Kaks laulude tegijat on tänavu tähistanud oma juubelisünnipäeva kontserdiga. Tõnis Mägi (75) andis ühe kontserdi Tallinnas, Jaan Tätte (60) tegi Eesti tuuri. Need kontserdid panid mõtlema ja tundma, kuidas võivad laulud mõjutada me elusid.
Jaan Tätte astus Raplas lavale, võttis lihtsa puupingi kõrval seisva tormilaterna ja rääkis: „Võtsin selle kodust kaasa. Ega teda vaja ole, aga ilu pärast.” Siis süütas tormilaternasse tule. Kontsertetendus „Minu lugu” oli alanud.
Meenus, kuis „Kultuuristuudio” arutelusaates rääkis kontserdikorraldaja Eva Palm suvistest suurkontsertidest. Et lavad on ülisuured. Et välismaalt tuleb 60 rekat, 90 rekat koos lava-, heli- ja valgustehnikaga. Kontserdikorraldaja jutust selgus, et kuna meil ei ole piisavalt suuri kontserdipaiku ja staadione, jäävad paljud asjad tegemata.
Tõnis Mägi jaanuari viimasel päeval Tallinna suures saalis antud kontserdi nimi oli „Laulude laulja” ja tema alustas lauluga „Jäljed”. See lugu, teate küll, kus ma läen ja ma läen ja ma läen, kuni lõpuks näen, mu ees on enda jäljed iga päev.
Just nüüdsetel juubelikontsertidel märkasin, kuidas laulud võivad nii sügavalt puudutada, et kannad neid kaasas ja need mõjutavad su elu.
Minu lood, puudutus
Muidugi, need kontserdid tõid lähemale arusaamise, kuidas sõprade Tõnise ja Jaani looming on mind puudutanud. Aga ilmselt ma seda ikkagi päris lõpuni veel ei hooma. Palusin neil meestel oma kontserdil esitatud laulud mulle kirja panna. Silmitsen pealkirju, laulud tulevad meelde, mehed tulevad meelde, elu tuleb meelde…
Tõnis on oma lauldud ja loodud lauludega mu meelest aastatega rohkem muutusi läbi teinud kui Jaan. Aga üks on neil meestel üks – tekstitundlikkus. Usun, et see võib olla peamine põhjus, miks laulud kuulajaid puudutavad.
Olgu, räägin siis ka ükskord juba räägitud loo, mis mind seob Tõnise lauluga „Jäljed”. See oli üks ammune aeg, kui poes hakati ööpäev läbi viina müüma, hommikul kella viiest. Ärkasin ja mul oli üsna paha olla. No tund oli selle päästva kella viieni. Kodust poeni oli kümne minutit minna. Ei kannatanud toas passida, hakkasin aeglaselt minema. Oli aega tähele panna magavat väikelinna. Ikkagi pidin poe ukse taga passima.
Peas vasardas mingi laulujupp, aga ma ei teadvustanud endale, mis see on. Sadas õrna lund. Sain oma viina või kaks kätte ja küllap ka muud. Korkisin kohe pudeli lahti ja rüüpasin. Kõik muutus selgeks. Sain aru, mis laul mind saatis sel hommikul, sest kodu poole tagasi kõndides olid värskelt sadanud lumes mu ees mu enda jäljed. Mulle meeldib mõelda, et see jäi mu viimaseks joomiseks.
Kui Tõnise „Jäljed” oli meelde sööbinud raadioesitustest, siis Jaani „Vilsandi laulu” kuulsin kindlasti esimest korda Saaremaal Pidulas, oma metsavahikodus lõkke ääres. Teate küll, see on see laul, et kuidas elate, mu kallid, pikad haisvad adruvallid, mere soolases tallis… Jaan – siis ja nüüd kontserdil ka – rääkis, et kirjutas selle sõjaväes kindrali Musta mere äärset aeda valvates. Raadiosse jõudis see ja Jaani teised laulud palju hiljem.
Mul on kuidagi meeles, kuidas tahtsin seda laulu laulda. Ja siis Vilsandil Juhan Saare suures toas Jaan mulle seda õpetas. Vanad mehed Juhan Saar ja Ülev Aaloe vaatasid pealt. Nüüd oleme Jaaniga kindlasti vanemad kui need meile vanad mehed siis. Jah, selle metsa taga ei ole mets, on meri…
Laul on tee
Mõni muusikateadlane võiks uurida, kuidas ikkagi mõjutab – ma parema puudusel ütlen levimuusika – inimeste elu. Kuidas laul või laulud annavad inimesele tagasi tema tundlikkuse, mille argielu mured ja sekeldamine minema on viinud. Kuidas mõni laul aitab üle saada ja tugevamini taluda leina.
Tõnisel on lugu „Romanss”. Ta kirjutas selle Mikk Mikiveri palvel „Kolme õe” lavastuse jaoks Tusenbachile, keda ta ise mängis. Imelised sõnad on sellel laulul. „Saatus laob sulle pasjanssi, kuid kui sa ta kaarte ei näe. Siis vala valu romanssi. Ja ootama jää.” Ma ei tea, kuidas teil, aga kui taas lahkub mõni mulle kallis inimene, siis just see viis ja need sõnad aitavad valu taluda. Haiget saades terveks jääda.
Või siis Jaani „Sõprade laul”, praegu mõtlen seda neist mitmest, kus sõnad: „ Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord, nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui, et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.” Selle lauluga on see kummaline asi, et see mõjus siis, kui veel oli palju sõpru, ja mõjub nüüd, kui neid vähe on. Lohutavalt mõjub.
Isiklikkus mõjub isiklikult
Veel ühe isikliku puudutuse räägin. Kui mu ema suri, siis laulis Liisi Koikson raadios Tõnise laulu „Sinu hääl” ja nüüd alati, kui see laul kõlab või ma oma ema peale mõtlen, ümisen neid sõnu. Piisab, kui kuulen laulu esimesi takte… „Tervitan sind, kas kuuled? On seal hommik, või on õhtused tuuled? Kuidas on ilmad? Kuumad. Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad. Sul mõttes soovin head. Veel jäänud mõned read. Ma võiksin käia kasvõi mööda vett, miks nii raske sulle on öelda, et… /—/ Kuidas su hääl, sinu hääl, mind nii õnnelikuks teeb. Miks nii raske sulle on öelda, et, öelda, et sinust ma hoolin. Kuidas su hääl, sinu hääl, mind nii õnnelikus teeb.”
Kahte ehk muidu isegi nii erinevat meest iseloomustab see, et kõik, mis nad laulavad, muutub nende isiklikuks ja see teeb ka laulude vastuvõtu isiklikumaks. Nii Jaan kui ka Tõnis laulavad mõtet ja pilte, mitte sõnu ja noote. Ma pean rõhutama: isklikkus lauldes – ehk ka kirjutades – annab loole selle, et kuulajad ja lugejad tajuvad seda samuti isiklikult. Hinge puudutus on nii Jaani kui ka Tõnise lauludes.
Jaan alustas oma kontserti lauluga „Vana kuub”, rääkis vaimukalt, et nägi noore poisina, kuidas seda laulis kirjanik Heino Väli Vilsandil. Jaan oli 9aastane, kui seda kuulis, ja nüüd kuuekümneselt ta seda laulab, öeldes juurde, et ta teab: kui teda ei oleks, siis ei oleks ehk seda laulu ka enam. „Mu vana kuub, mind kaua oled varjand. Koos minuga nii head kui halba näind. Ja kümme aastat olen ma sind harjand. Ja halliks nende aastatega läind.” Tõsi ju, et ega aeg anna kellelegi armu. Saati siis ühele pintsakule.
Heino Väli „Vana kuue” laulus on read: aujahil ilm las joosta varbad villi. Ei ordeneid, ma endal sõbraks pea. Nööpaugus kannan lihtsaid põllulilli, mu vana kuub, veel, sõber, vastu pea.
Et teil ikka oleks lihtsaid põllulilli nööpauku panna, sõbrad Jaan ja Tõnis. Järjepidevus on kultuuri üks tõsistest võludest.
Elame kummalisel ajal, kinod on vallutanud „ Tulnuka” film ja saalid on välja müüdud. Üks kitarri ja tormilaternaga mees, vaiksel rahulikul moel oma lugu jutustades, müüb samuti kõik saalid täis. Tõnis Mägi peab ikka ja jälle laulma „Koitu” tuletamaks meelde, et on jälle aeg selg sirgu lüüa.
Eraldi:
Kaks kontserti
Need laulud kõlasid juubelikontsertidel. Igaüks saab siit otsida isiklikke puudutusi.
„Laulude laulja”
(Tõnis Mägi 75. sünnipäeva kontsert Alexela kontsertsaalis; laulud aastaist 1971–2023)
„Jäljed”
„Sinu hääl”
„Tasakaal”
„Romanss”
„1000 aastat”
„Oh aeg”
„Ballaad”
„Ma loodan, et sa…”
„Ajapendel”
„Kaunilt Kaua”
„Doktor, aita”
„Siuhh”
„Turbatuli”
„Aed”
„Laulev jõgi”
„Vikerkaar”
„Püha Elmo tuled”
„Igatsus”
„Ilus oled, isamaa”
„Pühendus”
„Koit”.
„Minu lugu”
(Jaan Tätte 60. sünnipäeva 12 kontserti Eesti eri paigus; laulud aastaist 1982–2023)
„Vana kuub”
„Ojalaul”
„Hale laul”
„Vilsandi laul”
„Silveri laul”
„Sōbrad 1”
„Kevad 1”
„Sōbrad 2”
„Väike neid”
„Miljunäär”
„Kutse Guatemaalasse”
„Tütre kiri”
„Minemine”
„Ilus hetk”
„Pōrra”
„Ankrutross”
„Tuulevaikne”
„Haldjas”
„Maainimene”
„Puutetundlik”
„Soolast vett”
„Ood”
„Kevad 3”.
Ilmus Maalehes. Kogutud pildid.