Kui küsisin sel suvel 25. sünnipäeva tähistava Saueaugu teatritalu peremehelt Margus Kasterpalult enne intervjuud, kui isiklikuks me läheme, kas näiteks haigustest ka räägime, vastas ta: „Ma kirjutasin lavastusse „Igavikumehed” umbes sellise mõttekäigu, et me kõik asume skaalal, mille ühes otsas on kaduvik, teises otsas igavik. Sinna vahele mahub siis minevik, olevik ja tulevik. See, kuidas me ennast parasjagu tunneme, sõltub sellest, kas me oleme seal, kus on meie koht. No et kui sa oled juba kord igvikumees, siis pole nagu mõtet mingist minevikuseigast kinni hoida. Minu jaoks on oluline tunda sellel skaalal ära koht, kus parasjagu olen, ja olla sellega rahul.”

Kus sa oled sellel skaalal, Margus?

Tore oleks vastata, et maise matka poolel teel, aga see oleks ehk väheke liialdatud. Ma olen ikkagi 65. Nii et nagu me kõik, liigun ka mina igaviku poole, aeglaselt, aga kindlalt. Muidugi ma vaatan asjadele teisiti, kui 25 aastat tagasi siin teatriga alustasin – siis mulle tundus, et mul on aega lõputult.

Aga kui nüüd vastata su küsimusele, siis mul on sõber – nii ma teda enda jaoks nimetan – kes annab endast aeg-ajalt märku nii, et ma panen oma värisema hakanud käe püksitasku peitu. Ja see sõber mulle on õpetanud olema rahul sellega, kus ma olen. On, nagu on. Siin ja praegu… Ma igapäevaselt ei muretse ta pärast.

Olla rahul selles punktis, kus sa parasjagu oled. Selle mõttega tuleb hommikuid alustada ja õhtuid lõpetada, et see meelest ära ei läheks.

Margus Kasterpalul on kolm vanemat õde ja kolm poega. Ja abikaasa ja tütar ja kolm lapselast. Kõnnime mööda vana taluteed ja ta näitab kolme kõrvuti kasvavat tamme. Need on kolme venna tammed. Poisid korjasid mingi 15 aastat tagasi tõrusid, panid talu piiril mulda ja need läksidki kasvama. Üks tamm on veidi pikem, nii nagu Marguse pojad on – vanem poeg ja kaksikud, kes said just 24.

Kui tagasi talu poole jalutame, räägib ta, et see tee, mida mööda astume, oli ka tema koolitee. Kui käis Liivi algkoolis. Peatume vana suure tamme juures. Margus ütleb, et see oli alati märk, et ta on koju jõudnud. Sümboolsed väärtused.

Tegelikult on just see see, mis teeb Saueaugul tehtavast teatrist erilise teatri. Kuidagi nii on, et kui tuled siia teatrisse, siis tuled ühtlasi külla ja sind võetaksegi vastu nagu oodatud külalist.

(Istume „Sassi aida” lävepakul. Oleme. Ma ei pea midagi küsima.)

Margus Kasterpalu: Hakkasime siin teatritalu pidama (ja mitte taluteatrit tegema!) – 2001. aastal. Paar aastat hiljem tõime selle aida naaberkülast siia. Ema elas tollal veel elumajas, aidad olid igasugust vana talukola täis, näitlejad tuli kuskile elama panna.

Kõige rohkem inimesi oli selles väikses majas, kui tegime „Tasandikkude helinaid” – Kaie Mihkelson ja Garmen Tabor, Pääru Oja ja Tõnu Oja. Ja muidugi Sass. Ojad käisid aeg-ajalt õues magamas, kui sees tõesti liiga kitsaks läks. Mõned korrad ka Kataiina Libe, tollal küll veel Kabel, aga et tal oli väiksem roll, ei pidanud ta kogu aeg kohal olema.

Olime Sassiga rääkinud, et näitlejad, kes Saueaugule sobivad (ja kellele sobib Saueaugu), tulevad siia kindlasti tagasi ja pigem varem kui hiljem. Oleme siin proovinud luua sellise õhkkonna, et tagasi tahaksid tulla nii näitlejad kui publik.

Mis see on, mis on siin Saueaugul kõik need 25 aastat teatrit hoidnud erksa ja erilisena?

Kui sa nii ütled…siis on sel asjal kaks poolt on. `Üks on täiesti pragmaatiline. Kui 2000. aasta lõpul mu isa siitilmast minema hakkas, tuli muidugi jutuks, mida see filoloogist poeg taluga peale hakkab? Olin selleks ajaks käinud maaturismi koolitustel ja ka ise mõtelnud sellele, mis ma siin siis teen. Soovitati majutusasutust. Kellele?

Siin olid saja-aastased hooned. See laut, kus me nüüd teatrit teeme, on veidi noorem, ehitatud 1936. Olid käest ära kõik, vahepeal kolhoosi käes olnud, remontimata. Oli selge, et ma oma filoloogi või kultuuritoimetaja palgaga neid korda teha ei jaksa. Hakkasin siis süstemaatiliselt uurima eurotoetuste võimalust. Selgus, et neid oligi – põllumajandusele alternatiivsete tegevuste sooritamine maapiirkonnas ehk kõrgkultuur pärapõrgus ehk teatri tegemine oli abikõlbulik! Ja siis ma sain palgid vahetada ja uued katused peale ja valguse- ja helitehnika saali. Aga esimese toetuse sain alles pärast kümmet aastat tegevust, sest taotlemiseks oli vaja olla kirjas valla ja maakonna arengukavades jne. Seni elasidki näitlejad Sassi aidas või Martna lasteaias madratsitel. „Tuhkartiinumängu” proove tegime aga nii, et ekskavaator sõitis pidevalt ümber maja, sest ega mingi teatritegemine või ehitamist segada – kui ta juba ükskord käima läinud on. Olen väga tänulik kõigile näitlejatele, kes selle aja nendes tingimustes kaasa tegid.

See on üks pool.

Teise poole esimene pool on, et see on mu kodu, mu vanaisa tuli siia 1895. Mu juured on siin ja see annab mulle kindlustunnet. Ja enesekindlust. (Naerab)

Teine pool on aga, et ma olen küll lavastaja, aga arvan, et ilma selleta – oma teatrita siin– ma lavastaja ei oleks. Need üksikud projektid, mida olen teinud riigiteatrites, nende õnnestumine on nii juhuslik… Milline trupp sulle satub? Kas neid see materjal üldse kõnetab? Kas sa ise oled sellel ajal vormis? Tempo on taga…. Mul on asju, mis on ühemõtteliselt ebaõnnestunud. Aga siin, omadel tingimustel ja kohavaimu kaitse all, nii ei juhtu. Ja see ei ole nii ainult minuga. Sass oli siin selle teatri esimesest päevast oma viimase päevani. Priit Põldma, kes alustas siin oma dramaturgi diplomitööga „Ilmavõõrast”, on vahepeal teinud siin kaks suurepärast lavastust ja tuleb järgmisel suvel jälle. Ja – mis alguses tundus ilmvõimatu – siin on nende aastate jooksul mänginud ja elanud ligi 50 näitlejat ja suurem osa nendest on valmis uuesti tulema ja uuesti midagi tegema.

Jah, siin jutustad neid lugusid, mis sind puudutavad.

Kui räägid selliseid lugusid siin, võid pool rääkimata jätta; see, mis vaja, jõuab kohale teisi kanaleid pidi.(naerab) Aga jah, ma olen lugude usku. Teatris. Algusest peale. Vähemalt sellest peale, kui Saueaugule kohavaimuga teater sündis. Pole mõtet jutustada lugu, mida sa ei tunne, millega sul puudub puutumus. Aga on võimas, kui sa saad aru, et keegi on aru saanud, et sina oled aru saanud ja ta usub sind sedavõrd, et võtab selle tõe oma ellu. Rollina küll, aga ikkagi.

