Jaak Johansoni lehvitus

Vara siitilmast lahkunud Jaak Johanson jõudis oma eelmise aasta lõpus ilmunud “Ööö-, päeva- ja lauluraamatu” tutvustuseks ise kirjutada, et see on „käsitsikirjutatud lehestik/üks käsitöökirjutis”.

Eesti inimesed armastasid Jaak Johansoni. Tõestuseks on seegi, et kui Kaarnakivi selts küsis Hooandja portaalist raamatu väljaandmiseks 5000 eurot, täitus see summa kahe päevaga. Raamatule leidus 448 hooandjat. Koguti 15 845 eurot.

Vist tuleb neile, kes raamatut veel näinud pole ja kes Jaaku õigustatult laulikuks mõtlevad, öelda, et tal oli lisaks muudele annetele ka kujutava kunstniku anne. Juba Jaagu käekiri oli kunstiteos. Ma seda nii ütlen, sest on olemas ju lihtsalt ilus käekiri ja kalligraafiline käekiri, aga Jaagu käekiri oli omaette kunstiteos. Hiljem raamatus avastatust rääkides seletan, milles see väljendub.

Jaagu elukaaslane flöödimängija Krista Citra Joonas ütleb eessõnas, et raamatu mõte sündis Jaagu peas 2018. aastal. 2019. aasta detsembris sai Jaak verevähi diagnoosi. Oma mõttemaailma raamatuks saamist alustas Jaak ise ja selle vormistamise lõpetasid tema sõbrad. Siinkohal peab kindlasti lisaks koostaja Krista Citra Joonasele nimetama raamatu toimetajat Tõnis Tootsenit.

Jaak oli kunstiteos ja ka tema raamat seda on, nii sisult kui ka vormilt.

Raamatu ülesehitus jaguneb suures plaanis kolmeks. Laulutekstid, mida Jaak laulis, tema mõttepäevikute digiteeritud leheküljed ja joonistusest – graafika. Graafikalehed on raamatu keskel ja nemad eraldavad mõttemärkmeid laulutekstidest.

Raamatu eessõnast selgub, et Jaak Johanson osales aastaid graafik Tõnis Vindi stuudio töös. Mõttemärkmeid lugedes on võimalik jälgida ka Jaagu kunstnikukäekirja muutumist.

Mõtetöö

Jaak Johanson pidas 1986. aasta kevadest saadik taskumärkmiku formaadis päevikuid. Krista Citra Joonas kirjutab raamatu eessõnas: „Tihti olid just need tekstid tema laulude algmaterjaliks.” Selgub, et ka pilte joonistas Jaak terve elu: „Paberile, papile, märkmike nurkadesse, rannast korjatud kividele, konnakarpidele või akvarelli värviproovide alusele.”

Kirjutan siia vaid mõned Jaagu mõtted tema märkmikulehtedelt ses raamatus. „Kadunukese ärasaatmine Tallinna lennujaamast.” See mõte on märkmikulehelt 1986. aastast. „Terve Eesti tokiga lahti lükata ja sõitu.”; „Iga mees on oma õnne seen.”; „Sünd, erastamine , surm.”; „Nurkrakne.”; „Keeletu keelitaja, meeletu meelitaja.”; „Pilve piirivalvur.”.

Raamatus on ka märkmikuväljavõtted, mis kirjutatud siis. kui Jaak juba teadis, et … „Metafoorid vilguvad.”; „Pilvepöörist, hoian nöörist.”; „Ise oled see / kurbade rõõmude kirik / murtud oksake / kuivanud ojake.// 18.aprill 2020.”.

Jaagu mõttemängudega ses raamatus on selline lugu – sain sellest aru alles nüüd, kui hakkasin selle loo jaoks valikut tegema –, et neid ei saa panna edetabelisse. Üks ei ole teisest parem. Neist igaüht on võimalik kaasa mõelda ja tunda.

Laulud

Lauluraamat on kaasalaulmiseks. Lauludega selles käsitööraamatus on nii, et osa neist on Jaagu käega kirjutatud ja teine osa, mida ta ei jõudnud, tavaliselt trükitud. Mu jaoks annab ka see raamatule oma kirka mälestusevärvi. Kuidagi see hellus on seal sees, et kui tervet ei jõua, tee pool. Ja ometi pole Jaagu raamat poolik. On isegi nii terviklik, et vajaks ehk semiootilist analüüsi. Analüüsi, miks Jaak just need laulud kirjutus või miks just see või teine luuletus või regilaul tema lauluks sai. Jaak oli üks neist vähestest laulikuist, kelle esitusest mis tahes ja kelle tahes laul laulja lauluks sai.

Laulikut sirvides on, millest mõelda. Laulmine aitab mõelda, see mõte tuleb pähe Jaagu laulusid lugedes ja mõnda ka kaasa ümisedes.

Kuna Jaak laulis üsana mitmeid Juhan Viidingu tekste, siis ehk sellepärast, aga ehk üldse mitte sellepärast, jääb mind Jaagust mõeldes – sest mis muud see tema raamatu kaasas kandmine ikka on – saatma just Juhani mõte: „ Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab …” Jaak ilmselgelt suutis selle mõtte järgi ausalt elada.

Alljärgnev on Jaagul omakäeliselt dateeritud veebruari 2017. „Suure kamina ümber / väike teater mängib / Usku ja unustust / Lootust ja lohutust / Ilu ja unistust / Kurbust ja karistust / Argust ja armastust / Valu ja vanadust / Julgust ja Joobumust / Selgust ja saladust …” Lugege ise, kuhu Jaak selle luuletuse, laulu lõpetab või lõputa jätab.

Onu Paul

Kirjanik Paul-Eerik Rummo, kes 80aastaseks sai, on Jaagu onu. Ta ise kirjutab raamatut sisse juhatades, et tal oli au olla Jaagu onu. Ja kirjutab, et Jaagu mälestuskontserdil Kärdla kirikus ta ütles, et Jaak oli normaalne. „Hiljem mõtlesin, et „normaalse” asemel võiks öelda ka „inimmõõtmeline” või midagi sinnapoole.” Ja siis arutleb onu Paul, et küllap Jaagus peitus omajagu ka maailmaparandaja ambitsiooni, võib-olla ka tahtmist silma paista. „Ega päris ilma selleta naljalt ei satu avaliku esineja ja sõnumisõnastaja rolli.”

Paul-Eerik Rummo ehk sõnastabki olulisema Jaagus, aga ka selle, miks „Ööö-, päeva- ja lauluraamatu” ilmavalgesse jõudmine tähtis on: „Küsimus on asjade loomulikkuse, põhilise ensesestmõistetavuse äratundmises.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.