Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Loe edasi Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise →

Ajendiks Jaan Tootsenilt uurida, milline on Ööülikooli vaimuseis, andsid neli uhiuut teledokumentaali sarjas „Laste Ööülikooli rännakud“. Ja täitsa juhuslikult saab esimese Ööülikooli saate salvestamisest sel kevadel juba 25 aasatat. Ööülikooli formaat on igivana: inimesed lõkke ääres – üks räägib, teised kuulavad.

Ööülikoolis peavad loenguid Eesti mõtlejad. Esimese loengu pidas Rein Raud – „Aja mõiste idas ja läänes”, ja teise loengu pidas Mihhail Lotman. See jõudis raadiosse esimesena ja salvestati Kalju Orro garderoobis Linnateatris 1999. aastal. (Kalju Orro oli Jaan Tootseni raadiorežii õpetaja. MM.) Jaan ei oska kohe plaks peast öelda, kui palju loenguid kokku on 25 aasta jooksul salvestatud. Räägib hoopis ühe kultuurilooliselt ägeda fakti: „Ma enda kaitseks ütlen. Kunagi, kui me alustasime Ööülikooliga, siis Mari Tarand võttis mu kinni ja ütles, et Jaan, vaata, et sa ei hakka neid saateid lugema ja 10., 50., 100. saate sündi tähistama. Tee muudkui saateid ja ära loe neid.”

Loe edasi Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu →

Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Loe edasi Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi →

Margus Mikomägi

Rindelinnas Harkivis elavad mehed toovad eestlasetele näha ehtsa rindeteatri lavastuse, mis üllatuseks ei ole mõtlemapanevalt rusuv, vaid hoopis koomiline. Lavastaja Stepan Pasichnyk annab Maalehele intervjuu õhuhäire ajal.

On nii, et Ukraina Harkivi lavastaja ja näitleja Stepan Pasichnyk, kes me veebivestluse ajal ongi kodulinnas, räägib vaid ukraina keeles. Ma aiman, et see on põhimõtteline otsus, sest kui mina küsin vene keeles, saab ta küsimusest ilma tõlgita, kelleks on näitleja Kyrylo Lukash, aru. Stepan vastab ukraina keeles ja tõlk siis tõlgib selle mulle vene keelde.

Selline enneolematu kogemus: Stepan on ukrainakeelne ja kuidagi karge; kuulan ja emotsioon jõuab minuni, mõjuvalt. Kyrylo jääb tõlkides emotsioonivabaks, annab edasi mõtte. On mingid kohad selles me jutus, kus pisarad täiesti tahtest sõltumata silmi tulevad.

Kui pool me jutust on aetud, saan teada, et ajal, mil me räägime, on Harkivis õhuhäire. See napp kurvapoolne ilme, naeratus, mis ilmub Stepan Pasichnyki näkku, kui küsin, kas ta mõtleb sellele, et see intervjuu võib olla tema viimane – venelaste rakett, mis majja lendab, võib selle katkestada –, ei lähe mul, ma arvan, elu lõpuni meelest. Saan taas kord aru, kui vähe tähtsust on sõnadel ja kui palju räägivad inimese silmad.

Kui raske on minna lavale inimeste meelt lahutama, kui tead, et just sellel hetkel võib rindel või pommitamisel surma saada mõni sinu sugulane, tuttav, sõber, kolleeg?

Minu jaoks on lavale minek palve. Pole tähtis, kas mängid tragöödias või komöödias. Iga lavale minek on meie jaoks palve. Me kõik teame seda igal oma mänguhetkel.

Loe edasi Stepan Pasichnyk: Ukraina teater on saanud veel üheks terrorismivastaseks relvaks, veel üheks HIMARSiks →

Margus Mikomägi

Helilooja Ardo Ran Varrese sõnul, kelle ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan” on täna Vanemuise teatri mängukavas, kummitab kodumaist ooperit hõlmikpuu sündroom*.

Meie teed Ardo Ran Varresega on viimasel kümnel aastal ikka ristunud. Tõsi, peamiselt seetõttu, et ta on olnud paljude Eesti teatri meeldejäävate lavastuste muusikalise kujunduse autor.

Kümme aastat tagasi lavastas Ivar Põllu Tartu Uues Teatris lavastuse „Autori surm”. See oli fantaasia, mis pühendatud Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale. Ardo Ran Varres tegi kaasa näitlejana. Jäi mulle sealt eriliselt meelde.

Kümme aastat kohtumisi on minus süvendanud tunnet, et vahel tahaks Ardo Ran Varresele teie öelda. Miski vana eestiaegne väärikus iseloomustab jutuajamisi temaga.

Huvitav, kuidas helilooja põhjendab seda, miks ooperis nendest asjadest, millest me enamasti omavahel räägime – armastusest ja surmast… korraga lauldakse hoopis?

Hmm…sellest saab ka tantsida, aga kuidas seda põhjendada. Ooper on muusikateatri žanr ja siin nimetuses on juba oluline ära öeldud: kohtuvad muusika ja teater. Mingis mõttes on ka lausutud sõna muusika, tal on oma rütmika ja intonatsioon… sealt ei ole väga pikk tee laulmiseni.

Loe edasi Ardo Ran Varres: Eks aeg ütle, kas miski muutub klassikaks või mitte →

Eesti venelaste arusaamad iseendast ja maailmas sündivast on väga erinevad, ütleb dokumentaalmaterjalil põhineva „#ярусский/#maolenvenelane“ lavastanud Julia Aug. Leidub neid, kes pingutavad, et saada siinse ühiskonna liikmeks. Aga inimene võib ka olla veendunud, et saab olla korraga nii Eesti kui ka Venemaa patrioot.

Leppisime Julia Augiga kokku, et ajame juttu päev pärast tema Narvas välja tulnud uuslavastuse „#ярусский/#maolenvenelane” Tallinna esietendust.

Küsin Julialt, kuidas tema päev läks, ja ta ütleb, et hommikust kuni õhtuni ilma mingi vaheajata olid tegemised. „Kõigepealt oli Eesti Draamateatris proov, siis istusin grimmis, kus mind värviti, ja siis oli intervjuu.“ See värvimise koht mind kuidagi üllatab. Küsin nagu mühakas, miks värviti. Julia seletab mulle nagu lapsele, et ta ei lasknud endale grimmi teha mitte selleks, et kohtama minna, vaid selleks, et kohtuda läbi ekraani vaatajatega. Ta andis pika intervjuu Venemaal keelatud sõltumatule telekanalile Dožd.

Klõpsan diktofoni igaks juhuks lindistama ja unustan selle kohe.

Loe edasi Julia Aug: ma ei saa sõjaga harjuda. Mida kauem see kestab, seda raskem mul on →