Rubriigiarhiiv: Monoloog

„Gorbatšov” – 20. sajandi suure armastuse lugu

Usun, et ma väga ei eksi, öeldes Jevgeni Mironovi maailma parimaks elavaks näitlejaks. Teatrifestival Kuldne Mask Eestis tõi Estonia teatrisse näha Alvis Hermanise lavastuse „Gorbatšov”. Jevgeni Mironov näitas publikule sõna kõige otsesemas mõttes näitleja muundumist maailma muutnud meheks nimega Mihhail Gorbatšov.

Laval on suure armastuse lugu. See, mida kaks Estonia saalitäit inimesi nägi, oli näitleja näitleja – ja lavastajateatri sümbioos. Üks mu teatrit tegev sõber ütles, et selliste näitlejate puhul on suurim lavastajatarkus tööprotsessi mitte sekkuda. Ma siin ei ole temaga päris nõus. Lavastaja Alvis Hermanis ise ütles etendusele eelnenud kohtumisel kuidagi nii, et teda ei huvita oma töös mitte teater, vaid antropoloogia. Vikipeedia ütleb, et antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Hermanisele on teater vahend, mille abil seda uuristööd teha. Ja ta näitab seda ka teistele.

Loe edasi „Gorbatšov” – 20. sajandi suure armastuse lugu

Konstruktiivne mõtlemine versus destruktiivne radikaalsus

Destruktiivne radikalism. See sõnapaar kerkis viimasel nädalal mu mõtteisse ikka ja jälle. Nii tähtsal konverentsil, väikelinna tänavail, raamatukogus kui näoraamatut sirvides.

Kui võtta seda sõnapaari Eestis toimuva diagnoosina, pole millegi üle rõõmustada. Destruktiivne radikaliseerumine. Ma enam ei mäleta, kust ma selle väljendi üles korjasin ja millega seoses. Aga see seisab mu märkmetes ja saan seda külge riputada pea kõigele, mis mu uudisteruumi puudutab

Olgu, peaks defineerima, mida need sõnad ja see sõnapaar tähendab. „Eesti keele seletav sõnaraamat” ütleb, et destruktiivne on lõhustav, lammutav, normaalset struktuuri vigastav. Võõrsõnade leksikon seletab sõna radikaalne. See tähendab põhjalik, otsustav; juurteni, lähtekohani tungiv; põhjalikke ümberkorraldusi pooldav; käremeelne, äärmusse kaldu. Vastand konstruktiivsele, mis on (üles)ehitav; edasiviiv, uusi lahendusvõimalusi pakkuv. Loe edasi Konstruktiivne mõtlemine versus destruktiivne radikaalsus

Teisitimõtlejaid on meil ikka vähevõitu

Pühendan alljärgnevad mõtted Maalehe Metsakonverentsile, pidades silmas ka just toimunud valimisi. Huvitav, kui paljud valituks osutunutest ja valijatest on lugenud Soome kalurist loodusfilosoofi Pentti Linkola hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut „Teisitimõtleja märkmed”?

Teisitimõtlemise kiituseks. Loen selle raamatu tutvustusest viimast kahte lauset, mida on öelnud Jaan Kaplinski: „Viimasel ajal tundub mulle aina enam, et Linkolal on õigus. Vähemalt on ta inimene, kes räägib kõige olulisemast.” Mu jaoks on see oluline kokku võetud tõdemuses, et maailmalõpp on juba olnud. Kaido Kama kirjutatud eessõna sellele raamatule algab Pentti Linkola tsitaadiga: „Maailmalõpp on juba olnud. Aga me kaotame viimasegi väärikuse, kui me ei suuda kavandada eufemismidest vaba ühiskondlikku programmi, mille abil oleks võinud tagada elu jätkumise Maal.” Loe edasi Teisitimõtlejaid on meil ikka vähevõitu

Narva Vaba Lava sildumised

Vaba Lava rahamured on avalikkuse ees ja kultuuriministeeriumis teada 2019. aastast. Siis avati Vaba Lava teatrimaja ka Narvas. Ja mure siis selles, et kahte maja tuli üleval pidada ühe toetuse eest. 1. oktoobril 2021 suleti Narva maja uksed teatritegemiseks.

Kolm aastat on aega ja energiat merre voolanud tohutul hulgal, et saaks öelda jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed. Loe edasi Narva Vaba Lava sildumised

Kirjanik maagilisel tühermaal

Joosep Matjuse ja Katri Rannastu uus dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik” viib rännakule kirjaniku inspiratsiooni salaradadele. See on poeetiline rännak.

Mahajäetud aed. Sammaldunud hooldamata õunapuud. Taamal mahajäetud talu. Elav tuli. Esimesed sõnad, mida ütleb habetunud mees oma parimates aastates: „Elu on igal ajal müsteerium.” Sellel mehel on komme kallata kuuma vett plekk-kruusi kõrgelt, voolamist vaadates ja küllap ka kätes seda tajudes.

Kas ma tahaks selle mehega tuttavaks saada? Väikekodanlikku heaolu nautivaid eestlasi võib filmis nähtavaid rännakuid tegev mees peletada. Kes meist ikka armastaks istuda mahajäetud bensiinijaamas ja vaadata seda ümbritsevat keskkonda. Mina pole oma elatud elu sleppi muutudes unustanud, sellepärast saan vastata: „Jah, muidugi tahaks.” Loe edasi Kirjanik maagilisel tühermaal

Head teatri tunnus on mängiv inimene

Kui küsida, milline oli Eesti teatri Draama festivali ilmataju, siis saan nähtud viie etenduse põhjal öelda, et kolm parimat neist olid lavastatud näitlejaid arvestades ja neile vaba mänguruumi andes.

Küsimus on, kuidas mängida nii, et see oleks päris? Teatri teeb teatriks teatraalsus! Mäng sellel piiril, nagu elus ei ole,aga selliselt ja me vaatajatena ometi usuksime, et nii see just on. Hullamine. Imik kilkab tihti ainult elamise rõõmust. Teatris on sellist hullamist väheks jäänud. Ja esile tõusevad just need lavastused ja osatäitmised, kus näitleja usk ja mängurõõm publiku kaasa kisuvad.

Patt on see, kui elust rõõmu ei tunne Loe edasi Head teatri tunnus on mängiv inimene