Teatrit tehes me võtame vastutuse teiste inimeste elu (aja) eest. Nii räägitakse ja see on ka tõsi. Aga nii mõeldakse publikust. Suurem on aga see, mida sa võtad teatrit tehes näitlejalt. Tükikese tema elujõudu, mitte ainult eluaega.

Me Sassiga (Aleksander Eelmaa – MM) rääkisime, et Saueaugust võiks saada vanade tarkade meeste teater (kus ma oleksin siis kõige noorem). Meie esimene lavastus oleks „Kuningas Lear”. Istuksime ringis ümber lava ja kuivõrd pikk tekst enam peas ei püsi, tõuseks igaüks püsti ja ütleks üles ainult oma lõigu, koos kogu nii pika rollislepiga, kui kellelgi just on. Et vähemalt midagi teha.

Sest mis vana näitleja teeb? Mängib edasi? Mitte kõigil ei ole seda võimalust, ütles Sass.

Me oleme igas eas, igas kogemuses, iga loo puhul erinevas kohas. Seepärast tuleb jutustada mõnda lugu uuesti, ühe tõe võrra targemana. Muidugi mitte iga hinna eest, sest lõpuks on ju vastus ikka ainult see, mida küsida ei osanud. Õige, selleks ei pea ilmtingimata teatrit tegema.

Kuidas on kujunenud siin mängitav repertuaar. Koht ütleb ette?

Nii ja naa. Alguses, kohe pärast teatritalu esmalavastust „Kumalasemesi”, mida me mängisime tervelt kolm hooaega, oli meil näiteks loomenõukogu: Sass, Guido ja mina. „Küüni täitmise” ütles ette kindlasti Saueaugu kohavaim. See on tähtis, et alguse juures oli, mängis ja elas kaasa Maša (Maria Klenskaja).

Õnnepalule ettepaneku „Ekke Moori” dramatiseerida tegin mina. Ja „Tuhkatriinumäng”, mida mängisime pärast Draamateatri väikeses saalis…

Mäletan seda lavastust siin ja seda, kui siis ütlesid, et külarahvas tahtis Ita Everit oma silmaga näha ja oli vaja midagi teha, kus Ita mängiks.

Ma kuulsin ka hiljem, et külapeal olla räägitud, et ega ma Everit ikka Saueaugule saa. Aga läks nii, et Ita Ever siin tõesti mängis ja külarahvas, kes tahtis, sai temaga juttu ajada. Ka Aarne Üksküla on siin laudas Kivastiku„Teenrit” mänginud rohkem kui ühe etenduse…

See on tähtis.

Jah. On tähtis, et sa saad midagi vastu anda. Oma kodukandi inimestele. Ma olen oma küla poiss ja mind peetakse omaks, kuigi see, millega tegelen, on natuke imelik. Hea näide – kohalikud traktoriomanikud leppisid ise omavahel kokku, et kui on etendused, siis sellel ajal nad oma traktorite ja kombainidega siit mööda ei mürista. Sass aitas külanaistel heina teha, Ojadega oleme korduvalt käinud naaberkülas saunas…tegelikult see ongi tähtis.

See on ikka eriti vägev märk. Ma kunagi panin su lavastusest „Meremärgid” kirjutades loole pealkirjaks „Saueaugul kootud villane siid”. Lugu looks, aga pealkirjas on see sees üldisemalt, mis siin teatriga seotult sünnib.

Eks jah, siin tekib asju. Armutakse… Meelis Rämmeld ja Kadri Adamson said just siin kokku, pidasid oma pulmadki siin. Neid on teisigi, kes siin lähedasteks on saanud.

Siin Sassi aida katusel istus Pääru Oja meeletu. Kas sellega, et „Meeletut” mängiti just siin aida ees ja sees, oli mõte ka Sassi mälestada?

