Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Kärud kogu maailmast

Kui Aljonaga juba jutule saanud oleme, siis ütleb ta, et nad ei uuri muuseumis ainult kärusid, vaid ka naiste ja laste olukorda läbi aja. Lisaks sellele, mis vabrikus ja mis riigis lapsevanker on tehtud, on muusemis teada ja kirjas ka nende inimeste lood, kes need kärud muuseumi tõid. Inimeste lugude muuseum!

„Minu magistritöö teema oli „Kärude ja lastetranspordi areng Eestis aastatel 1870–1939 naiste elu muutumise kontekstis”, ” ütleb Aljona ja räägib, kuidas vankriga naine tuli kodust välja. Koos vankriga sai ta nähtavaks. Ta naerab, et „see meeste tehtud leiutis aitas kõvasti naistel nähtavaks saada”.

Aljona toob nuku ja annab selle mulle sülle (ootamatult raske): „See ongi põhjus, miks lapsevankreid tehti. See nukk kaalub 3,5 kilo.” Selgub, et tegu on ämmaemandate nukuga kuuekümnendate Soomest. Samas on Prantsuse vanker 19. sajandist. Siinsamas ka Hiina lapsekorv ja naine, nukk Senegalist, kellele laps on seotud selga – seal kärusid ei ole.

Mind võlub kiikhobune keset muuseumi. Selgub, et neid on kaks, ühel on puudu üks kõrv, teisel teine. Ja nad on ostetud ühel ja samal päeval ühelt ja samalt vanavaralaadalt, aga müüjaiks ja ostjaiks eri inimesed. Saksa kiikhobud, nagu selgub…

Kõige vanem on üks Inglismaa päritolu käru 18. sajandist, hilisemast ajast aristokraatide laste vankrid Kesk-Euroopast (näiteks Austria-Ungarist, Tšehhist, Saksamaalt), Tsaari-Venemaalt, Skandinaaviamaadest, samuti Eestis valmistatud vankrid 1920ndatest jne. Märkan kärude juures kirju, kust unikaalsed lapsekärud pärit, näiteks ka Märjamaalt.

Ajaloolasest filminaine

„Et olla muuseum, peab sul olema kogu ja sa pead tõestama, et see kogu on väärtuslik Eesti jaoks. Et toetusi saada, peab kogu olema kirjeldatud kindlate reeglite järgi. See pole lihtne. Ja siis tuligi õppida,” räägib Aljona, seistes keset „pargitud” lapsevankreid.

Oma ajaloolase magistrikraadi kaitses ta 2023. aastal. „Olen nüüd akadeemiline ajaloolane. Selleks, et muuseumi teha ja saada riigi toetust, peab sul palju pabereid olema. Selle aasta juunis saab mu mees kunstiakadeemias museoloogiks, saab ka magistrikraadi.”

Aljona käest küsitakse tihti, kus ta elab? Ta küsivat siis vastu, et millal? Ja toob näiteks, et tänavu märtsis oli ta Prahas, siis olid filmivõtted Portugalis. Siis elas Kärus, siis käis Cannes´i filmifestivalil. Festivalikutseid on palju, aga ta valib ja pigem pühendub muuseumile. Võtab gruppe vastu ja teeb giiditööd. Hiljuti korraldas Kärus muu hulgas väikemuuseumite konverentsi…

Oled nimekas filmirežissöör ja korraldad väikemuuseumite konverentsi. Miks?

Me arvame, et kultuur peab olema maal, maainimestele kättesaadav. Olen teinud muusuemit, et jagada, päästa ja säilitada kultuuri, näha ja hoida seda, mis meil on. Mina ja teised väikemuuseumite tegijad on kindlad, et kõik ei pea olema pealinnas. Elus saab olla ka maal. Saime kokku ja mõtlesime koos. Mõtlesime sellest, kuidas ellu jääda ja mitte alla anda. Koos on see ehk võimalikum.

Teed filmi, saad raha ja paned selle muuseumisse?

