Rein Lang: Inimestevahelised suhted baseeruvad väärtustel, mitte mingitel tsirkulaaridel

Rein Lang on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude ja olnud kuus aastat Eesti justiitsminister. Tema ettepanek on teha me riigis kapitaalne õigusrevisjon ja ebavajalikud seadused tühistada.

Meie ühiskonna hädades on paljus süüdi ABS. Rein Lang kasutab sellist kolmetähelist pidurit tähistavat väljendit, mis tähendab administratiiv-bürokraatlikku süsteemi. „See tuleks maa sisse tampida. Aga ükski asi demokraatias ei juhtu, kui ei teki sotsiaalset tellimust, kui inimesed ei ole seda meelt, et nii olla ei saa.” Räägime õigusfilosoofiast, seadustest ja nende kujunemise alustest.

Rein, kas õigusfilosoofia on meil ja maailmas üldse ära unustatud?

Üks suhtumine on tõesti selline, et pistke üldse oma seadused kinga sisse, äkki näete pikem välja. Meil on siin oluline asi siin ajada, ärge segage oma õigusega. See tekitab õigusriigi osas muret.

Jah, õiguskantsleri kantselei hoiab üleval õigusfilosoofilist lähenemist, aga sellest võib väheks jääda. Teine, ja eelmisele vastupidine, tendents on meil meeletu tahtmine reguleerimisega üle reageerida. Neid näiteid on ka palju. Aastaid tagasi oli Kohtla-Järvel paaril venelasel külm ja kohe üks poliitiline partei teatas, et lahendame asja ära – teeme seaduse! On tahe, et iga ühiskondliku suhte jaoks peaks olema seadus ja seaduse alusel veel ka mingi määrus vastu võetud. Õiguslik keskkond täitub erinevate tsirkulaaridega. Seegi on hirmutav.

Too mingi näide?

Ameerika Ühendriikides liiklus põhineb kuuel reeglil. Eesti liiklusseaduses on 281 paragrahvi, milles on kirjas tuhatkond normi. Kas Ameerikas on võimatum liigelda sellepärast? Oleme kuskil läinud ikka täiesti rappa – seaduste tootmises.

Kas see ei ole ka Euroopa Liidu probleem?

On. Euroopa Liidus ollakse väga tugevalt saksa positivistlikku usku, et kõik ühiskondlikud suhted võiksid maksimaalselt olla seadustega kaetud. Aga Eestis on see omandanud lausa haigusliku mõõtme. Täiesti mõttetuid seadusi muudkui tuleb ja tuleb, täiesti mõttetuid! Inimesed tegelevad nende väljatöötamisega, nende kooskõlastamisega, hiljem nende rakendamisega. Ja siis nende põhjal ka kohtuvaidlustega. Inglise keeles on hea sentents: this is not the way how to run a railroad, mida ma tõlgiksin: see pole viis, kuidas hoida käigus raudteed.

Inimestevahelised suhted baseeruvad eelkõige väärtustel, mitte mingitel tsirkulaaridel. Väärtuspõhiselt me ju tegelikult igapäevaselt toimetamegi ega mõtle niivõrd nende tsirkulaaride peale. Kui kellelgi tekib kihk hakata seadust või määrust kirjutama, tuleks enne esitada endale küsimus: Kas ilma ka kuidagi saaks? Ma arvan, et kui sellele küsimusele paar tundi vastust otsida, oleks meil neid tsirkulaare kõvasti vähem.

Jah, nii ka saab mõelda, et tsirkulaare ehk siis seadusi on vaja kurjategijatel, et nad teaksid ja oskaksid neist mööda hiilida.

Kuigi Sa viskad küünilist nalja, siis selles väites on oma tõetera. Tavamõtlemine ütleb, et mida rohkem on seadusi, seda vähem on konflikte, sest inimesed loevad, mida võib ja mida ei või, ja ei satu konflikti. Tegelikkus ongi vastupidine: mida rohkem on igasuguseid tsirkulaare, seda rohkem on nende tõlgendusi ja sellega ka konflikte. Sulid ja lollid on seaduste tõlgendamisel ülimalt leidlikud. Me peaks kuidagimoodi seda sasipundart hakkama lahti harutama.

Milline see tegevus oleks?

Minu ettepanek on teha kapitaalne õigusrevisjon. Tühistada kõik mittevajalikud seadused ja määrused lihtsalt ära.

Teine asi on veel – uute seaduste vastuvõtmisel peaks kehtestama sellise reegli, et kui nad puudutavad turgu ja vabade inimeste toimetamist ehk eraõiguslikku poolt, siis nende kehtivusaeg ei peaks olema mitte lõpmata, vaid piiratud. Ütleme viieks aastaks ja kui kolm aastat on seadus kehtinud, siis peab keegi vaatama, milline on olnud selle seaduse toime. Hindama seda, kas eesmärgid, mis seadusega püstitati, on saavutatud või on olnud hoopis vastupidine efekt. Selle hindamise alusel saab parlament otsustada, kas seaduse kehtivust pikendada, muuta või see tühistada.

Meil on eelmise sajandi üheksakümnendatest pärinevaid õigusakte, mille toimet keegi pole uurinud. On siis midagi paremaks läinud või ongi tegu ABS piduriga?

Kas juriidiliselt on väga keeruline seadust tühistada?

Ei ole. Meil on riigis muide olemas selline institutsioon, mille nimi on justiitsministeerium. Justiitsministeeriumis on õiguspoliitika osakond. Ma mäletan, et seal mingitel aastatel töötasid Eesti kõige andekamad juristid. Me tegime seda analüüsi, esialgne nimekirigi oli valmis, aga valimised tulid peale ja kõik soikus.

Tüüpiline, mis?

Iseenesest see ei ole mingi kaelamurdev ülesanne. Aga sellega peaks tegelema.

Seaduse muutmise seaduse seadus… ajab pea segamini küll?

Ajab, aga meil on olemas fantastiline tööriist Eestis, mis on minu hinnangul maailma kõige parem – Riigi Teataja. Sa võid 24 tundi ööpäevas tasuta kätte saada iga seaduse selles redaktsioonis, milles ta parajasti kehtib. Ja sa saad ka need redaktsioonid kätte, mis kehtisid sellel momendil, kui sul tekkis mingi konflikt. See on uskumatult hea tööriist. Selle üle võiks uhke olla ja seda võiks veel edasi arendada. See tööriist võimaldab üsna lihtsalt ka üles leida vastuolud õiguses.

Ma ei saa aru.

Näiteks looduskaitselistest vaidlustest tulenevad suhted. Seal võib olla niimoodi, et kaks advokaati kohtus peksavad vastu lauda erinevaid õigusakte, küll vabariigi valitsuse määrusi ja ministri määrusi, mis on omavahel vastuolus. Üks pool ütleb, et mul on õigus, näete, siin on kirjutatud nii. Teine pool näitab ja ütleb, et õigus on hoopis minul, sest siin on kirjas nii. Keegi peaks lõpuks selle pusle lahti harutama…

…keegi?

Justiitsministeerium. Nagu rahandusministeerium on olemas selleks, et tagada, et riigi varad oleks korralikult hallatud, et eelarve oleks tehtud mõistuspäraselt ja nii, et igaüks aru saaks, mis sinna kirja on pandud. Rahandusministeerium peab täna hoolitsema ka avaliku teenistuse eest. See on seadusega pandud ülesanne. Mina ei ole kuulnud, et ta midagi olulist selles liinis teeks.

Oidsalu kirjutab pseudokonkurssidest, inimesed on vihased, et kuidas ikka see konkreetne tüüp parajasti mingisse ametisse sai. Seda peaks analüüsima! See on igapäevane riigi tegevus – keegi teeb midagi, millel on tähendus. Aga ei tehta, sest sellele ei ole sotsiaalset tellimust. Valijad ei nõua, minister ei anna korraldust, kui valijad ei nõua, ajakirjandus ei avalda survet. Milleks siis teha! Palju lihtsam on tekitada mingi järjekordne toetus.