Sellega ei olnud. Minu jaoks Sass ja Jaan Tätte („Meeletu” autor – MM) ei ole… ühes sahtlis. Ja Sass kindlasti ei olnud meeletu. Ta oleks selle mängimisega muidugi hakkama saanud, aga tema oli pigem see inimene, kes oli ….. oma meeltega kooskõlas.

Meeltega kooskõlas?

Meeled on selles kontekstis see, millega me tajume maailma. Näeme, kuuleme jne. Vahel veel räägitakse kuuendast ja seitsmendast meelest. See komplekt, mis Sassile antud oli, lasi tal tajuda mitte ainult ilmnevat, vaid ka varjulejäävat.

Näiteks ühel hetkel ta kinkis mulle amuleti, mille talle oli kunagi kinkinud Aarne Üksküla. Kinkides ütles, et nüüd ma annan selle sulle, sest sul on praegu raske, sul on seda vaja. Ma sellel hetkel veel ei saanud ise aru, kui raske mul sellel hetkel oli. Tema nägi ära ja…. sellest oli abi.

Lavastaja asi on üksi toimetamise ja üksi vastutamise asi nagunii. Ja kui siis keegi natuke niimoodi tuge pakub…. sa saad ta vastu võtta. Oleks ta mulle ütelnud, et kuule, tee nii, et see tegelane las tuleb paremast uksest sisse, mitte vasakust, ma ju oleksin vihastanud…See, kuidas ta mind koolitamatut siin Saueaugul koolitas, see on… see on olnud vägev.

See vana laut Saueaugu teatrisaalina mu meelest mängib lavastustes kaasa ja loodus niisamuti.

Jaan Kruusvalli „Kustutage kuuvalguses” oli mul muusikalises kujunduses kasutatud sookurgede hääli ja oli etendusi, kus päris sookured põllul ja salvestatud sookured saalis hakkasid omavahel vestlema.

Veel üks Saueaugu lavastuste kaubamärk on mu meelest avatud laudauksed, kust siis avaneb pilt n-ö päris maailma. Ja see alati mõjub.

See uste avamine on alati ka natuke riskantne, sest sõltuvalt publiku paigutusest on oht, et sellest „mõjust” saab osa ainult väikene osa vaatajatest. Teine asi on, et n-ö päris maailma või looduse sisselaskmine lõhub ära valguskujunduse nivoo, millega publiku silmad on harjunud. Aga kui seda kõike arvestada, võib tulemus saada tõepoolest mõjus.

Loodus lisab oma lavastusliku noodi etenduse kulgu teinekord ka ootamatult. Oli etendus, kus Kaie Mihkelson tegi raudahju tule, nagu alati, aga kui tavaliselt voogas suits avatud uksest välja siis seekord tuli kõik saali sisse, nii et ma katkestasin etenduse, rookisime ahjualuse tühjaks ja…. mängisime edasi. Mäletan ka etendust, kus udu lahtilükatud ustest saali voogas nagu jõgi paisu tagant. See oli väga võimas, aga seda ette ei lavasta.

Kuidas see nii on sul juhtunud, et kodus lavastad kammerlikke asju ja väljaspool, nagu sellelgi aastal Leigo talus – ka talus kusjuures – Veljo Tormise suurejoonelise „Raua needmise”?

(Naerab) See pakkumine ei olnudki mulle väga ootamatu, sest 2010. aastal ma tegin sellesama „Raua needmise” ja teiste Tormise lugudega Shanghai Expo Eesti programmi.

Ma nüüd seekord ei saanud päris kohe hästi aru, mis mu ülesanne on. Me kõik oleme ju näinud, kuidas Kaljuste šamaanitrummiga seda lugu juhatab ja kõik töötab suurepäraselt. Mida seal veel kõrvalt lavastada? Siis selgus, et võiks ikka vist veidi teistmoodi ka. Nii et me jutustamegi natuke teist lugu. Selle nimi on „Raua kutsumine”.

