Puumees eile (Esietendus 2.märts Tartu Uus teater): Kristjan Suits, Tanel Kadalipp, Rene Liivamägi, Epp Peedumäe, Margus Mikomägi, Anneli Rahkema, Helgur Rosenthal ja Henri Otsing.
Puumehed kõik natuke ja natuke rohkem, ka need, kes naised. Ei saa teid peast välja, olge kõik kiidetud ja tänatud. Hea, et kohtusime.
Pildistas Viio Aitsam.
Eile esitles sihtasutus Ülo Vooglaiu mõttepärand Tallinnas Kirjanike Majas Ülo Vooglaiu uut raamatut „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”. Esitlus kujunes sündmuseks, kuhu kogunes väga suur hulk huvilisi – ühiskonnategelasi, poliitikuid, teadlasi, Ülo Vooglaiu õpilasi, sõpru, tuttavaid jm.
„See raamat ei ole õpik,” rõhutas Ülo Vooglaid ise. Tegu on teosega, kust leiab mõtlemis- ja aruteluainest, pidepunkte, lähtekohti igaühele, kes tahab olla kodanik selle sõna tegelikus mõttes, kes tahab hoida Eestit ja teha kõik selleks, et elu Eestis oleks parem.
Esitlusel sõna võtnud Hannes Tamjärv pakkus, et raamatu sisu võiks kujuneda omavaheliste vaidlemiste (arutelude) objektiks. Tamjärv ütles, et ta ise on lugemisega poole peal ja loeb raamatut kui poeemi, millel eriline tähtsus ja tähendus.
Ise mõtelda soovijate käsiraamatusse on koondatud Ülo Vooglaiu ühiskonnakäsitluse peamine sisu koos selgituste, näidete ja joonistega. Lugeja leiab raamatust hulgaliselt ka neid rõhutusi, mis meile, eestlastele olid enesestmõistetavad mitukümmend aastat tagasi, kui alles hakkasime oma riiki taas üles ehitama, kuid mis nüüdseks on ajalikes askeldustes jäänud tagaplaanile.
Üks tähtsaid rõhutusi, mille avastab õige pea igaüks, kes raamatu avab, on, et meie riik pole mitte ainult riigikogulaste või valitsuse käes, vaid meist igaühe käes – kodanikuks kujunemine algab kodust ja vastutus Eesti eest lasub tegelikult meist igaühel.
Vana sõber kirjutab, riputades maailmale märke külge. Arutleb, et teatrimaailm on mage. Sellepärast mage, et ei räägita piisavalt keskkonnauudistest ja maailma ülerahvastusest. Ma rehman selle jutu peale käega.
Raudtee ja molbert
Mõtlen pealinna raudeetejaamas lõhkikülmunud rauast. Tartu Vanemuises, Sadamateatris tuli just välja lavastus, mida tahan näha sellepärast, et nägin lavakujunduse fotosid. Kunstnikuks on Kristjan Suits, kes on hetkel paljule muule lisaks ka Tallinna Linnateatri kunstnik. Ja ta viimase lavakujunduse pildil näen raudteesilda. Nagu filmis. Olen elus ennegi mõelnud raudteest, mis kulgeb kaugusesse. Selle mõttekäiguni tõtt öelda pole küündinud, et raudteerööpad puruks külmuvad.
See, et maailm valetab, ei ole uudis. Uudis on see, kui keegi räägib tõtt. See on – mulle nii tundub – kõige iseloomustavam praeguse aja tunnus. Kliimamuutustele saab ju külge riputada kõik me aja vead, humanismi puudused ja kurjaks muutunud inimsuhted. Püss peab täpselt laskma, teda ei kasutata löömiseks. „Julm mõrvar Hasse Karelsson paljastab kohutava tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal” (ikka see Sadamateatri etendus) on pealkiri, mis mind tõepoolest vaatama kutsub. Hea pealkiri.
Toosama teatrikunstnik Kristjan Suits rääkis loo oma lapsepõlvepildist, millest ma enam ei oska distantseeruda. Nimelt nägi ta lapsena oma naabertalus, kuidas kirjanik kirjutas. Kirjanik Nikolai Baturin oli kirjutanud, seistes molberti taga püsti. Nagu maaliks, kuid tegelikult kirjutas.
See on Kristjani pilt, aga ei anna mulle rahu. Mõtlen kummalisusest ja kaduvusest. Veider pilt ju – ei anna seletada. Mõte jookseb taas ja taas sinna, et mis määrab lapse eluraja. Mis on taoliste molberti taga kirjutavate meeste sisu? Kas neid on veel? Kas elame enda jaoks või selleks, et parandada rauast raudteerööpaid? Loe edasi Lõhkikülmunud raudteerööbas
Mõtlesin pikalt, kas julgen tunnistada, et hirm hommikuti vannivett jooksma pannes see unustada ja naabreid uputada on mul suurem kui see, et vabariigi valitsus kukub ja tuleva aasta eelarve jääb vastu võtmata.
Musta Kasti teatri noorte meeste jõulisi patriitsinägusid ja -tegusid vaadates – nad olid oma mõttetöö aluseks valinud eksistentsialist Albert Camus´ näidendi „Caligula”, mõtlesin, miks eksistentsialism kui mõttesuund haarab just noori, seal kusagil pealt kahtekümmend inimesi. Et miks mind just selles eas võlus „Sisyphose müüt”? Loe edasi Jumalat ei ole kodus, kunagi
Alender ja Volkonski Moskvitš
Eks ma ootasin Peeter Volkonskilt mõnda lugu Urmas Alenderi elust ja laulmisest Propelleris. Aga õnneks on Peeter Volkonski ettearvamatu.
„Esimene asi, mis mul meenub, kui öeldakse Alender… Kui ma ostsin oma esimese auto, mis oli Moskvitš 401, aastal 1984. Käisin seda inspektsioonis registreerimas. Alender elas teatavasti inspektsiooni kõrval. Sain Moskvitš 401 registreeritud ja läksin Alendri juurde, et lähme nüüd ametlikult sõitma. Vaatan, mida Alender teeb. Ta istus õmblusmasina taga. Küsisin, mida sa teed siin? Ta vastas:„Õmblen naisele pükse.” Siis ta lõpetas pükste õmblemise, kusjuures need olid lühikesed püksid, teksariidest. Siis istusime Moskvitši ja sõitsime ametlikult registreeritud autoga Tehnika tänavale minu juurde. Alender karjus sõidu ajal kogu aeg”Hurraa, hurraa! Hoidke alt!”.” Loe edasi Urmas Alender: Siinpool ja teiselpool vett
Looduskaitse on elu ja surma küsimus – peame hoidma seda, mis meil juba on. Küsimus on ka selles, kui kõikvõimsaks elukorradajaks inimene end selles kaosesse kippuvas maailmas peab.
Ikka, kui jutuks tulevad globaalsed katastroofid, läheb mõte sinna, et mida mina teha saan katastroofide tekkimise vastu. Äsja lugesin jakuudist lavastaja Sergei Potapovi Facebooki postitust, kus räägitakse, kuidas teemantite kaevandajad on mürgitanud nende 2650 kilomeetri pikkuse Viljui jõe. Sergei ise mu teada on praegu Vietnamis lavastamas. Mina mõtlen tema jõele oma Raela küla aias. Loe edasi Unistus: me riikki võiks olla tasakaaluaed
