Kui äsja esilinastunud dokumentaalfilmi „Vara küps” kriitiliselt ei kuula, siis ta vaid süvendab polariseerumist – head looduskaitsjad ja halvad metsamehed.

Martti Helde dokumentaalfilmis „Vara küps” ei räägita kogu filmi vältel lageraietest kaitsealadel. Jutud puudutavad pigem kogu metsandust. Ometi räägib režissöör oma filmiga seotud intervjuudes, et eesmärk – filmis sõnastatakse see muide esimest korda alles filmi lõpul üleskutsena – on olnud osutada sellele, etlageraie kaitsealadel tuleks lõpetada. Seega tekitab film mu meelest metsajuttude avalikku ruumi segadust juurde.

Jah, ma soovitan vaadata kodumaist krimisarja „Kes tappis Otto Mülleri?”. Siin mõned mõtted, miks just see sari mind võlus.

Hakatuseks vahest see, et teen juba aastaid vahet seriaalil ja sarjal. Seriaalil on algus, aga ta võib enamasti olla lõppematu. Sarjal on algus ja lõpp. Otto Mülleri lool on kaheksa osa. Kaheksa põnevat lugu, nähtuna erinevate osaliste silmade läbi. Asja teebki huvitavaks see, kuidas ühte ja sama olukorda näevad erinevate elusaatustega inimesed.

Ma olen omamaiste sarjade poolt ennekõike sellepärast, et seal mängivad oma näitlejad. Lubasin, et kirjutan, sllest sarjast, mõtlesin sarja kiita nii, et teised ka seda julgelt vaataksid. Siis lugesin ühte pressiteadet ja selgus, et olen hiljaks jäänud. Selgus, et telekrimkat „Kes tappis Otto Mülleri?” on vaadatud lausa vaatamisrekordi vääriliselt. Ja mul oli sellest hea meel, ka kui hea maitse näitajast. Siia kindlasti lisandub olukord, mis koduakende taga. Libedad teed, ilm, mis paigal ei püsi, ja kriis kriisi kukil, aga ikkagi – kehva asja ju nii ei vaadataks.

Pole mu meelest suurt midagi imestada, kui publik teatris käituda ei oska. Miks? Sest valitud eeskujud on varnast võtta. Vaadakem kasvõi seda, mis sünnib Riigikogu saalis. Viimati jäi silma, kuidas rahvaasemik Kalle Grünthal kõnepulti trügis ja sealt lahkuda ei tahtnud.

Mu kõige värvikam etenduse segamise kogemus on, arvan, et 1979. aastast. Ugala teatri külalisetendused olid Saaremal. Sõmeru klubihoone 500-kohalises saalis mängisime üht Niskamäe lugu. Peaosades olid Rein Malmsten ja Leila Säälik.

Sellel ajal oli 1950nendate Vene sõjaväelinnakust saanud hullumaja. Seal olid ka ohtlikud hullud, kinnine osakond. Aga kuna oli ilus ilm, siis on meeles, kuidas ühes välipuuris kõndis mees, kes arutas: „Võtan noa. Lähen metsa . Ja siis…” Nii ta seda kordas lõputult.

Julia Augi uuslavastus „#ярусский/#maolenvenelane” on dokumentaalteater, mis uurib kaasaega. On aus, julge ja asjakohane. Kui küsin, mis peamise järelduse ta ise tegi seda lavastust tehes, ütleb Julia Aug: „Mitte keegi ei integreeri kedagi, kui inimene ise ei taha integreeruda.”

Kas see on anekdoot või käesolevat hetke iseloomustav mõistujutt, peab otsustama iga lugeja ja kaasamõtleja ise: „Hallipäine professor küsib noorelt auditooriumilt: „Kuidas te arvate milline on kõige halvem rahvas maailmas?” Noor meesüliõpilane tõuseb püsti ja vastab üliviisakalt: „Aga miks te esitate russofoobilisi küsimusi?””

Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on Eesti Teatriliidu ja Eesti Arhitektuurimuuseumiga koostöös saanud valmis tähelepanuväärse koguteose „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäevase teatriarhitektuurini”.

Vastse raamatu autor tsiteerib Peter Brooki, kes on öelnud, et teater kujutab endast kahte ruumi, kahe sissepääsuga. Üks on publiku uks, teine näitlejate oma. „Seal on kaks maailma. Pimedas istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.” Karin Hallas-Murula ütleb, et tema kirjutab selles raamatus, kuidas arhitektid neid maailmu eri aegadel ruumiliselt ja vaimselt ühendada on püüdnud.

Küsimuste küsimus on, kui kibestumisest mõelda, kuidas kasvatada endas uut lootust.

Kaja Kallas kasutas hiljuti sõnapaari „kibestunud vanainimene“, vastates Andrus Ansipi kriitikale. Olen oma elus näinud nii kibestunud vanamehi kui ka noormehi. Ma ei taha olla ega muutuda kibestunud vanameheks. See pole üldse kerge.

Naistega on minu arvates pisut teistmoodi. Olen mõelnud, et siin on mängus emaks olemine ja ema arusaam. Ema enamasti armastab ka oma kurjategijaks pööranud poega. Isa on kuni oma surmani kibestunud, et poeg ei tahtnud tema elutööd jätkata. Kas Siim Kallas on vähem kibestunud vanamees kui Andrus Ansip? Kui nii, siis miks?