Usun, et selle juurde, mida nimetatakse klassikaliseks muusikaks juhtas mind maailma esimene progerock ansambel Emerson, Lake & Palmer. Ma ei ole kindel, et nende plaat „Pildid näituselt”, mis tehtud Modest Mussurgski geniaalse heliteose järgi 1970.aastal kohe samal aastal meile Rapla keskkkooli raadiosõlme jõudis. Küll olen ikka elus imestanud seda rockmuusika fenomeni, et vaatamata raudsele eesriidel, tungis muusika sealt läbi hetkega.

No nii, kusagil seal seitsmekümnendate alguses see muusika igatahes tuli ja elektrooniline süntesaatoriversisoon muidugi tekitas huvi originaali järele. Nii see hargnes. Kujunes teadmine, klassika ei ole midagi igavat. Ja mis lapsena omandatud jääb teadmiseks surmani. Eks ma siis nägin ka üsna hullu Modest Mussorgski pilti ja see ka meeldis. Neli aastat hiljem tuli selle sama kooseisu plaat „Tarkus” ja eks see, lisaks sisule ka nimi, on minu põlvkonna elus palju määranud.

Nüüd Estonia kontsertsaalis Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil Sergei Rahmaninovi „Klaverikontserti nr 2” kuulates, pidid tegema vastupidise tehte. Nimelt hakkas seda kuulates peas laulma Riho Sibul. „Rumal ja noor. Ma käisin üksi igal pool./ Siis polnud keegi küllalt hea. Või õiges eas…/”. Kust ma siis pidin teadma, et selle laulu orignaali „All by Myself” autor Eric Carmen ei varjagi laenu Rahmaninovilt. Riho Sibul muidugi laulab selle nii enda omaks, et kõik maailmakuulsused esitajad jäävad varju. Vist ei ole seegi siin ülearune öelda, et laulu originaal salvestati seitsmekümnendate aastate alguses.

Ma taasvaimustusin ERSOst ja Lepo Sumera sümfooniatest aasta alguses kui esietendus Ene -Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Macbeth”. Nüüd Odessa Classics lõppkontserdil sain veelkord kinnitust oma uhkusele. Kuni meil on selline tipporkester, kes ei pea ellujäämiseks tegelema populismiga, on meil olemas ka oma riik.