et märtsis peatatakse etendustegevus kõigis teatrites?
Jah. Saime teada kohe pärast valitsuse pressikonverentsi. Mis edasi saab, ei tea. Eks viirus juhi meie olemist ja tegemisi.
Kuidas trupp sesse uudisesse suhtus? Loe edasi Lavastaja Priit Pedajas: tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta
Raplamaa kultuuripärl
Kultuuripärli preemia pälvis sel aastal Margus Mikomägi – Rapla ja muu maalima teljel kirjutav kultuuritark, kes kastab aegajalt oma vaimusärgi ajavoolu jõkke, peatab voolu ja paneb sinna korraks muljetavaldava kommentaaritõkke.
Eeltoodud teksti pani kokku mu hea vana sõber Valter Uusberg. Tundsin ära ja tänan teda väga. Viio Aitsam pildistas. Loe edasi Raplamaa kultuuripärl