Kolm kolpa kolmes leeris

„Kirjuta, kuidas kevad tuleb,” ütles mu sõber, kui kurtsin, et kõik, millest olen viimasel ajal mõelnud, tundub olema nišikaup. Tükk aega otsisin sõna, mis võiks asendada sõna kaup mõtlemisest rääkides. Nagu loete, ei leidnud.

„Praktilisest meelest ja ärivaimust immutatud ameeriklased on rajanud filosoofia uue voolu – pragmatismi. /—/ Pragmatism ütleb, et inimene tunnetab ainult seda, mis on kasulik. Tõde on selle järgi vaid see, mis on kasulik, mis arendab ja viib edasi. Kõik muu on ebatõde.” See on tsitaat 1940. aasta veebruarikuu ajakirjast Teater. Ajakirja kaanel on joonistatult näitleja Paul Pinna portree. Tsiteeritud loo pealkiri on „Lippu ei tohi langetada!” ja alapealkiri „Teatri missioon tänapäeval”. Loo on kirjutanud Osvald Tooming 36aastasena. Ma olin siiamaani mõelnud, et lavastaja Jaan Tooming meelitas oma looduseasju tundva kirjanikust isa teatri juurde. Artikkel, mis kirjutatud vahetult enne enne Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algust, laseb arvata, et see asi pole nii, et isa ikka kuidagi poja teatri juurde juhtis. „Kui julgeme öelda, et kunst ja koos temaga ta alaliik – teater – on valgus, siis peame ka möönma, et teater peab olema teenäitaja, juhtija. Valgus, mis ei juhi ega soojenda, on külm valgus,” kirjutab Osvald Tooming 1940. aastal. See, mida ta kirjutab, kehtib üsna üksüheselt ka täna.

Veelgi enam, Osvald Tooming liigitab tolleaegse teatripubliku nendeks, kes lähevad teatri, et leida ajaviidet, et unustada. Ja nendeks, kes lähevad, et saada elamusi, need saavad üheks osaks sellest, mis sünnib laval. „On aga olemas ka kolmas liik teatrikülalisi, kes otsivad etendusest uusi mõtteid…” Siis toob Tooming oma loos käiku Platoni, kes oleks öelnud: „Esimene grupp on juhitud ihast, teine emotsioonist ehk tundmusest, kolmas teadmisest ehk tarkusest.”. Iha asukoht on Osvald Toominga kirjeldusel niuetes, emotsiooni oma südames ja teadmise asukoht on peas.

Ta tsiteerib oma loos ka Aristotelest, kes kunsti esimeseks ülesandeks katarsise ehk siis puhastuse ütleb. Aristotelese lõpmata viljakas mõte „…on eriti sobiv erakorralistel aegadel, kus inimese hinge kuhjub ja koguneb võitlusi majanduslikult, poliitiliselt, sotsiaalselt, eetiliselt, esteetiliselt ja teistelt aladelt”. Tooming jätkab, öeldes, et kui vaid on õiget taipu, võib teatriga imet teha.

Ma nüüd veelkord meenutan, et seda kirjutades oli Osvald Tooming vaid 36aastane: „„Midagi pole uut päikese all” maksab kõige rohkem küll sõdade, hävingu ja nendega kaasnevate nähtuste kohta.” Hiljem paneb Nõukogude võim Osvaldi vangi ja veel pisut hiljem saab temast Eesti looduskaitse seltsi üks asutajaid.

Võllalaul

Hando Runnel kirjutas Nõukogude ajal luuletuse „Võllalaul” seal read: „Kolm kolpa kolmes leeris/ ja kolme tuule peal,/ neil sõda aina veeres/ ei tahtnud rahu eal./-Need olid Eesti kolud./-Need olid

Parem tõepoolest rääkida kevadest. Õige mõnus on mõelda, et tulebki ja taas teisiti. Pärast esietendust ootasid mind kodus raamaturiiuli serval pisikesed lumikellukesed oma aiast. Teevad mulle praegugi, kui neid mõtteid kirjutan, ilu. Meil ei ole tavaliselt kombeks – no on kuidagi kahju alati – oma aiast lille murda. Lihtsam on osta, osta neid lilli, mis on juba murtud. Ja oma – kas lilled põllul, aasal, metsas saavad üldse olla kellegi omad – lilledel lasta kasvada ja närtsida seal, kus on nende kodu. Tean, et kusagil keegi on juba sookurgesid kuulnud ja seda ka, et sel aastal tuleb kevad kaks või kolm nädalat varem. Sõber ütles, et aasta tagasi 8. märtsil käis ta jääteed pidi autoga Vilsandil. Ütles, et tuli samal päeval tagasi, sest kiskus tormiks.

