Raplamaal Kuusiku lennuvälja taga metsas möriseb harvester. Ministrikandidaat Kuusik on enne kanditaadiks saamist joomise jääknähtudega rooli istunud ja politseile vahele jäänud. Sisuliselt peaks ja võiks metsades olla raierahu. Pesitsemise aeg on looduses.

Istun oma vanade sõpradega nende metsa ääres asuva kodu terrassil. Sõbra naine räägib, kuidas ta oma lapselapsele päev tagasi seletas, et see, mis metsas möriseb, ei ole kuri loom.

Sõber räägib karismaatilistest juhtidest. Ta peab silmas Mart ja Martin Helmet. Rohkem neid Eestis ei olevat praegu. Vilja Kiisler on just teatanud, et lahkub Postimehest erimeelsuste pärast peatoimetaja Peeter Helmega. „Ahto Lobjakas tuleks ka lahti lasta nüüd,” arvab sõber. Mina mõtlen siis omaette, kust kohast saaks keegi Lobjakat lahti lasta üldse. Et pigem saab teda keelata…

Ka see mõte kõlab me õhtuses vestluses, et erastruktuur tehku mis tahab, riigi rahastatud ülikoolides peaks kord valitsema. Ja kord tähendab… no me ei lähe oma õhtuhaku vestluses nõnda kaugele. Püüan hoopis selgitada, et Vija Kiisler on tark ajakirjanik, kes on olnud võimuliialduste suhtes kriitiline ammu enne EKRE sündi.

Enne kui me jõuame minna omavahel teravaks ja ajakirjandusvabadusest rääkima hakata, lendavad haned metsa taha – loojuva päikese eest mööda. Nad häälitsevad just nii palju, et neid ei saa märkamata jätta. Loe edasi Sõnavabadus ja harvester ühes pildis →

Puumees eile (Esietendus 2.märts Tartu Uus teater): Kristjan Suits, Tanel Kadalipp, Rene Liivamägi, Epp Peedumäe, Margus Mikomägi, Anneli Rahkema, Helgur Rosenthal ja Henri Otsing.

Puumehed kõik natuke ja natuke rohkem, ka need, kes naised. Ei saa teid peast välja, olge kõik kiidetud ja tänatud. Hea, et kohtusime.

Pildistas Viio Aitsam.

Eile esitles sihtasutus Ülo Vooglaiu mõttepärand Tallinnas Kirjanike Majas Ülo Vooglaiu uut raamatut „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”. Esitlus kujunes sündmuseks, kuhu kogunes väga suur hulk huvilisi – ühiskonnategelasi, poliitikuid, teadlasi, Ülo Vooglaiu õpilasi, sõpru, tuttavaid jm.

„See raamat ei ole õpik,” rõhutas Ülo Vooglaid ise. Tegu on teosega, kust leiab mõtlemis- ja aruteluainest, pidepunkte, lähtekohti igaühele, kes tahab olla kodanik selle sõna tegelikus mõttes, kes tahab hoida Eestit ja teha kõik selleks, et elu Eestis oleks parem.

Esitlusel sõna võtnud Hannes Tamjärv pakkus, et raamatu sisu võiks kujuneda omavaheliste vaidlemiste (arutelude) objektiks. Tamjärv ütles, et ta ise on lugemisega poole peal ja loeb raamatut kui poeemi, millel eriline tähtsus ja tähendus.

Ise mõtelda soovijate käsiraamatusse on koondatud Ülo Vooglaiu ühiskonnakäsitluse peamine sisu koos selgituste, näidete ja joonistega. Lugeja leiab raamatust hulgaliselt ka neid rõhutusi, mis meile, eestlastele olid enesestmõistetavad mitukümmend aastat tagasi, kui alles hakkasime oma riiki taas üles ehitama, kuid mis nüüdseks on ajalikes askeldustes jäänud tagaplaanile.

Üks tähtsaid rõhutusi, mille avastab õige pea igaüks, kes raamatu avab, on, et meie riik pole mitte ainult riigikogulaste või valitsuse käes, vaid meist igaühe käes – kodanikuks kujunemine algab kodust ja vastutus Eesti eest lasub tegelikult meist igaühel.