„Kalevalas” läheb sepp Ilmarisel raua tegemisega natuke nihusti, raua karastamise ajal satub mõõga peale ussimürki. Kuigi Ilmarisel oli lepe, et raud ei hakka kunagi kellelegi kurja tegema, siis see ussimürgitilk muutis raua tapjaks. Aga päris alguses oli ta olnud lihtsalt üks süütu soomaak lauka põhjas, ei teinud kellelegi kurja. Tundus, et praegu, kus need rauast tehtavad relvad on kõik olemas, mis Tormise teoses üles loetakse, peaks sellele asjale kuidagi teisiti lähenema.

Meil siis suure väega teadjanaine, kes ka õigeid loitsusõnu teab (õnneks olid need Doris Kareval juba kirja pandud) kutsub raua tagasi koju ja sealsamas Ilmarise sepikoja ääsitules murtakse raua needus, ta muutub tagasi soomaagiks ja lastakse soo põhja peitu.

Kuus erinevat koori laulab, kõik erinevates keeltes rääkivad lauljad.

Jah, kuus eri rahvusest koori, nende hulgas üks Ukrainast. Ma arvan, et praeguses ajas ei olegi äraneetud raud mitte ühe rahva, vaid kõigi rahvaste teema. Nii et selles meie kavandatavas rituaalis ongi õige, kui igaüks saab laulda oma emakeeles. See annab väge juurde.

Mulle tundub, et aeg-ajalt on mingisugune sõnumi üleütlemine väga oluline. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et keegi sulle teeb. Või et: armastus võidab kõik. Või et: hoidke üksteist ja kuulake ära.

Mis siin naerda on?

Ei olegi midagi.

Sa siin Saueaugul ei ole tahtnud miskit suurt korraldada?

Ei. Miks oleksin pidanud? Saueaugust teeb selle Saueaugu muu hulgas see, et sada inimest, kes korraga siia tuleb – ja ma proovin hoida nii, et suve jooksul on kuskil 20 etendust –, on maksimum, mida see koht välja kannab. Välja kannatab. Talub. Ja see on vastastikune. Vaatajad tajuvad seda ka. Neil on mugav, turvaline. Sadakond inimest siin õue peal on kõik nagu kutsutud kälalised. Alati. Aga kui tegime „Küüni täitmist”ja vaatajaid oli 200, siis millegipärast suureneb tõenäosus, et keegi ütleb: „Ma olen pileti ostnud. Nüüd näita enda magamistuba ka.”(Näide on päris elust).

Mida sa 25 aasta jooksul õppinud oled?

Ma olen siin proovinud teha tekste, mis midagi tähendavad. Ja mitte ainult mulle. Ja see ei ole ka alati nii, et teed ja kohe on. Tähendus tekib ajas. Kui tekib. Tuleb loota, et tekib. Nagu juba jutuks oli – tuleb teada, kus sa parasjagu omadega oled – ja siis vaadata võimalikult kaugele. Nii ette, kui kõrvale (kangekaelsus pole hea nagunii). Iialgi ei tea, keda või mida sa näed. Aga alati on võimalik üllatuda võimaluste paljususest. Kui oled valmis. Mis veel? Olla nii aus kui võimalik. Rääkida ainult olulist. Enda sõnum on ka muidugi tähtis –et miks sa üldse midagi tegema hakkad… Aga kui sa selle väljendamiseks tahad millegipärast painutada teksti, mis räägib tegelikult hoopis millestki muust, siis palun ära tee. Ta saab haiget ja hakkab vastu.

Ma Saueaugul ei tahaks sügavuseta pilte joonistada. Ma tahaks, et välja ütlemata jääks vähemalt pool. Teine pool oleks kindlasti olemas, aga on teadlikult varjule jäetud, et inimestele mitte ette öelda, kuidas on õige mõelda. Sealt algab ühisloome. Niipalju ma olen proovinud targemaks saada.

Ilmus Maalehes. Pildid Sven Arbet ja erakogu