Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Aime Undi elustav teatrikunst

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Loe edasi Aime Undi elustav teatrikunst

Surnud suurmehed elavad edasi

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud ja meisterlikult lavastatud romaan. Kas Johannes Vares Barbarus oli suurmees või kaabakas? Piibe teater mängib Voose Päikesekodus lugu maailma Kristjanist. Olüpiavõitja Kristjan Palusalu sai Pätsult talu, aga tal ei lastud olla õnnelik?

Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist, raamatud nii Pansost kui Irdist, teatrilavale on jõudnud Konstatin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Oravaga meid laval rõõmustanud. Vaimude tunnis on Mati Unti meeles peetud, oli suurlavastus Jaan Krossist… Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünnipäeva tähistamine ja olen kuulnud kahte plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Muidugi ei ole võimalik vaadata mööda kirjastuse Ilmamaa hiigelsarjast Eesti mõttelugu.

Sure, koer! Loe edasi Surnud suurmehed elavad edasi

Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole

Külaülikooli varalahkunud eestvedaja ja looja Vahur Tõnissoo auks korraldasid tema lähedased Valtu seltsimajas koolipäeva. Peatsete kohalike valimiste valguses tõstan selles loos esile loengu, milles semiootik ja ökoloog kõnelesid koostööst looduses.

Olgu kohe ära öeldud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerijaid ma Kaereperes Valtu seltsimajas olnud klassiruumis ei märganud. Kohal olid Ööülikooli tegijad Külli Tüli ja Jaan Tootsen, kes loengud lindistasid. See vähemalt jättis lootuse, et tasakaalu, loomingulisuse, loodushoiu ja koostöö mõtted jäävad alles ja levivad laiemalt.

Äsja ilmus Hooandja portaali toel Pentti Linkola (1932–2020) raamat „Teisitimõtleja märkmed”. Linkola oli keskkonnakaitsja, filosoof, kes elas kalamehe elu looduses. Kirjutas maailma ähvardavast ökokatastroofist juba alates eelmise sajandi kuukümnendatest aastatest. Linkola on kahel korral valitud Soome kümne mõjukama mõtleja hulka. 2004. aastal valiti ta Soome raadio rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka.

Raamatu tõlkija Priit-Kalev Parts kirjutab eessõnas, et Linkolat on nimetatud kommunistiks ja fašistiks, konservatiiviks ja patriarhiks. Linkola ise ütles selle peale, et neil nimetamistel pole planeedi saatuse seisukohast mitte mingit tähtsust. Loe edasi Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole

Maailm põleb, peame piiri

See mailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma.” Nii laulab Priit Pedajas filmis „Laanetaguse suvi” (1980). Kui kuumalained maailmas panevad me planeedi põlema, kas siis on paslik jaurata selle üle, kas kliimamuutused on saanud alguse inimeste tegevusest või mitte? Põlengud Türgis ja Kreekas. See, mis sündis läinud aastal Austraalias. Põlenud kängurud võiks olla ju paras hoiatus meile. Loe edasi Maailm põleb, peame piiri

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt

Margus Mikomägi

Mida kõrgemalt lendad, seda valusam on alla kukkuda. Eelmises Maalehes ütles ettevõtjast kultuuritoetaja Allan Kaldoja muuhulgas, et tänapäeval mõeldakse ametkondades ideede elluviimise asemel kahjuks üha rohkem sellele, kuidas mitte vigu teha. Just see jupijumalate JOKK-käitumine takistab elu edenemist.

„Ma ei saa koera puuri. Ja jääbki maale sõitmata, lähen homme,” kirjutab sõber mulle hilisõhtul linnast, kui mina maal äikest ootan. See on seesama sõber, kellega me paar päeva tagasi arutasime, kas ja kes meil on arvamusliidrid. Ma talle ei ütle, aga seekord osutus tema arvamusliidriks ta tark spitz . Arvas, et ei ole vaja õhtul maale sõita ja nii ka läks. Toomas Hendrik Ilves sellest seigast ilmselt ei arvaks midagi. Lennart Meri, arvan, ikka midagi vaimukat ütleks. Loomade ja inimeste suhetest ehk kõneleks ja sellest, et me inimesed ka elajad oleme.

Institutsionaalne kius Loe edasi Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt