20 aastat tagasi kirjutatudja nüüd taas Saueaugul esietendunud näidend „Meeletu” kinnitas oma ärksuses, et Jaan Tätte on elav klassik. Tema näidend on ajaproovile vastu pidanud ja mõjub kui uus.

Üsna kindlasti on tegu õnnestumisega. Lisaks sellele, millest räägitakse, kuulub õnnestumise hulka see, kus mängitakse, ja muidugi see, kuidas mängitakse.

Linnastumine

Kui asetada see lugu hiljutise koroona konteksti, aega, kui inimesed hakkasid liikuma vastupidi pikaajalisele maalt linna kolimise protsessile, on Jaani lugu ja Pääru Oja esitus veel täpsem. Inimeste koondumine linnadesse raha ja mugavuste pärast ei ole peatunud muidugi ka pärast tõsist hoiatust. Jaan Tätte on ohu kaotada linnas kodutunne (ja sellega kõik) täpselt ära tabanud juba 2004. aasta mais – nii on „Meeletu” näidend dateeritud.

Rikas ärimees jätab kõik ja läheb üksi metsa elama. Kui ta on seal mõni aeg elanud, tahab naine lahutust ja saab, äripartner tahab kogu võimu ja saab. Külamees Uugu küsib temalt, mis mees ta on. Ilmselgelt pole keskkond sobiv, et öelda ärimees, ja nii kohmabki peategelane, et on usumees. Selline lugu.

Vahepalaks ütlen, et vaatasime Saueaugu lavastust Jaaniga koos ja ta vähemalt paar korda imestas, kui julge ta noorena kirjutades oli. Ma ei osanud küsida, et seleta. Hiljem omaette sellele julgusele mõeldes tuli pähe, et täna on aastatetagune julgus, kuidas kirjutaja suhtub sesse, mida meil nimetatakse esoteerikaks. Meeletu seal kusagil ütleb, et maal saab ta äkki aru, et peale linna – minu töö, minu auto, minu pere, minu raha… – on midagi veel. Peategelane ütleb, et tal on isegi piinlik rääkida, aga on tunne, et puud teavad ta mõtteid: „Kontrollivad neid. Tegudest rääkimata. See on umbes nii, et kui sa midagi mõtled või teed, siis tahad, et need mõtted meeldiksid …. neile tammedele.”

Ja muidugi on selles loos palju ilusat ja poeetilist. Noorena maailmaasjades vanematele teed juhatada on muidugi ka julgus.

Kadunud kodu

Miks ma arvan, et see näidend ja Margus Kasterpalu lavastus on teejuht kadunud koju. Ilmselt olen siin mõjutatud ka Valdur Mikita kirjutatust, aga usun tõesti, et eestlase geenides on alles see kodu, kus määravateks märkideks on tammed ja pirnipuu, väike järv ja oma kukeseenemets. Eestlane ei tea isegi tihti, et on oma olemuselt animist. Ei ole meiega nii, et ainult uksel hing.

Saueaugu teatritalus on see kodu vaim ja ka looduselummus olemas, mis pelutab ja meeled avab.

Ma ei teagi – ja see on hea teadmatus –, kui palju Margus Kasterpalu lavastajana ja Pääru Oja näitlejana Meeletu teejuhiks tegemisse, kui ta metsast tagasi linna tuleb , irooniaga või eneseirooniaga suhtusid. Just see ongi hea näitleja- ja lavastajatöö tunnus, kui vaatajana ja kaasamõtlejana saad aru, kuulad välja ja kahtled. Teater enamasti, hea teater seda enam, ei pea olema loosunglik.

Seisundid

„Need on hetked, kus su meeled ei tööta, kui sa oled meeletu. Siis sa oled kõigeks võimeline. Siis sa oled … meeletu….” ütleb „Meeletus” minategelane. Filosoofia on meelelaad. Meelelaad kujuneb sellest, kus elad ja kellega suhtled. Me esivanemad elasid looduses.

Leidsin oma märkmeid sirvides, et olen kusagilt üles kirjutanud teadmise, et ainult vähesed on võimelised kõrgemale tõele ligi pääsema. Äkki on selle ligipääsu olemus kontakt.

Pääru Oja on mu jaoks väga tõsimeelsel moel oma osa taga. Mängib või on nii, et usud – see, millest ta mõtleb ja kuidas tegutseb, on tema enda asi. Hea näitleja muidugi erineb teistest sellega, et oskab seda teha nii, et publik näeb ja tunneb ära. Pääru Oja on näitleja, kellel lisaks eelpool loetletud omadustele on võime kütkestada. Ei oska ja ei katsugi siin sõnastada, kui palju on tema osa selles, et Jaan Tätte „Meeletu” mõtted jõuavad publikuni nii, et saab mõelda: see teatritekst, need mõtted on aegumatud.