Aga Võllalaulu meenutades mõtlesin tegelikult praegusele pärast-valimisi situatsioonile Eesti vabariigis. Ju see on igal pool maailmas nii, et valimiste tulemus ei too rahu riiki. Ega ma loll ei ole, mulle meeldib Kaja Kallas ja ma olen elus korduvalt imestanud tema võimet jääda tipp-poliitikuna sirgeselgseks. See on üsna kummaline tunne, mis erinevust märkan. Ma Jüri Ratase pärast väga ei muretsenud, no et talle tehakse kambakas või et ta ise eksib – see oli mulle üsna ükskõik. Nüüd, kui Kaja Kallasest on saamas peaminister me riigis, elan kuidagi talle kaasa, usun, et ta tahab ja mõtleb me riigi, mitte omakasu peale. See on üsna imelik tunne, sest valimistel elasin pigem kaasa Elurikkuse erakonna kuulutustele. Reformikad… seal Kaja Kallase ümber on ju üsna palju neid, kes ennast on varem ära määrinud nii, et ega päris puhtaks ei saagi. Samas usun küll sellesse, et on võimalik muutuda elus. Pöörata uus lehekülg. Teenida riiki, mitte omakasu. Ma mõtlen nii, et vist on mehelik olla naiste poolt… Samas kirjutasin alla kirjale Rail Baltica vastu ja olen tänagi seda meelt, et me maad narrida ei tohi. Võiks ju mõelda nii, et Rail Baltica ehitamata jätmine võiks olla kasulik, lausa pragmatistlikult kasulik areng.

Meie doping on loodus

Sõber Märt Meos – ta on Kadrina kandi poiss ja koolipoisina olnud üsna kõva maadleja –riputas Facebooki mere pildi Pärispealt ja kirjutas sinna juurde lookese, millel mu jaoks on suurem tähendus kui ühel telegrammsõnumil: „Värske õhu doping Pärispeal. Kunagi väiksena maadlusvōistlustel käies sai paar korda kohtuda ka legendi endaga. (Märt mõtleb Berliini olümpiavõitjat maadluses 1936. aastal Kristjan Palusalu –MM.). Ükskord isegi kätt surutud. Ega ma siis suurt teadnud, kes ta on. Istus üks vana mees ja vaatas, kuidas noored maadlevad. Rääkis veel imelikku juttu, et sai tugevaks tänu sellele, et jõi iga päev 10 liitrit maapiima. No siis ei uskunud, aga ju see nii oligi. Olid ajad ja mehed nagu Kristjan.” Tähenduse annab mu jaoks just see viide, et meie, eestlaste doping on loodus.

Kindlasti on nii. Ja taas on mõte kahvlis. Pole vist varsti enam eestlast, kes ei oleks veendunud, et meil raiutakse metsa liiga palju. Pea igaühel on rääkida oma lugu, kuidas seenemetsa enam pole ja mutsikametsi on väheks jäänud. Raiutakse kaitsealadel. Olen nõus, aga samas ei ole mu jaoks ilusamat pilti kui kümne aasta tagustel lageraielankidel kasvav noor mets. See peaks ka kõige suuremale looduskaitsjale silma torkama, eriti praegusel aastaajal. Noored kuusikud ja kaasikud on esteetiliselt võluvad ka, peale muu.

Me meri on doping ja me kaljurannik ja luhad ja jõed ja väikesed järved. Nüüd ma jõuan sinna, et üldlevinud võiks olla põhimõte, et seda kõike peame hoidma. No selge ju. Mõni päev tagasi jalutasin oma kodulinnas Raplas ja kuidagi taipasin, kui lagedaks ta ikkagi on raiutud. Siia-sinna on jah uusi puid istutatud, aga pargipuude mahavõtmise taga ei ole mets, vaid on parkimisplats. Ütlen küll endale, et see ongi areng, aga kurvaks teeb ikka.

Mis asi see siis on me rahvaga, kes tselluloositehast ei taha, on lageraie vastu üsna üksmeelselt, aga jätab valimistel looduse hoidmise ja säästmise eest seisvad seltskonnad valimiskünnise alla? Ometi on Valdur Mikita raamatud meie riigis bestsellerid ja Joosep Matjuse filmi „Tuulte tahutud maa” on tahetud vaadata nagu „Klassikokkutulekut”?

Hando Runnel kirjutas noorena ka, et noore rohu rohelise vaiba võtan ülle. Kevad tuleb varem või hiljem nagunii. Eesti olud ja kolud…

Birgit Püve kaanefoto.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga