Räägime koolitaja Peep Vainuga sellest, mis inimese elu on. Sellest, kuidas tarbetud mälestused endast välja pesta. Küsin ta käest, miks ikkagi lollidel maailmas hästi läheb. Ta vastas: “Päris lollidel läheb harva hästi. Aga üks tark ütles kord, et enamiku tarku töötavad tihtipeale endast natuke lollimate heaks.“

Meelega olen nüüd romantiline siin alguses. See pitser on ka me jutul. Tuul puhub osa me juttu ära. Nagu ta vahel valuga teeb. Räägime juttu, vaadates merd ja teineteist.

Alles fotograaf Sveni tehtud piltide pealt näen, et meie juttu on pea märkamatult pealt kuulanud kõvera jõnksuga vana rannamänd. Kui teda pildil vaatama jään, siis ta on tähelepanuväärne.

Me juttu üles kirjutades mõtlen, et proovime sirgeks rääkida seda rannamändi, teades mõlemad, et just see kõverus teeb temast selle, kes ta on. Seda, et teda ei märkagi, on kuidagi lihtne põhjendada, vana mees ja meri…

Olin enne Tallinnas rongist väljumist kuulnud pealt ühe noorusliku ema sõnu oma just ehk täiskasvanuks saanud pojale: „Hakkame vaikselt minema. Ära planeeri üle. Meil on aega. Kulgeme.” Räägin seda Peep Vainule ja küsin:

Kuidas sina, kes sa oled palju edust rääkinud ja inimesi edu teele koolitanud, seda juttu kommenteerid?

Loe edasi Peep Vain: Inimene peab otsima talle hetkel sobivat pingutuse ja lõdvestuse vahekorda →

Kakskümmend aastat tagasi Järvamaale Sääskülla elama läinud linnapoiss Arlet Palmiste peab plaani kirjutada näidendi kirjanik A. H. Tammsaarest. On veel üks asi, mida ta tahaks tulevikus teha: „Olen mõelnud, et loenguid pidada mulle väga meeldiks ja kunagi kindlasti teen ka seda. Oma teadmiste jagamine on ka minu kirg.”

Ajame juttu Vargamäel. Jutuks tuleb 1980. aastal Järva-Madisel tegutsenud pastor Vello Salumi lilleäri. Arlet teab, et tol ajal oli naistepäeva-nartsissi hind 50 kopikat õis. Pastor Salum sai õie eest 45 kopikat ja müüs neid sajaste pakkidena. Salumi ja lillejutt meil käivitub sellest, et Arlet näitab oma kohe esietenduva näidendi ja lavastuse „Issanda teener” lava, mida ääristavad nartsissid. Lava keskel on suur puust rist, ühes küljes VEF raadio, millest kuulati „Ameerika häält”. Näidend räägibki võimu ja vaimu vahekorrast. Otsapidi jõuame ka meie oma jutuga sellesamani. Ma jätan meelega siin loos seletamata, kus Arlet Palmiste nalja viskab ja kus on tõsine. Uhke huumorimeel ja rõõmsameelne elutunnetus on tal igatahes. Näiteks ütleb ta, kui oleme juba lõpetanud: „Tahaks nagu hästi tark olla, aga ei tule välja.” Luban selle pealkirjaks panna. Arlet naerab.

See on austusväärne, et suudad maal kultuuriasja ajada ja teed seda rõõmsa meelega.

Loe edasi Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras →

Maili Metssalut näeb septembrist ETV Maahommiku uue reporterina. Maili laul „Mina ja meri” kõlas laulupeol. Kohe ilmub ansamblil Rüüt uus plaat koos Sander Mölderi. Juulis tähistab ta 35. sünnipäeva. Septembri alguses on Raplas 8. kultuurifestival „Särin”, mille juht on seesama Maili.

Sa ütled siiralt, et su ümber on nii palju häid inimesi. Seda hirmu ei ole vahel, et ükskord see saab otsa?

On olnud aeg-ajalt ka see tunne. Aga siis jälle midagi ilusat kerkib kuskil. Kas see usk on naiivne… ma usaldan elu. See kogemus ja teadmine on ka, et kõik ei ole lust ja lillepidu. Mõõnad on ka olnud. Vahepeal on tunne, et mida sügavamal sa ära käid, seda kõrgemale on sealt võimalik tulla.

Kui palju noor põlvkond sellest aru saab üldse, et elu ei ole ainult lust ja lillepidu?

Loe edasi Maili Metssalu: Õpin tegema asju hästi selgelt nii, et oleksin ka ise tagasilaetud →

Kaheksa päeva pärast esietendub Saueaugu teatritalus „Kotka tee taeva all”. See on autor ja lavastaja Priit Põldma (29) kolmas näidend, mis kirjutatud just siin. „Kõiki kolme läbib teemana looming, vaimne pürgimus, igatsus millegi poole, mis on endast kaugemal, endast väljas – avarus.” ütleb Priit ise.

Sätin ennast selle loo üleskirjutamiseks seisma. Tunnetuse pärast. Olen oma maakodus kuuri all. Laual, jah, on arvuti, peas on mul kõrvaklapid, aga vähemalt ma ei istu mugavalt tugitoolis.

Tegelikult pean tunnistama, et sellisest kirjutamisest – püsti seistes arvutisse – ei tule minul midagi välja. Aga just nii kirjutas „Kotka tee” kirjanik oma kuulsaid teoseid. Seisis kirjutuspuldi taga, mis meenutas maalipukki. Selle lavastuse kunstnik Kristjan Suits nägi sellist pilti lapsena Viljandimaa metsade vahel ja ta ütleb selle mälupildi üheks põhjuseks, miks temast sai kunstnik, mitte puutöömees.

Priit Põldma, see on su kolmas töö Saueaugu teatritalus. Mis tähendus on sinu jaoks Saueaugul ja siin tehtaval teatril?

Loe edasi Priit Põldma: Saueaugu on unistuste koht, kus teatrit teha →

Küsis Margus Mikomägi, pildistas Priit Loog

Ühel või teisel viisil on Endla dramaturg Ott Kilusk seotud nelja sellel suvel mängitava teateritekstiga. Ta ütleb, et näidendi kirjutamise puhul peab kindlasti kõige ees käima tunne ja analüüs lohisegu takkajärele, kui üldse.

Kiidjärvel mängitakse teist suve muusikalist etendust „Ada. Rääkimata lugu“, mille tekst on tema kirjutatud. „Kogu lugu on aga valminud tihedas kaastöös produtsentide Tarmo Kiviväli ja Maarek Toomperega, kes on ka idee autorid. Lavastaja on Ain Mäeots.” ütleb Ott Kilusk

Palmse mõisas mängitakse samuti eelmisel suvel välja tulnud tükki „Minul on vari“, mille kirjutas koos Toomas Uiboga. See on lugu nõukaaegsest absurdist läbi väikese poisi silmade. Lavasta on Kaili Viidas.

Viljandi külje all tuleb välja lastelavastus „Suur Boy ja Väike Boy“, mis põhineb James Krüssi legendaarsel lasteraamatul „Minu vaarisa ja mina“. Ott on selle dramatiseerija; „Ootan seda suure õhinaga, sest proovis on olnud väga tore vaadata, kuidas Peeter Volkonski ehk Suur Boy oma kaaslasele Väikesele Boyle elutarkusi jagab. Lavastaja on Kaili Viidas.”

Juulis esietendub Kernu mõisas üsna raju kahemehelugu, mille Ott kirjutas oma sõnul vast kuus aastat tagasi. Siis jäi see erinevatel põhjustel seisma. Lavastaja Madis Kalmet luges nüüd seda teksti ja otsustas need tegelased ellu äratada. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu.

Kui palju sa mõtled kirjutades publikule, kes seda lavastust saalis vaatama hakkab?

Loe edasi Dramaturg Ott Kilusk: Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge →

Äsja lõppes Tallinnas tänavune muusikafestival Odessa Classics. Kultuuripartnerluse sihtasutuse juht Meelis Kubits võtab selle festivali Eestis eksiilis korraldamist moraalse kohustusena. See ei ole lisafestival Odessa omale, vaid traditsiooni sõja ajal elus hoidmine.

Oma jutuajamise lõpus jõuame Meelis Kubitsaga märkamiseni. Ta ütleb, et eelmisel sügisel andsid nad nüüdseks me seast lahkunud Riho Sibulale Väärikuse preemia. See ei saanud suurt tähelepanu ja see oli teadlik otsus. Meelis küsis Riholt, kas tal on selle preemiaga kaasnevat tähelepanu vaja. Riho vastas üsna ettearvatavalt, et ei ole. „Ja kui temal seda vaja ei olnud, siis ei olnud seda tähelepanu muidugi vaja ka neil, kes seda preemiat rahastasid,” nendib Meelis Kubits.

Aga me ikkagi jõuame oma mõtetega sinna, et loojat tuleb märgata juba tema eluajal.

See, mis sa teed, on suuremas plaanis kultuuridiplomaatia. Ja sellise taseme saamiseks ja hoidmiseks on vaja palju raha. Mismoodi sa oled suutnud meie ettevõtjad panustama rääkida?

Ma viimased kaks-kolm aastat ainult sellega tegelengi, et viia kokku Eesti ettevõtjad ja Eesti loojad. Panna nad vastastikku üksteist inspireerima. Metseenluse mõiste ei tohi devalveeruda, seetõttu üritan seda ise mitte liiga tihti kasutada, kuid jah sellise institutsiooni loomisega me tegeleme. Jalgratas on juba leiutatud, üheksakümnendate algusest peale on ettevõtjaid, kes on kultuuri toetanud, aga perioodiliselt selles ka pettunud.

Loe edasi Meelis Kubits: ei tohi lubada kultuuril end positsioneerida sahtlisse nimega vaesus →