See, millest Pääru Oja peateglane – mulle tundub, et Jaangi – on nii mõelnud, et endalegi ootamatult otsib, on Valgus. Jumal ütles: saagu valgus ja valgus sai… See kuidagi seob meie animismi maailmareligiooniga. Animism kõikide religioonide „esiisa”. Ja soovitan vaadata, kuidas Pääru Oja silmad erinevates seisundites muutuvad, Saueaugul on see võimalus.

Otsige naist

Hea näidendi, nagu elugi, teeb heaks salapärane naine. Jaan kirjuab „Meeletusse” ootamatultki targa tüdruku. Ja toredust lisab sellele naisehakatisele, kes meest lisaks flirdile ka õpetada oskab, see, et ta ilmub eikusagilt ja kaob eikuhugi. Eks muusadega meestel võib olla nii ja naa, aga nad on ja on olnud. Neis on oma salapära. Saueaugul mängib seda valguseolendit Helo Kaplinski. Eesti lavastuste andmebaasis on Helo pilt ja sünniaeg 2001. aasta. Selline kiri ka, mis ütleb, et talle pole veel biograafiat lisatud. Tean, et Helo mängib kaasa ka Vanemuise teatris. Samas algab tema lavabiograafia just sealt Sauaeaugu vana aida eest ja see on hea algus.

Helo on Tartu Jakobi Mäe Teatristuudio I lennu vilistlane. Seda teatristuudiot juhib Vanemuise näitleja Priit Strandberg ja „Meeletu” kontekstis saab sellest rääkida mitte ainult Helo Kaplinski pärast. Nimelt mängivad n-ö kõrvaltegelasi just sealse teatristuudio noored.

Milline iroonia, et nende kohta öeldakse kavalehel: palju teisi värvikaid tegelasi. Samas on ju nii, et teatrikülastaja teab peast Katrin Pärna, Tõnu Oja ja Meelis Rämmeldit, ometi on nende nimed kõikjal kirjas. Noorte eredalt tulijate omasid pole. Ma kinnitan, et noored saavad oma tegemistega ses loos ülihästi hakkama ka juba kuulsate vanameeste kõrval. Usun, et vaataja veel kuuleb neist.

Minekud

Muu ilu kõrval ei saa ma kirjutamata jätta, kuidas on Saueaugul lavastatud minekud. See, kuidas mööda vana taluteed lähevad lahutuse saanud naine (Katrin Pärn), noorelt Meeletult tuge saanud Uugu (Meelis Rämmeld) ja kõiges kahtlev vanamees Meinart (Tõnu Oja), on omaette väärtus. Pikad minekud on uhked vaadata. Aga selliste minekuteni, et see mõjuks, tuleb ennast mängida.

Sellest, kuhu maailm läheb, on ka näidendis ja lavastuses otsesõnu juttu. Helo Kaplinski salapärane tüdruk ütleb: „Seks. (Naerab.) Sellepärast, et maailm on muutunud. Inimene on üksi jäänud. Keegi ei ütle enam inimesele, mis on õige. Kõik tahavad kuulda, et nad elavad õigesti. Et nad ei ole maailma prügikastis. Keegi ei tea enam, mis on õige ja mis on vale. Inimesed on vahel üks suur ja abitu kari, kes ei oska ise hakkama saada.”

Eraldi:

Tuukriülikond

Et lugejal ei jääks muljet, nagu oleks kannatamine, enese otsimine kuiv ja igav, toon siin eraldi välja tsitaadi „Meeletust”: „Mäletan, et oli mingi tähtpäev ja kästi kindlasti ülikond selga panna, et Aktuaalne Kaamera tuleb võib-olla filmima. Mina valisin tuukriülikonna ja et ma oleksin äratuntav, siis kandsin loosungit oma nimega pea kohal – Pääru Oja. Kooli edasi jäin ainult tänu sellele, et kui isa kooli kutsuti, siis ta ütles direktorile, et tema sundis mind niimoodi tegema ja lubas end parandada. Aitäh sulle, isa!”.

Eraldi: Meeletu

• Autor – Jaan Tätte
• Lavastaja – Margus Kasterpalu
• Kunstnik – Rebeca Parbus
• Liikumisjuht – Ingmar Jõela
• Peaosas – Pääru Oja
• Osades – Katrin Pärn, Tõnu Oja, Meelis Rämmeld, Helo Kaplinski ja palju teisi värvikaid tegelasi.

Esietendus 31. mail 2023

Ilmus Maalehes. Pildid Viio Aitsam, Margus Mikomägi ja Rebeca Parbus.