Lavastaja Mikita Ilijntšik sündis 1995. aastal Valgevenes – Eesti oli siis juba neli aastat vaba riik. Selle noore mehe elu saab kokku võtta nii: põgenes vangla kartuses diktaator Lukašenka režiimi eest Moskvasse, õppis seal dramaturgiks ja lavastajaks ning põgenes diktaatori ja Ukraina sõja alustaja Putini eest Poola. Praegu teeb ta Eestis autorilavastust, antiutoopiat „Tere tulemast, Abdulahh”.
Minu jaoks täiesti ootamatult ütleb Mikita eesti keeles: „Jah, minu vanaema pärit olema Saaremaa. Neliteist, kaks… See väga raske ja must histooria.” Igatahes siis nii, et Mikita vanavanaisa ja vanavanaema koos tema tulevase vanaemaga sattusid 1942. aastal linna nimega Novogrudok, mis on ajaloo jooksul kuulunud leedulastele, poolakatele ja on nüüd Valgevene linn.
Mikita rõhutab, et selles linnas sündis Poola rahvuseepose autor Adam Mickiewicz ja viimase sõja ajal oli seal geto. Seal linnas katkeb ka Mikita vanavanavanemate lugu. Nad kaovad jäljetult ja tulevane vanaema avastab ennast lastekodust. Ja siit saab alguse Mikita lugu.
Kus sina Valgevenes elasid ja kasvasid?
Minskis. 2011. aastal, kui seal algasid Lukašenka-vastased protestid, olin 16aastane ja omal moel osalesin neis. Mind juba siis korjati tänavalt miilitsajaoskonda ja mul hoiti silm peal. Kui sind on Valgevenes kinni peetud poliitilise süüdistusega, siis muidugi ei lasta sul astuda sealsetesse kõrgkoolidesse.
Valgevene on selline riik, tsoon, mis on alati varjus. Keegi ei tea temast suurt midagi. Ja see vari on mugav Lukašenkale, ta seal teeb, mida tahab. Nii on ka praegu. Valgevenest palju ei räägita ja see on diktaatorile kõige parem aeg, et jätkata arestidega, suruda maha teisitimõtlejad veel enne, kui nad suu lahti teevad.
Minul ei jäänudki muud üle, kui sõita Moskvasse. Siis valgevenelased said Venemaal tasuta õppida. Astusin teatriinstituuti 2013. aastal. Õppisin kaks aastat teatriteadust ja siis lavastajaks, lõpetasin 2020 aastal.
Oli see siis teistsugune Venemaa, Moskva?
Oli kindlasti. Ja GITISes, teatriinstituudis sai hea hariduse. Minu õpetajad olid Dmitri Krõmov ja dekaan Natalja Pivovarova. Krõmov elab pärast sõja algust Ameerikas. Natalja Pivovarova vallandati vabameelsete vaadete pärast. Kui algas Ukraina sõda, siis ta oli avalikult sõja vastu.
Ma arvan, et mind see, et sõitsin Minskist Moskvasse õppima, päästis omal moel.
Päästis, aga miks sa oled nüüd otsaga Poolas?
Minu teine vanaema oli poolakas ja ma oskan poola keelt. Mul olid kontaktid ja nii ma sinna sattusin.
Kuidas sa ennast tunned Poolas, nagu emigrant või nagu maailmakodanik?
Vist rohkem kui maailmakodanik. Aga see on minu jaoks raske küsimus. Mul on raskusi enese identifitseerimisega. Ühest küljest on see probleem, teisest kogu minu elu lugu. Ma ei saa ennast nimetada valgevenelaseks, ma ei saa ennast nimetada poolakaks, ma ei saa ennast nimetada eestlaseks. Never, nikogda, ei iial.
Ma räägin Poolas poola keelt, aga aktsendiga. Ka vene keelt ei räägi ma nii nagu venelased, vaid aktsendi ja vigadega.
Ma väga tahaksin olla maailmakodanik, ennast nii tunda, aga praegu on selline aeg kahjuks, kus rahvusliku kuuluvuse marker on tähtis, igal maal. Et kas oled Leedu lavastaja, Poola lavastaja… Minul ei ole seda markerit. Ma ei taha ennast identifitseerida Lukašenkaga ja lasta enda nime taha kirjutada BLR.
Kas valgevenelased ja ukrainlased on vennad?
Valgevenes on praegu kahekordne okupatsioon. Esimene on Lukašenka oma ja teine Putini oma. Valgevene on okupeeritud ilma verevalamiseta. Väga paljud Valgevene opositsioonist – näitlejad, lavastajad ja teised – on riigist lahkunud. Näiteks Janka Kupala teatri terve trupp sõitis 2020. aastal Valgevenest ära. See oli juhtiv teater. Lukašenka vastu astusid välja ka üliõpilased, pensionärid, arstid… Ma siis Venemaal imestasin, miks seda seal ei tehtud. Arvan, et Lukašenka hirmuvalitsus oli üles ehitatud võimsamana kui selle aja Venemaa hirmuvalitsus. Ja mulle tundus, et Venes on sellest jubedusest lihtsam vabaneda. Ei läinud nii. Muidugi on tänaseni ilmselt Moskva ja muu Venemaa erinevad. Nad ei tunne ennast ühtemoodi ja ühe rahvana. On moskvalased ja venelased.
Kas valgevenelased läheksid Ukrainasse sõdima? (Siin me räägime Mikitaga teineteisest mööda ja see on ilus. Mina mõtlen, et kas valgevenelased läheksid Ukraina vastu, tema vastab teisiti.)
Valgevenelased läksid. Minu meelest on valgevenelastest kõige suurem välismaine polk praegu, kes sõdib Ukraina vabaduses eest. Kalinovski polk.Nad surevad, nad maetakse Varssavis. On juhtumeid, kus emad, kes tulevad Poolasse oma poegi matma, satuvad Valgevenes repressioonide kätte.
Kui see sõda algas, siis valgevenelased blokeerisid raudteid, et sõjatehnikat ei saaks viia venelastele Ukrainas. Need inimesed võeti kinni ja neil lasti põlved läbi. Seda siis näidati televiisoris hoiatusega, et nii tehakse igaühega, kes aitab ukrainlasi.
Näiteks kui sa saadad Valgevenest telefoniga raha Ukrainasse, pole tähtis, kellele, sugulastele näiteks, tullakse sulle koju läbiotsimistega. See tähendab, et valgevenelasi kuulatakse pealt ja jälgitakse nende telefone. Selline jõhker kontroll.
Milline on Poola teater täna?
Poolas on nii, et sa ei pea elama pealinnas, et ennast teatris tõestada. Paljudes väikelinnades tehakse väga huvitavat teatrit, mis kajab vastu kogu Poolas.
Miks Poolas tehakse põnevat teatrit ja miks nii on läinud? Ma naljatamisi olen mõelnud, et sellepärast, et Poolal on väga rasked naabrid igas küljes. Poola teater on on ajendatud reaksioonides. Reaktsioonid on ajaloolistele sündmustele ja ka tänasele poliitikale, mis on mõjutanud ja mõjutavad inimeste psüühikat. Mõjutavad saatusi. Sellel maal on olnud suur hulk traumasid, raskeid katsumusi, tabuteemasid… sellega tegeleb Poola teater. Teater on diskussioonide koht. Kõik on seotud psühholoogiaga ja teater on nagu psühhoteraapiline seanss vaatajatele. Vaatajad tulevad teatrisse selleks, et osaleda diskussioonides. Poola teater on pidevas muutumises. Noori lavastajaid toetatakse väga. Vanad lavastajad toetavad ja õpetavad noori. Ja Poola noored käivad palju teatris.