Tuleme seaduste juurde tagasi.

Vahepeal mindi teise äärmusesse – öeldi, et peaks matemaatiliselt poole võrra vähendama seaduste vastuvõtmist. No niisuguse asjaga ka kaugele ei purjeta. Üks suur mootor õiguse tootmises on Euroopa Liit. Sealt tulevad otsused ja meie oleme otsustanud, et kanname need Eesti seadustesse üle. Minu meelest on see õige – eestlane saab omaenda seadustest eesti keeles aru, mida võib ja mida ei või.

Kui me teeksime nii, et Euroopa Liidu õigus on siseriiklikust eraldi ja seda tuleks otsida eraldi allikatest, siis see lööks pildi veel palju segasemaks. Ehk siis teatud määral tuleb see seadusevabrik ära kannatada.

Kui aga analüüsida seda Euroopa Liidu õiguse ülevõtmist põhjalikumalt, ilmneb, et selle varjus üritab kohalik ABS sageli seadustada mingeid omaenda nägemusi, millel ülevõetava direktiiviga pole mingit pistmist. Eesti parlamendil peaks olema oskusteave sellised trikid ära tunda ja need kuu peale saata. Pahatihti lähevad aga saadikud põlema hoopis asjade peale, millele nad juba ammu on ise andnud oma õnnistuse, kinnitades meie riigi positsioone ühe või teise õigusliku initsiatiivi osas.

Mis need põhiväärtused on seadust silmas pidades?

Majanduse puhul – me oleme valinud turumajanduse ja selle aluseks peab olema vaba ja aus konkurents. Ameerika Ühendriikides suvalise osariigi kõige tähtsamas administratiivkvartalis on kõige ilusam maja kapitoolium, kus on parlament. Teine ilusam maja on kohtumaja ja siis tulevad suured konkurentsi, kindlustuse, panganduse järelevalve hooned. Need on täis mingeid vendi, kes kogu aeg jälgivad, et sikku ei tehtaks.

Aga meil… konkurentsiamet on üleüldise irvitamise objekt. Nii ei saa olla. Mina loodan, et pärast sealse juhtkonna vahetust hakkavad nüüd tekkima mingid muutused. Seda, mis seal viimased kümme aastat on toimunud, olen ma hinnanud kui erakordselt huvitavat eksperimenti – pidada turumajanduslikku ühiskonda ilma konkurentsijärelevalveta.

Kõik see, millest sa räägid ja mis muutuma peaks, on võimaldanud kõikvõimalike juriidikaga tegelevate eraasutuste teket. Tallinn on neid täis.

Jah, aga seda ma võin ka jälle kinnitada oma eelmise eluaja ameteid silmas pidades, et Eesti advokaadid ja õigustaustaga inimesed kindlasti ei ole huvitatud sellest meeletust seaduste paljususest.Eks see muuda ka nende elu raskemaks. Kui sul väikese konflikti lahendamiseks tuleb läbida hunnikute kaupa mingit materjali, siis see ei ole väga meeldiv tegevus. Selgus on ka nende huvi.

Samas on see raha vool nende veskile. Kuidas õigusfilosoofiliselt seletada, et aus advokaat kaitseb küünikust korruptanti?

See on tema ülesanne. Mis on kriminaalprotsess? See on oma olemuselt riik versus üksikisik. Riigil on alati tuhat korda rohkem ressurssi ja võimalusi kui üksikisikul. Kui riigis on mingisugune hälve tekkinud ja ta tegelikult käitub selle üksikisiku suhtes ebaõiglaselt, siis üksikisikul peab olema võimalus ennast selle ebaõigluse eest kaitsta. Vaat see ongi advokaatide ülesanne.

Nii.

Mida tugevam on õigusabisüsteem, seda õnnelikum on ühiskond. Näiteks Skandinaavia riikides on õiguskonfliktid märksa haruldasemad kui Eestis, aga seal on ka erakordselt tugev õigusabimaailm.

Mis on Soome eripära? Soomes on just see riigi tagatud õigusabi karistusõiguses ülikõval tasemel. Eks ta ole Ameerikas ka – alati loetakse pätile ette tema õigused, milles sisaldub see kuulus lause, et sul on õigus advokaadile ja kui sa ei jaksa seda ise osta, siis riik annab sulle. Riskid, et riik ebaõiglaselt käitub eraisiku suhtes on palju väiksemad kui nendes riikides, kus eraisik on kuidagi jäänud vähem kaitstuks.

Kas Eestis on see oht?

Eestis on täna just see oht, et eraisik jääbki kaitseta, kuna riik on otsustanud, et ta ei maksa selle määratud kaitse eest õiglast hinda. Järelikult tõsine advokaat seda tööd teha ei taha ja see kanaliseerub mingite teisejärguliste õigusnõustajate kätte. Ja neil on tihtipeale üksikisiku õigustest täiesti savi. See nõrgendab üksikisiku positsiooni riigi vastu. Riigil võib tekkida sellises olukorras – see on paraku inimloomusesse sisse kirjutatud – soov katsetada piire, süüdistada kedagi ebaõiglaselt. Väikestes ühiskondades on see eriti terav probleem, sest siin kõik kõiki tunnevad ja vastamisi vannuvad.

Kui nüüd prokuratuuri peaks sattuma keegi lurjus, kellel on mingi selline maailmavaade, et tema ülesanne ongi lugupeetud arste või linnavalitsuse liikmeid trellide taha toimetada, siis tema käes on selleks suur riiklik ressurss. Teisel poolel pole piisavalt ressurssi ja võimalust ennast kaitsta ning võibki juhtuda, et tegelikult mitte riik, vaid riigi teatud esindajad saavutavad oma tahtmise. Ma olen Tartu suhtes muide väga mures.

Tartu?

Tartu prokuratuur on tulede ja vilede saatel süüdistanud küll arste, küll linnavalitsejaid. Ja enamus neist suurt tähelepanu pälvinud asjadest on neil käes tühjaks visisenud. Sõltumatu kohus on inimesed õigeks mõistnud. Aga nende asjade autorite vastutus? Kuidas heastada inimestele nende ebaõiglase süüdistamisega tekitatud kahju? Ja milline on kogu ühiskonnale sellise jamaga tekitatud kahju? Ma ei näe, et keegi täna tegeleks selle juba pea kümme aastat kestnud puntra harutamisega. Pigem üritatakse seda mingite trafaretsete loosungite saatel lihtsalt unustada. Öeldakse aga, et süües kasvab isu ja ilusaks näiteks on siinkohal prokuratuuri initsieeritud ajakirjanike trahvimine. Liikumine vales suunas.

Riigikohus on ka Tartus.

Riigikohus ei sekku sealse prokuratuuri toimetamisse. Riigikohus lõpuks mõistab inimesed õigeks, aga see kõik kestab jumal teab mitu aastat.

Kajar Lember oli nii kõva vend, ütles, et tema on nõus ka 10 aastat kohut käima.

Ta oli ja on ka ettevõtja ja küllap siis ka selleks võimalused.

Jah, aga mis siis saab, kui inimesel ei ole sellist raha ega võimalusi? Tallinnas menetletakse juba poolteist aastat kriminaalasja, milles kahtlustatakse arste riigihangete korra rikkumises. Menetlus käib avalikult, suure kolinaga ajakirjanduses, aga kellelegi süüdistust esitatud ei ole. Küll aga tehakse telesaade, kus kolme kahtlustatava pildid ilusti ekraanil. Aga kui selgub kohtus, et kuritegu polnudki või polnud need konkreetsed arstid süüdi? Korruptsioonivastane võitlus ei saa seisneda hirmu õhkkonna tekitamises – parem ärme tee midagi, sest mine sa tea, mis sellest prokuratuur arvab!

Too veel mõni näide?

Võtame kurikuulsa Porto Franco loo. Prokuratuur levitab narratiivi, et ettevõtja oli valmis andma miljoni altkäemaksu 700,000 eurot maksva hüve eest. Päris naljakas ju!

Prokuröre ja advokaate koolitatakse meil ju ühes koolis.

Jah. Aga see pole probleem. Probleem on nende staatuses. Ameerika Ühendriikides saab jurist praktiseerida prokuröri või advokaadina kui ta kuulub osariigi Bar´i (meie mõistes Advokatuur). Selle liikmeks saab vastava eksami läbimisega. Selles organisatsioonis kehtivad ühtsed õigusfilosoofilised tõekspidamised. Minu hinnangul ongi see teinud Ühendriikidest õigusriigi.

Miks?

Sest – nagu juba korra ütlesin – on kriminaalprotsessi olemuslik loogika on riik versus üksikisik. Ameeriklased ütlevad people versus üksikisik ehk inimesed (rahvas) versus ükskisik. Nad lähtuvad sellest, et inimeste esindaja on samasugune advokaat nagu üksikisiku esindaja, ainult üks süüdistab ja teine kaitseb. See on võistleva menetluse alus. Mina tahtsin koos Märt Raskiga hirmsat moodi saavutada Eestis seda, et tekiks ka ühtne advokatuur. Advokaadid olid sellele kõvasti vastu. Nemad ütlesid, et prokuröride mõtteviis Eestis ei ole… et nende õigusfilosoofia on teistsugune.

Mis see teistsugune ikkagi on?

Nad tajuvad ennast mitte õigluse jumalanna käsilastena, vaid riigi käepikendusena ja nende ettekujutus on, et neid hinnatakse kui nad kellegi kinnimajja viivad. Väga halb maailmapilt.

Eraldi:

Elu peeruvalgel

Rein Lang

Elektriga on niisugune asi, et seda kotiga kauplusest ei õnnestu koju tuua. Kui me räägime sellest, et inimesed võiksid elada kogu Eestis, siis teed ja elekter on see infrastruktuur, ilma milleta tänapäeval läbi ei saa.

Elektrijama on kestnud aastakümneid. Tänane situatsioon on jätkusuutmatu. Iga kord, kui suvel on äikesetorm, kuuleme, et tuhanded majapidamised on ilma elektrita päevi. Kui talvel sajab lund ja – veel hullem – jäitevihma, siis on sama asi. Kuskil on lühis. Mäletan hästi neid jutte, et peame ära lahutama elektritootmise selle jaotamisest. Peab olema konkurents. Jaotusvõrk peab olema motiveeritud, et ta osutab inimestele teenust, et talle on kunded olulised. Ma maksan võrgutasu nagu surnud hobust iga jumala kuu. Ja mul on see küsimus: mis ma vastu saan? Vastu saan irvitava ABSi. Kui ma nende poole pöördun, öeldakse mulle, et me asume teie probleemi lahendama ja siis see sureb kuskil. Ei mingit koostööd. Räägid neile nagu naelakastile, et tulge, võtke see puu maha, see kukub ühel hetkel liini peale. Ei miskit. Ilmastik olevat ettearvamatu ja raha on vähe. Kui lugeda tähelepanelikult Elektrileviga sõlmitud lepingut, mille sõlmimise alternatiiv on elu peeruvalgel, selgub, et nemad ei vastuta tegelikult millegi eest ja sina maksad.

Ma pean tegelikult Eesti riigiaparaadist väga lugu. Arvan, et seal töötab väga suur hulk väga kompetentseid, väga arukaid ja väga kenasid inimesi. Kui aga need ABSi ehk siis administratiiv-bürokraatliku süsteemi ilmingud kuskilt välja tulevad, siis on väga kurb. Inimesed laiendavad selle kogu riigile, mis siis, et seda ABSi loogikat on ainult mõnes kohas. Kahjuks on ABS-l omadus kasvada kui pole aednikku.

Ilmus pisut lühemana Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.