Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Sõnavabadus ja harvester ühes pildis

Raplamaal Kuusiku lennuvälja taga metsas möriseb harvester. Ministrikandidaat Kuusik on enne kanditaadiks saamist joomise jääknähtudega rooli istunud ja politseile vahele jäänud. Sisuliselt peaks ja võiks metsades olla raierahu. Pesitsemise aeg on looduses.

Istun oma vanade sõpradega nende metsa ääres asuva kodu terrassil. Sõbra naine räägib, kuidas ta oma lapselapsele päev tagasi seletas, et see, mis metsas möriseb, ei ole kuri loom.

Sõber räägib karismaatilistest juhtidest. Ta peab silmas Mart ja Martin Helmet. Rohkem neid Eestis ei olevat praegu. Vilja Kiisler on just teatanud, et lahkub Postimehest erimeelsuste pärast peatoimetaja Peeter Helmega. „Ahto Lobjakas tuleks ka lahti lasta nüüd,” arvab sõber. Mina mõtlen siis omaette, kust kohast saaks keegi Lobjakat lahti lasta üldse. Et pigem saab teda keelata…

Ka see mõte kõlab me õhtuses vestluses, et erastruktuur tehku mis tahab, riigi rahastatud ülikoolides peaks kord valitsema. Ja kord tähendab… no me ei lähe oma õhtuhaku vestluses nõnda kaugele. Püüan hoopis selgitada, et Vija Kiisler on tark ajakirjanik, kes on olnud võimuliialduste suhtes kriitiline ammu enne EKRE sündi.

Enne kui me jõuame minna omavahel teravaks ja ajakirjandusvabadusest rääkima hakata, lendavad haned metsa taha – loojuva päikese eest mööda. Nad häälitsevad just nii palju, et neid ei saa märkamata jätta. Loe edasi Sõnavabadus ja harvester ühes pildis

Kinos võidutseb„Tõde ja õigus”, teatris „Kalevipoeg”

See, et me eestlastena oma identiteeti kaotama oleme hakanud, peegeldub ka meie noorte loomingulistes valikutes. Kuulasin ühte lühikest intervjuud, kus eile oma esimese lavastuse „Kalevipoeg” eest teatriaasta lavastajapreemia saanud Karl Laumets rääkis üsna samasugust juttu nagu filmi ”Tõde ja õigus” lavastaja Tanel Toom. Noorte jutu saab kokku võtta üsna üheselt – koolis rikuti nende ettekujutus me rahva tüvitekstidest ära. Need tundusid igavad ja ajast-arust. Kui aga tuli süvenemise aeg, osutusid nii Kalevipoja lugu kui Tammsaare saaga pööraselt põnevaks, huvitavaks ja inspireerivaks. See annab mu meelest märku sellest, et kirjanduse õpetamisega ei ole meil koolides kõik korras. Äkki polegi muud viga kui see, et ei leita aega süvenemiseks. Hea, et noored mehed sellest hoolimata selle aja nüüd leidnud on. Äkki leiab me rahvas tänu neile ennast taas eestlastena üles.

Mind vahest kõige erilisemalt liigutab ja rõõmustab teatrikunsti eriauhind, millega teatriliidu juhatus tõstab esile Linnateatri kauaaegse direktori Raivo Põldmaa Loe edasi Kinos võidutseb„Tõde ja õigus”, teatris „Kalevipoeg”

Puumees esietendus

Puumees eile (Esietendus 2.märts Tartu Uus teater): Kristjan Suits, Tanel Kadalipp, Rene Liivamägi, Epp Peedumäe, Margus Mikomägi, Anneli Rahkema, Helgur Rosenthal ja Henri Otsing.

Puumehed kõik natuke ja natuke rohkem, ka need, kes naised. Ei saa teid peast välja, olge kõik kiidetud ja tänatud. Hea, et kohtusime.

Pildistas Viio Aitsam.

Raamat isemõtlejale pälvis suurt tähelepanu

Eile esitles sihtasutus Ülo Vooglaiu mõttepärand Tallinnas Kirjanike Majas Ülo Vooglaiu uut raamatut „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”. Esitlus kujunes sündmuseks, kuhu kogunes väga suur hulk huvilisi – ühiskonnategelasi, poliitikuid, teadlasi, Ülo Vooglaiu õpilasi, sõpru, tuttavaid jm.

„See raamat ei ole õpik,” rõhutas Ülo Vooglaid ise. Tegu on teosega, kust leiab mõtlemis- ja aruteluainest, pidepunkte, lähtekohti igaühele, kes tahab olla kodanik selle sõna tegelikus mõttes, kes tahab hoida Eestit ja teha kõik selleks, et elu Eestis oleks parem.

Esitlusel sõna võtnud Hannes Tamjärv pakkus, et raamatu sisu võiks kujuneda omavaheliste vaidlemiste (arutelude) objektiks. Tamjärv ütles, et ta ise on lugemisega poole peal ja loeb raamatut kui poeemi, millel eriline tähtsus ja tähendus.

Ise mõtelda soovijate käsiraamatusse on koondatud Ülo Vooglaiu ühiskonnakäsitluse peamine sisu koos selgituste, näidete ja joonistega. Lugeja leiab raamatust hulgaliselt ka neid rõhutusi, mis meile, eestlastele olid enesestmõistetavad mitukümmend aastat tagasi, kui alles hakkasime oma riiki taas üles ehitama, kuid mis nüüdseks on ajalikes askeldustes jäänud tagaplaanile.

Üks tähtsaid rõhutusi, mille avastab õige pea igaüks, kes raamatu avab, on, et meie riik pole mitte ainult riigikogulaste või valitsuse käes, vaid meist igaühe käes – kodanikuks kujunemine algab kodust ja vastutus Eesti eest lasub tegelikult meist igaühel.

Lõhkikülmunud raudteerööbas

Vana sõber kirjutab, riputades maailmale märke külge. Arutleb, et teatrimaailm on mage. Sellepärast mage, et ei räägita piisavalt keskkonnauudistest ja maailma ülerahvastusest. Ma rehman selle jutu peale käega.

Raudtee ja molbert

Mõtlen pealinna raudeetejaamas lõhkikülmunud rauast. Tartu Vanemuises, Sadamateatris tuli just välja lavastus, mida tahan näha sellepärast, et nägin lavakujunduse fotosid. Kunstnikuks on Kristjan Suits, kes on hetkel paljule muule lisaks ka Tallinna Linnateatri kunstnik. Ja ta viimase lavakujunduse pildil näen raudteesilda. Nagu filmis. Olen elus ennegi mõelnud raudteest, mis kulgeb kaugusesse. Selle mõttekäiguni tõtt öelda pole küündinud, et raudteerööpad puruks külmuvad.

See, et maailm valetab, ei ole uudis. Uudis on see, kui keegi räägib tõtt. See on – mulle nii tundub – kõige iseloomustavam praeguse aja tunnus. Kliimamuutustele saab ju külge riputada kõik me aja vead, humanismi puudused ja kurjaks muutunud inimsuhted. Püss peab täpselt laskma, teda ei kasutata löömiseks. „Julm mõrvar Hasse Karelsson paljastab kohutava tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal” (ikka see Sadamateatri etendus) on pealkiri, mis mind tõepoolest vaatama kutsub. Hea pealkiri.

Toosama teatrikunstnik Kristjan Suits rääkis loo oma lapsepõlvepildist, millest ma enam ei oska distantseeruda. Nimelt nägi ta lapsena oma naabertalus, kuidas kirjanik kirjutas. Kirjanik Nikolai Baturin oli kirjutanud, seistes molberti taga püsti. Nagu maaliks, kuid tegelikult kirjutas.

See on Kristjani pilt, aga ei anna mulle rahu. Mõtlen kummalisusest ja kaduvusest. Veider pilt ju – ei anna seletada. Mõte jookseb taas ja taas sinna, et mis määrab lapse eluraja. Mis on taoliste molberti taga kirjutavate meeste sisu? Kas neid on veel? Kas elame enda jaoks või selleks, et parandada rauast raudteerööpaid? Loe edasi Lõhkikülmunud raudteerööbas

Jumalat ei ole kodus, kunagi

Mõtlesin pikalt, kas julgen tunnistada, et hirm hommikuti vannivett jooksma pannes see unustada ja naabreid uputada on mul suurem kui see, et vabariigi valitsus kukub ja tuleva aasta eelarve jääb vastu võtmata.

Musta Kasti teatri noorte meeste jõulisi patriitsinägusid ja -tegusid vaadates – nad olid oma mõttetöö aluseks valinud eksistentsialist Albert Camus´ näidendi „Caligula”, mõtlesin, miks eksistentsialism kui mõttesuund haarab just noori, seal kusagil pealt kahtekümmend inimesi. Et miks mind just selles eas võlus „Sisyphose müüt”? Loe edasi Jumalat ei ole kodus, kunagi