Kas sa kirjutasid selle näidendi, mida nüüd Vaba Lava egiidi all lavastad, spetsiaalselt Narvale mõeldes?
Jah, mul oli mitmeid mõtteid enne kirjutama hakkamist. Vaba Lava kuraator, Poola lavastaja viitas, et poleks paha, kui ma kirjutaksin näidendi piirile mõeldes. Riigipiirile ja piiridele üldse. Eesti on piiririik ja Narva piirilinn.
Poolas, Lätis, Leedus, Soomes, ka Valgevenes saab alates 2021. aastast rääkida humanitaarkriisist, mis on seotud migratsiooniga… Migratsioonisõjaga. Inimesi kasutatakse riikidevaheliste konfliktide korraldamiseks, me oleme tunnistajaks sõja uutele vormidele. Hübriidsõja üks vorm on provokatsioon. Inimestega manipuleeritakse ja pannakse proovile euroopalikud väärtused.
Lukašenka teeb seda, venelased teevad, saates põgenikke Euroopa Liidu piiridele ja siis need põgenikud surevad eikellegi maal.
Minu jaoks on see õudne provokatsioon, mille tagajärg on inimlikkuse kaotus 21. sajandil, mis justkui on olnud kõige inimlikum ajastu. Ja see minu näidend on põhimõtteliselt just euroopalike väärtuste kadumisest.
Seleta täpsemalt?
Me istume sinuga praegu väikelinna euroopalikus kohvikus. Joome head kohvi. Sinu hästi riides sõbrad tervitavad meid… Inimesed on viisakad, hästi kasvatatud, üksteise vastu lugupidavad… Mina kasvasin üles pärast Nõukogude riigi kokkukukkumist, mu mekaks sai Brüssel kõigi oma euroopalike väärtustega. Vabadus! Hakkasin uskuma humanismi, tolerantsust, tunnistasin geiabielusid ja nii edasi. Konflikti, seda inimlikkuse kaotamist kõige inimlikumal ajal näitab näiteks see, et humanism on väärtus, aga iga päev Euroopa Liidu piiridel hukkuvad inimesed. Kuidas nii saab olla, mis see on ja miks nii sünnib? Just see sai aluseks näidendi „Tere tulemast, Abdulahh” kirjutamisel.
Ütled antiutoopia?
Näidendi tegevus toimub Narvas 2060. aastal. Michel Houellebecq on kirjutanud, kuidas Islami vennaskond tuleb Euroopas võimule, kuidas moodustub Euro-Islami liit. Mina lähen sealt edasi ja toon võimule Fem-Džihhaadi partei. Sellise juhtiva partei, mis Eesti kalifaadis, Narvas avatakse Euro-Islami Genotsiidi Instituut, kus uuritakse inimsusevastaseid kuritegusid. Just Narva jõel sünnib kõige ebainimlikum kuritegu inimsuse vastu, kui venelased paiskavad Narva 8000 põgenikku ja nad kõik hukkuvad. See saab tõukekst Euro-Islami liidu lagunemisele… Sellised teemad. Loodan luua diskussioonivälja, arutluskeskkonna.
On sellel lool ka dokumentaalne alus?
Näidendit ja lavastust ette valmistades käisin Poola ja Valgevene piiri ääres ekspeditsioonil. Leidsin mahajäetud küüni, kolm kilomeetrit piirist, kust leidsin hulga Lukašenka saadetud migrantide isiklikke asju – dokumente, riideid, lennupileteid Dubaist… Me neid kasutame lavastuses. Valgevene küberpartisanid on avalikustanud ka nende inimeste nimed ja pildid, kes turismifirmades tegid koostööd Valgevene jõustruktuuridega ja saatsid migrante piirile, kus nad surid, sest Poola ei lasknud neid sisse ja Valgevene ei võtnud tagasi. Ma leidsin telefoni, kus olid SMSsid ja araablase suhtlemine oma perega. Ka seda ma kasutan.
