Muusikas sulandub ja on sulandunud kõik, mis maailmas loodud, ütleb dirigent Tõnu Kaljuste, kui temalt maailma muutuse ja muusika muutumise üle pärin. Heas muusikas on eelnevalt loodu sees. Kuidagi kinnitab see mõttekäik arusaama, milline võiks olla uus maailm.

On kevad. Tõnu Kaljuste sõidab tihti üle mere ja ütleb, et parimat looduseõpetajat kui meri ei ole. „Tajud merd. Ta ei ole mitte kunagi ühtemoodi.” Tõnu sõidab paadiga Tallinnast Naissaarele tavalise hea ilmaga 15 minutit. Viinistule sõidaks autoga kauem, küllap ka paadiga.

„Muusika on muusika. Tal on tohutu mõjuväli. Kui palju on meremaalijaid, kui palju on teoseid merest. Kas sa vaatad merd suure luksusjahi pealt või sõidad mootorpaadiga või lihtsa purjekaga, sellel nägemisel on vahe.”

Ja samas on nii tähtis, kui dirigent ütleb, et kõik jutud ümber erinevate kunstiliikide on rohkem mingisugune kunstiline viiruk. Sest igal kunstiliigil on oma keel.

Muusika suurvorm on sümfoonia, laulu suurvorm ooper. Teie olete valinud kammerkoori.

Eri Klas kutsus mind paar korda enda juurde ühe ja sama küsimusega: Tõnu, kas sa tahad saada  Gustav Ernesaksaks või Neeme Järviks? See tegelikult näitab seda maailma, mille järgi inimesed muusikas orienteeruvad. Minu jaoks on kõige huvitavam just see, mis jääb nende kahe vahepeale. See muusika, mis ei ole seotud vaid suurte eeskujudega, žanritega – sümfonism, ooper, laulupidu, seal vahepeal on minu jaoks kõige põnevam maailm.

Loe edasi Tõnu Kaljuste: Mu mõistus tõrgub küll mõtlemast sellele variandile, et me kaome  →

Maalehe endise peatoimetaja Andres Eilarti nimegeeni on sõna kunst („art“) sisse kirjutatud. Ta arvab, et selle vastu ei saa. Nüüd juhib ta Tallinnas kunstigaleriid Art&Tonic. Galeriis on viimaseid päevi uue kunstirühmituse Art!šokk näitus. Andres Eilart ütleb, et segased ajad panevad kunstnikke rühmitusi looma.

Palju paremat töökohta kui Andres Eilartil annab otsida. Ta istub ja liigub sõna otseses mõttes kunsti keskel. „Huvitav on olla omakultuuri sünni juures,” ütleb ta ise.Andresel on tehnikaülikooli majandusharidus.

Kuidas sa ennast siin galeriis positsioneerid? Oled omanik, galerist…

Olen kõik need asjad, visiitkaardil ühtegi tiitlit ei ole. Tänapäeval pole enam visiitkaartigi. Galerii kaasomanik, galerist, vajadusel kasvõi koristaja. Kõik mured ja rõõmud.

Loe edasi Art&Tonic, Art!šokk, Andres Eilart – pühapaiga vahetus →

Aleksander Ots ütleb isa Andrese ja Lembit Petersoni kõrvale oma kolmandaks õpetajaks hobuse, ruuna nimega Penton.

Kui seriaaliga asi untsu läks ja Sass oma maja-metsa maha pidi müüma, ostis ta endale auto ja haagissuvila. See autokaravan on Rootsi 1996. aasta väljalase. Kõigi mugavustega. „Ei ole vaja liiga palju asju elus,” kohmab Sass ja siis täiendab ennast: „Kohati muutuvad asjad psühholoogiliseks koormaks.” Sassi elukaaslane Mari-Leen Kaselaan pakub meile kohvi ja ütleb, et ta eelistab seekord jääda kaadri taha. Seda peab siiski sellele loole konteksti andes märkima, et ajame juttu Hobuoaasis ning Sassi ja Mari-Leenu kümme hobust söövad naise esivanemate maadel koplis. „Mul ei ole nii palju mütse, kui tahaksin neid esivanematele austuse märgiks maha võtta,” ütleb Sass.

Loe edasi Kulissidetagune jutt Sassiga ehk kestvusratsutaja Aleksander Otsaga →

Margus Mikomägi

Raamatupoes on praegu korraga müügil kahe tuntud näitekirjaniku proosa: eestlase Mart Kivastiku novelliraamat „Kikiimura“ ja leedulase Marius Ivaškevičiuse romaan „Väljaheitmine. Londoni nõel“.

Palun kirjanikest ja nende loomingust rääkida inimestel, kes neid Eestis ilmselt enim lugenud on. Tiiu Sandrak on leedu keele tõlkija, nüüd ilmunud romaan pole esimene Marius Ivaškevičiuse teos, mille ta me keelde pannud. Margit Kuusk on Tartu ülikooli õppejõud ja Mart Kivastiku tekstide toimetaja.

Mõlemad kirjanikud on teinud tavalisega võrreldes tagurpidikäike. Enamasti valmivad romaanidest teatrilavastuste tarbeks dramatiseeringud.

Nüüd on Marius Ivaškevičius kirjutanud oma kuulsa näidendi romaaniks, millel on juba ka järg.

Mart Kivastik on sarnaselt toiminud juba kümnend varem. 2014. aastal esietendus Pärnus Endla teatris ta näidend „Vares“ (Johannes Vares-Barbaruse lugu), millest 2021. aastal sai haarav romaan „Sure, Poisu!“.

Loe edasi „Kikiimura“ ja „Väljaheitmine. Londoni nõel”, naised meeste seljataga →

Avapilt 2010.aastast. Andrusega esimese Koguja raamatu esitlusel Linnateatris.

Andrus Vaarik

Margus Mikomägi on professionaalne intrervjueerija. Mina olen professionaalne intervjueeritav. Seekord, Marguse juubeli puhul, on osad vahetuses. Oleme mõlemad oma ebamugavustsoonis. Mul on kabuhirm, Marguse poolt tajun sõbralikku kaastunnet.

Margus, mis on intervjuu tegemisel kõige keerulisem?

Kõige keerulisem … Ikkagi see, et sa saaksid inimesega rääkida, mitte et sa esitad küsimuse ja tema vastab, siis järgmise küsimuse ja tema vastab. Kõige lihtsam oleks ju, et ma valmistan ette kümme küsimust, ei kuula sind, lihtsalt küsin üksteise järel neid küsimusi. Sa võib-olla räägid mingi eriti huvitava jutu mulle, aga ma ei kuula, salvestan selle, ja küsin järgmise küsimuse.

Kõige tähtsam on kuulamine. Sa ju ka kuulad publikut?

Loe edasi Vahetame osad: Andrus Vaarik küsib, Margus Mikomägi vastab →

Semiootika – tähenduse mängureeglite tundmine, annab oskuse näha läbi olukordi, kus meie meeli ja mõtet suunatakse. Ökosemiootik Timo Maran selgitab, et praegusel ajal, kus pea igal hetk püütakse meie tähelepanu, et arvamusi mõjutada või midagi ostma panna, võiks põhiteadmised semiootikast anda teatud enesekaitse või vaimse hügieeni ja olla nii kasulikud igaühele.

Pidime kohtuma Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübaraga. Kell sai viis. Seisin Linnateatri ukse taga ja see oli lukus. Helistasin Mihklile ja ütlesin, et ootan teda teatri peaukse ees. Ta lubas mulle vastu tulla. Ja siis tabasin end mõttelt, et mida tänase uue teatri direktor peab peaukseks. Minu jaoks on see uks, kust 50 aastat selle teatri etendustele ja ka kohvikusse olen astunud. Nüüd, uuel kompleksil on uksi rohkem. Milline neist täna peauks on? Rääkisin oma mõttekäigust Mihklile, kes seletas, et kui mina helistan ja ütlen peauks, siis ta teab, et pean silmas seda vana peaust, aga kui helistab mõni noorem, siis on peauks kindlasti vastavatud teatrimaja uks, kust sisenetakse suurde saali ja Taevalavale ja Klaaskohvikusse ja mitmesse kohta veel. Nii need tähendused muutuvad ja see ongi meie igapäevane semiootika.

Palusin kuuel Eesti tunnustatud semiootikul vastata küsimustele, mis aitaksid minul ja lugejal teritada oma semiootilist pilku. Küsimused olid kõigile ühesugused:

1. Kuidas seletaksite semiootika olemust?

2. Iseloomustage seda semiootilist sfääri, teemasid, millega teie kitsamalt tegelete?

3. Palun rääkige mõni semiootiline lugu?

Biosemiootik Kalevi Kull

1. On kaks suurt rühma teadusi – kehateadused ja vaimuteadused. Esimeste tuumaks on füüsika, nemad tegelevad mõõtmisega. Teiste tuumaks on semiootika, nemad küsivad tähenduste järele. Elus saavad need muidugi kokku.

Loe edasi Tähendamisi tähenduste tähtsusest, ehk sissjuhatus semiootikasse →