25. märtsil möödub 70 aastat eestlaste, lätlaste ja leedulaste suurküüditamisest. Eestist saadeti Siberisse 20 702 inimest. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Ja siis loen Vikipeediast, et operatsiooni korraldamisse kaasatute arv ületas 76 000 inimest. Tuleb välja, et iga represseeritu selja taga seisis üks represseerija. Suures plaanis on nii ju. Ja ma ei saa mitte midagi teha, et mõtlen seitsekümmend aastat tagasi sündinust äkki nii: mis saaks, kui keegi plaaniks seda täna? Küllap peaks kurjuse juuri seletama psühholoogid ja psühhiaatrid. Kui palju see mõte, loosung, et kes ei ole minu poolt, on minu vastu, elab meis, 21. sajandi inimestes? Loe edasi Oota mind, ma tulen tagasi →

„Minu Eesti vanaema”, Narvast pärit Julia Augi autorilavastus on kunstilises vormis isiklik pihtimus asjadest, millest kõva häälega pole kombeks rääkida.

Mu jaoks on selle dokumentaallavastuse võtmestseeniks see, kuidas vanaema (Ülle Kaljuste) õpetab lapselapsele (Laura Kukk) reinlendrit. „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kus on minu roosiõitse? Teda pole siin ja teda pole seal, ta on läind Ameerika.” Tants jäi lapselapse kehamällu, eesti keel mitte.

Pärast „Minu Eesti vanaema” teist Narva esietendust ütleb lavastaja Julia Aug eesti keeles: „See lavastus on armastusest.” Ütleb hetk enne seda, kui küsib vene keeles: „Kas ma olen nüüd ka Eestis dissident?” Ma ei saa teistmoodi vastata kui jah, mispeale naerab Julia oma nakatavat naeru. Loe edasi Julia Aug – kas nüüd dissident ka Eestis? →

Tartu Uues teatris esietendunud „Puumees“ on lihtne eesti lugu vanast mehest, kes saab töötoas paremini hakkama kui elus.

MARIO PULVER

Moekas on rääkida, milline metsarahvas me oleme, kuigi suuremalt jaolt elavad need rääkijad linnas ja nende hoolitsetud sõrmede vahel tulitavad nutitelefonid. Ometi on meist peaaegu igaühel vähemalt mõni vanavanem, kes tõepoolest näis olevat juurdunud oma tallu ja sammaldus seal seni, kuni sai osaks kodusest loodusest. Need iidsete eestlaste otsesed järeltulijad kulgesid teistsuguses rütmis kui meie, kes me ärkame hommikul esimese ekraani­valguse peale ja rügame suurema osa ajast Facebooki seina püstitada. Meie rõivad ja soengud meenutavad pigem ameeriklastest või prantslastest eakaaslasi, vana­vanemate korpas kampsunid ja pahklikud, töise kihi all tuvastamatust materjalist dressid mõjuvad juba samasuguse ana­kronismina kui rahvariided. Loe edasi Ood puituvatele vanaisadele →

„Kirjuta, kuidas kevad tuleb,” ütles mu sõber, kui kurtsin, et kõik, millest olen viimasel ajal mõelnud, tundub olema nišikaup. Tükk aega otsisin sõna, mis võiks asendada sõna kaup mõtlemisest rääkides. Nagu loete, ei leidnud.

„Praktilisest meelest ja ärivaimust immutatud ameeriklased on rajanud filosoofia uue voolu – pragmatismi. /—/ Pragmatism ütleb, et inimene tunnetab ainult seda, mis on kasulik. Tõde on selle järgi vaid see, mis on kasulik, mis arendab ja viib edasi. Kõik muu on ebatõde.” See on tsitaat 1940. aasta veebruarikuu ajakirjast Teater. Loe edasi Kolm kolpa kolmes leeris →

Kirjastus Kaarnakivi andis hiljuti välja kaks Juhan Jaigi raamatut. „Tundmata palu” ja „Võrumaa joogi julgustükid 1920–1934”. Mõlema koostaja on Lauri Sommer. Tema on kirjutanud ka põhjaliku järelsõna.

Mul küll ei ole veel raamatut „Tundmata palu”, aga just see pealkiri teeb Lauri Sommeri huvi ja hindamiskriteeriumi Juhan Jaigi loomingu suhtes mõistetavaks. Tundmatud palad Jaigilt ja tundmatu palu – mets loodustunnetuse mõttes. Jaigi looming oli meil aastaid keelatud just sellepärast, et ta põgenes punaste võimu eest Rootsi. Loe edasi Juhan Jaigi maalt päritud jutuand →