Jah. Näiteks jaanuaris ma käisin Ukrainas ja tegin filmi „Pimeduse poolt valgustatud”. Film sellest, kuidas ukrainlased pole kaotanud elujõudu. Seal käimine oli omamoodi psühhoteraapia, sain aru, kui õnnelikud me peaksime olema selle üle, mis meil on. Ukrainlased ütlevad, et kui sa oled kurb, siis sa aitad vaenlasi. Ei tohigi kurb olla! Nii ei peaks rääkima ka sellest vaid, et väikest muuseumi teha on raske. Jah, on raske, aga otsime võimalusi. Leiame oma tugevad küljed.

Väike olla on hea. Siit saab emotsioone. Väikemuuseumite õnn on, et oleme unikaalsed ja seda tuleb hoida. Aga väikemuuseumite raha jääb iga aastaga vähemaks.

Kui palju külastajaid Käru muuseumis käib?

See sõltub aastast, aga kuni 8000 inimest aastas. Meid aitab palju vabatahtlikke, Käru inimesed. Õnn on see, et oleme olemas. Ja ma arvan, et meie eripära on see, et külastajad tulevad tagasi. 80% tuleb uuesti ja võtab sõbrad kaasa. See ka, et me muudame oma ekspositsiooni, teeme erinevaid näitusi.

Me ise vastutame oma eksponaatide eest, mina kannan vastutust. Tegelikult siia muueumisse halvad inimesed ei satugi…

Kas te oma eksponaate remondite ka?

Ikka restaureerime. Alguses tegime seda suurema hoolega, aga siis saime aru, et see ongi muuseumi väärtus, kui vanad asjad ongi vanad. See muidugi ei tähenda, et peaksid olema katkised. Peab olema mingi balanss.

Mis väikemuuseumite mure on peale raha?

Käru muuseumil seda muret ei ole, aga paljudel väikemuuseumitel on – nad ei ole nähtavad. On tore kogu, on toredad inimesed, ägedad näitused, aga neid ei panda tähele. Mõtlesime konverentsil koos, kuidas seda tendentsi muuta. Ühendame jõud ja toetame üksteist.

Muuseumi uks oli täna, kui meie tulime, lahti ja muuseum soe.

Täna hommikupoole käis meil külas 16 inimest Tallinnast. Tulid rongiga. Selliseid gruppe on meil ikka. Ka selliseid, kes veedavad Kärus terve päeva. Käivad vaatavad ka kirikut pärast meie näitusi. Nemad olid kaks ja pool tundi ja ei jõudnud kõike läbi vaadata.

Milline su unistus on?

Ma tahaksin, et siin oleks muuseum, kus on esindatud maailma kõik kärud. Maailmas on mingi 200 riiki, mul on praegu 52 riigi kärud. Ka hälle võiks koguda ja eksponeerida.

Loov peab olema. Praegu on meil näiteks veel lahti naiste käekottide näitus, kus Leelo Tungla ja Sirje Karise ja Anne Veski ja teiste käekotid, seda käiakse usinalt vaatamas. Muide meilt juba küsitakse, kas Käru nimi on sellele kohale pandud meie muuseumi järgi, niimoodi on kohanime tähendus hakanud teisenema. Meid teatakse, aga see lisab ka vastutust. Minu põhitöö on filmitegemine ja see on samamoodi maailma ehitamine nagu muuseumi tegemine. Neid asju saab ühendada.

Ma unistan veel väikesest kvaliteetsest kinost siin. Lastefilmi festivali meil näiteks seni ei ole.

***

Vana Käru raudteejaam, mitmike kärud, kaksikute käru 19. sajandist, kolmikute käru… Kolmekümnendatel tehtud kelk ei ole mõeldud kaksikutele, aga on kahele lapsele kohandatud. Jaamaülema toas on näitus „Skandinaavia jälg”.

„Kui tahtsime raudteejaama ruume remontida, tulid väga paljud Käru inimesed meile appi,” räägib Aljona. „See oli neile tähtis, et maja ei oleks mingi katkiste akendega lagunev vare. Nüüd inimesed käivad ja maja elab.”

Ta on tegelikult Kärus juba kolm hoonet ellu äratanud. Kõik ei pea elama linnades. Kui küsin, kas on kedagi, kes tema eeskujul ka on maale kolinud, ütleb Aljona: „Ma tean mitut, kes on samamoodi maale kolinud nagu meie ja mõned on teinud seda ka meie eeskujul.”

Ilmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam.