Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Maailm põleb, peame piiri

See mailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma.” Nii laulab Priit Pedajas filmis „Laanetaguse suvi” (1980). Kui kuumalained maailmas panevad me planeedi põlema, kas siis on paslik jaurata selle üle, kas kliimamuutused on saanud alguse inimeste tegevusest või mitte? Põlengud Türgis ja Kreekas. See, mis sündis läinud aastal Austraalias. Põlenud kängurud võiks olla ju paras hoiatus meile. Loe edasi Maailm põleb, peame piiri

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt

Margus Mikomägi

Mida kõrgemalt lendad, seda valusam on alla kukkuda. Eelmises Maalehes ütles ettevõtjast kultuuritoetaja Allan Kaldoja muuhulgas, et tänapäeval mõeldakse ametkondades ideede elluviimise asemel kahjuks üha rohkem sellele, kuidas mitte vigu teha. Just see jupijumalate JOKK-käitumine takistab elu edenemist.

„Ma ei saa koera puuri. Ja jääbki maale sõitmata, lähen homme,” kirjutab sõber mulle hilisõhtul linnast, kui mina maal äikest ootan. See on seesama sõber, kellega me paar päeva tagasi arutasime, kas ja kes meil on arvamusliidrid. Ma talle ei ütle, aga seekord osutus tema arvamusliidriks ta tark spitz . Arvas, et ei ole vaja õhtul maale sõita ja nii ka läks. Toomas Hendrik Ilves sellest seigast ilmselt ei arvaks midagi. Lennart Meri, arvan, ikka midagi vaimukat ütleks. Loomade ja inimeste suhetest ehk kõneleks ja sellest, et me inimesed ka elajad oleme.

Institutsionaalne kius Loe edasi Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt

Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

2017. aastal julgesin Sirje Endre pealekäimisel helistada Ita Everile ja kutsuda teda oma raamatu „Kaksteist armastavat naist” esitlusele Raplasse. Asjade käigust ette rutates – ta nõustus ja tuli. Ma peale käima ei pidanud. Näitleja ütles, et polegi väga ammu Raplas käinud. Küsis, kes veel tuleb, ja kui kuulis, et oma nõusoleku on andnud ka Mari Lill, siis rõõmustas. Loe edasi Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole? Loe edasi Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis