Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.

llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.

Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.

Tõlkega aitas Hannes Korjus

Eestiski teatrilukku läinud lavastusi teinud Adolf Šapiro tööd arvati välja Läti tänavuste teatriauhindade nominentide seast, sest lavastaja oli osalenud loomingulisel kohtumisel Moskva Kunstiteatris.

Adolf Šapiro tõi Riia Uues Teatris lavale „Don Quijote” ning oli selle eest nomineeritud mitmele „Peiarite öö” auhinnale.

Kirjanik Enn Vetemaa, kes on juuripidi seotud Raplmaa Raikküla kandi Lipa külaga, tähistaks 20. juunil oma 90. sünnipäeva.

Kuidas rääkida mehest, kes on olnud loominguliselt edukas mitmel kunstialal?

Juured

Kuna Lipa koolimaja saatus on tänaseni lahtine ja seal tegutseva Vabaajakeskuse juhataja Anne Kalf ütleb, et elatakse päev korraga, on sobilik tuletada meelde kultuuriseoseid, mis seotud Enn Vetemaaga. Vetemaa vanaisa ja Uku Masingu isa elasid kõrvuti taludes ja just need mehed aitasid ehitada Rapla kahe torniga kirikut. Nemad olid mõtte ja ehitamise juures, et Lipal valmis eelmise sajandi alguses kivist kahekorruseline koolihoone kahesajale lapsele. Selles koolis said esimesed koolitarkused Enn Vetemaa isa ja ka Uku Masing.

Iiri päritolu Ameerika näitekirjanik John Patrikc Shanley näidendi „Kahtlus” sündmused kulgevad katoliku koolis, mida juhitakse nagu vanglat. Lavastaja Jaak Allik ei rõhuta ühele õpetajale langenudpedofiiliakahtlustust kui preestrite kooripoiste pilastamise lugu. See on seal loos muidugi ka. Aga kahtlustused laiemalt röövivad inimestelt võimaluse päriselt armastada.

Jaak Allik parandab Elvas Lenteatris maailma. Ütleb oma lavastusega, et kui kahtlustuste põhjal hakatakse karistama, ei jää kurjategijaid ja kuritegusid vähemaks. Ainus, mida vähemaks jääb, on julgus armastada.

No, et alustuseks see seletus, et paneksin näidendi pealkirjaks „Kahtlustus”, mitte „Kahtlus”, oleks terminina täpsem. Lavastus ongi pigem kahtlustamisest kui kahtlusest. Lavastaja Allik ei ole ka kahtleja tüüpi, on elus ja teatris lavastades pigem sõnakas. Täpne oma arvamusi põhjendades.

2004. aastal kirjutatud näidendi lavastamine täna on üsna täpselt ajastatud. Üle maailma on käinud ja ilmselt järellainetab ME Too (eesti keeles mina ka) liikumine, mis juhib tähelepanu seksuaalvägivallale ja ahistamisele. Meil oli just ERRi Pealtnägija saates lõik tuntud kultuuritegija vägistamiskahtlustusega.

Iseloomustan Elva Lendteatris esietendunud lavastust kahe näitega, üks isiklikust elust, teine lavastusest.

Tunnistan, et ma ei oska Lauri Lagle lavastusest „Ma ei märganudki, millal sa läksid” kirjutada. Kirjutada nii, et see annaks edasi atmosfääri, mille lavastus loob. Nii hea on see. Lähen kirjutades ajast kantud päris ellu, mis ehk aitab elus püsida.

Lavastus „Ma ei märganudki, millal sa läksid” on sellest, et me maailma vundament laguneb. Laval on peied. Oodatakse preestrit, nagu Godot’d Samuel Becketti näitemängus „Godot’d oodates”, aga see jääbki tulemata.