No ja lisaks sattusin ma surnuaeda, kuhu põgenikud maeti. Seal on näiteks haud, selle lapse haud, kes sündis Euroopa Liidus, elas Euroopa Liidus ühe päeva ja suri. Seisin selle haua ees ja mõtlesin inimlikkusest.
Räägi oma hirmudest? Rääkisid identideedikriisist.
Identiteedikriis ei ole hirm, vaid probleem, millega mul tuleb elada kogu elu. Ja hakkama saada. Aga hirm on selle eest, et kõik kordub, hirm ajaloo tsüklilisuse eest. Oli ju kindel veendumus, et meie vanaisad ja vanaemad, isad ja emad kannatasid sõdades ja ajal, kui Nõukogude Liit lagunes. Kannatasid selle nimel, et meil oleks parem elu. Ja sa eladki selle tundega, et kõik on parem, õpid keeled, saad hea hariduse, aga jälle algab kuritegelik sõda. Kõik kordub ja kordub, tundub, et veel julmemalt. See ajab ahastama. See, et me ei saa sellest ajaloolisest tsüklilisusest välja, on traagika. Me oleme selle tsüklilisuse pantvangid.
Pikk, pikk paus, siis vaikselt.)
Minu tuttav, Maria Kolesnikova pandi neli aastat tagasi Valgevenes 12 aastaks vangi. Me jõime temaga omal ajal ka koos kohvi ja veini, suhtlesime, tegime plaane. Üks mu kunstnikust sõber suri vanglas. Üks teine sõber, minuvanune intelligent, intelligent, saadeti karistuseks poliitilise meelsuse pärast tööle suletud külla lehmade sitta koristama. Õiguseta sealt lahkuda.
Sa oled väga noor, aga ma ei saa ka sinult küsimata jätta, mis päästab maailma?
Oi, maama… Armastusest kui päästjast rääkis Shakespeare, räägiti pärast Teist maailmasõda, rääkisid hipid… ja me kogu aeg näeme, et see ei toimi.
Ma väga ei taha öelda, et meid päästab mingi globaalne katastroof, krahh, aga kahjuks oma näidendis ma just sellest räägin.
Eraldid:
„Tere tulemast Abdullah”
Lavastajaautor Mikita Ilyinchyk
Kunstnik: Alexander Adamov
Muusikaline kujundaja:Villem Rootaluy
Valguskunstnik: Denis Bretško
Vidokunstnik: Laura Romanova
Produtsent: Katarina Tomps
Tõlkija: Ilona Martson
Mängivad: Liina Tennosaar, Jaanika Arum, Elise Pottmann, Epp Eespäev (Tallinna Linnateater) ja Üllar Saaremäe
Mikital on sees justkui miski „tõetõlkija”
Üllar Saaremäe
Oleme proovidega alles poole peal, ega ma lõpptulemusest ei tea. Aga antud töös tuleb Mikitast rääkida kui autorist ja lavastajast. Tundub hästi lahtise peaga tüüp, kes ei istu kinni ei valmiskirjutatud tekstis ega ettemõeldud süsteemides. Põhilisest hoiab ikka kinni mõistagi, ma mõtlen seda, mida ta öelda tahab ja mis lugu teeb. Hästi aldis asju täpsustama ja muutma, et tervik selgem saaks.
Lavastajana väga kohal – justkui mõistaks meie keelt. Eks veidi mõistabki, aga tal oleks sees justki miski „tõetõlkija”. Jagab kohe ära, kui näitleja ei usalda seda, mida räägib. Olen ennegi muukeelsete lavastajatega töötanud, aga ei mäleta, et keegi neist nii sekundi pealt oleks tähelepanu juhtinud, et midagi pole päris õige või et jah, see on just see, mida tahan. Aga veel kord – alles järgmisel nädalal läheme lavale, seega tulemusest ju veel aimu pole.